Blackhawk kirjutas:Mulle on jäänud mulje, et ukrainlased siiski kohati implementeerivad Nõukogude aegset sõjapidamisviisi. Kui vaadata, kus asuvad enamik üksuseid (Lääne-Ukrainas) ning mis nime nad formaalselt kannavad (aeromobiilne, mehhaniseeritud), mis olid üks osa Punaarmee šokiarmee osast, mis pidi tuhat nelja Atlandini välja kihutama, ning arvates, et Ukrainas nii sõjakoolis, ohivtserkonnas kui ka väljaõppes valitseb veel nõukogudeaegne süsteem, siis on igati kohati arusaadav, miks ei liiguta maastikul või läbi metsa. Aga see kriitika on armee kohta ning kui palju ses tõetera on omaette küsimus. Kõigest subjektiivne arvamus.
See ei ole mitte nõukogudeaegne sõjapidamisviis vaid nõukogudeaegse mentaliteedi jätkuv eksisteerimine tetavates situatsioonides. Eelkõige arusaam, et käsk on olulisem kui miski muu. Kõik algab käsust, mida tuleb absoluutselt järgida. Isegi kui taktikaline situatsioon mingil hetkel on muutunud selliselt, et käsu (jätkuv)täitmine ei ole otstarbekas. Käsu muutmist omal initsiatiivil, viies oma tegevus vastavusse olukorra iseloomuga, kardetakse nii all kui üleval nagu tuld.
Ka inimene kui selline on vähemalt Ukrainas jätkuvalt kui materjal. No ei ole enam rühma juhil vaja saata esimene, teine, kolmas ja neljas mees punktist a punkti b, vaadates kes ja kuidas noid nelja üksteise järgi maha notib, et siis nelja mehe hinnaga ülejäänud 80 viia edukale rünnakule. Läänes seda enam ammu ei tehta.
Sõjapidamisviis või -doktriin peenemalt, oli nõukaajal nii läänes kui idas enamvähem sama, ja seda kuni (esimene) Lahesõda näitas, et USA (ja NATO) on 70-80ndatel väljatöötanud uue konventsionaalse sõjapidamisviisi.
Mis puutub aga ukrainlaste võimekusse maastikul liikuda, siis on nad ju minuarust pidevalt näidatud, et saavad vajadusel ka läbi maastiku liikuda,
kui maastik seda lubab. Lihtsalt maastik on seal valdavalt stepitaoline, minimaalsete metsasaludega, millised ei kannata metsa nime välja (teeääred on sageli palistatud ka kõrgete hekkide ja teeäärsete puiesteedega, mis on sinna istutatud samadel põhjustel kui meil).
Nn Illovaiski kampaania käigus ei saadud H21 allapoole jäänud sõjateatris eriti maastikul liikuda, sest suur osa piirkonnast on piltlikult öeldes läbi kaevatud - kaevandused, karjäärid, aherainete hunnikud jne, seega oligi maantee kui selline ainus võimalus.
Stepis, mis aga kogu seda kaevanduste piirkonda ääristab, pole sageli suurt vahet, kas sa liigud maanteel või lased üle stepi, mida sageli tehtigi (tehtakse ka nüüd), kuid samas on ka stepp inimtegevuste tõttu kohati mitte läbitav (kraavid, mahajäetud karjäärid jne). Ning mäletame vist ka veel hästi, kuidas tehnika ka teedest eemal keset steppi liikudes omas tendentsi kaudtule tõttu lõõmata.
Küsimus ei ole seega mitte selles
kus liigutakse vaid
kuidas liigutakse. Ja siin pole asi nõukogude süsteemis, vaid kogemuste (ka teiste) omandamises ja nende kasutamise praktilises küljes. Ka nimedes pole küsimus. Mis kuskil on ratsaväebrigaad on meist ida pool tuntud kui moto- või mehhaniseeritud brigaadid või on näiteks "airborne" idas teatud kui "aeromobiilne" või "dessantuura".
Küsimus on siin vaid üksuse identifitseerimiseks kasutatavas nimes, mitte ideoloogias. Op.ülesanded, üksuste taktikaline jagunemine, juhtimisstrukuur jne on enamvähem kõigil täna idas ja läänes juba sama. Samas, püstitatud ülesannete täitmine praktikas erineb läänes ja Ukrainas sageli nagu öö ja päev. Ka toetavate vidinate (droonid, elektrooniline luure, öise vaatluse seadmed jne.jne) olemasolu oli ja on ka täna kahjuks Ukrainas selgelt alaväärtustatud ning võitlev kontingent on nois alavarustatud.
