www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas:Tõenäoliselt tekkis riigis juba 10 aastaga suuri probleeme laste koolitamise, perede toimetulekuga jne, misjärel asuti poliitikat muutma ja sündivust piirama.

Mul ei õnnestunud leida, et enne 1989. aastat riiklikus poliitikas midagi muutunud oleks. See on põhipunkt praegu, mille kohta ei tasu oletusi teha. Kui riiklik poliitika oli 1989. aastani sama, ei piisanud sellest püsiva efekti saavutamiseks ja see muutis peamiselt sündide ajastust. Nagu meie mõlema poolt ära toodud andmetest näha, kukub sündivus juba enne 1989. aastat.

No kui inimestel on sihuke jube huvi Iraani sündivuse vastu siis pole vaja niisama lihtsaid oletusi teha, saab guugeldada, näiteks:
http://citeseerx.ist.psu.edu/viewdoc/do ... 1&type=pdf

The first family planning program was implemented under the Shah in 1967; nonetheless, until 1976, no significant changes were observed in the fertility level, which stagnated or declined very slightly. The 1979 Islamic Revolution put an end to this program and the new government soon adopted a pro-natalist policy, advocating early marriage and large families. The minimum legal age for marriage was reduced to 9 years for girls and 12 years for boys. The war with Iraq fuelled the pro-natalist atmosphere: families were encouraged to have more children — more soldiers for the creation of the “Twenty Million Army” proposed by Ayatollah Khomeini. The government and religious leaders praised women for bearing and raising many children. The pro-natalist policies were continued even after the release of the 1986 census data which, to the government’s great satisfaction, indicated a very high rate of population growth in comparison with the previous census (1976). However, in December 1989, the Iranian government radically reversed its policy and launched a new family planning program.

Can the suspension of the family planning policy and the widespread campaign in favour of early marriage and large families be considered responsible for the possible, though not proven, fertility increase between 1976 and 1986? In any case, the social and psychological atmosphere of the time was favourable to high fertility. The rationing system implemented during the war with Iraq favoured large families, and many other government incentives encouraged couples to have more children. Nevertheless, the widespread campaign had a limited and temporary effect, as was confirmed by the fact that fertility began to decline as early as 1984, at a time when pro-natalist policies were in full swing, and five years before the official inauguration of the family planning program in 1989.

The decline of infant mortality (from 114 deaths of children under the age of one per 1,000 live births in 1975 to 64 per 1,000 in 1985 and 34 per 1,000 in 1994) has had a profound impact on the country, as elsewhere in the world. Parents now have higher aspirations for their children and invest more money in their education, since the latter are less at risk of dying in infancy, and they can now choose to have fewer children.

Ehk siis juba shahhi ajal käivitati pereplaneerimise programmid sündivuse kontrolli alla saamiseks. Islamirevolutsiooni järel need programmid lõpetati ja läks lahti hurrapatriootlik kampaania sündivuse tõstmiseks kuna samal ajal käis verine sõda Iraagiga, muuhulgas toodi abiellumise vanusepiir alla 12 poistele ja 9 tüdrukutele. Kampaania andis alguses väga kõvasid tulemusi aga juba 1984 oli selge langustrend käes. 1989 käivitas islamireziim enda pereplaneerimise programmid. Aga tegelt mis me sellest siin jaurame? Keegi siin tõesti mõtleb et paneme püsti teokraatliku riigi, naised kuulutame piiratud õigustega alaminimesteks, legaliseerime väikelaste abielud ja alustame sõda Lätiga? Või äkki saaks aru et 21 sajandi Eestis Talibani teha ei saa? Äkki saaks aru et kui naised karjääri tahavad teha siis suure tõenäosusega nad seda ka teevad, kas siin või teisel pool piiri. Äkki prooviks kella tagasikeeramisest unistamise asemel fokusseerida tähelepanu sellele et karjääri ja laste ühildamine inimestele võimalikult valutuks teha?

1980 - 1988 Iraani-Iraagi sõda.
An estimated 500,000 Iraqi and Iranian soldiers died[/b], in addition to a similar number of civilians. The end of the war resulted in neither reparations nor border changes.
By September 1980, the government had purged 12,000 army officers. These purges resulted in a drastic decline in the Iranian military's operational capacities. Their regular army (which, in 1978, was considered the world's fifth most powerful) had been badly weakened. The desertion rate had reached 60%, and the officer corps was devastated. The most highly skilled soldiers and aviators were exiled, imprisoned, or executed. Throughout the war, Iran never managed to fully recover from this flight of human capital.....When the invasion occurred, many pilots and officers were released from prison, or had their executions commuted to combat the Iraqis. In addition, many junior officers were promoted to generals, resulting in the army being more integrated as a part of the regime by the war's end, as it is today.
Another paramilitary militia was founded in response to the invasion, the "Army of 20 Million", commonly known as the Basij. The Basij were poorly armed and had members as young as 12 and as old as 70. They often acted in conjunction with the Revolutionary Guard, launching so-called human wave attacks and other campaigns against the Iraqis.
The people of Iran, rather than turning against their still-weak Islamic Republic, rallied around their country. An estimated 200,000 fresh troops had arrived at the front by November, many of them ideologically committed volunteers
Since the Iranians suffered from a shortage of heavy weapons but had a large number of devoted volunteer troops, they began using human wave attacks against the Iraqis. Typically, an Iranian assault would commence with poorly trained Basij who would launch the primary human wave assaults to swamp the weakest portions of the Iraqi lines en masse (on some occasions even bodily clearing minefields). This would be followed up by the more experienced Revolutionary Guard infantry, who would breach the weakened Iraqi lines
...the Iranian public had become increasingly war-weary and disillusioned with the fighting, and relatively few volunteers joined the fight in 1987–88. Because the Iranian war effort relied on popular mobilization, their military strength actually declined, and Iran was unable to launch any major offensives after Karbala-5. As a result, for the first time since 1982, the momentum of the fighting shifted towards the regular army.
A statement from Khomeini was read out in a radio address, and he expressed deep displeasure and reluctance about accepting the ceasefire,
"Happy are those who have departed through martyrdom. Happy are those who have lost their lives in this convoy of light. Unhappy am I that I still survive and have drunk the poisoned chalice."
Israeli-British historian, Ephraim Karsh, argues that the Iranian government saw the outbreak of war as chance to strengthen its position and consolidate the Islamic revolution, noting that government propaganda presented it domestically as a glorious jihad and a test of Iranian national character.[ The Iranian regime followed a policy of total war from the beginning, and attempted to mobilise the nation as a whole
According to former Iraqi general Ra'ad al-Hamdani, the Iraqis believed that in addition to the Arab revolts, the Revolutionary Guards would be drawn out of Tehran, leading to a counter-revolution in Iran that would cause Khomeini's government to collapse and thus ensure Iraqi victory.[88] However, rather than turning against the revolutionary government as experts had predicted, Iran's people (including Iranian Arabs) rallied in support of the country and put up a stiff resistance.
The war furthered the decline of the Iranian economy that had begun with the revolution in 1978–79. Between 1979 and 1981, foreign exchange reserves fell from $14.6 billion to $1 billion. As a result of the war, living standards dropped dramatically, and Iran was described by British journalists John Bulloch and Harvey Morris as "a dour and joyless place" ruled by a harsh regime that "seemed to have nothing to offer but endless war."
By 1987, Iranian morale had begun to crumble, reflected in the failure of government campaigns to recruit "martyrs" for the front.
Israeli historian Efraim Karsh points to the decline in morale in 1987–88 as being a major factor in Iran's decision to accept the ceasefire of 1988.
"Not all saw the war in negative terms. The Islamic Revolution of Iran was strengthened and radicalised. The Iranian government-owned Etelaat newspaper wrote, "There is not a single school or town that is excluded from the happiness of 'holy defence' of the nation, from drinking the exquisite elixir of martyrdom, or from the sweet death of the martyr, who dies in order to live forever in paradise
According to journalist Robin Wright:
During the Fateh offensive in February 1987, I toured the southwest front on the Iranian side and saw scores of boys, aged anywhere from nine to sixteen, who said with staggering and seemingly genuine enthusiasm that they had volunteered to become martyrs. Regular army troops, the paramilitary Revolutionary Guards and mullahs all lauded these youths, known as baseeji [Basij], for having played the most dangerous role in breaking through Iraqi lines. They had led the way, running over fields of mines to clear the ground for the Iranian ground assault. Wearing white headbands to signify the embracing of death, and shouting "Shaheed, shaheed" (Martyr, martyr) they literally blew their way into heaven. Their numbers were never disclosed. But a walk through the residential suburbs of Iranian cities provided a clue. Window after window, block after block, displayed black-bordered photographs of teenage or preteen youths.
https://en.wikipedia.org/wiki/Iran%E2%80%93Iraq_War

Kapten Trumm kirjutas:Minuarust on siit õppida seda, et tuleks toetada traditsioonilist perekorraldust ja lõpetada asendustegevused. Kahjuks vajab see demokraatliku riigi kohta raskeid otsuseid, mis Iraani-taolises võib nipsti teha (ja sunniaparaat viib täide). Ja üksasi veel - kui me tahame edukad edasi olla, tuleb niiehknaa seda tänast tibibürokraatiat riigisektoris halastamatult piirata. Konkreetne fenomen on justnimelt tänane femimiseeritud haridussüsteemi ja massilise humanitaarbakade (valdavalt naised) tootmise tagajärg.

Kes siis neid "raskete otsuste" tagajärgi peavad hakkama ellu viima? Kas Kapten Trummi 3 tütart? Või on nii, et omade kohta reeglid ei kehti, aga teised, vat need teised toogu kastanid tulest välja.

Üldse, loen siin ja imestan, nagu oleks naine isepaljunev organism. Ei vaja ta midagi laste saamiseks - ei meest, kodu, sissetulekut, kindlat töökohta, lastehoiuteenuseid, turvalisust, mitte midagi. Ühel hetkel võtab naine vastu otsuse ja saab 3+ last. Täitsa ise. Mehed nagu protsessis üldse ei osaleks. Või millega seletada sellist naiste suhtes näpu viibutamist ja süüdistamist? Need asjad vist päris nii ei käi?

Alles Trumm siin ühes teemas, kus naiste palgavaesus arutlusel, ütles et naised peavad õppima parema eriala, kus palgad suuremad. Kord on naistele haridust vaja, siis jälle mitte. Ja kuidas sobib traditsioonilise perekonna ideega kokku mõte, et tüdrukud peaks sõjaväkke minema? Traditsioonilises perekonnas naised sünnitavad ja mehed sõdivad. Nii et ega Kapten Trumm vist päris hästi ise ka ei tea, mida tahab. Peale vaidlemise.

Tänast seisu ei tea, kuid paari aasta taguse seisuga oli endise N.Liidu aladel kõrgeim positiivne iive Mägi-Karabahhis. Teisel kohal oli Tšetšeenia.
Mõlemad regioonid olid hiljuti läbi teinud verise sõja, mõlemas on tugevad klassikalised peresuhted ja sotsiaalne kontroll. Kusjuures rahvas on vaene.
Iibeprobleemid aga on just rikastes riikides, kus sotsiaalne kontroll on olematu, igatsorti huvigrupid nõuavad endale võrdsete õiguste sildi all eriõigusi, tähtis on iga hinna eest naabrist parem välja näha, võimalikult rohkem "pappi" kokku ajada ja oma kuulsusevajadust misiganes viisil rahuldada...

Ei maksa unustada, et inimene on kõigest üks imetajaliik ja loomade hulgas valitsevad seaduspärasused laienevad ka inimesele.
Mis juhtub hiirtekoloonias, kus on loodud ideaalsed elutingimused, näitas eksperiment "Universum 25". Tasub vaadata ning mõelda.
https://www.youtube.com/watch?v=7CXj0AGuh4c

Ma olen ka seda meelt, üks kõrge sündivuse alustalasid on traditsiooniline perekorraldus. Ka muide NSVL perioodil toetati seda, korterite, sotsiaaltagatiste asjadega - ja pederastia oli kriminaalkuritegu. Maksumaksja raha eest peaks toetama/populariseerima ainult seda ja mitte mingeid "erinevus rikastab" tüüpi jama. Ja naistel oli võtmeküsimus (normaalsele) mehele saamine - kui ei saanud, siis arvati, et küllap mingi viga on.

Iraani ei pea siin tegema, kuid selle "traditsioonilise" osas on kindlasti arenguruumi kah.

Looduses liik, mille taastootmine jääb alla teistele, on määratud välja surema. Meil näeb see välja sedasi, et aastaks 2050 tulvavad Euroopasse moslemid ja kehtestavad siin omad seadused. Sest parem taastootmine annab neile loodusliku eelise. Protsess kui selline on juba alanud.

Z03 kirjutas: Kes siis neid "raskete otsuste" tagajärgi peavad hakkama ellu viima? Kas Kapten Trummi 3 tütart? Või on nii, et omade kohta reeglid ei kehti, aga teised, vat need teised toogu kastanid tulest välja.

Mis sa plärised? Kui vaja, siis ka minu tütred hakkavad. Meil on nt kodus otsustatud, et meil mingid üldist humanitaarset kõrgharidust ei finantseerita - kui soovitakse kõrgkooli, siis konkreetne eriala, arst, insener aga mitte "sotsiaalteaduste magister".

Üldse, loen siin ja imestan, nagu oleks naine isepaljunev organism. Ei vaja ta midagi laste saamiseks - ei meest, kodu, sissetulekut, kindlat töökohta, lastehoiuteenuseid, turvalisust, mitte midagi. Ühel hetkel võtab naine vastu otsuse ja saab 3+ last. Täitsa ise. Mehed nagu protsessis üldse ei osaleks. Või millega seletada sellist naiste suhtes näpu viibutamist ja süüdistamist? Need asjad vist päris nii ei käi?

Küsiks teemakohaselt, et palju sinul lapsi on. Minul on 4 - 2 tütart ja 2 poega, vanim saab peagi 18. Noorim 6.

Loomulikult meil peresid ei tekigi, sest kui me laseme igal aastal ülikoolist välja poole rohkem naisi kui mehi?
Kui keskmine mees on heal juhul keskharidusega rekkajuht või tööline, siis humanitaarbaka naisega just pidavat paari ei teki?

Alles Trumm siin ühes teemas, kus naiste palgavaesus arutlusel, ütles et naised peavad õppima parema eriala, kus palgad suuremad. Kord on naistele haridust vaja, siis jälle mitte. Ja kuidas sobib traditsioonilise perekonna ideega kokku mõte, et tüdrukud peaks sõjaväkke minema? Traditsioonilises perekonnas naised sünnitavad ja mehed sõdivad. Nii et ega Kapten Trumm vist päris hästi ise ka ei tea, mida tahab. Peale vaidlemise.

Ära vassi, jutt oli üldisest palgavaesusest ja siin arvan endiselt, et kui eestlane viitsiks rohkem (ametit) õppida, oleks seda vaesust vähem, sest töökohti on piisavalt.

Üks vähese sündivuse põhjuseid on naiste haridustase. Eestis väljendub see haridusliku ebavõrdsuse kujul.
Juba lasteaiast alates, kus 99% kasvatajaid on naised, satuvad tüdrukud eelisseisundisse. Käituvad korralikumalt, on hoolsamad ja last but not least - oskavad kasvatajatele anda "õigeid" ja soovitavaid vastuseid. Eestis isad tegelevad oma lastega väheb, sest ühiskondliku arvamuse kohaselt peavad nemad peret toitma, selle käigus teevad tervisele liiga, surevad varem jne). Kodus jällegi-naiste kasvatus. Edasi tuleb kool, kus klassi ees ootab kes? Õige, 99% naisõpetaja. Seal, kus ollakse vanuses, kus tekivad tõekspidamised, kinnistub poiste teadvuses lõplikult, et see kool on plikade värk ja oleks hea, kui saaks tööle, raha teenima. Palju kukub poisse juba 9. klassis välja. Gümna klassides on juba 1/3 poisse ja 2/3 tüdrukuid (meil sedasi oli). Siit tuleb järgmine väljakukkumine ja ülikooliastmel on tüdrukuid juba poole rohkem. Ja lõpetab ka (minuarust iga aasta 3000 meest ja 7000 naist???). Naised seejuures enamasti vähe väärtust loovatel üldistel aladel. Elu alustades on seis, et esiteks tänu edukultusele, teiseks tänu sobivate meeste puudusele elavad naised järjest enam üksi ega abiellugi. Üksi laste kasvatamine on tülikas ja ebakindel tegevus (jääd tööta, oled kuuse all). Selle asemel reisitakse, harrastatakse juhusuhteid ja nauditakse elu. Kiiresti on käes 40ndad eluaastad, kus laste saamise tõenäosus kukub ja komplikatsioonid kasvavad.

Seda on öelnud täiesti tunnustatud sotsioloogid, et laste mitte saamise põhjus on sobivate meeste puudumine. Kodune eeskuju, kasvatus koolis ja aknast-uksest tulev propaganda "ole iseseisev, edukas ja lahe" teevad oma töö. Lisaboonusena - need tuhanded üldised "humanitaarnbakad", kes ülikoolidest igal aastal tuhandete kaupa tööturule valguvad on enamasti just naised. Nendele nn rahvamajanduses sobivat tööd pole ja nii nad ladestuvadki ainuvõimalikes kohtades nagu riigihaldus, meditsiin, haridus - kus kogu protsess jätkub uue vindiga. Koolides mehi pole - no pole. No väidan, et tänaseks valdavalt naistest koosnev haridusaparaat ei hakkagi midagi ette võtma, et mehed kooli tuleks. Mida rohkem "tädide näägutamist" ja mida vähem mehe positiivset eeskuju koolis poistele, seda vähem poisid õppida tahavad. Ja kogu protsess muudkui süveneb. Järjest tibistuva riigiaparaadiga käib kaasas bürokraatia ja nurgelise juriidika vohamine - ning null innovatiivsust. Naised ei algata suurt midagi, ainult säilitavad iseennast (looduse alalhoidlikkus) ega võta mingeid riske. Tulemuseks on elust järjest kaugenev riigiaparaat, millest inimesed võõrduvad ja ettevõtjad kiruvad. 5 sekundit mõtlemisaega - nimetage inimkonna ajaloos 5 olulist leiutist, mille leiutas naine? Suudate? Mina ei suuda. Ainukesena meenus üks Curie nimeline tuumateadlane.

Tegelikult ongi asi selles et töötegemise asemel on aastakümneid panustatud haridusele (seda on suisa riiklikult propageeritud) - ja nii ongi tibinad omandanud sotsteaduste bakad ja magistrid ja avastanud et töökohti pole - ja pika haridustöö vältel on vahetatud elukaaslasi, tõmmatud mööda ilma ringi - nüüd aga selgub et pole piisavalt raha, noored mehed enam ei vaata ja need kes on vanemad on juba püsisuhetes, kuidagi peab ise hingitsema ja laste saamisest ei tasu mõteldagi...
Tööandjate seisukohast on ka nii et fertiilses eas naisterahvast väga ei taheta... omalgi läks just värskelt väljakoolitatud tütarlaps (ehitusinsener) dekreeti... õnneks sai leitud uus asemele, aga too ka õrnemast soost :S - tee siis sellises olukorras pikaajalisi projekte.
Et siis tehnokraadina on minu isiklik seisukoht küll selline: Kui räägitakse meeste ja naiste võrdõiguslikkusest siis:
a) Seadustame inimeste kloonimise
b) Panustame inimloodete kehavälise kasvatamise uuringutesse
c) Loome laste kasvatamiseks omaette süsteemi mis hõlmab imikuiga kuni täisealiseks saamiseni
või
pöördume tagasi traditsioonilise peremudeli juurde kus "Naine peab toitma mehe ja kuus last!" ("Siin me oleme", 1978, Eesti Telefilm) küll mööndusega et raha toob toidu ostmiseks koju meesisik.

Arvan, et see hariduslik tasakaalutus on ka üks (jäädava) väljarände põhjusi - mitte just esimene, aga 3-4. kohal kindasti. Eesti ehitusmees, kes on nagunii poole jalaga Soome poole minemas, ei leia siit endale sobivat naist (kõik kole harit ja õhku täis) leiab endale sobiliku eevatütre Soomes (sealne suurem rahvastik tähendab ka suuremat valikut, korralikumad lihtsama töö tegijad on ka Soomes lugupeetud seltskond - ja loobki oma pere seal ega tule tagasi, Eesti üleharitud magistertibid aga ei leia siit sobivat meest ja rändavad siit minema ning kuna suuremates välisriikides on ka meeste valik suurem, siis loovad pere välismaal.

Kui tähele panite, siis selle nädala Pealtnägijas esinev Soome analoogse saate ajakirjanik pillas selle AR skandaali juurde ühe esmapilgul märkamatu lause - eestlased on suurim välismaalastest kinnisvara ostjate seltskond Soomes. Kinnisvara ostetakse lihtsalt põhjusel, et jäädagi Soome elama.

Antud majandusemigratsiooni Soome riik vaikimis toetab, sest ka seal on samad rahvastikuprobleemid (õigemini hullemad kui siin, sest seal algasid need 20 a varem), ainuüksi Helsinki piirkonnas on puudu kümneid tuhandeid töökäsi ja milleks võtta kahtlasi venelasi või moslemeid, kui saab kultuuriliselt sama jalga käivad eestlased võtta.

Kapten Trumm kirjutas:.....
Kui tähele panite, siis selle nädala Pealtnägijas esinev Soome analoogse saate ajakirjanik pillas selle AR skandaali juurde ühe esmapilgul märkamatu lause - eestlased on suurim välismaalastest kinnisvara ostjate seltskond Soomes. Kinnisvara ostetakse lihtsalt põhjusel, et jäädagi Soome elama..

Võin kinnitada.
1) esimene tuttav - kuldsete kätega ehitaja - läks Soome, miski 4 aastat tagasi tõi naise-lapsed järele, hetkel on mitu korda korterit vahetanud (ostnud), aegajalt käin tal külas (kalal jms)
2) teine tuttav - läks Soome ehitama, naine jäi maha. Õppis ümber bussijuhiks, leidis uue naise, elab jutu järgi hästi ja kiidab ametiühingut.
3) Kolmas (nais)tuttav - lõpetas Sisekaitseakadeemia, töötas nats aega riiklikes struktuurides, siis läks Soome puhastusteenistujaks (ehitusobjektidele müügikõlbuliku väljanägemise andmiseks), korraks tuli Eestisse, töötas müügiagendina siin ja seal, nüüd jälle tagasi Soomes puhastusteenistujana.
4) Neljanda tuttava mees läks Soome tööle, leidis uue naise ja nõudis lapsed ka kohtu kaudu omale. Saaga kestis 4 aastat, vahepeal oli seis 50:50 aga miski kuu aega tagasi teatas tuttav et nüüd on mõlemad lapsed lõpuks Eestis kodus tagasi.
5) Viienda tuttava vanemad läksid 6-7 aastat tagasi Soome, naine hooldajaks, mees ehitajaks, nüüdseks on töötanud nii palju et pension tagatud. Tütar läks paar aastat tagasi järele (maniküür/pediküür)
Ja tänu neile tean veel mitmeid ja mitmeid kes sealsamas (aga nendega ei suhtle, eelnevalt eelpool toodutest)
(ja kuues tuttav sai endale ~10 aastat tagasi sots valdkonna baka, mees oli tal täitsa ok - aga läksid ikka lahku, seejärel lasi nats aega öösiti suvaliste tüüpidega mööda ööklubisid ringi, kuni lõpuks lõi kopa ette, sõitis Austraaliasse, seal leidid uueks meheks indioneesialase, praegu ongi Indioneesias, kasvatab lapsi...mis keeles lapsed räägivad, pole küsinud.
Nääl jälle oma naisega sai Brüsselisse sooja koha, lapsed sündisid ja käivad seal lasteaias, prantsuse keelt räägivad paremini kui Eesti oma.

Ma soovitaks töörände jutule vaadata SVT sarja soomlaste 1950-70ndate minekust Rootsi. 300 000 soomlast läks paremat palka, tööd, seiklusi jne otsima, kui Soome vaevles pärastsõjaaja kitsikuses, Venele reparatsioone makstes. Mindi lihtsama (raske) töö peale (sarja nimi on Hart arbete -kova työ): autotööstusesse, ettekandjateks jne. Mindi, et jääda, olgugi süda on endiselt Soomes. Mõtlemapanev lugu. Minule kui soomet kehvalt tönkavale oli film arusaadav.

https://www.svtplay.se/video/19451308/h ... start=auto

Siit vaadates on Soome tõesti meile lähedane maa, aga sealt vaadates tehakse siiski selget vahet. Täpselt nagu soomlaste vaade Rootsile. Olen mõlemas riigis natuke olnud, ühes õppimas ja teises tööasjus pendeldamas. Suurepärased ühiskonnad, aga pole ikkagi oma.
Keeruline teema see demograafia. Tagasiränne, mis vist õrnalt annab märku, on miski, mis annab alust Eesti ja eestlaste pigem positiivsetele ootustele. See positiivne ebamäärasus ongi vist peamine.

Kapten Trumm kirjutas:

Z03 kirjutas: Kes siis neid "raskete otsuste" tagajärgi peavad hakkama ellu viima? Kas Kapten Trummi 3 tütart? Või on nii, et omade kohta reeglid ei kehti, aga teised, vat need teised toogu kastanid tulest välja.

Mis sa plärised? Kui vaja, siis ka minu tütred hakkavad. Meil on nt kodus otsustatud, et meil mingid üldist humanitaarset kõrgharidust ei finantseerita - kui soovitakse kõrgkooli, siis konkreetne eriala, arst, insener aga mitte "sotsiaalteaduste magister".

Üldse, loen siin ja imestan, nagu oleks naine isepaljunev organism. Ei vaja ta midagi laste saamiseks - ei meest, kodu, sissetulekut, kindlat töökohta, lastehoiuteenuseid, turvalisust, mitte midagi. Ühel hetkel võtab naine vastu otsuse ja saab 3+ last. Täitsa ise. Mehed nagu protsessis üldse ei osaleks. Või millega seletada sellist naiste suhtes näpu viibutamist ja süüdistamist? Need asjad vist päris nii ei käi?

Küsiks teemakohaselt, et palju sinul lapsi on. Minul on 4 - 2 tütart ja 2 poega, vanim saab peagi 18. Noorim 6.

Loomulikult meil peresid ei tekigi, sest kui me laseme igal aastal ülikoolist välja poole rohkem naisi kui mehi?
Kui keskmine mees on heal juhul keskharidusega rekkajuht või tööline, siis humanitaarbaka naisega just pidavat paari ei teki?

Alles Trumm siin ühes teemas, kus naiste palgavaesus arutlusel, ütles et naised peavad õppima parema eriala, kus palgad suuremad. Kord on naistele haridust vaja, siis jälle mitte. Ja kuidas sobib traditsioonilise perekonna ideega kokku mõte, et tüdrukud peaks sõjaväkke minema? Traditsioonilises perekonnas naised sünnitavad ja mehed sõdivad. Nii et ega Kapten Trumm vist päris hästi ise ka ei tea, mida tahab. Peale vaidlemise.

Ära vassi, jutt oli üldisest palgavaesusest ja siin arvan endiselt, et kui eestlane viitsiks rohkem (ametit) õppida, oleks seda vaesust vähem, sest töökohti on piisavalt.

Üks vähese sündivuse põhjuseid on naiste haridustase. Eestis väljendub see haridusliku ebavõrdsuse kujul.
Juba lasteaiast alates, kus 99% kasvatajaid on naised, satuvad tüdrukud eelisseisundisse. Käituvad korralikumalt, on hoolsamad ja last but not least - oskavad kasvatajatele anda "õigeid" ja soovitavaid vastuseid. Eestis isad tegelevad oma lastega väheb, sest ühiskondliku arvamuse kohaselt peavad nemad peret toitma, selle käigus teevad tervisele liiga, surevad varem jne). Kodus jällegi-naiste kasvatus. Edasi tuleb kool, kus klassi ees ootab kes? Õige, 99% naisõpetaja. Seal, kus ollakse vanuses, kus tekivad tõekspidamised, kinnistub poiste teadvuses lõplikult, et see kool on plikade värk ja oleks hea, kui saaks tööle, raha teenima. Palju kukub poisse juba 9. klassis välja. Gümna klassides on juba 1/3 poisse ja 2/3 tüdrukuid (meil sedasi oli). Siit tuleb järgmine väljakukkumine ja ülikooliastmel on tüdrukuid juba poole rohkem. Ja lõpetab ka (minuarust iga aasta 3000 meest ja 7000 naist???). Naised seejuures enamasti vähe väärtust loovatel üldistel aladel. Elu alustades on seis, et esiteks tänu edukultusele, teiseks tänu sobivate meeste puudusele elavad naised järjest enam üksi ega abiellugi. Üksi laste kasvatamine on tülikas ja ebakindel tegevus (jääd tööta, oled kuuse all). Selle asemel reisitakse, harrastatakse juhusuhteid ja nauditakse elu. Kiiresti on käes 40ndad eluaastad, kus laste saamise tõenäosus kukub ja komplikatsioonid kasvavad.

Seda on öelnud täiesti tunnustatud sotsioloogid, et laste mitte saamise põhjus on sobivate meeste puudumine. Kodune eeskuju, kasvatus koolis ja aknast-uksest tulev propaganda "ole iseseisev, edukas ja lahe" teevad oma töö. Lisaboonusena - need tuhanded üldised "humanitaarnbakad", kes ülikoolidest igal aastal tuhandete kaupa tööturule valguvad on enamasti just naised. Nendele nn rahvamajanduses sobivat tööd pole ja nii nad ladestuvadki ainuvõimalikes kohtades nagu riigihaldus, meditsiin, haridus - kus kogu protsess jätkub uue vindiga. Koolides mehi pole - no pole. No väidan, et tänaseks valdavalt naistest koosnev haridusaparaat ei hakkagi midagi ette võtma, et mehed kooli tuleks. Mida rohkem "tädide näägutamist" ja mida vähem mehe positiivset eeskuju koolis poistele, seda vähem poisid õppida tahavad. Ja kogu protsess muudkui süveneb. Järjest tibistuva riigiaparaadiga käib kaasas bürokraatia ja nurgelise juriidika vohamine - ning null innovatiivsust. Naised ei algata suurt midagi, ainult säilitavad iseennast (looduse alalhoidlikkus) ega võta mingeid riske. Tulemuseks on elust järjest kaugenev riigiaparaat, millest inimesed võõrduvad ja ettevõtjad kiruvad. 5 sekundit mõtlemisaega - nimetage inimkonna ajaloos 5 olulist leiutist, mille leiutas naine? Suudate? Mina ei suuda. Ainukesena meenus üks Curie nimeline tuumateadlane.

Kapten Trumm, seda postitust lugedes sain ma nüüd tõesti pahaseks. Ma pean natuke mõtisklema selle kõige üle siin.

Z03 kirjutas:Kapten Trumm, seda postitust lugedes sain ma nüüd tõesti pahaseks. Ma pean natuke mõtisklema selle kõige üle siin.

Aga mõtelge, mõtelge järele (või kuidas Viimses Reliikvias öeldigi). Paraku pean ma (šovinistina) Trummi seisukohtadele seekord suures osas alla kirjutama.

Mida õpetas kapten Trumm oma kolmele tütrele?
Kas nende elus on tähtsam ülikool või sünnitada
vähemalt kolm last kui tuleb valida?

Ma ei tea mis nüüd teha. Mu on üks tuttav (kellega suhtlen), kes on Soome läinud.

Tema kaudu leidsin üles ühe ammuse tuttava, põhikooli klassivenna, kes ka Soomes on.

See esimene tuttav on muuseas naissoost. Muud delikaatsed isikuandmed jätan enda teada.

Mis ma peaks kogu selle infoga peale hakkama? Keda bännima ja keda suunama? ja kui siis, kuhu?

Pole nagu mõtet oma paarist sõbrast teemat teha. Rändesaldo on kahjuks hetkel selline, et on positiivne peamiselt just tagasipöördujate tõttu. Mitte EKRE armastatud murjanite pärast.