Vene vs. Lääne tankid

[Kapten Trumm]

Trumm, sa unustad siinkohal ära, et soomuse tõrjevõime KEP ja kumulatiivmoona vastu on erinev. Tüüpiliselt on vahe umbes selline, et kui kumulatiivi vastu loetakse soomuse võimekus 1000mm RHA ekvivalenti, siis KEP vastu 700-800.

See T-72M oleks olnud sama hästi läbistatav kui Paabli Lõvid. Vbl. küll mitte nii kaugelt.

T-72M ja Baabüloni lõvi peaks soomuse poolest olemagi üks ja seesama asi - neid toodeti Iraagis NSVL litsentsi alusel. Vastav tehas pommitati puruks Lahesõjas.

Reaktiivsoomuste efekt noolmürsu vastu on jah väiksem, mida moodsam soomus, seda suurem näib efekt olevat. Kui Kontakt-1, millega olid DDR-is asuvad NSVL tankid varustatud 1985. aastaks ei oma märkimisväärset efekti noolmürsu vastu (soomuskaitse paraneb mõnikümmend mm), siis nt Kontakt-5, mis on peal nendel T-90 tankidel Süürias tõstab selle näitaja kuskil 800 mm peale ja selle läbilaskmine on nii Leopard 2 kui M1A2 jaoks suht selline 50:50 tegevus. Kontakt-5 hakati kasutama T-80 tankidel 1985. aastast.

Hetkel tundub, et parimat KEP-id mõlemal poolel on sellised 600-800 mm vahemikus, T-72 ja T-90 ägedamad mudelid Kontakt-5ga on selline 50:50. Kontakt-1 oli aga esimese põlve ning Kontakt-5 teise põlve lisasoomus, vahepeal on juba peale tulnud Relikt (3 põlvkond) ning Malahiit (mis on 4 põlve lisasoomus - see on kasutusel siis Armata tankidel).

Nende võime kohta tundub, et venelased ei klaimi ka (Kontakt-5 on kasutusel mitmel pool ja midagi salata pole pointi). Tekkimais näib olevat huvitav olukord, kus mõlemad osapooled, omades 1000 mm liginevat esisoomust, ei suuda vastasest läbi lasta.

1991 oli Abramsitel võimalus kokku minna NSVL tankidega, mis lasid täpsemalt, kaugemalt, võisid lasta läbi poole paksemast soomusest ja mille esisoomus oleks olnud KEP vastu kuskil 530 mm (T-80 Kontakt 1) kuni 800 mm (T-72B Kontakt 5-ga), Iraagi tankiarmee lagi oli aga 380 mm, puudusid laserkaugusmõõtjad ja korralikud (vene mõttes) ballistikaarvutid, mistõttu oli tuli ebatäpne. Kui nad Abramsit ka tabada suutsid, siis oli vähe võimalusi neist läbi lasta, sest eksporti müüdud 125 mm noolmürskude läbivus jäi esisoomuse paksusele pea 2 korda alla. Lisaks Iraagi suhteliselt pisikese (vene mastaabis) tankiarmee vastu võisid ameeriklased saata oma paremiku, Euroopas oleks nad pidanud välja panema kõik, sh ka 105 mm kahuriga M1A1-d ja isegi M60-d, sest moodsaid tanke oli NSVL-l ca 25 tuhat.

[Sekeldaja]

Kokkuvõttes mõjus Abramsi triumf Kuveidis minu mäletamist mööda Nõukogude päritolu relvastusele täieliku ülemaailmse PR-katastroofina. Arusaadavatel põhjustel ei rutanud Kreml ka selgitama, et "vaadake, eksportrelvastust me teemegi õhemast plekist ja varustame seda nõrgema moonaga..."

[erick]

Tagasihoidlik panus teemasse: Common Tank Myths

Eesti kontekstis tahaks aga järgmiseks näha teemat "Vene tankid vs Lääne lennukid", sest just nende kahe relvaliigi vahel toimuvad kõige tulisemad tulevahetused juhul kui Putin teeb meile üllatusrünnaku.

[Kapten Trumm]

Tollal 1991 oli NSVL-s juba hulka suuremaid probleeme kui tankide maine

Aga iseendal kasutusel olevaid salajasi asju nad hoidsid, nii ei müünud NSVL kunagi T-80 ja T-64 tanke ekspordiks (ka idablokki mitte). Idablokk sai T-72M (nn Monkey mudel arengumaadele) ja vist hiljem T-72M1. Neid aga NSVL ise ei kasutanud.

Ka Afganistani sõtta, kus jõudnuks käia ära kõik uuemad tankid, neid ei lastud, uusim tank, mis seal ära käis, olid T-62. Seal peal oli "uute" tankide tehnikast vaid 115 mm siledraudne kahur, mida jällegi ponud teab mis uudis.

Kahjuks pole andmeid, kui kaugele jõudsid venelased nt vägede Läänegrupis (see oli suurim ja kaasaegseim koondis Lääne vastu, mis asus DDR-is) nende Kontakt-5 lisasoomuse panekutega. Sellest siis sõltunuks, kas M1A2-d oleks venelaste tanke lihtsalt läbi lasknud või mitte. Niipalju on teada, et peale 1985 "siledaid", st vähemalt Kontakt-1 reaktiivsoomuseta tanke seal polnud.

Kontakt või Kontakt-1 on esimese põlve vene reaktiivsoomus, mis meenutab masinale külvatud telliskive, fotol Gruusia tank


See torni serva "teritav" on Kontakt-5 (pildil India T-90S)
https://en.wikipedia.org/wiki/Reactive_ ... ive_armour

Kontakt-1 oli loodud kaitseks tollal kõvasti arenenud kumulatiivsete relvade, eelkõige TT rakettide vastu, noolmürskude vastaseks kaitseks see polnud. Kontakt-5 näib olevat mingisuguse noolmürsu vastu lisakaitset pakkuva lahendusega, sest selle tagajärel väidetakse vene tankide esisoomuse kaitse tõusvat 500+ alt ligi 800-ni (ehk noolmürskude tänase ülempiirini).

Kui need andmed tõele vastavad, et praegu on osapooled saavutanud 1000 mm piiri KEP vastu ja 1100+ mm kumulatiivi vastu, siis on vajalik põhimõtteliselt uue pearelva kasutuselevõttu, mis omakorda arvestades vahepealses rahapuuduses ülemise piirini venitatud võimalusi külma sõja platvormides, uute tankide loomist. USA-s pole katsed paigaldada M1A2-le sakslaste L55 (st suuremat kineetilist energiat andvat) pearelva olnud edukad, veelvähem annab midagi "toppida" vene tanki konstruktsiooni. Kahtlustan, et küllab selle Armataga kaasneb ka hiljem uus pearelv, lihtsalt venelased läksid juurutamisega kiiremat teed (analoogselt tehti ka omal ajal T-64ga kui uus pearelv polnud valmis).

Kumulatiiviga on asi natuke lihtsam- võimsam plahvatus tekitab ka võimsama kumulatiivjoa. Siin on vaja suuremat laengut (mis tankikahuril võib jällegi nõuda jämedamat toru). Rakettidega on see natuke lihtsam (nt TOW puhul ongi aja jooksul parandatud pealaengu läbistavust lihtsalt selle suurendamise abil).

[vk1]

vahemärkusena veel T-72 eri modifikatsioonide juurde - soome T-72-d (nii NSVL-ist saadud, kui -ida-saksa )olid tehtud nii NSVL-is , tšehhoslovakkias ja ka poolas. paremusjärjestus oli igatahes - esimesel kohal pikalt-pikalt teistest ees NSVL, siis tšehhid ja siis, kaugel taga - poola. viimased olid ikka tõelised ikaldused, nähtavasti põhjuseks riigi väiksem kogemustepagas antud tööstusharus

[kallek]

T-72 eksportvariandid T-72 Ural, M, M1, M1M, S, S1 jagunevad veel omakorda eri tasemel kategooriatesse:



https://aw.my.com/en/forum/showthread.p ... Tanks-T-72

[Kapten Trumm]

Seejuures tundub, et omamaised kallimad tankid nagu T-80 ja T-64 olid "paljalt" siiski marginaalselt paremad kui valuterasest torniga T-72M, vahe paistab olevat kuskil 10% piires. Märgatav paranemine (alguses kumulatiivi, hiljem ka kineetilise vastu) tuli siiski välise reaktiivsoomuse kasutuselevõtuga. T-90 "paljana" omakorda lisab T-64 tasemele veel 10%. Paljana M1A2 kineetilise mürsu vastu usutavat kaitset ei oma siiski ükski vene tank (kui Armata välja arvata).

Paljas T-90 peaks pakkuma kineetilise vastu ca 600 mm ning kumulatiivi vastu ca 750 mm. Ehk siis M1A2 uuemate noolmürskude vastu ja uuemate TOW mudelite vastu "paljalt" see ei saa.

M1A2 pakkus Lahesõjas läbivust 670 mm lähedalt lastes, 620 mm 1000 m kauguselt ja 570 mm 2000 m kauguselt. Need arvud on nähtavasti võetud 90 kraadise nurga alt tabades. T-72B ja T-80 Kontakt-5 lisasoomusega võisid 80ndate lõpus pakkuda noolmürsu vastu kaitset torni esiosas kuni 800 ja kere esiosas kuni 700 mm. Sellise asja tulistamisega moonaga, mis USA-s oli saadaval tollal, oli see värk juba õnnemäng. Teades vene tankide väiksemat tabamiskaugust üritasid ameeriklased lasta võimalikult kaugelt.

[T-62]

Mõni kasutaja teeb ikka totaalset propat, kohe sitt lugeda, osa jätsingi vahele. Pealegi ei viitsi (loe: ei oska) ta viidata allikatele, kus ta sellist jura luges, erandiks on ainult üks punase lõhnaga raamat. Olles ise nõuka tankivägesid natuke seestpoolt näinud, võin öelda, et kõik kapteni härra poolt toodud uuendused ilmusid ikka tunduvalt hiljem. Aastal 1980 ei teatud midagi T-62 ja T-55 sileraudsest kahurist, ei saadud päris mitu aasta veel kuulmagi.
T-64 oli ikka veel katsetuste järgus, sest puudus töökindlus, nendega komplekteeritud väeosi oli ikka väga vähe. Olid kindlasti kaasaegsemad ja paremini opereeritavad eelmisest põlvkonnast. T-64 oli vist komplekteeritud õnnetu analooge mitteomava kahetakti diisliga. T-72 oli natuke paremas seisus, neid leidus ka tunduvalt rohkem, aga seisid enamasti, sest muidu oleks kulumine olnud suur ja varuosadega oli ilmselt kööga, kurdeti roomikute ja üldse käiguosa üle. Kindlasti olid T-72 tüüpi tankid tunduvalt "kaasaegsemad": uut tüüpi ülekanded, käigukastid, roomikud, ka uut tüüpi mootorid, sihtimisseadmed ja muu kaasnev, isegi sileraudne kahur. Viimase täpsuse üle oli kõvasti kurtmist, või oli süüdi uus sihik. Muide aastal 1981 katsetati hoolega lasersihikut (keegi väitis siin, et lausa WWII ajal oli juba venelasel olemas ), sama roomikute ja erinevate mootoritega. Katsetused toimusid Kubinka polügoonil. Käiguosa katsetused kestsid päevi (vahel nädal[aid]) jutti, peatuti ainult tankimiseks ja meeskonna vahetuseks. Tulemustest ei tea midagi muud, kui vahel juhtusin nägema trassilt ära lohistatavaid masinaid. Katsetustel käisid ka tehaste esindajad, tulid oma tehnikaga mööda raudteed.
Mootoreid oli olemas kolme tüüpi: kapteni lemmik V2, kahe väntvõlliga kahetaktiline viiepotiga diisel ja gaasiturbiin. Viiteid ei paku, kuna asjad oma silmaga nähtud.
Muide Afganistaani mindi T-55 ja T-62 tüüpi masinatega, piltide põhjal julgen väita, et ikka vintraudsete torudega. Huvitav miks?

P.S päris huvitav teema, ainult palju punast propat on sees. Muidu on austet moded kiired kustuma

Jälle kõvasti protsente loobitud, on ikka kõva täpsus piltide põhjal hindamisega või on tegu selgeltnägijaga.

[Kriku]

P.S päris huvitav teema, ainult palju punast propat on sees. Muidu on austet moded kiired kustuma

Moded ei kustu kiirelt ega aeglaselt.

Sisuliselt, kui tegu pole just päris ilmselge jamaga, siis ei hakka moded ka faktivigaseid postitusi nii kergelt kustutama. Inimesed on ekslikud ja modedel pole ei aega, tahtmist ega kompetentsi kõikvõimalikes foorumi nurkades näpuga järge ajada ja vigu otsida.

Nii et akf peab ikka ise tema arust väärad väited üles lugema, argumenteeritult ümber lükkama ja allikatele viitama. Moded on selleks puhuks, kui foorumi reegeid rikutakse.

[EOD]

Aastal 1980 ei teatud midagi T-62 ja T-55 sileraudsest kahurist, ei saadud päris mitu aasta veel kuulmagi.

Muide Afganistaani mindi T-55 ja T-62 tüüpi masinatega, piltide põhjal julgen väita, et ikka vintraudsete torudega. Huvitav miks?

Minu teenistuse ajal olid tankid T-62 vaid diviisi tankipolgus. Motolaskurpolkude tankipataljonides olid T-55 ja veel mõned T-54. Need siis 100 mm vintraudse kahuriga ja T-62 115 mm sileraudsega. T-62 oma kätega katsuda pole saanud, kuna need, sel ajal suht uued masinad, meile remonti ei sattunud.
T-55 sileraudse kahuriga vist oli (ebaõnnestunult) katsetatud, samuti väikeseerias T-62A vintraudse kahuriga. Afgaani vast saadetigi selliseid masinaid, millel arenenud riikide vastases sõjas väärtust poleks olnud, kuid sisside kottimiseks kõlbasid.

[T-62]

Alustuseks vabandused modede ees - no tuli väike vääratus sisse - ei pea kustuma, võivad edasi eksisteerida
Tegelikult hakkas kripeldama analooge mitte omav vene supertank T-62, täpsemalt selle seeriasse läinud modifikatsioon T-62A. Uurisin siit ja sealt, tulem selline: alustuseks väidab vene wiki, et esimene sileraudse kahuriga isend maailmas jne, lugedes natuke rohkem tuleb ilmsiks, et läks ikka tootmisse 100-se vintrauaga. Alles T-62M sai kõik need vägevad lisad (sama vene wiki andmetel alles 1983): sileraudne kahur, uus tulejuhtimisesüsteem "Laine" ehk «Волна», lisaks veel mitut sorti mudru Pilved, Sooda ja Meteoor. Ilmus täiendav kaitse korpusele, sealhulgas põhjale ja tornile, külgedele lihtsal kummist ekraanid + roomikud T-72-lt.

[Kapten Trumm]

Kasutaja T-62 ajab lihtsalt jama,
T-62A (objekt 165, mis oli tõesti 100 mm T-55 relvaga) polnud "mitte seeriasse läinud modifikatsioon", vaid mingi eelseeria mudel, mida toodeti vähem kui 10 masinat.
Reaalselt seeriasse läinud masinad T-62, T-62K, T-62D ja T-62M olid kõik 115 mm sileraudse pearelvaga.
Võimalik, et see T-62A oli lihtsalt nõuka elu iseärasus - tähtaeg lähenes, aga uus kahur polnud valmis.
Analoogselt toodeti T-64st ka mingi kogus 115 mm pearelvaga tanke (kuigi ette oli nähtud 125)

T-62M ja sõbrad, mis tekkisid 1983, saadi olemasolevatest, juba 115 pearelvaga masinatest T-62 ja T-62K, moderniseerimise teel, mida tehti samal ajal tankide kapitaalremondiga remonditehastes. Nende tankide tootmine lõppes NSVL-s juba 1975 paiku. Kuna tanki 1983 enam ei toodetud, siis on loogiline, et vene sõjatööstus kasutas selle juures hulgaliselt tootmises olnud tankide juppe.

[carrierlost]

Alustuseks vabandused modede ees - no tuli väike vääratus sisse - ei pea kustuma, võivad edasi eksisteerida
Tegelikult hakkas kripeldama analooge mitte omav vene supertank T-62, täpsemalt selle seeriasse läinud modifikatsioon T-62A. Uurisin siit ja sealt, tulem selline: alustuseks väidab vene wiki, et esimene sileraudse kahuriga isend maailmas jne, lugedes natuke rohkem tuleb ilmsiks, et läks ikka tootmisse 100-se vintrauaga. Alles T-62M sai kõik need vägevad lisad (sama vene wiki andmetel alles 1983): sileraudne kahur, uus tulejuhtimisesüsteem "Laine" ehk «Волна», lisaks veel mitut sorti mudru Pilved, Sooda ja Meteoor. Ilmus täiendav kaitse korpusele, sealhulgas põhjale ja tornile, külgedele lihtsal kummist ekraanid + roomikud T-72-lt.

Oehh....
T-62A ei jõudnud seeriatootmisse, tehti väga väike katsepartii. Seeriasse läks ikkagi T-62, mis on algusest peale 115mm sileraudsega. 80ndate enam seeriatootmist ei toimunud, tehti vaid upgrade olemasolevatele pillidele. T-62 võeti NLiidus tootmisest maha 1975.

[kallek]

T-62M sai Süürias hiljuti tankitõrjeraketilt tabamuse, kolm meest said omal jalal masinast kenasti välja.

https://twitter.com/worldonalert/status ... 7945723905

[Kapten Trumm]

Kui Hitleri Saksamaa pikema eksistentsi juurde on armastatud mõelda, millist uudset relvastust nad selle aastaga oleks juurde tootnud, siis NSVL-s hakati 1945. a kevadel katsetama sellist aparaati:


Tegu on siis T-54 tanki algse prototüübiga, seni eksisteerivatest eristas seda peamiselt võimas 100 mm pearelv, mis tollal keskmistel tankidel oli üsna uuenduslik.
NSVL raiskas hulga aega ja ressursse IS tüüpi rasketankidele, millest lõpuks asja ei saanudki (ja lõpuks kadus ka antud masinaklassi järgi vajadus), kuid T-54 kontseptsioon osutus igati vettpidavaks ja sellest on saanud maailmas enim toodetud tankitüüp (ka WW II tankid sisse arvates).

Pildil on näha 100 mm esialgne pearelv ilma ejektorita (ejektor on vidin, mis kasutab mürsku püssirohugaasde kahuri rauast põlemissuitsu eemaldamiseks mürsu laskesuunas, st kui laadur avab kahuri luku, ei täitu meeskonnaruum kirbe püssirohusuitsuga, mis vanadel tankidel oli suureks probleemiks.

Taamal paistab vist mingi IS tank - seal toru otsas on natuke teine asi - suudmepidur. See on vidin, mis suunab osad rauast väljuvad püssirohugaasid tahapoole, vähendades sellega kahuri tagasilööki. Paraku kaasneb sellise asjaga kenake sodipilv, mis esiteks reedab laskja asukohta ja teiseks katab laskja vaatevälja ja vaatlusseadmed tükiks ajaks, muutes sellega laskekiiruse väiksemaks.

Mõistagi olid vene WWII+ tankid diiselmootoritega. USA-s tuli esimene diiseltank tootmisse minu märkmeid mööda 1969 (M551). Näiteks M48 keskmine tank ja M103 rasketank olid aga bensiinimootoritega.