Üks mu lemmikutest Ülle Pukk (KOOS) arutleb Ukrainas toimuva üle.
https://www.facebook.com/share/p/WGkK8CMyD5bqSbcY/
Täna mõlgutan jälle mōtteid sõjast ja mismoodi on sõjategevus arenenud viimase 2,5 aasta jooksul.
Lisaks paljudele olulistele nüanssidele nagu ressursid ja logistika, on AEG samuti väga oluline faktor.
Paljud on küsinud, et miks Venemaa, kui ta tõesti on nii vägev ja võimas, on lasknud sellel sõjal nii pikale venida?
Arutleme ja vaatleme seda olukorda üheskoos.
Miks peaks Venemaa kuhugi kiirustama ja rapsides toimetama? Kui konflikt algas, siis tagantjärgi vaadates tundub, et kumbki pool oli suht ebakindel vastaspoole reaktsoonides ja võimekuses. Pakun, et Putin ei oodanud Lääne nii aggressivset sekkumist ja Lääs ei oodanud Venemaa nii visa vastupanu.
Venemaa ei kuulutanud sõda, vaid teostas spetsiifilist militaarset operatsiooni, mille eesmärk oli kaitsta vene elanikkonda, sundida Kiievit lõpetama Donbassi tapatalgud ja välistada Ukraina liitumine NATOga.
Juba see FAKT, et kaks kuud peale konflikti algust, istuti kenasti läbirääkimiste laua taga Istanbulis, demonstreerib, millised olid algsed sihid ja eesmärgid. Kahjuks otsustas USA, et on harukordselt hea võimalus venelased nurka pressida, sest tollel hetkel venelased polnud piisavalt veel ettevalmistunud suuremaks konfliktiks, samas, kui Ukraina armee oli NATO poolt korraliku väljaõppe saanud lisaks korralikule ideoloogilisele ajupesule "vabadusest ja demokraatiast". Ukraina oli sõjaks küps, ja patt oleks olnud nii head võimalust Venemaa kurnamiseks mitte kasutada.
Sõja alguses oli lahinguväljal tugevalt Ukrainlaste ülekaal!!!
Venelastel ei jäänud muud üle kui totaalselt muuta taktikat ja strateegiat. Terve 2022 keskendusid venelased sellele, et hoida rinnet ja võita aega paremate ettevalmistuste tegemiseks. Taanduti mitmetest olulistest piirkondadest, et vältida liigseid inimkaotusi.
Kuigi rahva jaoks kuvatakse sõda ja lahingutegevust ülepaisutatult emotsionaalses kontekstis, siis tegelikuses on sõjapidamine väga ratsionaalne ja matemaatiline, kus lahingutegevus käib vastavalt algorütmile. Näiteks, kui asutakse ründama, siis peaks ründavate sõdurite suhe olema vähemalt 3:1, sest ründav jõud kaotab elusid rohkem, kui kaitsepositsioonil olevad väed. Seega, on kaitsepositsioonil olemine reeglina effektiivsem strateegia.
Analüüsides nüüd ka sõdivate poolte eesmärkke, siis vōib öelda, et venelased on selges kirjas ja korduvalt rõhutanud, et Venemaa eesmärk on oma piirialade puhastamine NATO relvadest ja natsidest, mitte aga territoriaalsed vallutused. Siiani, on kogu nende territoriaalne "vallutamine" piirdunud aladega, kus elab 99% vene rahvus, kes ei talunud enam Kiievit poolset ebainimlikku ja vägivaldset ahistamist. 8 aastat kestnud Donbassi inimeste tapmine pole mingi muinasjutt, vaid reaalsus, millest meedia kohe kuidagi rääkida ei taha. Huvitav, miks? Tänase seisuga vōib üpris kindlalt väita, et Ida-Ukraina, koos seal elavate venelastega, on igavaseks ajaks ennast Kiievi natsidest lahutanud ja mitte ükski hing Donbassis pole kunagi oodanud, ega oota ka edaspidi oma "vabastamist".
Huvitav on ka see, et 20% vajalikku territooriumi võttis Venemaa ära vist paari päevaga!!!
Kuna suuremas pildis Venemaa eesmärk on demilitariseerida Ukraina ja nüüd ka Euroopat, nii palju kui võimalik, siis on see sõda muutunud mõlemipoolseks kurnamissõjaks.
Venemaale on palju kasulikum olla kaitsepositsioonis nii kaua, kuniks Ukraina on sõduritest ja relvadest enam-vähem tühjaks lüpstud. Tundub, et see aeg on kätte jõudmas, sest praegune venelaste kiire edasiliikumine näitab, et ukrainlaste vastupanu rindejoonel on suht olematu.
Ukrainlaste kahjuks räägib ka faktor, et lahingutegevuse strateegiat juhitakse USAst, mitte Ukrainast, kus eelkõige arvestatakse sellega, mis USAle kasulik, mitte Ukrainale. Ukraina rahvale oleks kõige kasulikum olnud Istanbulis diplomaatiliste kokkulepeteni jõuda, aga sellele tehingule tõmmati vesi peale. Ukrainlastele, nii nagu ka eestlastele, oleks rahu kōige kasulikum variant, mitte aga vägisi peale pressitud sõda.
Ka Kurski ründamine pole kuskilt otsast ukrainlastele kasulik, vaid hoopis hea võimalus USAl Venemaad torkida ja provotseerida. Tänu Kurski ründamisele, on Venemaa jõudnud lõpuks kindlale arusaamisele, et olukord on väga tõsine. Nad on mõistnud USA kindlat soovi Venemaad lammutada, kasutades selleks kõikki oma räpaseid vasalle ja ajupestud idioote.
Tänaseks on Venemaa saanud piisavalt kosuda, tehes põhjalikke ettevalmistusi suuremaks ja pikemaks konfliktiks. On ilmselge, et kuigi Venemaa sõjategevus oli ehk lippadi-loppadi, siis nüüdseks on jõudsalt arenetud ja nii tehnoloogias, kui sõjatööstuses on tehtud jõulisi edusamme, kus pommitamine on muutunud täpsemaks ja effektiivsemaks. Pole näha ega kuulda ka seda, et pommid peatselt otsa saaksid, kuigi meedia väidab väsimatult vastupidist.
Venemaa on seda sõda pidanud väga asjalikult ja pragmaatiliselt, ning mitte lasknud oma "algorütmi" segada USA provokatsioonidest, kes nii väga sooviks näha Venemaa poolset impulsiivset reaktsiooni.
Lähenev aastalõpp toob kindlasti kaasa murrangulisi muutusi, sest kui kolm aastat tagasi Venemaa polnud veel valmis NATOga rinda pistma, siis tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud. Eelisjärjekorras tehakse eelkõige Ukraina maatasa ja eks siis vaatavad edasi, kes veel vastu lõugu tahab saada. Tundub, et Rumeenia, Moldova ja Baltikum on järgmised territooriumid, kus NATOga hakatakse jõudu katsuma.
Muidugi käivad ka jutud, et Venemaa lajatab pommiga otse Washingtoni, aga selles teoorias ma kahtlen. Ennem ehk UK vōi Brüssel. Tuleb silmas pidada, et niikaua kui sõjategevus toimub Euroopa piirides, on Venemaal ja USAl alati, mille üle kaubelda ja kokkuleppeid teha. See on ilmselge, et mõlemi riigi huvides on nõrk Euroopa. USA roll ega huvi pole kunagi olnud otse konflikt Venemaaga, vaid on nauditud ässitaja rolli, et Euroopa Venemaaga korralikult tülli ajada. Isegi siis, kui NATO kaotab, on USA ikkagi võitnud, sest Lääne-Euroopa riigid on tänu Venemaa abile korralikult militaarselt ja majanduslikult kastreertitud ning surutud sõltuvus-suhetesse.
Eks mõnda aega saab Euroopas valitsema suur kaos ja vaesus, kuniks uued suunad poliitikas ja majanduses paika loksuvad. Usun, et varsti tuleb ehk see aeg, kus Eestil oleks võimalik esimest korda ajaloos, hakata keskenduma oma rahvuse vajadustele . Muidugi seda ainult sellisel juhul, kui me leiame oma rahva seast uusi ja väärikaid juhte, kellel oleks nii mõistust, südametunnistust ja vastutustunnet, aga kui mitte, siis ei jäägi muud üle kui vireledes välja surra ja teha ruumi venelastele, kes on keskendunud pereväärtustele ja sigimisele.
