www.militaar.net

Kuidas venekeelse kullerina Eestis teenida:
https://www.youtube.com/watch?v=I1fvoHn1Qok

Kui juba jutt venekeelsete Eestis elavate juutuuberite peale läks, siis lisan omalt poolt Juliuse:
https://youtube.com/c/JuliusRou

Külastab Eesti linnasid ja teeb ka muidu huvitavaid videosid. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on ta ka vist Venemaalt pärit, aga tegi TeKos kelneripaberid (praegusel ajal halb valik) ja oskab ka mingil määral eesti keelt. Mulle tundub väga tore ja haritud noormees olevat.

Leedu erinevus on siin see, et Leedus on vene keel vähem levinud tänu väiksemale vene keelsete % riigi elanikkonna hulgas. Leedukate vähese väärkeele oskuse kohta 21 sajandil võib leida mõningaid markatseid lugusid. Autode teemal on leedukad meist samm ees seega see teenus ei üllata.

Ei vasta kindlasti tõele Läti osas ja ja sõbrast nn pooleldi leeduka väitel ka Leedu osas. Erinevalt eestlastest, kus noorem põlvkond on venekeeles suhteliselt null, on lätlaste ja leedukate vene keele oskus tunduvalt parem ja kogu Leedu räägib vene keeles tunduvalt paremini kui eestlased. Näiteks isiklik kogemus, kogu suhtlus Leedu politseiga ei käinud mitte inglise keeles, vaid vene keeles (kusjuures politseinikud olid ca 30-ndates) ning mul oli kohati tõlki vaja. Samas Eestis üritatakse patrullipaariks panna mõlemast rahvusest isikuid, kuid ka oma silmaga nähtud, kuidas kaks nooremapoolset eestlasest politseinikut üritasid umbvenelasega meeleheitlikult inglise keeles kontakteeruda.

Kummaline - minu lastel on vene (kirja)keel sama õppemahuga kui minul oli. Tõsi, mul lisandus mingi aeg sinna vene kirjandus.
Samas vene keelt räägin ma päris soravalt ja arusaamine ei valmista mingeid raskusi.

Kapten Trumm kirjutas:Kummaline - minu lastel on vene (kirja)keel sama õppemahuga kui minul oli. Tõsi, mul lisandus mingi aeg sinna vene kirjandus.
Samas vene keelt räägin ma päris soravalt ja arusaamine ei valmista mingeid raskusi.

Mis seal ikka nii kummaline on. Ega maht üksi keelt ei õpeta, kui keeleõpetamise tase on madal ja motivatsioon keelt õppida on väike.

Enda kogemusest paarkümmend aastat tagasi mäletan pea igapäevaselt keeletunde seitse aastat järjes, kuid keeleõppe sisu oli selline, et mingit keelt selle kaudu omandada oli kaunis raske.
Meenub üks Lauri Leesi käe alt tulnud vene keele õpik, mis oli kaanest kaaneni täis Pushkini luuletusi. Igaks tunniks tuli etteantud luuletus pähe õppida.
Luuletuse tõlge ja sellest aru saamine oli teisejärguline, peaasi et sõna-sõnalt peas oli. Teine õpik oli punaste kaantega Tvoi Sobesednik. See oli vähe sisulisem, kuid ka selles õpetatud sõnavara koosnes peamiselt sõnadest millega algajal igapäevavestluses suurt midagi peale pole hakata. Vähene sõnavara, mis siiani meeles on, on näiteks: достопримечательности; медный всадник; международный морской порт; памятник; самый главный, mille tõttu minu keeleoskus piirdubki peamiselt ülalnimetatud fraaside omavahel kombineerimisega. Õppematerjalina käibisid ka mingid paljundatud lehed, mille alusel terve klass õpetaja abiga etteantud teemal lehekülje pikkuse teksti kokku pani. Seda teksti tuli järgmiseks tunniks osata "jutustada" mis tähendas jällegi teksti sõna-sõnalist ettekandmist et saada positiivne hinne. Enda vene keele tundidest ei mäleta ma kordagi, et tunnis oleks olnud eesmärgiks oma sõnadega midagi jutustada, mingis etteantud olukorras püüda hakkama saada või vene keeles õpetaja või klassikaaslasega vestlust arendada.

Võib ju öelda, et tegu on minu isikliku lapsepõlvetraagikaga, kuid nii palju kui sel teemal minu eakaaslastega juttu on olnud, siis on kõigil 90ndatel ja 2000ndate esimeses pooles koolis käinutel kaunis sarnane kogemus vene keele õppimisega. Et siis üks vaade läbi minu kogemuse, miks meil on põlvkond, kes ei oska vene keelt - sisulise keeleõppega sel ajal vene keele puhul lihtsalt ei tegeldud.


Läks vist OT'ks, vabandan ette.

akf vaoinas kirjutas:...90ndatel ja 2000ndate esimeses pooles...

Mitte ainult. Täpselt sama toimus ka 80nendatel. Vene keele õpetaja tegi igast pikast jutust kokkuvõtte ja ütles, et kõigist nendest asjadest tuleb rääkida, muidu hinnet ei saa. Kuna arusaamine oli null koma midagi, siis tagusin kokkuvõtte sõna-sõnalt pähe ja vuristasin õpetajale ette. "Fantastiline, viis!" Õnneks lisaküsimusi ei taibanud ta küsida. Vene keelest hakkasin aru saama alles 2 aastase "intensiivkursuse" käigus. Aga Ukrainas see ei toimunud.

Meil Pärnu Koidula koolis olid küll nii targad õpetajad, et said hästi aru, kes oskab ja kes ei.
Mina õppisin küll ise vene keelt lugema, sest paljud head raamatud olid vabalt saada vene keeles, kuid mitte eesti keeles.

Ei loe need jolka-bulka luuletused, töölehed ega õppemahud miskit - ikka mott määrab tulemuse.
No ma ei tahtnud, sest et sundisid, raisad, ega õppinudki kooli ajal vene keelest midagi. Ehkki hinded olid head.

Siis TPI I kursa järgsel suvel leidsin end äkki ilma raha ja nodita keset Siberit ning navigeerisin koju tagasi läbi Moldova viinamarjaväljade, lastes kangelaslinn Odassas juudi perekonnal end peaaegu lapsendada. See odüsseia paiskas mind pea ees Vene keele vapustava väljendusrikkuse ja idiomaatika keeristesse.

II kursa algul äkki teatati, et voh, nüüd hakkab Vene keele õpe aga kes suulise eksami väljapaistvalt sooritavad, on sellest vabastatud!
Polnud mul mingeid kahtlusi. Ilus, noor ja väga hingeline naisõppejõud küsis sissejuhatuseks pahaaimamatult, kas ma midagi laulda oskan. Minu järgnev etteaste sarnanes klassikalise stseeniga surematust filmist "Koera süda"/"Собачье Сердце" https://youtu.be/ffAHXuBJs-I&t=160,
ainult ilma balalaikata ja väiksema auditooriumiga (olime ruumis kahakesi). Ent tulemused olid sarnased.

Kui õppejõud taas rääkida sai, ütles ta mulle, et räägin mingis mõttes õigesti aga tehku ma seda üksi (või oli see vastupidi). Igatahes pidin järgmised semestrid teistsugust vene keelt tuupima. Siis aga algas sõjalise õppe tsükkel oma hingematvas ilus ning Puškini keele eri variandid läksid mul taas sassi nagu pudru ja kapsad. Ning eks nad ole mul sassis praegugi. Kahjuks.

Teemale lähemale. Ma täiesti mõistan neid meie noori venkusid, kes ütlevad, et neil on Eesti keele tunnis jube igav.

Üks neist võttis probleemi ilusasti kokku (tsiteerin mälu järgi): "Mul on kõriauguni isast-emast, koerast-kassist, suitsutarest ja vanadest aegadest! Räägime parem asjadest, millel on mingi mõte nüüd ja praegu!"

Üks fantastilisemaid õpetajaid, kellega mul on au olnud kohtuda, lausus kord südametäiega: "Kes ise tõesti sittagi ei oska, õpetavad teisi, sest muud neil ju üle ei jää. Kes ka sellega hakkama ei saa, istuvad haridusminnis ja koostavad õppeprogramme".

Ta lausus need sõnad küll pimedal nõuka-ajal, ent traditsioonid ei kao ju üleöö, mõned on koguni igihaljad.

Tšetšeenia sõjad - Movladi Udugov Radio Svoboda jne. Motivatsioon. Ja Donbavbe kirgastas. Kirjutada ikka ei oska....

Kui 80-ndatel põhiaste läbi sai siis oskasin enda arust täitsa keskmisel tasemel vene keelt, pea oli lahti ja õpetajad olid ka mõistlikud, ei sundinud midagi pähe õppima vaid oluline osa oli kõnekeelel ja vestlusel. Kui praegu mõnele vene saidile satub siis loe seda nagu hiina keelt, liiga palju on seal netislängi, amerikaniseerumist ja uuemat kõnekeelt, millest on raske läbi närida.

Eestlased paistsid juba nõukogude ajal silma halva vene keele oskusega - rahvaloenduste andmetel. 1979 loendusel juhtus selline imelik asi, et oskus oli veel halvemaks läinud võrreldes eelmise loendusega... Ühelt poolt oli see protest, teiselt poolt täiesti objektiivne - eestlaste vene keele oskus ongi keskmiselt hirmus, isegi nendel, kes enda arust "täitsa hästi oskavad", lisaks hääldus. Erinevate keelkondade keeled ikkagi, lätlaste-leedulastega ei saa võrrelda. Sellepärast on eriti paha kuulata enamust avaliku elu tegelasi vene keelt purssimas - vähesed räägivad hästi. Venelastel on seda sama imelik kuulata kui meil venelaste vigast ja räige aktsendiga eesti keelt - mõte läheb kergesti vaimsele puudele.

Roamless kirjutas:Erinevalt eestlastest, kus noorem põlvkond on venekeeles suhteliselt null, on lätlaste ja leedukate vene keele oskus tunduvalt parem ja kogu Leedu räägib vene keeles tunduvalt paremini kui eestlased..

Jaanus2 kirjutas:Eestlased paistsid juba nõukogude ajal silma halva vene keele oskusega

..sellele on muuseas täiesti lolllihtne seletus, mida millegipärast eriti ei teadvustata - läti ja leedu keeled on nimelt BALTOSLAAVI KEELED - aga eesti keel on SOOMEUGRI KEEL...

Elik niinagu ei ole mõtet võrrelda eestlaste ja läti/leedulaste soome keele oskust - niisama ei ole ka mõtet võrrelda eestlaste ja läti/leedulaste vene keele oskust

Samal põhjusel suudavad näiteks soomlased suhteliselt kerge vaevaga selgeks õppida eesti keele ja vastupidi, kuid slaavlaste puhul on väga head ugri keele oskust palju raskem saavutada.

Reedel näidati viimast ajateenijate viimase kompleksuuringu tulemusi, milles oli üks huvitav detail.
Muuhulgas uuriti ka seda, mis mõjutab kõige rohkem skaalal tahab/ei taha seersandiks ja saab/ei saa seersandiks.
Suurim ühine nimetaja nende hulgas, kes ei tahtnud seersandiks aga said, oli vene kodukeelega ja kõrge eesti keele oskusega ajateenijad.
Loomulikult oli venekeelse emakeelega vendi suhteliselt kõige rohkem nende hulgas, kes ei tahtnud seersandiks.
Nende hulgas, kes ei tahtnud ja ei saanud, oli loomulikult kõige suurem ühine nimetaja kehva eesti keele oskus.
Eesti keele oskuse fakt viitab sellele, et päritolu ei mõjuta, vaid keeleoskus.