Lugesin artiklit huviga.
Üsna palju autori muredest võib kokku võtta lausega "meile ostetakse s*tta ja siis tahetakse et küpsetaksime saia".
Et paremini loetav oleks, üritan autori murepunktid ükshaaval üle käia.
I began to notice that the vast majority of our sorties were against targets that had already been struck successfully by a different weapons system, most commonly by a mortar or by a munition dropped by a reusable drone (in other words, not a first-person view drone).
Murekoht: mitmed missioonid olid juba liikumatute või viga saanud märkide lõplik hävitamine. Teatud mõttes droonide raiskamine, kuna FPV asemel võinuks rünnata korduvkasutatava drooniga. Järeldus: juhtkond peab andma käskusid targemini, üksusel peab vähem täpsus- või ajakriitiliste märkide jaoks jätkuma pommitaja-droone (aga neil peab koju jõudmiseks jätkuma ka akut, ja alati nii pole).
Few first-person view drones have night-vision capability. Those that do are in short supply and cost twice as much as the base model. In Ukraine, in the winter, it’s dark for 14 hours a day. Wind, rain, snow, and fog all mean a drone cannot fly.
Murekoht: tuul, vihm, pimedus, vähe öönägemisega või termonägemisega droone. Suurtükivägi töötab edasi, aga FPV ei lenda. Järeldus: kui ei ole raha panna droonile termokaamerat, pandagu vähemalt hämara / tähevalguse kaamera + IR prožektor. Suurusjärgud on 5 € kartuli kaamera, 50 € hämara kaamera, 200 € tähevalguse kaamera, 400 € minimaalne termokaamera (üles saab minna tuhandetesse). Võimas LED, et maastik hämarakaameraga vaatlemiseks ära valgustada, maksab 15 €.
Ilma osas: tuntud mure. Startimine raskes lastis ja turbulentses õhus on ebakindel. Ässade jaoks programmeeritud flight controller jätab maalt ja hobusega tulnud piloodi hätta. Järeldus: FC progejad peavad tegema õiged valikud, eeldades et piloot on maalt ja hobusega. Droonil peab olema õige raskuskese (juhend peab seletama, kuidas see tagada), õige PID kontrolleri seadistus lõpliku massi jaoks (juhend peab seletama) ja kui tarkvara on piisavalt hea, siis lennukitüüpi droonil võiks olla täielik "heading hold" käitumine "juhata ristike märgi peale ja läheb märgi peale, isegi kui kõik side ära kaob". Seda on minu kogemuses quadidega raske teha (samas ma tegelen lennukitega) aga siinsamas on akf "mongol" kinnitanud, et kes tahab, see ikkagi saab.
A solid quarter of all these drones have some sort of technical fault that prevents them from taking off.
Ümber sõnastatuna "meile osteti suvaliselt müüjalt kamara jura". Olen ise IMU mooduleid ostes praaki ja võltstooteid saanud, ilmselgelt ei ole ma ainuke tüssu saanu. Ostetav kraam peaks kindlasti olema testitud, tõrkes masinaid rindele saata on kurjast. Seal peab olema juba valiku läbinud tehnika.
In about 10 percent of sorties, the drone hits the target, but its warhead does not detonate.
Ümber sõnastatuna: lõhkeaine spetsialistid eksisid ohutuse suunas. Järeldus: lõhkekehade improviseerimise asemel tuleks juurutada standardiseeritud droonimoona tootmine.
First-person view drones cannot really hover, fly slowly, or linger above a target.
Kõik toimingud peaks siiski võimalikud olema, kui proovimas ei olda õnnetu drooniga, mil vale seadistusega PID kontroller on alalises võitluses vale raskuskeskmega. Tunne on, et autori üksusele tarniti kamara jura.
A standard, base-level course for Ukrainian drone pilots takes about five weeks. The quality of operators it prepares is questionable, and graduates of the course need extra on-the-job experience to become truly proficient
Tänapäeva oludes: usun et inimesed ongi droonidega hädas, kuna kasutavad sõjaks sporditarbeid, mis võivad olla kehvasti seadistatud.
Võimaliku taseme kohta... olen 100% veendunud, et droonisüsteemi saab projekteerida ka sellisena, et selle võib kätte anda tänavalt appi kutsutud juhuslikule mitte-droonihuvilisele neiule ja kui droon koostati juhendi järgi, siis neiu tabab sellega märki. Selle taseme poole peaks püüdlema ja kinnitan, et sinna saab kohale jõuda.
To keep costs down, the first-person view drones used by Ukrainian forces have no navigational aids, such as a compass, a GPS receiver (though it should be noted that using GPS often would not be possible anyway due to widespread GPS signal jamming), or an inertial navigation system. The operator relies on their knowledge of the local terrain and on verbal instructions from a navigator, who usually has access to the video from the first-person view drone itself and from other reconnaissance assets that are tracking the target.
Ega selle punktiga vaielda ei saa. GPS on tõesti mahasurutud ja ilmselt jääb mahasurutuks, kuni aastaid hiljem tekib mingi optiline alternatiiv (satelliidid plingivad raadiolainete asemel oma kellasignaali footonitena Maa peale).
Inertsnavi osas: asjalikul droonil on tehishorisont, selle pealt kokkuhoidmine ei ole OK. Kompassiga on tõesti hapu lugu, kuna kui kantakse ennustamatu kujuga terase sisaldusega moona, siis kompass peab sellest kaugel (andurimasti otsas, tiiva tipus vms kohas) olema. Kuna FPV droonid ei tule koju, siis ilmselt kompassi pealt säästetakse.
Altimeeter on kah kojutuleva drooni teema rohkem, FPV piloot vajab altimeetrit, kui tegeleb õhutõrjega ("Shahed tuleb kõrgusel 500, võta kõrgus 600").
But the greatest obstacle to the successful use of these drones by far is the unreliability of the radio link between the operator and the drone.
Täiesti arusaadav mure.
Raadiohorisont on vältimatu füüsikaline nähtus, mille vastu ei aita miski peale õhus oleva tugijaama. Seega: kes vihkavad raadiohorisondiga kohtumist kriitilisel hetkel, peavad investeerima lendavasse emalaev-tugijaama.
Kes vihkavad segaja kätte sattumist, peavad investeerima fiibrisse.
Aga üsna tähtis järeldus tundub ikkagi olevat: neile, kes on rindel, ei tohi saata testimata ega halba kraami. Nemad riskivad seal eludega ja ebaõnnestunud üritus võib maksta kellegi elu või tervise. Müüjaid peab saama usaldada, et nad oma tooteid testiks. Kui ei saa, siis tooteid peab testima.
Key points:
Full 16-minute speech – uncompromising truth from a Commander, ruzki propaganda calls one of their most wanted enemies.