"Tõetuul", sa ikka ise loed ka neid artikleid, mida siia postitad? Ei loe.
http://www.hot.ee/valge/Vabad.pdf
Mida kirjutab siin Valge Ilmjärve kohta (rõhutus minu):
Vabadussõjalaste rahastamise seisukohalt väärivad aga käsitlemist kolm tema väidet. „1933. aasta suvel arutleti Aussenepolitisches Amt´is, kas mitte sõlmida vabadussõjalaste toetamiseks NSDAP ja vabadussõjalaste vahel konfidentsiaalne majandusleping ja kas ei peaks toetama vabadussõjalaste ajakirjandust 5000-10000 Eesti krooni suuruse summaga. Seda summat olid taotlenud vabadussõjalaste juhid ise, väites, et Saksamaa rahalisel toetusel väljaantav leht tekitaks tohutu propagandistliku efekti. Igatahes küsimust käsitlevas memorandumis leiti, et juhul kui Saksamaa keeldub rahastamisest, siis võib seda teha Poola ja selle tulemusel võib kogu liikumine sattuda Varssavi mõju alla. (siin viide TsHIDK 519-3-34, 16-17). Moskvas trofeearhiivis tõepoolest selline dokument on. Kuid seal ei ole kirjas, et vabadussõjalaste juhid oleksid küsinud seda summat – kui ta just piimakirjas ei ole - vaid seal lihtsalt arutletakse selle üle, mis juhtuks, kui Saksamaa seda lehte rahastaks ja mis juhtuks kui ei rahastata. Selle küsimuse juurde tulen veel tagasi. Teiseks väidab Ilmjärv, et Aussenpolitisches Amt´i arhiiv ei paku vastust küsimusele, kuidas ajakirjanduse rahastamine lahendati. „Kinnitust leiab fakt, et Aussenpolitisches Amt aitas vabadussõjalastel muretseda soodsa hinnaga rotatsioonimasina.“ See väide on esitatud ilma viiteta ja sellisena pole tal ka erilist tähendust. Aga ka selle juurde tulen tagasi. Kolmandaks väidab Ilmjärv, et Vabadussõjalaste üks juht Hjalmar Mäe püüdis hiljem paguluses ümber lükata väiteid, et Saksamaa oli vabadussõjalasi rahastanud.... Mäega seotud vabadussõjalane Karl Arnold Jalakas aga tnnistas NKVD-le, et Sirk ja Gottfried Dunkel said Saksamaalt raha, et Saksamaa subsideeris liikumist läbi eestisakslaste firmade ja Saksa firmade esinduste Eestis. Jalakas nimetas Saksa firmadest IG.Farbenindustrie AG-d, eestisakslaste ja eestlaste firmadest aga Rotermanni, Lutherit, Puhki, Käsmu Laevaühisust ja A/Ü Savi.“79 Selle tunnistuse väärtus ajalooallikana on aga ainult selles, et ta näitab NKVD uurimismeetodeid; see tunnistus antud 1942. aasta kevadel, seal tunnistab Jalakas enda ja Hjalmar Mäe Saksa spiooniks, protokollis ongi see, et Saksamaa oli peamine vabadussõjalaste subsideerija, ükski nimetatud ettevõtetest peale IG Farbeni ei ole usutavad natside raha vahendajad jne.
...
Sotsialistidelt pärinevad ning viimasel ajal Ilmjärve poolt esitatudsüüdistused pole tõenditega kaetud, küll aga näitavad uuemad andmed, et nende endi väited kipuvad tõele vastama.
Mida Valge veel kirjutab:
Kolmandaks raskuseks on poliitilise retoorika ja ideoloogia eristamnie – nii näiteks oli „erakonna“ kuvand tolleaja Eesti ühiskonnas väga negatiivse tähendusega ja
vabadussõjalaste propaganda ründas nende oligarhiat, korruptsiooni ja lehmakauplemisest tulenevat ebastabiilsust, kuid samas jäi vabadussõjalaste endi poolt koostatud 1933. aasta põhiseaduse järgi erakondlik süsteem kehtima.
Huvitav, millel põhineb väide, et erakonna kuvand oli ühiskonnas väga negatiivse tähendusega? Mida mõeldakse "ühiskonna" all? Miks siis eelistas valdav enamus valijatest 1934. a jaanuaris just erakondi, mille kuvand ühiskonnas justkui väga negatiivse tähendusega oli? Ja nad ei eelistanud "rahvaliikumist"...
Marandi tsiteerib Võitlust 24.10.33 (ma ei viitsi DEA-st üle kontrollida, kas tsitaat on täpne):
"Eesti rahvas on oma maksmahakkava põhiseaduse loonud vabadussõjalaste liikumise idee nimel. Vabadussõjalaste idee aga eitab praegust erakondlikku süsteemi. Neil kahel ei ole Eestis mitte korraga ruumi. Teine neist peab langema. Seda peavad erakondlased silmas pidama, sest rahvas on siin oma kindla otsuse annud, Kui erakonnad seda otsust ikka veel täita ei taha ja ise ennast lühidalt ja valuta ei likvideeri, siis ärgu nad pärast hädaldagu, kui nende lõpp saab halvem olema, kui kohe alla andes."
Ja Võitlust 2.11.33:
"Asjata on erakonnameeste lootus, et vabadussõjalased kunagi, ükskõik missugusel juhul, asuksid meie erakondadega mingisugusele kompromissitamisele või lehmakauplemisele. Vabadussõjalased on selge sõnaga öelnud, et praegusel süsteemil ja vabadussõjalusel ei ole Eestis korraga ruumi."
24.01.1934 uue põhiseaduse jõustumise puhul korraldatud suurel vabaõhumiitingul teatas Sirk, et vapsidel on ees veel suur võitlus, et hävitada erakondi lõplikult. Oma artiklis Võitluses teatas Sirk, et "...uue põhiseaduse mõte ja vaim võib pääseda maksvusele ainult siis, kui uue riigielu ülesehitamise töö juurest eemaldatakse seniste erakondade mõju, eemaldatakse erakondlased ning nende usaldusmehed." (Marandi, I, 388; ta viitab siin Päevalehele 26.01.1934)
Loogika oli kõige selle taga ilmselt järgmine. Vapsid olid pärast "oktoobrivõitu" (põhiseadusreferendum) üpris kindlad, et neil on tõepoolest enamuse rahva toetus, millega siis valimiste tulemusena ainuvõim saavutatakse. Teised parteid võisid kõrval ju tilbendada, aga kuna vapsid pidid neist lihtsalt niipalju paremad olema, siis polnuks parteidel ka tulevikus olnud loota olulist toetust ja see toetus pidanuks muudkui kahanema. (Mine sa tea, võib-olla oleks rahvas rahvahääletusel üldse otsustanud teised parteid kinni panna.) Pärast jaanuar 1934 omavalitsuste valimisi näis asi muidugi halvem, aga midagi ei olnud ka enam teha. "Maha erakonnad!" oli üks vapside ideoloogia alustalasid, pooldajad uskusid sellesse. Mingid lootused Larka riigivanemaks sokutamiseks ju veel ka olid.
Antimarksistid olid nad küll, aga, aga siin tuleb paraku küsida, kes alustas. Kui te loete paralleelselt sotsialistide lehte Rahva Sõna ja vabadussõjalaste Võitlust, siis võite veenduda, et „Rahva Sõna“ oli märksa agressiivsem kui „Võitlus“. Sotsialistid agiteerisid vabadussõjalaste liikumist sulgema juba vähemalt alates 1933. aasta märtsist, vabadussõjalased tegid sellise algatuse aga alles 1933. aasta detsembris.
...
Vapsid kui võidulainel olevad poliitikud olid minu arvates sotsialistide vastu tolerantsemad kui vastupidi.
Siinkohal on ära unustatud Võitluse artiklid 1933 veebruar-märts, milles kiideti Euroopa esiantimarksisti ja seletati, et erakondade aeg hakkab läbi saama. Samuti peab meelde tuletama, et Saksa Riigipäeva valimistele (5.03) eelnes kampaania piiratud sõnavabaduse ning sotside ja kommude vastu suunatud füüsilise terrori õhkkonnas. (Marandi, I, lk 249) On loomulik, et Eesti sotsid taolises olukorras teravalt reageerisid. Küsimus, "kes alustas", on siinkohal üldse kohatu. Vapside ja sotside suhetesse oli konflikt algusest peale sisse programmeeritud vastandliku ideoloogia tõttu. 1932. a jaanuaris Võitluse artikkel mõistis hukka internatsionaalse sotsialismi. Samas kinnitati, et Itaalia fašism on positiivne nähtus. Veebruaris oma kõnes ründas Sirk sotse ("rahvusvahelised hulgused"). (Marandi, I, lk 157-158, 171-172.)
Vabadussõjalane William Tomingas mõistab tagantjärgi seda stiili hukka. „Ilmselt väär oli võõrsilt laenatud tervitus
käe püstitõstmisega, narrusena tundus ka paraaditamine ja marssimine. Nende võtete õigustus ei saanud kunagi liikmeskonna enamuses jalgu alla, võimaldasid aga liidu
vastastele taevast langenud kingina vabadussõjalasi naeruvääristada, mõnitada, hitlerismis süüdistada.“54
Aga teisalt peab siin taas küsima, kes alustas. [Järgneb jutt sellest, kuidas sotsid alustasid]
Kas sellisel juhul, kui sotsid alustasid, vapside tegevus ei olnudki "narrus" ja "naeruvääristatav"? Sest sotsid ju alustasid...
Oma intervjuus 1933. aasta detsembri alguses märkis Sirk vastuseks Segadnja ajakirjaniku märkusele, et vabadussõjalasi väljamaal loetakse Eesti faśistideks:
„See ei ole õige. ... Meie ei taha ka sotsiaaldemokraatidele panna suukorvi pähe. Lõpuks on nemadki eestlased...
Nädal hiljem järgnes ettepanek sotside partei ärakeelamiseks.
Oma juttu võtaksin kokku järgmiselt. Vabadussõjalaste ideoloogiline side natsidega oli väiksem, kui tavaliselt arvatakse, seisnes eelkõige antimarksismis. Niisiis leian, et Eestile
oli äärmiselt traagiline see, et Eesti sotsialistid samastasid ekslikult vabadussõjalasi ja Saksa natse, võttes tegelikult juba 1933. aasta kevadest suuna ebademokraatlikele meetoditele. 1933. aasta sügisel olid nad jõudnud järeldusele, et Eesti Schleicheriks, kes natsidele päitsed pähe paneb, saab Päts.
Traagiline või mitte, aga vapsid olid selles ise paljuski süüdi. a) Hitlerit ülistavad artiklid Võitluses; b) antimarksism; c) ettekuulutus, et erakondlik süsteem on määratud hääbumisele. Jah, vapside propaganda oli vastuoluline. Mõnikord Võitlus seletas üht ja Sirk seletas natuke teisiti. Aga miks pidi see teiste kahtlusi vapside suhtes hajutama? Miks nad pidid uskuma, et see "negatiivne" informatsioon, mida vapsid enda kohta avaldasid, on vähem tõene kui enda kohta avaldatud "positiivne" informatsioon? Sest loogiline on oletada, et positiivsega üritatakse varjata (kinni mätsida) negatiivset.
Valge viga paistab olevat see, et hädades on süüdi ükskõik kes, aga mitte vapsid. Vapsidele leidub alati õigustus (kasvõi "aga kes alustas?"-argument). Teised aga on korruptandid, võimuahned, valesti tõlgendajad, traagiliste vigade tegijad või hoopis lausa ebalojaalsed Eesti riigile. Erilised patuoinad paistavad olevat sotsid. Selles, et vapse samastati ettearvamatute äärmuslastega, ei olnud süüdi mitte niivõrd sotsid, vaid vapsid ise oma käitumise ja retoorikaga. Ülejäänud jõududel polnud tarvis sellest arusaamiseks sotside näpunäiteid. Valge aga paistab osutavat sinnapoole, et kui vapsid ja natsid pole üksühele samastatavad, siis oligi tegu seltskonnaga, kelle vastu kõik kahtlustused olid põhjendamatud - parimal juhul olid need kahtlustused traagilised vead, halvimal juhul aga alatud võtted. Kuid tegelikult oli kaasaegsetel kahtlustusteks igati alust. Ja traagika seisneb siin eelkõige ikka vapside eneste tegevuses.
Pealegi on ju Valge ise kirjutanud artikli sellest, kuidas pole tõestust, et riigipöördes oli olulisel määral sees NSVL käsi. Krizzide ja teiste selliste jaoks pole oluline see, kas "allikas" on usaldusväärne või mitte. Oluline on see, et "allikas" räägiks "õiget" juttu. 
Tegu on mehega, kes näikse asja vägagi hästi jagavat, mille juures on kahtlemata suureks abiks ebatavalised võimed. Tabavad hinnangud ja arvamusavaldused kombineerituna range faktidelpõhineva lähenemisega ning, last but not least, vankumatu objektiivsusega. 
See kõik, muide, annab talle õigustatud õiguse kanda austavat tiitlit "Tõetuul". 