Lugu pole mitte heroiseerimises, vaid siin levivas arusaamas, et ühte või teist toiminud asja me ei saa EV-s kasutada, kuna "see oli pahal vene ajal ja üleüldse oli siis totalitaarne kord , inimesi vajati kahurilihaks ning inimõigused ei maksnud midagi". Põhjenduse ja argumendina on täiesti nullväärtuseega
Heroiseerida, kogemustest õppida jne - see on subjektiivne kategooria.
Aga põhjusena, miks pole noorte tasuta massisporti tuua moodsat elu, arvuteid ja sotsiaalmeediat on lausa faktivea või ingorantsi lõhnaga.
Muidugi ollakse sotsiaalmeedias, sest lisaks mugavusele intenetiühendus+arvuti kuumakse on tänapäeval 20 eurot, aga treeningu kuutasu algab 60-70-st ja sinnagi kõik soovijad ei mahu. Minu kooli ajal panustati sellistesse asjadesse ikka mitte väikseid ressursse, spordihooned, treenerid, vahendid - täna näiteks minu lastesse riik ei panusta sel teemal pea midagi (kui see 2 tundi kehalist välja arvata). Iga liigutus maksab kümnetes eurodes, muidugi maksame, aga sellist komejanti imelik vaadata...
Mind isiklikult see huvitabki, mida ENSV pärandist saab kasutada. Enamikku ei saa, aga paljugi saaks.
Mis seda minu lemmikut tsiviilkaitset puudutab, siis demokraatlikes põhjala riikides näe tänini eksisteerib.
Polegi totalitarismi rudiment....

/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.