Siin (pilti vaadates) paistab oleva tüüpiline maareformi (ehk omavalitsuse maakorralduse) haltuura, kus üldkasutatavad teed, magistraalkraavid jne mõõdeti (pahatihti ahne õigustatud subjekti survel) erakinnistu sisse.
Õiend.
(selguse huvides)
Teedega on maareformi (MRF) ajaloos olnud järgmine teema:
MRF alguses kehtinud seaduste järele kuulusid kõik teed (ka need mis jäid kinnistu kooseisu) mida kasutas rohkem kui üks subjekt (sama teed mööda pääses oma kinnistuni või elamiseni rohkem kui üks subjekt) avaliku kasutuse alla. Vastav kinnisomandi kitsendus kanti maaüksuse plaanile (A-1 avalik kasutus; A-2 avalik kasutus jne), ning kohustus teed avalikuks kasutuseks lubama oli toodud välja ka KOV maa erastamise- tagastamise- korralduses.
Sestap polnud eriti vahet kas tee jäi KOV (munitsipaali) omandisse või eraomandisse.
Lisaks ei võimaldanud toonane seadusandlus maad ostueesõigusega erastada lahustükina, kui selle tüki lahususe/kaheks või mitmeks lõikamise põhjustas ka näiteks mingi tee. S.t. kui sul oli maja ühel pool teed ja kartulimaa teisel pool teed, siis said ostueesõigusega erastada ühes tükis ainult majapoolse maa (elamu teenindamiseks vajalik maa) VÕI kui tee jäi moodustatava kinnistu piiride sisse, siis sai ostueesõigusega erastada ühes tükis koos teiselpool teed oleva kartulimaaga näiteks. Sestap topiti neid teid massiliselt kinnistute sisse sihilikult, et subjekt saaks oma seni kasutatavat maad elamise juures ka ostueesõigusega erastada juhul, kui osa maast jäi teisele poole teed. Seda isegi siis, kui KOV tegelikult oleks tahtnud teed omale saada.
Toonane erisus KOV-ide käitumises võis toimuda eeskätt maade tagastamisel, kus KOV ei tagastanud subjektile kinnistut läbivat teed, vaid jättis selle munitsipaali (tagastamisel ei olnud see, et tee poolitab või tükeldab endist talumaad mitmeks, probleemiks - ülejäänud maa sai subjekt tagasi sellest olenemata, mitmes lahustükis see olema sai). Osad KOV-id siis noppisid neid teid kohe algusest peale välja ja osad jätsid kõik eraomandi piiresse.
Siis mingi aeg (ma ei viitsi praegu aastaarve ja kuupäevasid otsida ja pole ka oluline) muudeti see seadus ära, et ostueesõigusega erastada ei saa lahustükki teisel pool teed. Sellele vaatamata lasid osad KOV-id vanaviisi edasi, sest nii oli lihtsam ja iga munitsipaali jäetud teed pidi ka KOV hakkama hooldama jne.
Siis mingi aeg tühistati erateede avalik kasutus. KOV-id pidid koostama nimekirjad omavalitsuse piiresse jäävatest teedest, mis peaksid siiski avalikku kasutusse jääma/saama. Nimekirjad kinnitati ja peeti läbirääkimisi maaomanikega ning sõlmiti vastavaid lepinguid ja seati servituute. Kohati mõõdeti teed eraldi kinnistute piiridest välja. KOV-id ei saanud lambist suunata KOV rahasid erateede korrashoiuks ja hooldustöödeks.
Pärast seda, kui avaliku kasutuse nõue erateedelt kaotati läkski lahti see anarhia nende tõkkepuude, eramaa siltide, teede läbikaevamiste, kivide ette tõstmiste jms. JÄRSKU tekkis üleüldine probleem. Need KOV-id, kes olid algusest peale hoidnud seda joont, et võimalikult palju teid saaks munitsipaali, või vähemalt lepingute ja servituutidega kaetud, ohkasid kergendatult. Teised KOV-id laiutasid käsi
Vahepeal tekkisid veel mingid munitsipaalteede registrid vms kuhu KOV-id oma teid kandsid ja kõik veel reformimata maale jäävad teed pidid KOV-id kaardi- ja plaanimaterjali alusel munitsipaalteedeks vormistama.
Sealt edasi käitusid (ja käituvad siiani) erinevad KOV-id täiesti erinevalt. On KOV-e, kes neid teid nüüd tagantjärele üritavad munitsipaali saada (nt. kinnistute jagamisel seavad eeltingimuseks, et ka tee jagatakse kohe välja). Aga on KOV-e keda teema lihtsalt ei huvita ja kõik jätkub vana viisi.
*
Seadusandlikult reguleerib teemat Asjaõigusseaduse § 155 ja § 156
4.osas on kirjas ka servituudist.
