www.militaar.net

Mis puutub Narva jõe forsseerimisse, siis Salo on oma töös osutanud jõe madalale veetasemele 1939. a. suve lõpul. See võimaldas jõge mitmes kohas ilma abivahenditeta ületada

Pole sealt Narva jõest midagi nii lihtne üle tulla. Isegi talvel, kui vesi on jäätunud ei ole venelased sellega alati hakkama saanud.
Madal veetase, et siis nagu Sinu arvates tankid oleksid sealt lihtsalt läbi sõitnud ja kahurid ka oleks lihtsalt läbi veeretatud,
Lisaks veel eestlased, kes oma vägedega teisel pool ootavad . No ei kujuta sellist pilti hästi ette

Lisan siia veel, et punalennuvägi pidi rohkem vaeva nägema Soome kohal opereerides kui ta seda pidanuks Eesti kohal opereerides nägema. Kasvõi juba selle pärast, et lennuväe põhimassile oli tee Soome sihtmärkideni pikem

Kas mitte punakotkad Eesti lennuväljadelt ei startinud Talvesõja ajal Soomet pommitama. Eestist Soome ju kiviga visata, lisaks pommitajatel ka lihtsam pommitada, sai rohkem pomme peale võtta.

See nüüd kisub sellest algsest teemast - Eesti kaitsejõud - juba üsna palju kõrvale, aga et asjale nagu joon alla tõmmata, või nii

Soomel on küll palju pikem piir N Liiduga kui Eestil, kuid Talvesõjas ei käinud lahingud kogu piiri ulatuses. Algul tungiti sisse kolmest suunast - otse üle Karjala kannase, Laadogast põhja pool Karjala metsasel alal ning siis päris põhjas. Kõige hävitavam lüüasaamine venelastele oligi just nende väeosade arvel, kes seal Karjala metsades madistasid ning kotti jäid. Kaugpõhjas tegutsesid lihtsalt nii väikesed väekoondised, et need üldolukorrale suurt mõju ei avaldanud. Ning Karjala kannasel tungiti algul Mannerheimi liini kindlustusteni välja ning jäädi siis soomlaste suurtüki- ning kuulipildujatules maha ning ei saadud ei edasi ega tagasi.

Esimese rünnaku äpardumise järel loobuti ründamisest põhja poolses metsases maastikus sootuks ning koondati kõik põhijõud Mannerheimi liini vastu. See kaitsesektor Soome lahe ning Laadoga vahel on oma laiuselt täiesti võrreldav Eesti piiril kaitsta tulnud lõikude laiusega. Ning 1940. a. kevadtalve otsustavad lahingud toimusid just siin. Suht kitsal lõigul.

Ning veelkord - ei maksa võrrelda Mannerheimi liini kindlustusi Eesti piirikindlustustega. Ei, ma ei kasuta Suvorovit mingi allikana ning pole seda ka kunagi kasutanud. Ja, Mannerheimi liinil oli ka muldkindlustusi. Aga seal oli ka sadu betoonpunkreid, mis moodustasid kindlustatud rajoone ning võisid üksteist mitmelt suunalt tulega katta. Ei tea, kuidas oli lood maa-aluste haiglatega, aga mitmekordsed meeskonnavariendid olid täiesti olemas. Ei näe mingit põhjust, miks mõnes neist ei võinud mingil perioodil tegutseda ka välilaatsaret.

Eestlastel olid vaid mõned betoonpunkrid Narva jõe joonel ning muldkindlustused teisel pool Narva jõge...

Mannerheimi liinist on huvitav sait saadaval siin, tekst nii inglise kui vene keeles. Kui keeleoskustest puudu jääb, siis võib pilte vaadata. Seal on ka tohutult pildimaterjali, mis tänaseks sellest liinist järele on jäänud...
http://www.nortfort.ru/mline/index_e.html

Tere.

Reigo etteheited on loomulikult õigustatud, kuid ...

Kindlasti paljud meist sooviksid kokkuvõtlikult teada, millised punktid ümber lükati ja millise argumentatsiooniga.

Olen masinakirjutajast-tippmamslist kaugel, trükin ühe näpuga ...

Ausaltöeldes on vist lihtsam kõik kirjutised - kirjatükid igaühel ise läbi lugeda. Kriitika alla on rohkem või vähem langenud järgmised teemaderingid:
jalavägi (k.a. relvastus, väljaõpe, varustus, võitlustahe), tanki- ja õhuoht, juhtimistasand ehk staap jne jne ehk sisuliselt võimekuse küsimus.

Mis puudutab aga minu poolt esitatud kolme küsimust, ...

1) millal võeti Punaarmees kasutusele dessandi maandamiseks sobivad paadid / alused? Pean silmas meredessanti.
2)millal võeti kasutusele jõgede ületamiseks kasutatavad pontoonid või kokkupandavad sillad ?
3) millal võeti kasutusele miiniotsijad ?

... siis kiiresti teada tahtjatele lühidalt vastuseks:
1939. aastal oli nii Vene armee kui ka laevastiku võimekus nendes punktides "0".

Kas nüüd on näha, kuhu ma tüürin ?

lugupidamisega
õpetaja

Õpetaja, mul on hea meel, et meie vestlusest-vaidlusest osa võtad, aga teeksid asja lihtsamaks, kui otse räägiksid. Ise ma arvan, et saan aru millele Sa vihjad.

Hugo1 kirjutas:

Madal veetase, et siis nagu Sinu arvates tankid oleksid sealt lihtsalt läbi sõitnud ja kahurid ka oleks lihtsalt läbi veeretatud,

Need neli "laughing" ikooni vihjavad ilmselt hüsteerilisele naerule? Kui sa oleksid Salo töö läbi lugenud (ma usun 100%, et taoline ülesanne käib sul üle jõu, mis veelgi tõenäolisem, sa otsustasid, et see on jama ja viskasid korra pilgu peale ning see oligi kõik), siis oleksid teada saanud, et just nii olekski olnud.

Kas mitte punakotkad Eesti lennuväljadelt ei startinud Talvesõja ajal Soomet pommitama. Eestist Soome ju kiviga visata, lisaks pommitajatel ka lihtsam pommitada, sai rohkem pomme peale võtta.

Kas tõesti Eestist tegutses punalennuväe põhimass?

Õpetaja kirjutas:

Ausaltöeldes on vist lihtsam kõik kirjutised - kirjatükid igaühel ise läbi lugeda. Kriitika alla on rohkem või vähem langenud järgmised teemaderingid:
jalavägi (k.a. relvastus, väljaõpe, varustus, võitlustahe), tanki- ja õhuoht, juhtimistasand ehk staap jne jne ehk sisuliselt võimekuse küsimus.

Mage-mage. Ilmselt neid olulisi punkte ja nende ümberlükkamist ei olnudki (provotseerin).

1939. aastal oli nii Vene armee kui ka laevastiku võimekus nendes punktides "0".

Kas nüüd on näha, kuhu ma tüürin ?

On küll näha.

Seega järeldame, et punalaevastik ei olnud võimeline dessanti tegema, kuna ei olnud sobivaid paate? Minu teada võib dessanti maandada igasuguse paadiga ja madalama süvisega alusega. Eriti lihtne oleks see olnud kuna Eesti vägedel ei oleks lihtsalt jätkunud jõudu ranniku kaitseks. Effektiivne ranniku kaitse eeldab pealegi mobiilsete resevide olemasolu dessandi tagasitõrjumiseks. Punalaevastikul piisanuks dessant teha vaid mõne sadamakoha rajooni ja see hõivata. Seega ei ole eriti veendunud, et laevastiku võimekus oli 0.

Aga jah, ilmselt mõne mehe arvates oleks neid reserve jätkunud nii Narva rindele kui ka Lõuna-Eestisse ja rannikukaitsekski.

Mis puutub jõgede ületamiseks kasutatavatesse pontonsildadesse, siis nagu nublu on juba osutanud, nende puudumine ei takista üle jõe dessanti tegemast. Pealegi, nagu osutatud oli Narva jõe veetase madal.
Küllap venelased oleksid aja jooksul ka mõne silla valmis klopsinud. Aga üldiselt ei soovitagi ma niivõrd palju tähelepanu pöörata Narva rindele. Tähelepanu tuleks hoopis pöörata meretiivale ja eriti Lõuna-Eestile.

Mis puutub miiniotsijatesse, siis vaevalt, et nende puuduse tõttu nüüd midagi tegemata oleks jäänud.

Pealegi, et miinid olulist rolli suudaksid mängida, peab neid olema piisavalt.

http://www.laidoner.ee/cms/eesti/aastar ... aamat-2003
T. Nõmme aetiklist:

Idapiiri kõigi tankiohtlike alade kindlaks tõkestamiseks arvati vaja minevat 204.400 miini: miiniväljade kogupikkus 73 km ja igal kilomeetril 2800 miini. Ökonoomsemate kavade järgi tulnuks varuda 30.000 tankitõrjemiini ning 3.000 teemiini. Kõige hädavajalikumaks loeti tõkke loomist 14,5 km ulatuses, milleks hõredama asetuse puhul (1000 miini km-le) kulunuks 14.500 tankitõrjemiini. Viimane tase enam-vähem ka saavutati.

Eestil oli vaid üle 10000 miini. Kas need olid juba miiniväljadena valmis? Kas 14,5 km oleks tõesti piisanud?

Reigo kirjutas:

Eestil oli vaid üle 10000 miini. Kas need olid juba miiniväljadena valmis? Kas 14,5 km oleks tõesti piisanud?

Kujuta ennast jalutamas koos sõprasega rohelisel siledal aasal. Ilus, eks.
Liigute üksteise kõrval või hanereas, pole tähtsust. Ühel hetkel hakkavad sinu sõbrad õhku lendama. Ellujäänuid see muidugi ei huvita ja märjukest rüübates jalutate edasi. Paugud muudkui kostavad ja sõprade hulk väheneb.
Kus on piir ? Kui palju peab pauke kostma, et arusaam miiniväljast kohale jõuab ? Sama on ka miinidega. Kui palju peab olema miine, et vaenlane nende olemasolust aru saaks ja edasiliikumine peatataks mõttetute kaotuste vältimiseks ?

Miinivälju kasutatakse ka iseseisvate takistustena, kuid enamasti siiski seotakse nad ülejäänud kaitsesüsteemiga.
Seega kujuta endale ette, et sellel siledal aasal on ka näiteks mõni kraavike, mõni oja, mõni küngas ja paar puud. Pilt on juba teine. Kogemata teeb häält I Maailmasõjast pärit kuulipilduja, mis teeb sama head tööd kui uued relvad jne ...

Seega: sõda ei ole puhas rehkendus stiilis "mul on kolm meest rohkem - meie võidame".

Küsisid, kas miiniväljad olid valmis ? Ei olnud.
Kui mu mälu ei peta, võttis 1 mees kaasa 24 miini ja paigaldas need vähem kui poole tunni jooksul. Edasine rehkendus ...

Mis puutub jõgede ületamiseks kasutatavatesse pontonsildadesse, siis nagu nublu on juba osutanud, nende puudumine ei takista üle jõe dessanti tegemast ...

1) Enne võiks ikka jõe äärde jõuda ...
2) Mis 1944 aastal teisiti oli ? Nii Narva jõel kui Emajõel ja ka Väike-Emajõel ? Sakslased jätsid veel 17 komplekti pontoonsildu taandumisel maha ja ikka ei saadud üle ! Milles asi ?

Kõik tundub nii lihtne ka malelaua taga, kus laud on puhas ja sile ...

Nojah:

Ilmselt neid olulisi punkte ja nende ümberlükkamist ei olnudki (provotseerin).

Oletame, et provokatsioon õnnestus.
Vastuseks võin sulle privas anda mõne telefoninumbri, millel vastav ohvitser ( lahingohvitser) selgitab "tagasihoidlikul ja mahedal häälel" kõiki võlusid, mida käsiteldav bakalaureusetöö sisaldas ja selle puudujääke.

Rahul ?

Hugo 1 kirjutas:

... teeksid asja lihtsamaks, kui otse räägiksid. Ise ma arvan, et saan aru millele Sa vihjad.

Loomulikult teeksin kergemaks, kuid inimesel on ajud mõtlemiseks, mitte vee tassimiseks.
Loomulikult pidasin ma silmas Punaarmee võimetust Eesti ründamisel ja kindlasti oleks kaitsjate olukord vähemalt nendes valdkondades tunduvalt kergemaks osutunud.


Ei viitsi rohkem jahuda, kabinet läheb ka palavaks

Lugupidamisega
õpetaja

Kujuta ennast jalutamas koos sõprasega rohelisel siledal aasal. Ilus, eks.
Liigute üksteise kõrval või hanereas, pole tähtsust. Ühel hetkel hakkavad sinu sõbrad õhku lendama. Ellujäänuid see muidugi ei huvita ja märjukest rüübates jalutate edasi. Paugud muudkui kostavad ja sõprade hulk väheneb.
Kus on piir ? Kui palju peab pauke kostma, et arusaam miiniväljast kohale jõuab ? Sama on ka miinidega. Kui palju peab olema miine, et vaenlane nende olemasolust aru saaks ja edasiliikumine peatataks mõttetute kaotuste vältimiseks ? Miinivälju kasutatakse ka iseseisvate takistustena, kuid enamasti siiski seotakse nad ülejäänud kaitsesüsteemiga.
Seega kujuta endale ette, et sellel siledal aasal on ka näiteks mõni kraavike, mõni oja, mõni küngas ja paar puud. Pilt on juba teine. Kogemata teeb häält I Maailmasõjast pärit kuulipilduja, mis teeb sama head tööd kui uued relvad jne ...

Ma pole eriline miinispets, aga jutt käis tankitõrjemiinidest. Kas jalavägi lendab nende peal tõesti samuti vastu taevast? Teiseks: kui satutakse miiniväljale, siis minnakse sellest mööda. Eestil polnud lihtsalt niipalju miine, et vastast igal niidul ja põllul takistada. Kolmandaks: nagu märkisid, ei olnud miinivälju olemaski. Väga lihtne on muidugi internetis kirjutada, et

võttis 1 mees kaasa 24 miini ja paigaldas need vähem kui poole tunni jooksul. Edasine rehkendus ...

Aga kas tegelikkuses, vaenlase alanud pealetungi tingimustes, oleks kõik plaanide kohaselt läinud?

Seega: sõda ei ole puhas rehkendus stiilis "mul on kolm meest rohkem - meie võidame".

Ja kus on seda väidetud?

1) Enne võiks ikka jõe äärde jõuda ...

See ei puutu absoluutselt Sinu poolt välja käidud pontoonsildadega seotud väitesse. Loomulikult on jõeületamise eelduseks selle äärde väljajõudmine. Teiseks: kas Eesti väed kavatsesid tõepoolest luua peakaitseliini Narva jõe idakaldal jõe terves ulatuses?

2) Mis 1944 aastal teisiti oli ? Nii Narva jõel kui Emajõel ja ka Väike-Emajõel ? Sakslased jätsid veel 17 komplekti pontoonsildu taandumisel maha ja ikka ei saadud üle ! Milles asi ?

Ma ei tea. Vist oli tegu ahvinimestega. Laskurkorpus forsseeris küll samal ajal jõe (sic! ilma pontoonsildadeta). Tartu vallutamise ajal forsseris punaarmee samuti Emajõe. Milles asi? Vasta ikka ise oma küsimustele.

Kõik tundub nii lihtne ka malelaua taga, kus laud on puhas ja sile ...

Kas Sa ei arva, et sama võib öelda Sinu miiniväljade-jutu peale?

Oletame, et provokatsioon õnnestus.
Vastuseks võin sulle privas anda mõne telefoninumbri, millel vastav ohvitser ( lahingohvitser) selgitab "tagasihoidlikul ja mahedal häälel" kõiki võlusid, mida käsiteldav bakalaureusetöö sisaldas ja selle puudujääke.

Rahul ?

Noo kui juba ülbitsemiseks läheb: mis puutub siia see lahingohvitser? Kas sa ise suudad oma väiteid põhjendada, või mitte? Kui sa ei suuda (olgu siis selle põhjuseks kasvõi väidetav trükivõimetus, milles Su eelnevat posti vaadates ma küll veendunud pole), siis ehk oleks üldse parem end tagasi hoida?

Ja need jutud inimestest ja nende ajudest, khm, andke andeks... Järgmisena hakkad rääkima enesekriitikast?

Ah jaa, ootaks ka uusi andmeid puanlaevastiku dessantidemaandamise nullvõimest.

Ei hakka, mul on lihtsalt hea tuju ...

Eesti miinid TM-34 ja TM 37 olid mitmeotstarbelised:
- kasutatav raskemiinina (tankitõtjeks)- selleks ühendati miini põhjas oleva avaga lisalaeng st. lisati lõhkeainet
- kasutati miinina (jalaväe-, kergetehnika)
- kasutatav käepideme lisamisel raskekäsigranaadina.

Pikemalt on kirjutanud Toe Nõmm "Tehnika ja Tootmises" ca 89 aastal. Olen näinud katsetuste fotosid ja veeretasin kunagi ühte sellist ka oma töökabinetis lauapeal. Miin oli kergesti paigaldatav, toimis tänu oma konstruktsioonile nii kõval kui ka pehmel pinnasel. Äärmiselt töökindel.
Tootmine odav ja kiire. Iseasi, kui kauaks oleks Eestil materjali nende tootmiseks jätkunud.


Ka teistele küsimustele võiksin vähemalt sama põhjalikult vastata ...

Kellegi solvamine või naeruvääristamine pole mul eesmärgiks olnud, lihtsalt võtan kogu seda diskussiooni mõnuga ...

Lugupidamisega
õ

Ka teistele küsimustele võiksin vähemalt sama põhjalikult vastata ...

Tead, taoline hüppamine ei ole veenev. Kui võid, siis vasta.

Mis puutub miinidesse, siis põhiprobleem on nende vähene arv ja asjaolu, et neid ei olnud paigaldatud.

Ok

Minu ja Reigo vaheline disskussioon kiskus mõnusaks, kuid anname vahepeal sõna ka teistele.

Kindlasti pole kõik minuga nõus vahest mõni ka toetab, paljudel on aga isiklik arvamus. Annme ka neile võimaluse ja pisut eetriaega ...

Tulen teema juurde tagasi, kui olen põhjalikumalt ettevalmistunud !

Lugupidamisega
õpetaja

Kas lugupeetud Reigo on kunagi mõne miini paigaldanud, või veel enam, isegi demineerimisega tegelenud? Arvatavasti mitte.
Seepärast valgustan teda mõnedes olulisemates punktides.

1) üksiku miini paigaldamine võtab keskmisel (rõhutan) sõduril aega ilma maskeeringuta 0,5-1 minuti, koos ideaalse maskeeringuga 5-10 minutit olenevalt pinnasest ja aastaajast. (tänapäeval, 1935. a "Juhi käsiraamat"u andmetel kulub miini mahapanekuks koos maskeerimisega 2-3min.)
2) 100 miinist koosneva miinivälja paigaldamine koos dokumenteerimise ja maskeeringuga võtab jaol (kes asja vähemalt korra läbi on harjutanud) 1,5-4 tundi
3) pioneerirühm on võimeline paigutama 100 miinist koosneva kiirmiinivälja ja siis selle juurde kaitsesse rühmituma 10 min jooksul peale alale saabumist.
4) miiniväljad ehitatakse (ja ehitati ka varem) enamasti kombineerituna, st tankimiinidele lisatakse jalaväemiine nii jalaväe pidurdamiseks kui demineerimise raskendamiseks, samuti lisatakse tankimiinidele (u. 5-10% tankimiinidele) lisalaenguid tehnika suuremaks purustamiseks.
5) demineerimise seisukohast- 100 pikkuse ja 5 m laiuse läbipääsu tegemine miiniväljast võtab aega u 1 ööpäeva, seda käsitsi demineerides, kuid teisi vahendeid 1939. aastal veel ei tuntud (laengud tulid vist hiljem?).

Rääkides Narva jõe jalgsi ületamisest siis... olen seal mitmes kohas ujumas käinud, seehulgas ka põuastel suvedel, aga hetkel ei meenu küll kohta, kus vool mind hiljemalt kaldast 3-4 meetri kaugusel põhjast lahti poleks kergitanud. Võibolla on looduslikud tingimused aja jooksul oluliselt muutunud, võibolla sattusin mina veidrate kohtade peale. 1935. aasta andmetel on jalavägi võimeline jõge ületama, kui jõe sügavus ei ületa 1m, suurtükivägi ja veoautod- 0,65 m jne. Tankidest rääkides peab silmas pidama, et T-34 võeti relvastusse 1941-ks aastaks, põhilised tankid olid 1939 BT-5/BT-7, T-28, T-35 mille andmeid ei ole aga praegu kahjuks käepärast. Üldiselt peab Narva sarnane jõgi kinni ka valdava osa tänapäevasest soomustehnikast, vähemalt enamikus pikkusest.

Pöördudes tagasi lennuväe teemale- Talvesõja ajal käisid vene lennukid soomet pommitamas tõepoolest Eestis asunud lennuväljadelt. Seejuures ei olnud aga sugugi haruldased juhtumid, et lendurid eksisid ära, pommitasid Eesti territooriumi ning sooritasid lennuvälja leidmata hädamaandumisi, seejuures oli distants ikkagi äärmiselt lühike ja orienteerumine küllatki lihtne. Mis oleks nende lenduritega juhtunud, kui sihtmärk asunuks neist 350- 400 km kaugusel, seejuurest tulnuks lennata suures osas üle maismaa ja vaenuliku territooriumi...

Jalaväest- Eesti sõjaväes oli paljuski kasutusel Soome talvevarustus ja selle kasutamisega seotud kogemused (nt paatkelgud), samuti oli suusatamisoskus Eestis enne sõda väga kõrgel tasemel, seega olemas eeldused Soomlaste moodi manööverlahingute pidamiseks.

Ja lõpuks, isand Reigo tundis muret, et kas kõik läinuks ka plaanide kohaselt. Vastus on väga lihtne- loomulikult mitte. Ükski sõda pole läinud plaanide järgi, valearvestusi ei ole tegemata jätnud ükski armee ega väejuht. Kuid meie juhtkond oli 1939. aasta seisuga oluliselt parema ettevalmistusega, kui punaarmee vastava taseme kaader, seega olid meil palju suuremad võimalused keerukatest olukordadest välja rabelemiseks.

Tänan info eest. Aga miine oli vähe. Huvitav, kuhu miinid olid ladustatud? Kui palju oli katteväeosades? Kuidas oli planeeritud nende transport väeosadesse? Ise vastust ei tea ega mäleta olevat märganud.

Rääkides Narva jõe jalgsi ületamisest siis... olen seal mitmes kohas ujumas käinud, seehulgas ka põuastel suvedel, aga hetkel ei meenu küll kohta, kus vool mind hiljemalt kaldast 3-4 meetri kaugusel põhjast lahti poleks kergitanud. Võibolla on looduslikud tingimused aja jooksul oluliselt muutunud, võibolla sattusin mina veidrate kohtade peale. 1935. aasta andmetel on jalavägi võimeline jõge ületama, kui jõe sügavus ei ületa 1m, suurtükivägi ja veoautod- 0,65 m jne. Tankidest rääkides peab silmas pidama, et T-34 võeti relvastusse 1941-ks aastaks, põhilised tankid olid 1939 BT-5/BT-7, T-28, T-35 mille andmeid ei ole aga praegu kahjuks käepärast. Üldiselt peab Narva sarnane jõgi kinni ka valdava osa tänapäevasest soomustehnikast, vähemalt enamikus pikkusest.

Mina toetun Salo väidetele: lk. 130

1939. a suvi oli kuiv ja seetõttu olid septembris looduslikud tingimused kaitseks
ebasoodsad. Narva jõgi oli ülemjooksul eriti madala veeseisuga, kohati kõige sügavamal
kohal 1,5 - 2 m jõe keskel, nt Permisküla parve ja Olgin Kresti juures. Seepärast oli
Narva jõgi ületatav ratsaüksustel ilma ujuvabinõudeta. Permisküla saare, Stepanovštšina
saarte, Omuti saarte ja jõe läänekaldavaheline ala võimaldas jala läbikäimist. Narva jõe
harud läänekaldal olid kuivad ja jalgsi läbikäidavad. Ka Vtroja jões Narva jõe idakaldal
oli vähe vett ning sood Radoveli, Konduši ja Sagrivje rajoonis olid täiesti kõvad ning
läbipääsetavad jala- ja ratsaväele.

Allikaks on Salo andnud: ERA. 515-1-822. L 37-40. Kokkuvõte Viru-Järva sõjaväeringkonna juhatuse operatiiv-luure kohta
piiriäärsesse rajooni 16.-18.09.1939. a.

Muidugi ei oleks see olnud tegur, mis punaarmee edu kindlustanuks, aga see oli üks soodustav tegur.

Pöördudes tagasi lennuväe teemale- Talvesõja ajal käisid vene lennukid soomet pommitamas tõepoolest Eestis asunud lennuväljadelt. Seejuures ei olnud aga sugugi haruldased juhtumid, et lendurid eksisid ära, pommitasid Eesti territooriumi ning sooritasid lennuvälja leidmata hädamaandumisi, seejuures oli distants ikkagi äärmiselt lühike ja orienteerumine küllatki lihtne. Mis oleks nende lenduritega juhtunud, kui sihtmärk asunuks neist 350- 400 km kaugusel, seejuurest tulnuks lennata suures osas üle maismaa ja vaenuliku territooriumi...

Ilmselt need lendurid poleks erilisi võimeid näidanud. Aga huvitav, mitu protsenti väljalendudest Soome ära eksis? Vastust ei tea, aga raske uskuda, et rohkem kui väike murdosa.

Jalaväest- Eesti sõjaväes oli paljuski kasutusel Soome talvevarustus ja selle kasutamisega seotud kogemused (nt paatkelgud), samuti oli suusatamisoskus Eestis enne sõda väga kõrgel tasemel, seega olemas eeldused Soomlaste moodi manööverlahingute pidamiseks.

Kas oktoobris on tavaliselt palju lund?

Ja lõpuks, isand Reigo tundis muret, et kas kõik läinuks ka plaanide kohaselt. Vastus on väga lihtne- loomulikult mitte. Ükski sõda pole läinud plaanide järgi, valearvestusi ei ole tegemata jätnud ükski armee ega väejuht. Kuid meie juhtkond oli 1939. aasta seisuga oluliselt parema ettevalmistusega, kui punaarmee vastava taseme kaader, seega olid meil palju suuremad võimalused keerukatest olukordadest välja rabelemiseks.

Ja see ongi ainukene oluline tegur, et meie juhtkond oli parema ettevalmistusega? Kõike muud eirame?

Samamoodi võiks keegi öelda: näe - punaarmeel oli ikka nii suur ülekaal ja seega oli tal palju suurem võimalus jne.

Ma ei eita, et Eesti armeel oli Punaarmee ees väljaõppe-eelis, samuti üldiselt kõrgem moraal, aga need olidki praktiliselt ainukesed olulised eelised, mis sündmuste käiku oluliselt mõjutanuks. Muidugi oleks Eesti väed osutanud vihast vastupanu ja tekitanud vaenlasele suuri kaotusi jne. Aga lõpptulemuses ei saa kahelda.

Reigo ma ei taha Sinuga tüli norida, ei taha ka, et teema lukku läheks, aga minu arust on see, Narva jõest läbi jalutamise jutt tõesti kummaline. Sammuti väide, et sild oleks kokku klopsitud ja siis üle tuldud. Et siis eestlased oleks samal ajal suitsu teinud ja asja rahulikult pealt vaadanud. Nii palju, kui mina olen lugenud sõjaaajalugu, siis jõgedega ongi selline asi, et suhteliselt väikeste jõududega saab vaenlast jõe taga kinni hoida. Mida laiem, sügavam ja kiirema vooluga, seda lihtsam. Isegi, kui vaenlane saab mõned üksused üle, need hävitatakse ja kõik algab otsast peale. Muidugi on jõest ületulek lõppkokkuvõtes võimalik, aga tavaliselt, kui kaitsjad on ettevalmistunud läheb see ründajatele kalliks maksma. Narva jõgi ei ole just oja, sealt ületulemine oli ka 1944a. punaarmeele väga suureks probleemiks. Siis juba lubati ka üle joosta mürinal, mis oli tulemus
Aiman juba ette, et Sa väidad nüüd kohe, et võrdlus on kohatu, kuna siis kaitsesime koos SS-ga piiri jne....
Kuid 44a. oli venelastel ka kogemused juba olemas ja tankid võimsamad, ikkagi ei olnud ületulek lihtne.

Reigo ma ei taha Sinuga tüli norida, ei taha ka, et teema lukku läheks, aga minu arust on see, Narva jõest läbi jalutamise jutt tõesti kummaline. Sammuti väide, et sild oleks kokku klopsitud ja siis üle tuldud. Et siis eestlased oleks samal ajal suitsu teinud ja asja rahulikult pealt vaadanud. Nii palju, kui mina olen lugenud sõjaaajalugu, siis jõgedega ongi selline asi, et suhteliselt väikeste jõududega saab vaenlast jõe taga kinni hoida.

Lahinguga jõe forsseerimine. See tähendab, et minnakse üle kuidas saab. Ujudes, jalutades, paadiga, parvega. Mingit pontoonsilda või puusilda ei hakka keegi vaenlase tule all valmistamagi. Alguses hõivatakse ülalpoolkirjeldatud viisil platsdarm jõe vastaskaldal ning alles siis läheb mingi silla ehitamiseks (kui seda üldse vaja on).

Mida laiem, sügavam ja kiirema vooluga, seda lihtsam.

Narva jõe sügavus kõnealusel ajal ei olnud kaitsjaile soodne.

Isegi, kui vaenlane saab mõned üksused üle, need hävitatakse ja kõik algab otsast peale

Nende hävitamiseks on vaja reserve. See tähendab, et kui vastasel on õnnestunud kuskil üle tulla ja kaitsjaid seal tagasi tõrjuda, tuleb tuua lisavägesid. Hea küll, oletame, et ühte kohta toodi piisavalt vägesid ja suruti vastane jõkke. Aga teise ja kolmandasse kohta (Narva jõgi on ju pikk) oli võimalik saata vaid niipalju toetust, et õnnestus vastane kinni pidada. Vaenlane asub nüüd neid platsdarme tugevdama... jne.

Narva jõgi ei ole just oja, sealt ületulemine oli ka 1944a. punaarmeele väga suureks probleemiks. Siis juba lubati ka üle joosta mürinal, mis oli tulemus
Aiman juba ette, et Sa väidad nüüd kohe, et võrdlus on kohatu, kuna siis kaitsesime koos SS-ga piiri jne....
Kuid 44a. oli venelastel ka kogemused juba olemas ja tankid võimsamad, ikkagi ei olnud ületulek lihtne.

Loomulikult on võrdlus juba sinu poolt nimetatud põhjusel kohatu.