Kilo Tango kirjutas:tympsa kirjutas:...Praegu on noortel seda raske ette kujutada, kuid sellal ehitasid suuremad ettevõtted endale lausa omaette linnajaod koos vajaliku infrastruktuuriga. ...
See pole üldsegi mitte nõukaaegne "saavutus". Sellist proletariaadi majutamist kindlale territooriumile harrastati juba Vene impeeriumi ajal. Ka siinmail (Kreenholm, kohalikud laevatehased jms.)
 
Jah, ma tean kah, et olid vabrikutöölistele elamud ja olid isegi mõisamoonakatele maal. Kuid see oli ikkagi võrreldamatult kehvem tase kui stagnaegsed paneelikad, kus oli keskküte,soe vesi, vannitoad ja WC-d, kojamees koristas ümbruse ja lükkas teerajad lumest puhtaks, prügiauto tühjendas prügikastid ja buss käis otse maja eest läbi.
Ehkki isegi kui arvestada tehnilist progressi ütleme sajandi algusest 1970.aastani, siis ikkagi olid sajandialguse vabrikuelamud ja mõisatööliste elamud üks kõige viletsamaid eluasemeid, mida inimesel üldse sai olla. Ülerahvastatud, antisanitaarsed,keegi ei viitsinud neid hooldada ega remontida, roti- ja kirbukongid, kus elanikud vaheldusid kiiresti, kus kuritarvitati alkoholi ja inimestel ei tekkinud mingit kodutunnet.Et saada mingit ettekujutust sellest elust, peaks lugema kasvõi Eesti kirjandusklassikuid, kes sellest on piisavalt kirjutanud.
Võrdlus on lihtne : stagnaaegne paneelikakorter oli vaata et kõige parem ja mugavam eluase, mis inimesel tollal sai olla. ( Eramajas oli küll rohkem privaatsust, kuid pidi selle kütmisel, korrashoiul ja hooldamisel tegema ka hoopis rohkem tööd.Paljudes eramajades nagu minu vanematelgi polnud sooja vett, WC-d ega dushiruumi, algul polnud isegi kanalisatsiooni . .Pesti end kord nädalas saunas või külma veega köögis ja  häda tehti kuivkäimlas) Tsaariegne moonakakorter oli aga ühiskondlikul redelil see kõige madalam aste, mis üldse sai olla, pealegi ajutine lahendus.
 Sajandialguse tööliskorterid tehaste juures ja mõisamoonakatel( õieti omamoodi ühikatoakesed ) olid puhtalt seotud töökohaga, kui inimene lahkus töölt, pidi ta ka toa vabastama.Isegi kui ta sai tööl vigastada või jäi haigeks, ikkagi aeti korterist välja ja võeti uus tööline asemele . Nõukaajal  selline "sunnismaisus" kestis nagu öeldud, enamasti vaid  3 aastat, siis sai tehase korter omaks.Siis sai juba ka mujale tööle minna, korteri vahetada teise vastu jne. Sealsamas Katseremonditehase majades oli juba 80ndate keskel, kui tehas veel täie hooga töötas, juba enamus elanikke mitte selle tehase töölised.
Üldmärkusena mind hirmsasti häirib kui mingit ajajärku nagu kasvõi seda Brezhnevi -aegset Eestit püütakse demoniseerida. Nagu sellal poleks võimumehed ( nii riigivõim, linnavõimud ,kui ettevõtete- asutuste juhtkond ) muule mõelnudki kuidas rahvale käru keerata ja kommunistliku vangla trelle aina paksemaks ehitada. Tegelt elati ikka samasugust elu nagu praegugi, kus praktilised probleemid tahtsid lahendust ja pealispinnal laiutav punamöla oli vaid kattevarjuks.Väga vähe oli neid, kes tegelesid tões ja vaimus ideoloogiaga, igast partorgid ja komsomolkusaktivistid, enamus võimudest , eriti madalamal tasemel ,tegelesid täiesti praktiliste asjadega.
Kasvõi juba mainitud korteriprobleem või  pärast sõda katastroofiliselt levinud tuberkuloos, mida on ka mainitud. Oli probleem ja leiti sellele lahendused. Kas inimesed oleks pidanud ütlema, et mina sinna uude paneelikasse elama ei lähe, sest selle muretses Nõukogude võim ? Ma jään edasi kopitama oma ämma juurde keldriurkasse. Kas inimesed oleks pidanud ütlema, et mina kopsu fluorograafiat tegema ei hakka, sest selle orgunnis ENSV tervishoiuministeerium mingi kompartei pleenumi otsuse järgi ? Mäletan koolist neid fluorograafiabusse, kõik õpilased ja ka õpetajad pidid sealt läbi käima .Mina laulupeole ei lähe, sest seal lauldakse muu hulgas mingit oodi Leninile ? Mina koolis füüsikat ei õpeta, sest kästakse öelda, et raadio leiutas Popov?
Ma arvan, et täiskasvanud arukad inimesed peaks niisugustest totrustest ikka üle olema ja elu reaaliad paremini mõistma.Meenutab mulle kangesti seda hullustust, mis Saksamaal on seotud endise natsirezhiimi demoniseerimisega. Populaarne teleseeria Derrick pandi riiulile vaid seepärast, et peaosaline oli sõja ajal  teeninud Waffen-SS väeosas reamehena ! No kus krt see terve Saksa mees pidi siis teenima  ja mis valikuid tal üldse oli ?
Kas seda analoogiat kasutades peaks üle parda  viskama  ka Gustav Ernesaksa panuse Eesti muusikasse,oli ta ju Punaarmees Nõukogude tagalas sõja ajal, sai koguni kahel korral Stalini preemia ja kolm Lenini ordenit ? Kuidas oleks Paul Kerese malega, see kah prügimäele, sest ta mängis ju NII natside kui sovettide korraldatud turniiridel, oli koguni 3-kordne N.Liidu meister jne ?! Ideoloogilistele põmmpeadele võiks see isegi meeldida, kuid ma kahtlen, et rahvas sellega nõus oleks.