vanahalb kirjutas: ↑27 Sept, 2024 23:02
Ma ei ole sellise asjaga kokku puutunud. Millises suurusjärgus need toetused üldse on? 50-500-1500 EUR kuus? Või kas tugiisik on vajalik mingite spets protseduuride jaoks või lihtsalt selleks et endal vahel natuke vabamalt aega jääks?
See on keerulisem arvestus. Varem oli invaliididel pension. Siis oli lihtsam, aga kah olid omad nüansid. Nüüd määratakse töövõimetuse protsent ja siis vastavalt sellele hakkadki töövõimetuse toetust saama. Kui on õigust. Töövõimetuse toetus ja (invaliidsus)pension on täiesti ise asjad ja ametkonnad. Hetkel poisil on kõige suurem võimalik toetus, sest lihtsalt diagnooside koodid on sellised, et siiamaani veel ükski komisjon peetima pole hakanud. Lihtsalt koodid ei võimaldagi. Hetkel 30-päevase kuu puhul 617 või 31-päevase kuu puhul 637. Lisaks sotsiaaltoetus 53 euri. See ongi kogu kuu raha. Ja see on suurim võimalik raha. Lihtsalt meie poisil on see kõik 100%, aga tean olukordi, kus on määratud näiteks 60, või 70 või 80 vmt %, ja siis tuleb selle protsendiga veel see 617 läbi arvutada. Ja lisaks ei pruugi pajud ka seda 53-e saada, ega ka mitte poole vähemat. Aga see on praegu, kui sai täisealiseks. Kui oli väiksem, lapsestaatuses, siis oli summa oluliselt väiksem- siis oli pikka aega 100euriku ekvivalendi tuuris. Mäletan, et kui oli ametipalk mul 8000 eeku, siis oli naisele puudega lapse eest makstav tasu ca1500. Selle eest sai umbkaudu tol ajal siis 3-toalise korteri üüri ära makstud ja tiba jäi üle. Mäletan, et kui ta sai tookord osalise tööajaga päeval tööle minna 10.00-15.00, siis tööandja ütles, et poole päeva eest ma sulle rohkem, kui 3000 maksta küll ei saa... NB! Sellist moodi osalise tööajaga päevasel ajal
primetimel töölkäimist iseloomustan ma sõnadega
"töötan tööpäeviti 10-st 15-ni, tulen siis, kui saan, ära lähen siis, kui vaja, aga kindlasti enne 15, ja kui ei saa, siis ei tule hommikul üldsegi", st
kui last ei saa hoidu, kooli, päevakeskusesse vmt tervislikel põhjustel viia, siis ma ei tule. Kui sa sellise lapse kõrvalt siis niimoodi päevatööl käia ei saa, siis see toetusraha ongi kogu raha, millega nt ema ja laps peaksid hakkama saama, juhtumil kui isa otsustab leelet tõmmata, mis on suht tavaline, ~90%. Kui sind määratakse eestkostjaks, siis tuleb selle raha kulutamise kohta esitada eestkoste aruanne, kui kohus peaks nägema vajaliku, siis kuni Maksima tšekkideni. Ise enda (pere) peale ma sealt rahast kopkatki võtta ei tohi. Kui eestkostja tööl käia ei saa, siis sure või nälga, aga seadus käsib hoida eestkostetava ja eestkostja varad lahus, et kohus saaks jälgida, ega midagi tuuri pole pandud. Millalgi ütles meil Maarja kooli juures vestlusringis käinud tookordne sotsiaalminister, et see on väga rumal ja alandav kord, et eesti pered, kes on aastaid ennast ohverdavalt oma lapsi ülal pidanud ilma olulise riigi toeta, peavad uue korra alusel hakkama veel esitama ka alla keskmist pensioni olevate kuusummade puhul aruandeid. Et ta kutsub kokku töörühma ja teeb kõik, et selline kord vähemalt alla keskmise pensioni olevatelt summadelt ära muudetakse. Aasta siis oli 2014. See oli paljulubav jutt. Ma kuulsin ise seda juttu, sest ma olin selles vestlusringis. Pärast oli see sama jutt ka sotsiaalministeeriumis toimunud ümarlaua AK kokkuvõttes. Aga mõne kuukese pärast sai ta peaministriks ja tuli uus minister, kes sellega üldse ei tegelenud ja peaministriks saanud poiss ütles oma kuulsaid kilde, et "Eesti riik on valmis, on ainult peenhäälestus." Kõik jäi nii, nagu oli.
P.S. Selle rahakese juures tuleb nüüd automaks. Ükskõik mis versioon see ka poleks olnud puuetega isikule, meie perele see ei oleks laienenud, kuna tema ise ei sõida ju. NB! mul/tal on "sinine kaart", seoses kõndimisprobleemiga. Iga päev pean viima-tooma. Auto-transpordi vmt kulut ei ole tahetud hüvitada. Kui millalgi oli teemaks, et võimaldataks taksoteenust, siis oli teemaks, et tohiksin ainult teda sinna vedada, tagasi peaksin sõitma kommertskursiga, või siis järgi kommertskursiga ja koju siis teenuserahaga. Samas oli teenuseraha selline, et poleks ka niimoodi kogu kuud ära täitnud, osa ajast oleks pidanud miskit muud moodi hakkama saama, käi või bussiga (poisiga, keda vahel kandsin süles). Üks isa käiski niimoodi, et sõitis hommikul taksoga sinna kooli juurde, ja sealt edasi tööle kooli juurde jäetud jalgrattaga, tagasi siis vastupidi, rattaga kooli juurde ja taksoga koju. Kui rahastust ei jätkunud, siis kooli ei saanudki hommikul. Siis hakati lahendust otsima. Kui ütlesin, et aga andke see transpordiks planeeritud summa mulle, ostan ise selle eest kütet ja pean oma autot üleval ja me saame ise hakkama. Selle jutu peale öeldi lihtsalt , et linnal on sõlmitud leping taksofirmaga ja seda summat saab kulutada ainult taksosõitudele, teile kütust isegi esitatud tšeki alusel kompenseerida ei ole võimalik. Ei ühte paaki kah, ei mingit kogust isegi 50 euro eest, ei saa. Aga taksoga, palun väga. 5-kas ots, kuni kümme otsa kuus. vmt. Aga päevaga oleks juba 2 otsa tulnud.
Iga asi on omal ajal käinud üle kivide ja kändude, aga asjad on aja jooksul ka paremaks ja mõistlikumaks läinud. Omal ajal olen ma öelnud, et mul on olnud hooti tunne nagu teenäitajal. Et meie laste põlvkond on justkui teerajaja, ja meie järel tulijatel on juba palju lihtsam... Enne meid polnud lasteaedu, siis polnud koole, siis polnud kooli järgset päevakeskust või tegevuskeskust vmt. Ei olnud teenuseid, toetussüsteeme, rehabilitatsiooni, mitte midagi. Meie laste peal teadvustati, et on probleem. Ja seejärel asuti otsima lahendusi. Kas millalgi millegagi kuhugi jõuti, on juba isejutt. Aga meie järel seda teed kõndijatel on juba lihtsam: ei ole enam nii palju vaja peaga vastu seina jooksta. Ja oi-kui-palju olen ma elu jooksul varem kuulnud neid jutte "Ei ole võimalik! Mida teiesugused jälle omale ette ka ei kujuta?" versus "Alles nüüd jõudsite meie juurde? Kus maailmas te enne olete olnud ja elanud?"
Aga ühte ma ütlen: ärge kujutage ette, et sellised pered suplevad rahas ja on riigi poolt üle kullatud.