Siin on kolm asja:ruger kirjutas:Putin kavatseb esineda ÜRO juubeliistungil, kus võetakse jutuks julgeolekunõukogu alaliste liikmete vetoõiguse piiramine.
http://www.aripaev.ee/uudised/2015/03/3 ... liistungil
* Venemaa on muutumas globaalsest suurvõimust regionaalseks;
* rida regionaalseid suurvõime tahaksid oma globaalset positsiooni parandada;
* globaalsed käteväänamised on üht- või teistpidi seotud Lähis-Idaga.
http://www.jpost.com/International/Worl ... wer-376443
http://www.nytimes.com/2014/09/19/world ... .html?_r=0
USA või Hiina tõenäoliselt säilitavad ettenähtavas tulevikus vetoõiguse, aga üha raskem on põhjendada, miks peaks Venemaa, Suurbritannia või Prantsusmaa positsioon ÜRO-s olema tugevam kui Indial, Jaapanil või Türgil. Britid ja prantslased on Liibüas jm. koos tegutsenud ning prantslased on mitu aastat ajanud asja, et massiliste julmuste puhul võiks vetoõigust mitte olla: http://www.globalr2p.org/our_work/un_se ... eto_reform .
Need riigid on üheskoos kasutanud vetoõigust vähem kui USA, rääkimata NSVL-ist ja Venemaast. Lähiminevikus on vahe eriti selgelt USA kasuks, kuigi võib oodata, et Venemaa osakaal on jälle tõusmas. Sealjuures 1990. aastast hiljem on USA ühe erandiga kasutanud vetoõigust ainult Iisraeliga seotud küsimustes (https://www.globalpolicy.org/component/ ... 40069.html). Ehk siis suurriikide kauplemine käib üle maailma, aga kõige väärtuslikumad punktid on ikka Lähis-Idas. Venemaa mõjutab maailmapoliitikat seni, kuni ta mõjutab Iraani-Süüria kaudu sündmusi Lähis-Idas.
Nagu ikka, on sel probleemil kaks lahendust, sõjaline ja rahumeelne. Sõjaline lahendus oleks Süüria praeguse valitsuse purustamine demokraatliku opositsiooni poolt. Sellega kärbitaks ka Iraani ja eriti Hizbollah tiivad. Kahjuks ei ole seda aga ette näha ning pigem on sõjaliselt edukam ja aktiivsem Süüria-Iraani telg. Rahumeelne lahendus saabub naftahindade all hoidmisega, aga selleks kulub aastaid. Praegu, kui Saudi-Araabia on Jeemenis sisuliselt sõda pidama sunnitud, ei ole neil ilmselt vähimatki motivatsiooni naftapumpamist piirata.
Üldiselt on ikka igavene häda keskmiste riikide julgeoleku tingimusteta garanteerimisega suurte poolt. Kui Suurbritannia ja Prantsusmaa garanteerisid Poola julgeoleku, siis said nad II ms. Nüüd on USA ennast juba aastakümneteks sidunud Iisraeli garanteerimisega ning lõppu pole näha. Kümnete miljonite inimeste poliitilised ja võib-olla ka inimõigused üle maailma vahetatakse Iisraeli umbes 5M omade vastu.