Väidetava ohvri versiooni kohaselt toimus kuritegu pärast tema tööpäeva: ta lohistati koduteel valgesse kaubikusse.
Järgnenud sündmustiku kohta olevat naisel mälulünk. Kui pilt selgines, avastanud ta end ihuüksi metsast. Tema riietel olevat olnud rebenemismärke. Mets ise asunud Võru linnast lõuna pool – samas suunas, linna ääres, asub ka liitlasvägesid majutav militaarlinnak.
Pärast väidetavat vägistamist läks naine koju.
KUULUJUTTUDE OHVRID: Liitlaste lahingugrupid viibivad Eestis juba möödunud kümnendi keskpaigast.
KUULUJUTTUDE OHVRID: Liitlaste lahingugrupid viibivad Eestis juba möödunud kümnendi keskpaigast.FOTO: Foto: Ardi Hallismaa, Kaitseväe peastaabi teavitusosakond
„Seksuaalsed rünnakud on ohvrile alati väga keerulised ja nendest rääkida raske, aga kõige tähtsam on tegutseda kiiresti,“ toonitab PPA Kagu jaoskonna uurimisgrupi juht Kaire Konts.
Sellistel puhkudel püütakse haiglates koguda andmeid, mis võiksid hiljem politseimenetlusele kaasa aidata, see tähendab näiteks bioloogiliste materjalide otsimist kehalt. Isegi juba päev pärast vägistamist on nende leidmine reeglina raskendatud.
Kui kannatanu on nõus, võetakse temalt ka uriini- ja vereproov. Nende abil on võimalik aimu saada, kas ja millega ohver uimastati. Kuid siingi on määrav aeg. Konts selgitab, et näiteks korgijook ehk GHB – mis on levinuim vägistamisuimasti – hakkab organismist kaduma juba mõne tunni möödudes.
Vägistamiskahtlust tuleb põhjalikult kontrollida ja kriminaalmenetlus annab selleks vajalikud võimalused.
Lõuna ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ingmar Laas
Siinkohal ei räägi uurimisgrupi juht konkreetsest juhtumist, vaid vägistamiskaasustest laiemalt. Seksuaalkuriteod on sedavõrd delikaatne teema, et PPA konkreetse juhtumi detailidest rääkima ei soostu.
Väidetavalt Võru kandis metsas vägistatu pöördus EMOsse järgmisel päeval pärast vägistamist. Ta andis oma ütlused ka politseile.
Prokuratuur kinnitab, et eelmise aasta oktoobris alustas politsei naise ütluste põhjal kriminaalmenetlust. Seda muu hulgas paragrahvi alusel, mis käsitleb vägistamist.
„Õiguskaitseasutused on kohustatud kriminaalmenetlust alustama, kui meieni jõuavad viited võimalikule kuriteole,“ selgitab Lõuna ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ingmar Laas. „Vägistamiskahtlust tuleb põhjalikult kontrollida ja kriminaalmenetlus annab selleks vajalikud võimalused.“
Kuulujutud sotsmeedia abil massidesse
7. novembri õhtul, paar nädalat pärast väidetavat vägistamist postitati toona 25 000pealise liikmeskonnaga sotsiaalmeediagruppi „Võrukad!“ info, et Võrus liigub ringi kurjategija, kelle ohvriks on langenud vähemalt kaks – kui mitte kolm – tüdrukut.
Nagu ka oktoobris väidetavalt vägistamisohvriks langenud naise kirjelduses, liikuvat kurjategija valge bussiga. Sarnasusi oli veelgi. Sihtmärgiks olevat hämaral ajal üksi liikuvad naisterahvad ja ohvrid leitakse metsast. Üks ohvritest olevat leitud Võru äärelinnast, Kubija piirkonnast, mis jääb samuti militaarlinnaku lähedusse, teine Tamula järve tagant.
Ent postitus sisaldas ka uut infot. Nimelt olevat naisi röövival kaubikul Eesti numbrimärk, kurjategijaid olevat rohkem kui üks ja nad olevat välismaalased.
Kes sedavõrd detailset infot omab ja kust see teave pärineb, postitusest ei selgu. Hittpostitus tehti anonüümselt.
VÕRU NEIUD, OLGE VALVSAD! Möödunud sügisel levis sotsiaalmeedias postitus, mis hoiatas Võrus tegutsevate välismaiste inimröövijate eest.
VÕRU NEIUD, OLGE VALVSAD! Möödunud sügisel levis sotsiaalmeedias postitus, mis hoiatas Võrus tegutsevate välismaiste inimröövijate eest.FOTO: Anonüümne | Facebook
Hoiatuse väidetava vägistaja kohta korjas muidugi üles meedia. Mitte üksnes Võrumaa Teataja ja Lõuna-Eesti Postimees, vaid ka Õhtuleht ja Elu24.
Nädala jooksul selgitas Konts peaaegu kõigis neis väljaannetes, et politseile postitustes kirjeldatud juhtumitest teada antud pole.
Teema lendas ka alternatiivsemates, maailmavaatepõhistes (veebi)väljaannetes. Päev pärast postitust kirjutas Võru linnavolikogu liige Kertu Luisk veebiportaalis eestieest.com järgmist:
„Üleeile sain telefonikõne, et Võrus on lühikese aja jooksul aset leidnud mitmed vägistamisjuhtumid, kus noored tüdrukud (vanuses 12-14) on valgesse bussi tõmmatud, vägistatud. 19aastase naisterahvaga aset leidnu on läheduste poolt kinnitust leidnud. Politsei ei lubavat toimuvale suurt tähelepanu. Soovisin, et see oleks külajutt. Täna hommikul saadeti mulle link Facebooki postituse juurde, mis kattub räägituga. Koheselt sain kõnesid mitmetelt murelikelt linnaelanikelt.“
Luisu kirjatüki kohaselt politseilt pärinevat infot uskuda ei maksa. Tema sõnul olevat Lõuna-Eesti haiglast „otse töötajalt lekkinud info, et 2 juhtumit on aset leidnud. Selline kindlas kõneviisis eitamine kui 2 juhtumit on siiski aset leidnud viitab kinni mätsimisele.“
Isikuid, kes väidetavalt vägistamise tõttu haiglasse sattunud naistest enda sõnul lähedaste või tuttavate kaudu teadsid, tekkis sotsiaalmeediasse äkki küllalt teisigi. Nende hulgas ka inimesed, kes näitasid näpuga liitlasväelaste suunas.
Valge kaubikuga vägistaja otsingud
Paralleelselt sotsiaalmeedias levivate kuulujuttude ümberlükkamisega menetles politsei aga jätkuvalt oktoobris väidetavalt aset leidnud vägistamist.
Saabusid naiselt EMOs võetud proovide vastused. Aineid, mis viitaksid, et naine võinuks olla uimastatud, ei leitud. Küll aga ilmnes analüüsidest leide, mis rääkisid vastu naise poolt antud tunnistusele. Et tegu on delikaatsete terviseandmetega, Ekspress neil leidudel siinkohal pikemalt peatuda ei saa.
Üle kuulati ka naise lähikondseid, väidetavalt isegi üks valge kaubiku omanik. Midagi konkreetset, millest menetluse edendamiseks kinni hakata, aga ei ilmnenud.
Üle kuulati isegi üks valge kaubiku omanik.
„Pärast vajalikke menetlustoiminguid ja asjaolude selgitamist lõpetati käesoleva aasta jaanuaris kriminaalmenetlus prokuratuuri loal, kuna menetluse käigus ei leidnud kinnitust, et kirjeldatud juhtum oleks toimunud,“ sõnab prokurör Laas. „Suhtume laekunud teadetesse alati täie tõsidusega ning kontrollime iga võimalikku tõendit ja infokildu. Sellel juhul aga ei leidnud teave kinnitust, mistõttu tõsikindlate faktide puudumise tõttu pidime kriminaalmenetluse lõpetama.“
See ei tähendanud aga liitlasvägistajate kuulujuttude sumbumist. Vastupidi – need said üksnes hoogu juurde.
Kohtumine valitsusjuhiga
22. aprilli õhtul kohtus toona ametis olnud peaminister Kaja Kallas Võru kultuurimajas kohalike inimestega. Kohal oli ka linnavolinik Luisk. Ta heitis Kallasele ette, et politsei mätsib kinni Võrus liitlassõdurite poolt toime pandud vägistamisjuhtumeid.
„Mis jutt see on, et politsei ei tohi uurida?“ oli Kallas hämmingus. „Kui on kaebusi ja kedagi on vägistatud, siis tuleb anda politseisse!“
POLIITPUNKTIDE OTSIMINE VÕI TÕSINE MURE? EKRE nimekirjas Võru linnavolikokku pääsenud, kuid erakonnast 2022. aastal vene jutupunktide levitamise tõttu välja heidetud Kertu Luisk (vasakul) sai üle Eesti tuntuks, kui nõudis Kaja Kallaselt selgitusi tema teada Võrus aset leidnud vägistamiste kohta.
POLIITPUNKTIDE OTSIMINE VÕI TÕSINE MURE? EKRE nimekirjas Võru linnavolikokku pääsenud, kuid erakonnast 2022. aastal vene jutupunktide levitamise tõttu välja heidetud Kertu Luisk (vasakul) sai üle Eesti tuntuks, kui nõudis Kaja Kallaselt selgitusi tema teada Võrus aset leidnud vägistamiste kohta.FOTO: Anni Õnneleid | Delfi Meedia
Tegu polnud esimese korraga, kui Luisk neid väiteid avalikult esitas. Sama rauda oli ta tagunud ka näiteks kuu varem Missos peetud rahvakoosolekul. Seekord jõudsid peaministri kohalviibimise tõttu vägistamissüüdistused ja nende väidetav kinnimätsimine aga üleriigilisse meediasse.
Seega võttis ajakirjanduses sõna ka politsei. Nad lubasid, et võtavad Luisuga ise ühendust ja kuulavad ta ära.
„Kui kutsuvad, muidugi lähen. Võtan oma juristi ja tõendid ühes,“ vastas Luisk politseile toona meedia vahendusel Maalehe veergudel.
Vägistamislaine Võrumaal? Mida ütleb statistika
Statistikaameti andmetel elab Võrumaal käesoleva aasta seisuga 14 000 meest, kes jäävad vanusevahemiku 15–79 ehk kuuluvad teoreetilisse vanuserühma, kes võiks toime panna vägistamise. Liitlasväelasi on Võrumaal 500. Kõik nad pole meeessoost, kuid siiski on ligikaudu iga kolmekümnes Võrumaa mees liitlasväelane.
Viimasel neljal aastal on Võrumaal registreeritud 7–10 vägistamisjuhtumit aastas. Suure lihtsustusena võib seega väita, et juhul, kui liitlasväelaste arv püsib konstantne ja nende hulgas leidub keskmiselt sama palju vägistajaid nagu võrukate hulgas, võiks oodata keskmiselt üht vägistamisjuhtumit nelja aasta kohta. Juhtumitest, kus vägistamise kahtlusaluseks osutub liitlasväelane, politseid aga seni teavitatud ei ole.
Ka statistilisest vaatest on Võrru koos liitlasväelastega saabunud vägistamislainest rääkimine rumalus. Märgatavat muutust Võru vägistamisjuhtumite sageduses toimunud pole.
Mida Kertu Luisk tegelikult teab?
17. juuni hommikul, paar minutit enne kokkulepitud kella kümmet hommikul, astus Luisk kollastest ja punastest tellistest tehtud büroohoonesse, kus paikneb Võru politseijaoskond. Teda ootasid kaks naisuurijat, kes asusid kohe küsimusi esitama.
„Olete sotsiaalmeediakanalites, ajakirjanduses ning avalikel üritustel mitmel korral rääkinud väidetavatest vägistamistest Võru linnas, mille panid toime liitlassõdurid. Kuidas, kunas ja kes andsid teile väidetavatest vägistamisjuhtumitest teada? Mida te nendest juhtumitest teate?“ uurisid politseinikud Luisult.
Linnavolinik rääkis oktoobris aset leidnud väidetavast vägistamisjuhtumist, mille toimumise kohta politsei tõendeid ei leidnud. „Selle juhtumi kohta infot sain otse ohvrilt, kes minu poole 2024. aasta kevadel pöördus,“ selgitas Luisk. „Antud asjas väidetavalt lõpetati mõnda aega tagasi, enne ohvri pöördumist minu poole, kriminaalmenetlus, mis tingis ohvri pöördumise minu poole. Ohver pöördus minu poole läbi sotsiaalmeedia ja ütles mulle, et tema arvab, et tegemist oli liitlassõduritega ning mina ütlesin selle lihtsalt sotsiaalmeedias välja. Samuti olen näinud selle ohvri digilugu, kuna ta ise näitas mulle seda.“
Rohkem infot Luisk mõni kuu varem lõpetatud vägistamismenetluse kohta anda ei osanud. Küll aga rääkis ta teistest juhtumitest, millest esimest korda juba 2023. aastal veebiportaalis eestieest.com kirjutas. Kui toona viitas Luisk kahele ohvrile, siis kevadel rääkis juba neljast kannatanust.
„Peale seda, kui ajakirjanduses politsei poolt avaldati, et vägistamisjuhtumeid pole Võru linnas toimunud, teavitati mind, et Võrus asuvas Lõuna-Eesti haiglas on registreeritud väidetavalt vähemalt neli vägistamisjuhtumit,“ rääkis Luisk uurijatele. „Minu poole pole kannatanud otse pöördunud ning selle tõttu ma kannatanute nimesid ei tea. Mind teavitati nendest juhtumitest 2023. aasta novembrikuus.“
Lisaks sellele, et Luisk väidetavate vägistatute nimesid ei teadnud, ei soostunud ta avaldama ka isikut, kes talle vägistamistest väidetavalt pajatas. Luisk oli tunnistuste andmisele kaasa võtnud juristi ja selgitas, et „tulenevalt kriminaalmenetlusseadustiku § 71 lg 1 p 31 oma allikat ma ei avalda“.
Nelja vägistamisjuhtumi kohta mul tõendid puuduvad.
Kertu Luisk
Politseinikud uurisid volikogulaselt sedagi, mida teab ta vägistamistest, millele viitas nii Missos kui Võrus toimunud kogunemistel. Luisk midagi sisukat vastata ei soovinud või ei osanud.
Seejärel pinnisid ülekuulajad volikogulast tema poolt Maalehes välja reklaamitud vägistamistõendite asjus.
„Olete ajakirjanduses öelnud, et kui politsei teid ütlusi andma kutsub, siis lähete hea meelega ja võtate kaasa ka tõendid. Milliseid tõendeid te politseile esitada soovite?“ pärisid nad.
Luisk aga vastas: „Sain aru, et politseil on olemas kõik tõendid. Need tõendid puudutavad seda 2023 oktoobrikuus toimunud vägistamisjuhtumit,“ viitas ta juhtumile, mille uurimine, meenutame, lõpetati, sest vägistamist kinnitavad tõendid politseil puudusid. „Ülejäänud nelja vägistamisjuhtumi kohta mul tõendid puuduvad.“
Kui ametivõimud Luisu sisutühjade tunnistuste tuules tema poolt sotsiaalmeedias ja mujalgi välja käidud infot vägistamissüüdistuste kohta „valeinfoks“ nimetasid, sai linnavolinik aga pahaseks.
„Kriminaalmenetluse käigus tunnistajana jaoskonnas käies vastasin kõigile esitatud küsimustele, nii nagu olin ka avalikult end väljendanud. Kui valeütlusi ei tuvastatud, pole loogiline, et avalikult hõigatakse maha, justkui oleks mu öeldu vale olnud. Kutse toomise stiil ja küsimuste ülesehitus viitas, et mind sooviti mõjutada sellest teemast vaikima, kartma politseid,“ kommenteeris ta Õhtulehele. „Miks ei hoiatata kohalikke varitseva ohu eest? Menetlus lõpetati, ilma et politsei oleks vägistajaid tuvastanud ja karistanud, mis tähendab, et nad on veel vabaduses.“
Ka Ekspress suhtles loo valmimise käigus Luisuga. Tema veendumus vägistamisjuhtumite osas paistis jätkuvalt vankumatu, ent lugu ta kuidagi kommenteerida ei soovinud, sest soovib jätta selle teema seljataha ja keskenduda muule.
Valeväidete valguses on avalikkuses kõlanud ka spekulatsioone, et ehk oli kuulujuttude levitamine idanaabri infooperatsioon siinses elanikkonnas liitlaste vastase meelsuse tekitamiseks.
„Meil pole informatsiooni, et konkreetseid kuulujuttude levitamisi oleks kavandanud algusest peale mõni vaenulik võõrriik,“ lükkab need kuuldused ümber kaitsepolitsei büroojuht Harrys Puusepp. „Kuid kasu nad sellest lõikasid ning võimendasid seda mitmesugustes meediumides.“
Ennekõike soovitab KAPO inimestel säilitada kriitilist meelt ja mõelda, miks keegi mingit infot levitab. „Kuulujutu levitamine, eriti tahtlik valede levitamine, teenib tihti esmalt levitaja enda tähelepanu saamise huvi. Seda rakendatakse oma mingisuguse eesmärgi vankri ette,“ ütleb Puusepp.
„Antud juhul üritati sellega vastustada liitlaste kohalolekut ning näidata seda pahatahtlikult ebaadekvaatselt halvas valguses. Seda saab meie vastu ära kasutada ja seda on Eesti-vastased võõrriigid teinud ning teevad kahtlemata ka edaspidi. Jalgpalli analoogiat kasutades – vastasele palli jala peale mängimine, mida kindlasti püütakse väravaks vormistada. Me peame ühiskonnana võistkondliku mänguga sellest paremad olema.“
Kõik uus on hästiunustatud vana
Olukordi, kus mõnda Eesti asulasse sattunud välismaalane (reeglina mustanahaline) toob kaasa vägistamishirmu ja väited kuriteo kinnimätsimise kohta, on olnud varemgi.
Möödunud kümnendi keskel möllas Euroopas pagulaskriis ja paanilist pagulashirmu paarisaja siia sattunud põgeniku ees tundis ka osa eestlastest.
2015. aasta suvel edastas toonasele siseministrile Hanno Pevkurile järelepärimise EKRE parlamendifraktsiooni toonane juht Henn Põlluaas. Päringus kirjeldatu kohaselt vägistanud grupp mustanahalisi immigrante Vao külas purupurjus naisterahva. Millal see juhtus või kas üldse juhtus, Põlluaas ei teadnud. Info olevat ta saanud Kanal2 uudisloost, kus Vaos liikuvaid külajutte uuris toonane püstolreporter ja tänane konspiratsiooniteoreetik Carmen Pritson-Tamme.
Tamme intervjueeris „Reporteri“ tarbeks Vao küla elanikku, kes pajatas, kuidas olevat kohalikelt lastelt kuulnud „et torni taga must mees valge naisega seksivad“.
Naine meenutas: „Läksime siis vaatama, mis toimub, siis must mees tuli ära ja see naine magas palja taguotsaga põhimõtteliselt sõidutee ääres.“
Hinge läks uudisnupus nähtu ka tänasele EKRE juhile Martin Helmele. Ta muutis „Reporteris" levitatud külajutte veel värvikamakski, nimetades toimunut „grupivägistamiseks“.
„Mind paneb aga hämmastama asjaolu, et suve alguses Vao külas toimunud grupivägistamist, mis pandi toime immigrantide poolt, ei uurinud ega uuri tänaseni mitte keegi. Vastupidi – politsei viis vägistatud naise lihtsalt platele [---],“ kirjutas Helme sotsiaalmeedias.
Loomulikult oli politsei asjaga tegelenud. Selgitanud välja, et mingit vägistamist ei toimunud. Kui Ekspress vägistamisohvri ise üles otsis, selgitas naisterahvas, et istus tõesti koos „ühe neegriga“ teeveerde „õlut libistama“.
Hiljem kuulis ta, et teda olevat vägistatud.
„Kust see vägistamise jutt, ei tea,“ imestas naine intervjuus Ekspressile. „Ma saan ju aru, kui mind tõesti oleks vägistatud. Ma istusin temaga koos, jah, ma tunnistan seda. Aga see oli kõik. Andke andeks, aga ma ju mäletaksin.“
MEEDIATSIRKUS VAOS: 2015. aasta suvel levinud kuulujutt kulmineerus pagulaskeskuse seina süütamisega septembris.
MEEDIATSIRKUS VAOS: 2015. aasta suvel levinud kuulujutt kulmineerus pagulaskeskuse seina süütamisega septembris.FOTO: Foto: Ain Liiva.
Kaks aastat pärast väidetavat grupivägistamist Vaos olid vägistamishirmus ka ühe Eesti väikelinna elanikud. Hirmud said alguse, sest kohalik 14aastane koolitüdruk kaotas süütuse linna profisportlase karjääri alustama tulnud 20aastasele tumedanahalisele noormehele.
Liikvele läksid jutud, et neiu olevat vägistatud. Sportlane võeti kahtlusalusena isegi vahi alla. Et kuulujutte ohjeldada, korraldas Riigiprokuratuur briifingu. Nimelt selgus, et paar oli tõepoolest seksinud, kuid seda asjaolu tõttu, et teineteisesse oldi armunud. Toona oli Eestis täisealisel veel 14aastasega seksida lubatud.
MOTT - jutt liitlasvägede sõduritest on pastakast imetud (või vene agendijuhi korraldusel käiku lastud??).
Eesmärgiga külvata kahtlusi liitlaste suhtes ja tekitada lõhet kohalikega. Mingi rutiinne vägistamislugu oli hetkel kasulik liitlastele omistada.
Lisaks annab see vägistamis- ja ahistamispromo koolides oma "tulemusi", prokuratuuris pidi virnade viisi olema avaldusi, kus pole mingeid tõendeid, on vaid mingi umbe joonud tütarlapse avaldus. Et hiljem, kaine peaga piinlikkust tekitavad asjad kipuvad "vägistamiseks" muutuma.
