www.militaar.net

Tea seda asja, vanal vene ajal ei kujutanud hästi nagu ette sellist asja nagu see praegu Kilulinnas toimub. Toona pidi asjapulgaks saamisel peale parteilaseks oleku ka asja endaga kursis olema, paljalt vihmavarjuhoidmisest koos parteissekuulumisega nõunikuametiks ei piisanud, kamm oleks kõrgemalt poolt enne turja lükatud nii hoidjale kui ka mahitajale. Ja ega need teisedki sinekuuri pakkuvad erakonnad paremad pole.

Nii ta ju oli jah, aga ... Aga kui inimene ikka on endasse paranoialaadele taselemele ulatuvalt sisendanud, et selles toonases ajas ikka kohe MITTE MIDAGI praegusega võrreldes paremat olla ei saanud, siis - milleks midagi meeleheitlikult tõestada? Las talle jääda tema arusaam, sest milleks peaks seda kummutama? Praegu on inimesel nö. pind jalge alla ja vaimne ning psüühiline tasakaal paigas. Paned teise veel asjade üle järele mõtlema ja oma vääramatutes aksioomides kahtlema ning ongi järjekordne lõhestunud isiksus käes, kes enam endaga ei päeval ei öösel rahu leia. Niigi me maailmas väljasureva rahvusena suitsiidide poolest esirinnas.

Hm..
Teeme puust ja värvime punaseks.
Praegu võime valida meile meelepärase partei, et seal pugeda ja parteilist karjääri teha. (Kui siin kilulinna parteistumine probleeme tekitab). Või valida suvalise partei, peaasi, et nänni tuleb.. kui maailmavaatelisi eelistusi pole.
Aga kui meil on olemas ainult üks, ütleme pedofiilne partei? Ilma maailmavaateliste eelistusteta teeb ka seal muidugi karjääri.. aga kui ise ikka pedofiil ei ole ning tolereerimine ning sallivus ka väga tugevad küljed pole.. kuidas siis? Laulame aga karjääri nimel pedofiiliale hümni ning muudkui kiidame, et asjalikud ning tegusad inimesed elavad iga korra ajal nagu miilenkid?


P.S. Et mind ei süüdistataks pedofoobias ning ei veetaks vihakõne eest keldrisse ülekuulamisele, teatan kohe, et mina olen väga tolerantne ja salliv ning ei oma midagi pedofiilide vastu. Pedofiilia üritus on surematu ja igavene. Tekstis toodud näide oli illustratiivne ning mitte millegiga siduv.

Vahe on selles, et tänapäeval on võimalik poliitilisse tippu tõusta ka parteisse üldse kuulumata. (Tarand näiteks). Tollal oli see välistatud. Lisaks on tänapäeval võimalik ennast realiseerida ilma üleüldse poliitikaga tegelemata. Tollal pidid ka majandustippu jõudmiseks vältimatult parteilane olema.

Ja hüpotees, et tollased tipud olid ainult asjatundjad - ärge ajage naerma. Esimesed "asjatundjad", kes pähe tulevad on: Karl Vaino, Rein Ristlaan, Bruno Saul, Elsa Gretškina, Nikolai Ganjušov, Leonid Lentsman, Gustav Tõnspoeg. Tahaks näha seda inimest, kes suudab mulle selgeks teha, et need inimesed said oma kohtadele ainult tänu isiklikule tarkusele ja asjatundmisele. Parteikool, sealt saadud sidemed ning nende osav ära kasutamine oli edu võti. Mitte asjatundlikkus ja isiklik tarkus. Vastasel korral poleks see NSVL üldse lagunenudki. Lolle oli tipus üüratutes kogustes.

Ega asjata ei öeldud, et ilma tutvusteta ei liigu nõukogudemaal mitte midagi.

Tallinna probleem ei ole mitte demokraatliku juhtimiskorralduse äpardumises vaid monoparteiline linnajuhtimine koos sellest tulenevate probleemidega. Mis hämmastaval kombel on olemuslikult väga sarnased nendele, mis NSVL ajal inimestel kopsu üle maksa ajasid.

Eks me võimegi siin kemplema jääda, vastuseks Kilo Tango toodud nimekirjale võin mina tuua jälle täpselt samasuguse nimekirja tänapäevastest juhtivatest tegelastest, kes on tumedad kui tökatipudelid, ameti saanud tänu parteile ja ei jaga oma valdusalast ei ööd ega mütsi ja samuti nimekirja nõukogude ajast, kus väljapaistvate teadmisete ja saavutustega inimesed olid siiski kohtadel ilma parteipiletit omamata. Kui me võtame elu pisut laiemalt, mitte ei pea ainukseseks saavutamist väärivaks valdkonnaks poliitikat

Vahe on selles, et tänapäeval on võimalik poliitilisse tippu tõusta ka parteisse üldse kuulumata. (Tarand näiteks).

Kui sa seda europarlamendi Tarandit mõtled, siis tema tõusis tippu justnimelt protestihäältega, üks kõlavamaid protesti näiteid.
Süsteemi iseloomustav näide see kindlasti ei ole.
Samas üksikkandidaadid Kunnas, Helme ja teised hääbusid vaikselt.
Pole see üksinda tõusmine midagi nii selge reegel ja võimalus.
Süsteem on täna justnimelt selline, et parteisse kuulumata üldjuhul kuskile tõusta ei õnnestu ning midagi teha ka mitte.

Eks neid näiteid ole mõlemast ajastust ning mõlemast poolest.
Kindlasti on liialdus esitleda asja nii, et vene ajal spetsialistide asemel justkui parteitegelased aiva vegeteerisid.

Unustate sellise asja nagu vastutus. Et Estoniaga 900 inimest merepõhja läks, pole tänaseni keegi vastutanud. Kui Georg Otsaga juhtunuks sama lugu nt 80ndatel, siis nii mõnigi laevandustegelane oleks pikaks ajaks Rummu tsooni sattunud (kas nüüd õiglase või ebaõiglase kohtuga, on ise küsimus). Sestap vastutuse kartuses oli tollane nomeklatuura sunnitud koondama enda ümber ikkagi inimesi, kes teemat jagasid ja kes suutsid oma asjatundlikkusega sind probleemidest säästa. Noh, näiteks see Tsenobõli katset juhtinud isik, kes selle katla lõhki lasi, ka 15 aastaks vangi läks mis kolises.

Kapten Trumm kirjutas:

Vahe on selles, et tänapäeval on võimalik poliitilisse tippu tõusta ka parteisse üldse kuulumata. (Tarand näiteks).

Kui sa seda europarlamendi Tarandit mõtled, siis tema tõusis tippu justnimelt protestihäältega, üks kõlavamaid protesti näiteid.
Süsteemi iseloomustav näide see kindlasti ei ole.
Samas üksikkandidaadid Kunnas, Helme ja teised hääbusid vaikselt.
Pole see üksinda tõusmine midagi nii selge reegel ja võimalus.
Süsteem on täna justnimelt selline, et parteisse kuulumata üldjuhul kuskile tõusta ei õnnestu ning midagi teha ka mitte.

Jah aga erandid ON võimalikud erinevalt ENSV ajast, kus poliitilisse tippu tõusmine ilma parteisse kuulumata oli välistatud. LIsaks on sul võimalik siiski valida erakond vastavalt oma meelsusele. Tollal selline vlaikuvõimalus puudus, mis tähendas vältimatut konflikti südametunnistusega. Mis paljusid muidugi ei seganud.

Nüüd sa murrad lahtisest uksest sisse.
Seda vaevalt siin keegi tõsiselt mõtleb, et valikuvabadus täna sama piiratud oleks.
Pigem võiks väita, et analoogsed reliktid elavad täna kah leebemal kujul edasi.
Kõrgete ametnike formaalne või sisuline parteistamine (või "sobivate panek") on üks elav näide sellest vallast - viimatine tsirkus PPA peadirektori ümber.

Nagu ma öelda armastan - minevikust oleme suutnud peaasjalikult kõntsa endaga kaasa võtta.
Aga mitte vajalikke ja toiminud asju, mis vähemalt rahuldavalt ka töötasid.

Tipputõusuks on kaks teed. Tallalakkujate ning pugejate tee ning nende tee, kes teinud panuse mõistusele ja oma eriala heale tundmisele. Ühed kasutavad üht aga teised teist võimalust - vastavalt omaenese isiksusetüübile. Nii on see olnud alati ja saab olema ka edaspidi - mistahes ajastus või ruumis ning sõltumata ühiskondlikust korrast.

Kapten Trumm kirjutas: Pigem võiks väita, et analoogsed reliktid elavad täna kah leebemal kujul edasi.

Kui see on see väide, mille üle diskussioon käib, siis saab nõustuda. Samas tuleb siiski täpsustada, et see "leebem kuju" on ikka oluliselt leebem.

Üks asi, mis täna konkurentsitult (ja kaugelt kõrgemal) paremal tasemel on, on loodushoid.
Kui meenutada neid jõhkraid asju, mis siin 80ndail näha oli - Maardu nn rebasesaba, Purtse fenoolijõgi ja reostuse tõttu terviseohtlikud supelrannad.

Lääne ühiskonnas oleks vist arusaamatu nähtus lennukipetrooli mahavalamine ja põletamine

Kas 80-ndatel enam seda rebasesaba oma haisuga oli, see vist likvideeriti kuskil 70-ndate lõpupoole

Lemet kirjutas:Kas 80-ndatel enam seda rebasesaba oma haisuga oli, see vist likvideeriti kuskil 70-ndate lõpupoole

See on väike detail. Kui kusagil oli NSVL mahajäämus Läänest 80-datel eriti suureks kärisenud, siis loodushoid oli seda kindlasti.

Jälle võib siin vastu vaielda.
Euroopas kaotati sood ja rabad, jõed kaevati sirgeteks. Päris palju puutumata loodust jäi meil alles mida rikkad euroopa riigid tööstuse, industraliseermise, arendamise, nimel hävitasid. Praegu muu euroopa kaevab kanalitele jälle kurve sisse, et oleks nagu jõed jälle.
Ikatsugu euroopa karvaseid seljakotiga mehi käib meil raba veeren ohkimas. Iga eestlane saab vähem kui 50km ringis päris metsa. Seenele mustikale. Mida sakslane selleks tegema peab?
Uskuge mind meie sood rabad metsad ei tekkinud aastal 1988 vaid ikka varem.
Arvate, et rebasesaba lääne-euroopas polnud, oli ikka küll ja kuidas veel ega ääretult tugev roheline liikumine saksamaal ei sündinud sellest, et loodushoid oli heal järjel

tänu nl armeele jäi kogu meie rannajoon mökkivabaks tohutud alad jäid puutumatuks. Jah oli kohti kus oli väga suur kohtreostus Tapa ilmselt hea näide. Kuid selle reostatud 100 hektari ümber oli tuhandeid hektareid suht puutumata loodust.
Taanlased pumpasid 10aastat seda sodi välja Mu kursavend tegi sellest Tapa reostusest miski kursusetöö.

See mis toimub praegu euroopa põldudel on ikka räme, pestitsiid orasheina jms sellise jaoks iga aasta pritsitakse rohkem, kuna umbrohi kohaneb. Meie põllumees on keskkonnateadlik (vaene ) ja ei pritsi.

Esitasin eelnevas postis ühe vaatenurga. Ärge väga leili minge Või öelge kui midagi valetasin!
Isiklikult arvan, et kõige olulisem on see, et väga paljud teadvustavad endale looduskeskkonna olulisust ja vajadust sellega tegeleda. See mida inimene arvas 1980 ja see mida arvas inimene 2010 eestis on 2 iseasja. Lihtne näide: prügimäed, igal külal, talul, alevil, majandil ettevõttel oli oma "metsaalune" Siis pidasid seda normaalseks paljud ja vähesed mitte, nüüd on vahekord muutunud.
Kuigi ükspäev metsas olles Pärnumaal Kanaküla kandis peatus üks sõiduauto väike ragin ja kimati minema, leidsin arvutikuvari.

Kõik õige, valges ilmas reostati ka 60-80ndatel päris võimsalt.
Arusaam, et enda ümbrust ei või ära s****a on üsna hiljutine leiutis.
Lõppes pole Läänemere dioksiinirikkad kalad ainult NSVL ja idabloki tee "teene", ka Lääne-Euroopa ja Skandinaavia panustas selllesse tublisti.

See mis toimub praegu euroopa põldudel on ikka räme, pestitsiid orasheina jms sellise jaoks iga aasta pritsitakse rohkem, kuna umbrohi kohaneb. Meie põllumees on keskkonnateadlik (vaene ) ja ei pritsi.

Pritsivad ja mitte vähe.
Suviti sõidan läbi agraarpiirkondade maale 200 km, pole ainsamati viljapõldu, kus natuke maa tagant ei lähe rattajäljed läbi põllu (loe traktor või pritsimisauto on üle käinud). Ja neil põldudel pole ainsamati võõrast rohututti näha - ju siis rämedalt pandi. Kipun arvama, et ka väetatakse kõvasti, sest keskkonnategelased kurdavad, et vahepeal kokku kuivanud lämmastiku ja fosfori reostus veekogudes kipub juba ENSV taset ületama ja nn sitalaotajaid pole enam ammu liikumas näha - pannakse mineraalväetist ja mitte väikestes kogustes.