Postitatud: 03 Apr, 2008 13:33
107
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... stroof.pdf
Katastroof
Katastroof. See sõna on meie raamatu lehekülgedele palju kordi ilmunud., tähistamaks seda, mis juhtus Punaarmeega 1941.aasta suvel. Kuid Teise Maailmasõja ajaloos on sellel sõnal veel üks tähendus. Katastroof või Holokaust („kõikide põletamine“ vanakreeka k.) – nende terminitega on saanud tavaks nimetada suurema osa Euroopa juudisoost elanike hukkumist hitlerliku Saksamaa poolt organiseeritud genotsiidis. Suuremas osas maailma riikidest ei vaja need sõnad ei selgitusi ega tõlkimist. Katastroofi ajalugu on lülitatud kooliõpikutesse ning maailma kõige suurema külastusarvuga muuseum on Holokaustimuuseum USA-s. Tervel real põhjustest ei soodustatud Nõukogude Liidus selle teema üle arutlemist. Mitte üheski linnas (välja arvatud Minsk) ei olnud ühtegi mälestusmärki, mis oleks otseselt pühendatud genotsiidiohvrite mälestusele. 40-ndate aastate lõpus tehti ümber ka esimestel sõjajärgsetel aastatel püstitatud monumendid – neilt võeti maha juudisümboolika ja jidišikeelsed tekstid. Süngeks absurdisümboliks sai Holokausti ohvrite haual Neveli linnas (Pihkva oblast) olnud kuuenurgalise Davidi tähe „ümberlõikamine“ viisnurkseks. Ja alles 90-ndate aastate alguses hakkas ajalooline tõde naasema raamatute ja ajalehtede lehekülgedele, obeliskide marmorile, poliitikute kõnedesse ja rahvaste mällu.
Vähemalt kaks põhjust teevad Holokausti teema käsitlemise meie raamatus hädavajalikuks. Esiteks määras just Punaarmee häving ja korrapäratu taganemine sõja esimestel nädalatel hukule peaaegu 3 miljonit juuti – pooled kõigist Katastroofi ohvritest.
Teiseks ilmnesid nõukogude territooriumil toimunud Holokausti ajaloos eredalt need võimu ja rahva omavaheliste suhete iseloomulikud jooned, ametliku propaganda ja reaalse ühiskondliku teadvuse ning moraali vastuolud, mida arvestamata on võimatu mõista Nõukogude Liitu ja tema armeed tabanud enneolematu sõjalise katastroofi põhjusi.
Alustuseks mõned kuivad arvud ja üldtuntud faktid.
Mitme aastasaja jooksul olid Ida-Euroopa maad - Rzecz Pospolita, Leedu, Ungari, Bessaraabia, Venemaa – elamisrajooniks suuremale osale juudi rahvast. Teise Maailmasõja alguses elas Nõukogude Liidu läänepoolsetes oblastites ja vabariikides (mis hiljem okupeeriti saksa ja rumeenia vägede poolt) 2,15 miljonit juuti. Edaspidi lisas iga „Nõukogude Liidu aktiivse välispoliitika“ uus samm nõukogude kodanike nimekirja aina uusi ja uusi sadasid tuhandeid juute: 250 tuhat Leedust, 80 tuhat Lätist, 300 tuhat Moldaaviast. Kõige suurem „saak“ saadi 1939.aasta septembris, kui Nõukogude Ukraina ja Valgevene koosseisu lülitati laialdased Ida-Poola alad, kus elas 1,3 miljonit juuti. Sel moel elas 22.juunil 1941.aastal territooriumil, mis edapidi sattus okupatsiooni alla, üle 4 miljoni juudi. Peale selle asus piiriäärsetes rajoonides veel umbes 200-250 tuhat Poola lääneoblastitest, Tšehhoslovakkiast ja Rumeeniast pärit juudisoost põgenikku.
Hiljem, juba pärast sõda, tegid kommunistlikud ajaloolased lihtsa aritmeetilise triki ja ei lugenud enam Poolast, Baltimaadest ja Rumeeniast pärit inimesi nõukogude kodanikeks. Sellisel moel õnnestus neil rohkem kui kaks korda vähendada Holokausti ohvrite arvu nõukogude territooriumil, kirjutades hukkunud juudid Poola, Rumeenia jt maade genotsiidiohvrite nimekirja. See häbiväärne sulitemp polnud mitte ainult vastuolus kõigi juriidiliste normidega (kuna okupatsiooni momendil olid tulevased ohvrid NSVL-u kodanikud), vaid see ei sobinud sugugi kokku ka sellesama propaganda varasema aastatepikkuse väitega, et „vabasturetkede“ eesmärgiks oli „Poola ja Baltimaade elanikkonna kaitsmine fašistliku okupatsiooni õuduste eest“.
Selle järgi otsustades, kuidas 1941.aasta suve sündmused arenesid, oli tollasel juhtkonnal – nagu ka hilisematel propagandistidel – absoluutselt võõras mõte selle kohta, et riik peab kandma mingit vastutust oma alamate ellujäämise eest. Seniajani pole avastatud ühtegi dokumenti, mitte mingitki tunnistust selle kohta, et nõukogude valitsus oleks otsinud mingeidki võimalusi nende oma alamate päästmiseks, keda okupatsioonitingimustes ootas ees mitte raske, rõõmutu, näljane ELU, vaid julm ja möödapääsmatu SURM.
Peakorteri direktiiv Nr.45 2.juulist 1941.a. „Elanikkonna ja materiaalsete väärtuste evakuatsiooni korrast“ sisaldab palju punkte ja alampunkte. Punktis 9 on kirjas, et „haigeid hobuseid mitte evakueerida, vaid hävitada kohapeal“. Edasi, pärast haigeid hobuseid, on punktis 13 kirjas: „Sõjaväelaste ja juhtivtöötajate perekonnad evakueerida raudteetranspordiga“.
Ning mitte ühtegi sõna selle kohta, mida teha juutide (reeglina paljulapseliste) peredega.
Loomulikult oli tehniliselt võimatu loetud päevadega (Punaarmee taganes ja põgenes Leedust, suuremast osast Valgevenest ja Ukraina lääneoblastitest sõja esimese 7-10 päeva jooksul) evakueerida kaks miljonit inimest. Selle vaieldamatu fakti konstateerimine ei tohi vähendada selle fakti tähendust, et võimud ei võtnud ette vähimaidki katseid evakueerida neist kasvõi osagi, kasvõi mõned tuhanded lapsed. Peale selle tegutsesid neil esimestel, juudisoost elanikkonna jaoks kõige kriitilisematel päevadel, „vanal piiril“ (s.o Nõukogude-Poola 1939.aasta piiril) endistviisi edasi piirivalvepunktid, kes pidasid kinni kõik, kellel polnud spetsiaalset luba või parteipiletit! See metsik absurdne praktika lubada elanikkonna evakuatsiooni ainult „väljasõidulubade alusel“ kehtis veel mitu nädalat. Seda on raske seletada terve mõistuse loogikaga. Inimesed – need on kõige väärtuslikum „ressurss“, mille vaenlase kätte jätmine oli täiesti mõttetu. Muide, „teise taganemise“ ajal (1942.aasta suvel) vaadati evakueerumisele kui kodanike patriootlikule kohustusele.
Tõenäoliselt hakkas sõja algul lihtsalt tööle tšinovniku instinkt „haarata kinni ja mitte lahti lasta“. Igasugune omaalgatuslik tegevus – seda enam nii oluline kui elamiskoha vahetus – tundus neile ilma spetsiaalse sanktsioonita kõikide normide ja ettekirjutiste rikkumisena.
Muide, mõnede dokumentide järgi takistasid ülemused tsiviilelanikkonna evakuatsiooni ka veel sellepärast, et olles omaenda propagandakisast lolliks läinud, lootsid nad sellele, et rahulikud elanikud „tõusevad üles kui üks mees“ ja rebivad paljaste kätega vallutajad puruks.Valgevene kommunistide juht P.K.Ponomarenko kandis 1941.aasta juuli algul Moskvasse ette:
„...ma pean eriti rõhutama kolhoosnike erilist julgust, kindlust ja leppimatust vaenlase suhtes, erinevalt mõningasest osast linnaelanikest, kes ei mõtle muule, kui oma naha päästmisele. See on suuremalt jaolt seletatav juudi rahvusest isikute suure osaga linnaelanikest. Neid on haaranud elajalik hirm Hitleri ees ning võitluse asemel nad põgenevad...“
Hindamaks õieti Panteleimon Kondratõtšit haaranud õiglast raevu, tuleb meeles pidada, et Valgevene NSV valitsus ja Kompartei KK eesotsas Ponomarenkoga põgenesid Minskist juba 24.juunil, kolm päeva enne seda, kui Hothi tankigrupi eelväeosad jõudsid Minski põhjaserva. Põgenesid autodega, relvastatud kaitsemeeskonnaga. Põgenesid, jättes linna saatuse hoolde, organiseerimata inimeste ja tehaste evakuat-siooni. 80 tuhat juuti (Minski elanikud ja arvukad põgenikud ümberkaudsetest küladest ja linnadest), kellel polnud erinevalt seltsimees Ponomarenkost praktiliselt pääsemisvõimalust, hukkusid Minski getos...
Kui päästa isegi osa juudi elanikkonnast oli raske ja kõiki evakueerida – praktiliselt võimatu, siis vähemalt hoiatada inimesi neid ähvardavast surmaohust oli üsna lihtne. Lihtsam ja odavam kui kõikide haigete hobuste hävitamine. Must valjuhääldaja „taldrik“ rippus igal külatänaval, linnadest rääkimata. Ajalehti ja lendlehti anti välja miljonilistes tiraažides. Vähemalt elanikkonda „õigele teele juhtida“ oskas nõukogude võim hästi ning selleks vajalik infrastruktuur oli loodud juba ammu enne sõja algust. Kuid mitte midagi ei tehtud. Absoluutselt mitte midagi. Isegi neil juhumitel, kus kirjeldati selgelt juutide massilist hävitamist, kasutati ajalehes ümmargusi formuleeringuid („hitlerlased ajasid tankitõrjekraavi juurde mitu tuhat rahulikku nõukogude elanikku...“) või ideoloogiliselt kasulikke stampe: „töölisi–stahhaanovlasi“, „komnoori“, „punaarmeelaste vanemaid ja naisi“.
Esimene laiaulatuslik informeerimisaktsioon toimus alles 24.augustil 1941.a. Sellel päeval transleeriti Üleliidulises raadios „juudi avalikkuse raadiomiitingut“. Miitingu aruanne paigutati ka kõikide suurte keskajalehtede veergudele. Ettevõtmise peamiseks eesmärgiks oli USA ja Inglismaa juudikogukondade aktiviseerimine, mis oleks tõuganud nende maade valitsevaid ringkondi osutama Nõukogude Liidule palju tõhusamat abi. Kuid organiseerijate tagamõttest sõltumatult soodustas see raadioülekanne Nõukogude Liidu juutidel neid valitsevast ohust informeerimist. Kahjuks jäi see informatsioon väga hiljaks. Selleks ajaks olid Baltimaad, Valgevene, Moldaavia, suurem osa Ukrainast ja Smolenskimaa läänepoolne osa juba okupeeritud.
Mis aga puudutab riigi juhtkonna ametlikke avaldusi, siis ilmus esimene meenutus juudi elanikkonna kallal toimepandud elajalikust arveteõiendamisest Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi noodis 6.jaanuaril 1942.a. Selles dokumendis oli terve lõik pühendatud Babi Jari tragöödiale ja 52 tuhande Kiievi juudi hukkumisele. Lõpuks, 19.detsembril 1942.a., avaldati Välisasjade RK spetsiaalne avaldus „Euroopa juutide hävitamise plaani täideviimine hitlerlike võimude poolt “. Selle avalduse ilmumise momendil polnud enam kedagi, kellele ohust teatada. 1942.aasta detsembris elasid Nõukogue Liidu okupeeritud territooriumitel asuvates getodes ja koonduslaagrites oma viimaseid päevi järelejäänud 250 tuhat juuti. On tähelepanuväärne, et see avaldus, mis praktiliselt tõmbas joone alla „hitlerlike võimude plaani“ realiseerimisele, ei kutsunud kohalikke elanikke ja partisanikomandöre üles päästma neid, kes selleks ajaks veel elus olid...
Sellisel moel oli ainsaks teadustamise vahendiks suuline rahvakuulujutt ja põgenike ainsaks transpordi-vahendiks – nende jalapaar. Hobuseid enam ei olnud (kollektiviseerimine), isiklikku autotransporti veel ei olnud, jalgrattad rekvireeriti sõja esimestel päevadel „armee vajaduseks“. Kuid sellest hoolimata suutsid ligi 1 miljon (teiste andmete põhjal – kuni 1,5 miljonit) juuti pealetungivast saksa armeest ette jõuda. Pääsesid peamiselt Vene NFSV ja Ukraina idaoblastite elanikud – neil oli rohkem aega, pealegi veeti neist paljud minema kui evakueeritavate tööstusettevõtete töötajad. Umbes 3 miljonit inimest jäi okupeeritud territooriumile, neist: 220 tuhat Leedus, 620 tuhat Lääne- ja 180 tuhat Ida-Valgevenes, 250 tuhat Moldaavias, 1,5 miljonit Ukrainas.
Juutide hävitamiseks saadeti NSVL-u territooriumile neli SS „Einsatzkomandot“, kokku umbes 3 tuhat inimest. Neist vähemalt 600 inimest kuulus tehnilise personali hulka: autojuhid, mehhaanikud, radistid, tõlgid. Et selliste jõududega leida ja kinni püüda 3 miljonit juuti (kes pealegi püüdsid end igati varjata, võltsisid dokumente, peitusid põldudel, metsas ja soodes), oleks sakslastel vaja läinud justnimelt needsamad tuhat aastat, kui kaua lootis eksisteerida Kolmas Reich. Teiste sõnadega öeldes sõltusid nii „juudiküsimuse lõpplahenduse“ läbiviimise tempo kui ka selle võimalikkus üldse väga suurel määral kohaliku elanikkonna suhtumisest sellesse küsimusse.
Holokausti ajalugu annab sündmuste edasiste arenguvariantide kohta kõige erinevamaid näiteid. Näiteks keeldusid Soome, Hispaania ja Bulgaaria hitlerlike genotsiidiplaanide realiseerimises täielikult osalemast – kõiki neid riike loeti fašistliku Saksamaa liitlasteks. Itaalias ja Ungaris algas juutide massiline hävitamine alles pärast nende riikide okupeerimist natside poolt (vastavalt 1943. ja 1944.aastal). Taani võimud ja rahvas päästsid praktiliselt kogu oma maa juudikogukonna, saates 4 tuhat inimest merd mööda neutraalsesse Rootsi.
Prantsusmaal elas enne sõda 350 tuhat juuti. Kohalikud elanikud ja katoliku kloostrid varjasid umbes 100 tuhandet inimest, veel 40-50 tuhat juuti saadeti salaja Hispaaniasse ja Šveitsi. Hukkus 83 tuhat inimest – alla veerandi sõjaeelsest juudi elanikkonnast.
Ellu jäi umbes kolmandik Tšehhi ja Serbia juudikogukonnast. Varjupaiga suutis leida iga neljas juut Belgias ja Hollandis – üllatav fakt, arvestades nende maade suurust, elanikkonna asustustihedust, suurte metsamassiivide puudumist ja nelja pikka aastat saksa okupatsiooni. Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil ületas „hukkunute proportsioon“ igal pool 90 %. Nii tempo, julmuse kui ka kohaliku elanikkonna kaasamise poolest oli pretsedenditu Baltimaades toimunud Holokaust – hävitati kuni 96 % okupeeritud territooriumile jäänud juutidest. Kokkuvõttes hukkus okupantide ja nende käsilaste käe läbi 2 825 000 nõukogude juuti. Suur osa ellujäänutest koosnes Rumeenia tsoonis (nn Transnistria – Dnestri ja Lõuna-Bugi jõgede vahele jääv Ukraina territoorium) asunud getode elanikest. Sõja alguses hävitasid Rumeenia väed ja žandarmeeria juute massiliselt ja väga julmade võtetega (näiteks põletati 23.oktoobril 1941.a Odessas suurtükiladudes elusalt 19 tuhat inimest). Kuid pärast Stalingradi lõpetas Rumeenia juhtkond massilised tapmised, seejärel lubati isegi rahvusvahelistel organisatsioonidel getodesse toiduabi toimetada. Mis aga puutub saksa okupatsioonitsooni, siis seal hukkusid praktiliselt kõik juudid, kes ei jõudnud evakueeruda.
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... stroof.pdf
Katastroof
Katastroof. See sõna on meie raamatu lehekülgedele palju kordi ilmunud., tähistamaks seda, mis juhtus Punaarmeega 1941.aasta suvel. Kuid Teise Maailmasõja ajaloos on sellel sõnal veel üks tähendus. Katastroof või Holokaust („kõikide põletamine“ vanakreeka k.) – nende terminitega on saanud tavaks nimetada suurema osa Euroopa juudisoost elanike hukkumist hitlerliku Saksamaa poolt organiseeritud genotsiidis. Suuremas osas maailma riikidest ei vaja need sõnad ei selgitusi ega tõlkimist. Katastroofi ajalugu on lülitatud kooliõpikutesse ning maailma kõige suurema külastusarvuga muuseum on Holokaustimuuseum USA-s. Tervel real põhjustest ei soodustatud Nõukogude Liidus selle teema üle arutlemist. Mitte üheski linnas (välja arvatud Minsk) ei olnud ühtegi mälestusmärki, mis oleks otseselt pühendatud genotsiidiohvrite mälestusele. 40-ndate aastate lõpus tehti ümber ka esimestel sõjajärgsetel aastatel püstitatud monumendid – neilt võeti maha juudisümboolika ja jidišikeelsed tekstid. Süngeks absurdisümboliks sai Holokausti ohvrite haual Neveli linnas (Pihkva oblast) olnud kuuenurgalise Davidi tähe „ümberlõikamine“ viisnurkseks. Ja alles 90-ndate aastate alguses hakkas ajalooline tõde naasema raamatute ja ajalehtede lehekülgedele, obeliskide marmorile, poliitikute kõnedesse ja rahvaste mällu.
Vähemalt kaks põhjust teevad Holokausti teema käsitlemise meie raamatus hädavajalikuks. Esiteks määras just Punaarmee häving ja korrapäratu taganemine sõja esimestel nädalatel hukule peaaegu 3 miljonit juuti – pooled kõigist Katastroofi ohvritest.
Teiseks ilmnesid nõukogude territooriumil toimunud Holokausti ajaloos eredalt need võimu ja rahva omavaheliste suhete iseloomulikud jooned, ametliku propaganda ja reaalse ühiskondliku teadvuse ning moraali vastuolud, mida arvestamata on võimatu mõista Nõukogude Liitu ja tema armeed tabanud enneolematu sõjalise katastroofi põhjusi.
Alustuseks mõned kuivad arvud ja üldtuntud faktid.
Mitme aastasaja jooksul olid Ida-Euroopa maad - Rzecz Pospolita, Leedu, Ungari, Bessaraabia, Venemaa – elamisrajooniks suuremale osale juudi rahvast. Teise Maailmasõja alguses elas Nõukogude Liidu läänepoolsetes oblastites ja vabariikides (mis hiljem okupeeriti saksa ja rumeenia vägede poolt) 2,15 miljonit juuti. Edaspidi lisas iga „Nõukogude Liidu aktiivse välispoliitika“ uus samm nõukogude kodanike nimekirja aina uusi ja uusi sadasid tuhandeid juute: 250 tuhat Leedust, 80 tuhat Lätist, 300 tuhat Moldaaviast. Kõige suurem „saak“ saadi 1939.aasta septembris, kui Nõukogude Ukraina ja Valgevene koosseisu lülitati laialdased Ida-Poola alad, kus elas 1,3 miljonit juuti. Sel moel elas 22.juunil 1941.aastal territooriumil, mis edapidi sattus okupatsiooni alla, üle 4 miljoni juudi. Peale selle asus piiriäärsetes rajoonides veel umbes 200-250 tuhat Poola lääneoblastitest, Tšehhoslovakkiast ja Rumeeniast pärit juudisoost põgenikku.
Hiljem, juba pärast sõda, tegid kommunistlikud ajaloolased lihtsa aritmeetilise triki ja ei lugenud enam Poolast, Baltimaadest ja Rumeeniast pärit inimesi nõukogude kodanikeks. Sellisel moel õnnestus neil rohkem kui kaks korda vähendada Holokausti ohvrite arvu nõukogude territooriumil, kirjutades hukkunud juudid Poola, Rumeenia jt maade genotsiidiohvrite nimekirja. See häbiväärne sulitemp polnud mitte ainult vastuolus kõigi juriidiliste normidega (kuna okupatsiooni momendil olid tulevased ohvrid NSVL-u kodanikud), vaid see ei sobinud sugugi kokku ka sellesama propaganda varasema aastatepikkuse väitega, et „vabasturetkede“ eesmärgiks oli „Poola ja Baltimaade elanikkonna kaitsmine fašistliku okupatsiooni õuduste eest“.
Selle järgi otsustades, kuidas 1941.aasta suve sündmused arenesid, oli tollasel juhtkonnal – nagu ka hilisematel propagandistidel – absoluutselt võõras mõte selle kohta, et riik peab kandma mingit vastutust oma alamate ellujäämise eest. Seniajani pole avastatud ühtegi dokumenti, mitte mingitki tunnistust selle kohta, et nõukogude valitsus oleks otsinud mingeidki võimalusi nende oma alamate päästmiseks, keda okupatsioonitingimustes ootas ees mitte raske, rõõmutu, näljane ELU, vaid julm ja möödapääsmatu SURM.
Peakorteri direktiiv Nr.45 2.juulist 1941.a. „Elanikkonna ja materiaalsete väärtuste evakuatsiooni korrast“ sisaldab palju punkte ja alampunkte. Punktis 9 on kirjas, et „haigeid hobuseid mitte evakueerida, vaid hävitada kohapeal“. Edasi, pärast haigeid hobuseid, on punktis 13 kirjas: „Sõjaväelaste ja juhtivtöötajate perekonnad evakueerida raudteetranspordiga“.
Ning mitte ühtegi sõna selle kohta, mida teha juutide (reeglina paljulapseliste) peredega.
Loomulikult oli tehniliselt võimatu loetud päevadega (Punaarmee taganes ja põgenes Leedust, suuremast osast Valgevenest ja Ukraina lääneoblastitest sõja esimese 7-10 päeva jooksul) evakueerida kaks miljonit inimest. Selle vaieldamatu fakti konstateerimine ei tohi vähendada selle fakti tähendust, et võimud ei võtnud ette vähimaidki katseid evakueerida neist kasvõi osagi, kasvõi mõned tuhanded lapsed. Peale selle tegutsesid neil esimestel, juudisoost elanikkonna jaoks kõige kriitilisematel päevadel, „vanal piiril“ (s.o Nõukogude-Poola 1939.aasta piiril) endistviisi edasi piirivalvepunktid, kes pidasid kinni kõik, kellel polnud spetsiaalset luba või parteipiletit! See metsik absurdne praktika lubada elanikkonna evakuatsiooni ainult „väljasõidulubade alusel“ kehtis veel mitu nädalat. Seda on raske seletada terve mõistuse loogikaga. Inimesed – need on kõige väärtuslikum „ressurss“, mille vaenlase kätte jätmine oli täiesti mõttetu. Muide, „teise taganemise“ ajal (1942.aasta suvel) vaadati evakueerumisele kui kodanike patriootlikule kohustusele.
Tõenäoliselt hakkas sõja algul lihtsalt tööle tšinovniku instinkt „haarata kinni ja mitte lahti lasta“. Igasugune omaalgatuslik tegevus – seda enam nii oluline kui elamiskoha vahetus – tundus neile ilma spetsiaalse sanktsioonita kõikide normide ja ettekirjutiste rikkumisena.
Muide, mõnede dokumentide järgi takistasid ülemused tsiviilelanikkonna evakuatsiooni ka veel sellepärast, et olles omaenda propagandakisast lolliks läinud, lootsid nad sellele, et rahulikud elanikud „tõusevad üles kui üks mees“ ja rebivad paljaste kätega vallutajad puruks.Valgevene kommunistide juht P.K.Ponomarenko kandis 1941.aasta juuli algul Moskvasse ette:
„...ma pean eriti rõhutama kolhoosnike erilist julgust, kindlust ja leppimatust vaenlase suhtes, erinevalt mõningasest osast linnaelanikest, kes ei mõtle muule, kui oma naha päästmisele. See on suuremalt jaolt seletatav juudi rahvusest isikute suure osaga linnaelanikest. Neid on haaranud elajalik hirm Hitleri ees ning võitluse asemel nad põgenevad...“
Hindamaks õieti Panteleimon Kondratõtšit haaranud õiglast raevu, tuleb meeles pidada, et Valgevene NSV valitsus ja Kompartei KK eesotsas Ponomarenkoga põgenesid Minskist juba 24.juunil, kolm päeva enne seda, kui Hothi tankigrupi eelväeosad jõudsid Minski põhjaserva. Põgenesid autodega, relvastatud kaitsemeeskonnaga. Põgenesid, jättes linna saatuse hoolde, organiseerimata inimeste ja tehaste evakuat-siooni. 80 tuhat juuti (Minski elanikud ja arvukad põgenikud ümberkaudsetest küladest ja linnadest), kellel polnud erinevalt seltsimees Ponomarenkost praktiliselt pääsemisvõimalust, hukkusid Minski getos...
Kui päästa isegi osa juudi elanikkonnast oli raske ja kõiki evakueerida – praktiliselt võimatu, siis vähemalt hoiatada inimesi neid ähvardavast surmaohust oli üsna lihtne. Lihtsam ja odavam kui kõikide haigete hobuste hävitamine. Must valjuhääldaja „taldrik“ rippus igal külatänaval, linnadest rääkimata. Ajalehti ja lendlehti anti välja miljonilistes tiraažides. Vähemalt elanikkonda „õigele teele juhtida“ oskas nõukogude võim hästi ning selleks vajalik infrastruktuur oli loodud juba ammu enne sõja algust. Kuid mitte midagi ei tehtud. Absoluutselt mitte midagi. Isegi neil juhumitel, kus kirjeldati selgelt juutide massilist hävitamist, kasutati ajalehes ümmargusi formuleeringuid („hitlerlased ajasid tankitõrjekraavi juurde mitu tuhat rahulikku nõukogude elanikku...“) või ideoloogiliselt kasulikke stampe: „töölisi–stahhaanovlasi“, „komnoori“, „punaarmeelaste vanemaid ja naisi“.
Esimene laiaulatuslik informeerimisaktsioon toimus alles 24.augustil 1941.a. Sellel päeval transleeriti Üleliidulises raadios „juudi avalikkuse raadiomiitingut“. Miitingu aruanne paigutati ka kõikide suurte keskajalehtede veergudele. Ettevõtmise peamiseks eesmärgiks oli USA ja Inglismaa juudikogukondade aktiviseerimine, mis oleks tõuganud nende maade valitsevaid ringkondi osutama Nõukogude Liidule palju tõhusamat abi. Kuid organiseerijate tagamõttest sõltumatult soodustas see raadioülekanne Nõukogude Liidu juutidel neid valitsevast ohust informeerimist. Kahjuks jäi see informatsioon väga hiljaks. Selleks ajaks olid Baltimaad, Valgevene, Moldaavia, suurem osa Ukrainast ja Smolenskimaa läänepoolne osa juba okupeeritud.
Mis aga puudutab riigi juhtkonna ametlikke avaldusi, siis ilmus esimene meenutus juudi elanikkonna kallal toimepandud elajalikust arveteõiendamisest Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi noodis 6.jaanuaril 1942.a. Selles dokumendis oli terve lõik pühendatud Babi Jari tragöödiale ja 52 tuhande Kiievi juudi hukkumisele. Lõpuks, 19.detsembril 1942.a., avaldati Välisasjade RK spetsiaalne avaldus „Euroopa juutide hävitamise plaani täideviimine hitlerlike võimude poolt “. Selle avalduse ilmumise momendil polnud enam kedagi, kellele ohust teatada. 1942.aasta detsembris elasid Nõukogue Liidu okupeeritud territooriumitel asuvates getodes ja koonduslaagrites oma viimaseid päevi järelejäänud 250 tuhat juuti. On tähelepanuväärne, et see avaldus, mis praktiliselt tõmbas joone alla „hitlerlike võimude plaani“ realiseerimisele, ei kutsunud kohalikke elanikke ja partisanikomandöre üles päästma neid, kes selleks ajaks veel elus olid...
Sellisel moel oli ainsaks teadustamise vahendiks suuline rahvakuulujutt ja põgenike ainsaks transpordi-vahendiks – nende jalapaar. Hobuseid enam ei olnud (kollektiviseerimine), isiklikku autotransporti veel ei olnud, jalgrattad rekvireeriti sõja esimestel päevadel „armee vajaduseks“. Kuid sellest hoolimata suutsid ligi 1 miljon (teiste andmete põhjal – kuni 1,5 miljonit) juuti pealetungivast saksa armeest ette jõuda. Pääsesid peamiselt Vene NFSV ja Ukraina idaoblastite elanikud – neil oli rohkem aega, pealegi veeti neist paljud minema kui evakueeritavate tööstusettevõtete töötajad. Umbes 3 miljonit inimest jäi okupeeritud territooriumile, neist: 220 tuhat Leedus, 620 tuhat Lääne- ja 180 tuhat Ida-Valgevenes, 250 tuhat Moldaavias, 1,5 miljonit Ukrainas.
Juutide hävitamiseks saadeti NSVL-u territooriumile neli SS „Einsatzkomandot“, kokku umbes 3 tuhat inimest. Neist vähemalt 600 inimest kuulus tehnilise personali hulka: autojuhid, mehhaanikud, radistid, tõlgid. Et selliste jõududega leida ja kinni püüda 3 miljonit juuti (kes pealegi püüdsid end igati varjata, võltsisid dokumente, peitusid põldudel, metsas ja soodes), oleks sakslastel vaja läinud justnimelt needsamad tuhat aastat, kui kaua lootis eksisteerida Kolmas Reich. Teiste sõnadega öeldes sõltusid nii „juudiküsimuse lõpplahenduse“ läbiviimise tempo kui ka selle võimalikkus üldse väga suurel määral kohaliku elanikkonna suhtumisest sellesse küsimusse.
Holokausti ajalugu annab sündmuste edasiste arenguvariantide kohta kõige erinevamaid näiteid. Näiteks keeldusid Soome, Hispaania ja Bulgaaria hitlerlike genotsiidiplaanide realiseerimises täielikult osalemast – kõiki neid riike loeti fašistliku Saksamaa liitlasteks. Itaalias ja Ungaris algas juutide massiline hävitamine alles pärast nende riikide okupeerimist natside poolt (vastavalt 1943. ja 1944.aastal). Taani võimud ja rahvas päästsid praktiliselt kogu oma maa juudikogukonna, saates 4 tuhat inimest merd mööda neutraalsesse Rootsi.
Prantsusmaal elas enne sõda 350 tuhat juuti. Kohalikud elanikud ja katoliku kloostrid varjasid umbes 100 tuhandet inimest, veel 40-50 tuhat juuti saadeti salaja Hispaaniasse ja Šveitsi. Hukkus 83 tuhat inimest – alla veerandi sõjaeelsest juudi elanikkonnast.
Ellu jäi umbes kolmandik Tšehhi ja Serbia juudikogukonnast. Varjupaiga suutis leida iga neljas juut Belgias ja Hollandis – üllatav fakt, arvestades nende maade suurust, elanikkonna asustustihedust, suurte metsamassiivide puudumist ja nelja pikka aastat saksa okupatsiooni. Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil ületas „hukkunute proportsioon“ igal pool 90 %. Nii tempo, julmuse kui ka kohaliku elanikkonna kaasamise poolest oli pretsedenditu Baltimaades toimunud Holokaust – hävitati kuni 96 % okupeeritud territooriumile jäänud juutidest. Kokkuvõttes hukkus okupantide ja nende käsilaste käe läbi 2 825 000 nõukogude juuti. Suur osa ellujäänutest koosnes Rumeenia tsoonis (nn Transnistria – Dnestri ja Lõuna-Bugi jõgede vahele jääv Ukraina territoorium) asunud getode elanikest. Sõja alguses hävitasid Rumeenia väed ja žandarmeeria juute massiliselt ja väga julmade võtetega (näiteks põletati 23.oktoobril 1941.a Odessas suurtükiladudes elusalt 19 tuhat inimest). Kuid pärast Stalingradi lõpetas Rumeenia juhtkond massilised tapmised, seejärel lubati isegi rahvusvahelistel organisatsioonidel getodesse toiduabi toimetada. Mis aga puutub saksa okupatsioonitsooni, siis seal hukkusid praktiliselt kõik juudid, kes ei jõudnud evakueeruda.
Mina vihastasin omaarust just selle peale, et autori väitel polnud juutidel ÜLDSE mingit süüd ja massilised repressioonid (mille puhul enam süütul ja süüdlasel vahet ei tehta, eriti massipsühhoosi seisundis) puhkesid täiesti ilma põhjuseta!
Kui suure osa moodustasid bolševike võimukandjatest venelased kõikide venelaste üldarvust? Veelgi tühisema osa! Aga just see tühine vähemik formuleeribki valitsuse poliitika ja rahva suhtumise sellesse! Võrdleme edasi. Kui suure osa moodustasid Hitler ja tema lähimad kaaslased fašistlikus valitsuses (Göring, Goebbles, Ribbentrop jne) sakslaste üldarvust? Sama tühise vähemuse. Aga just nende poliitika ja tegude järgi kujunes muus maailmas suhtumine sakslastesse.