Tänaste võitluste või nn SAA pealetungi kirjeldused ei erine tegelikult suuresti sellest, mida võime lugeda 2015.aasta aprillist-juunini Idlibise ja Hama provintsides toimunud SAA pealetungi kohta, mis lõppes nii nagu ta lõppes.
Wikipedia annab selle kohta üsnagi objektiivse pildi (koos viidetega).
https://en.wikipedia.org/wiki/Northwest ... June_2015)
Toon vaid ühe väikese lõigu iseloomulikust kirjeldusest:
Early on 25 April, rebels captured the sugar plant[100] and later, a VBIED was detonated at the Ayn Sibeel checkpoint[101] before an al-Nusra Front-led rebel force captured most of the city, with fighting continuing and air-strikes hitting rebel positions.[102][103] The national hospital and one checkpoint specifically remained under government control at this point,[104][105] as clashes continued in the southwestern part of the city.[106] Meanwhile, the Syrian Army claimed that it had captured the village of Kurin.[107] Soon after, rebels fully secured Jisr al-Shughur,[108] except for the hospital where soldiers were still holed up.[44][109] Clashes also still continued in the vicinity of the city from the south and east. 60 bodies of government fighters were reportedly seen on the streets.[108] During the SAA's retreat, Syrian Army intelligence executed 23 prisoners at the hospital before withdrawing.[60][110] The Syrian Air Force launched 30 airstrikes around the city after its fall.[111] After the seizure of Jisr al-Shughur, rebels captured five villages in the Al-Ghaab Plain[17] and seized the village of Ishtabraq near Jisr al-Shughur,[112] while 27 people, including 20 rebels were killed by airstrikes on the captured city.[60][113]
The next day, Syrian troops reportedly recaptured the sugar plant[44] and were fighting at the entrance to the city,[114] with one report putting the clashes at around 5 kilometers south of Jisr al-Shughur.[115] Military sources also reported the SAA recapturing a village in the Al-Ghaab Plain[116] and opening a corridor from the sugar plant to the soldiers besieged at the hospital in Jisr al-Shughur.[44]
On 27 April, rebels captured the Qarmeed Brick Factory base after launching two suicide attacks. After hours of intense clashes, Syrian troops were forced to retreat after the main facility caught on fire. 19 soldiers were killed, while the Syrian Army claimed to have killed 60–80 rebels.[117] Pro-opposition activist Cédric Labrousse reported that more than 90 were killed on both sides,[118] while the SOHR reported 10 rebel deaths at the base, including the two suicide bombers, and seven tanks, six cannons and a large quantity of ammunition being seized by the rebels.[119][120] Three SAA tanks were reportedly destroyed as well.[121] After the fall of the Brick Factory base, 14 airstrikes struck the area.[61] jne-jne
Põhimõtteliselt just nii see käibki, et kohutavalt suurte ohvrite hinnaga, suudab üks või teine osapool miskit saavutada, siis kaotab, siis taastab mingi osa oma positsioonidest ja positsiooni hoidma jäämine sõltub, kelle valulävi on kõrgem. Kogu kevadistki kampaaniat saatsid Süüria õhujõudude kümned ja kümned CAS lennud. Kas nad olid kvaliteedilt viletsamad kui venelaste lennud? Võimalik, kuid kvaliteeti aitas kindlasti leevendada kvantiteet.
Ei usu mina, et antud juhul töötaks Trummi poolt osundatud taktika või strateegia või et seda lausa teadlikult just nii viljeletaks. Esiteks ei ole SAA'l kuskilt võtta piiramatuid reserve. Juba täna on alaviitide kogukond suhteliselt kuri nende metsikute ohvrite eest, mida Assadi võimul jätkamine nõuab. Ei lähe vist palju aega, kui alaviitide puhul teenistuse või deserteerumise (maalt lahkumise) vahel valides hakkab prevaleerima viimane. Teiseks, oli SAA moraal kevadel juba kohutavalt vilets (nii on Iraani ohvitserid väidetavalt välikohtu korras mitmelkorral hukanud SAA ohvitsere) ning tundub, et tänaseks on ka juba see venelaste sekkumisega korraks välgatanud entusiasm taaskord kadumas.
Trumm, SAA brigaadid ja pataljonid on vaid nimeliselt veel brigaadid ja pataljonid. Pigem on juba tegutsemas võitlusgrupid, mis moodustatakse meestest, keda õnnestub kokku saada. Ja kohati saadakse nad kokku sellise hinnaga, et mujal nõrgeneb valitsuse kohalolek nii märgatavalt, et lausa kutsub opositsiooni või ISIS't õnne katsuma..
Kes siis peaksid noid operatsioone läbi viima? Hezbollah (kes tänaseks on juba kandnud samuti märkimisväärseid kaotusi ning kelle potensiaal pole piiramatu) või Iraan, kes peaks siis tooma kohale rohkem üksusi? Venemaa ekspeditsioonikorpus ikkagi?
Huvitaval kombel on siin kindlasti oluline see, et ka ISIS'e inimressursid pole päris piiramatud ning ka seal on esialgne entusiasm kohati asendunud deserteerumistega.
Samas on FSA'sse pürgivate vool tundub, et üsnagi konstantne (või isegi kasvav, olenevalt mitmest asjaolust) ning ka al-Nusra kasvatab oma toetajaskonda või vähemalt võitlejaid nö FSA või FSA'ga seni liidus olnud islamistide arvelt. See viimane pole mitte al-Qaeda ideoloogia võidukäik, mida ka siinses foorumis mõned tahaksid kohe väita, vaid pigem al-Nusra kaugenemine tüüpilisest al-Qaeda Ameerikat ja läänet ilmtingimata hävitada tahtvast ideoloogiast. Vähemalt täna on seal hakanud üha enam levima selline saudilik lähenemine, et kui lääs lubab meil siin kohati oma asja ajada, siis jätame meie nemad ka rahule. Samuti on paljud kõige radikaalsemad peade nüsijad (kristlastelt näiteks) ja arvamusliidrid erinevates tulevahetustes (nii FSA'ga kui ISIS'ge kui SAA'ga) ää tapetud ja asemele on tekkinud palju pragmaatilisemad tegelased...
