www.militaar.net

Lemet kirjutas:Hm, kaasfoorumlase mx77 mõtet tsiteerides on siis lugupeetud Aesti puhul tegu kumma määratlusega...? Kirjanikuhärrad pidada oma raamatutega väga hästi teenima

Kuidas see täpne tsitaat mx77 sulest kõlas?
Ja mõtet tsiteerida - see on midagi uut, vanasti tsiteeriti ikka kirjapandut

Siinkohal võiks küsida et kust niisugune arvamus üldse tekkinud? Eks siin kehtib seesama mudel mis mistahes muuski eluvaldkonnas, mis seotud loometegevusega. Sylvester Stallonede ja Demi Moorede kõrval, kes teenimas iga filmirolli eest tõepoolest miljoneid, on terve LA täis nälgivaid näitlejaid kes ei suuda enam meeldegi tuletada, millal, mida ja kus nad viimati midagi sõid? Ja kas sellist aega on üldse olnudki. Ning neid on seal kümnete tuhandete kaupa. Seesama skeem kehtib ka kirjanduse kohta ja meil. Üksikute erandite järele ei saa anda hinnangut tervikule. Aga seda ometi tehakse - ning seda pahatihti tänu ajakirjanduslikule....sõna otseses mõttes...plämale. Kas keegi näiteks Raua enese käest on küsinud et palju ta oma romaaniga teenis? E,ei ole. Aga kui see raaamat ilmus siis oli meie kollane ajakirjandus täis jutte umbes niisuguses stiilis et sell ostab omale honorari eest varsti luksusjahi. Kolm päeva peale raamatu kauplustesse jõudmist võis Õhtulehest lugeda et Mercedes olevat taskus nagu lipsti. Ja eks mine vaidle nende lollakatega, kes kõike ajakirjanduses ilmuvat sulakullana võtmas. Täiesti mõttetu värk.

Spetsomm andrusele...millist tsitaati ma silmas pidasin.

mx77 kirjutas:See jutt on nüüd küll pullikaka või on Mutt nii halb kirjanik lihtsalt.

Nii palju kui meediast on kuulda olnud, siis näiteks Hargla ja Kivirähk teenivad oma raamatutega väga hästi ja sopakateks ei saa neid ka lugeda. Samuti Mihkel Raud on kah kenasti teeninud.

aest kirjutas:Siinkohal võiks küsida et kust niisugune arvamus üldse tekkinud? Eks siin kehtib seesama mudel mis mistahes muuski eluvaldkonnas, mis seotud loometegevusega. Sylvester Stallonede ja Demi Moorede kõrval, kes teenimas iga filmirolli eest tõepoolest miljoneid, on terve LA täis nälgivaid näitlejaid kes ei suuda enam meeldegi tuletada, millal, mida ja kus nad viimati midagi sõid? Ja kas sellist aega on üldse olnudki. Ning neid on seal kümnete tuhandete kaupa. Seesama skeem kehtib ka kirjanduse kohta ja meil. Üksikute erandite järele ei saa anda hinnangut tervikule. Aga seda ometi tehakse - ning seda pahatihti tänu ajakirjanduslikule....sõna otseses mõttes...plämale. Kas keegi näiteks Raua enese käest on küsinud et palju ta oma romaaniga teenis? E,ei ole. Aga kui see raaamat ilmus siis oli meie kollane ajakirjandus täis jutte umbes niisuguses stiilis et sell ostab omale honorari eest varsti luksusjahi. Kolm päeva peale raamatu kauplustesse jõudmist võis Õhtulehest lugeda et Mercedes olevat taskus nagu lipsti. Ja eks mine vaidle nende lollakatega, kes kõike ajakirjanduses ilmuvat sulakullana võtmas. Täiesti mõttetu värk.

Vastavalt avalikest registritest saadavale infole on M.R.-le kuuluv kirjastus teeninud väga kenasti, igatahes nälg ei kollita.

Ühesõnaga mx77 rääkis kahest/kolmest konkreetsest kirjanikust ja sina üldistasid selle kõigi meeskirjanike kohta (kirjanikuhärrad pidada oma raamatutega väga hästi teenima) - ilus töö.

Ooot-oot- siis tuleb ju välja sedapidi, et va paha Nõukogude Liidu aegadel tasustati kirjanikke paremini kui praegu? Sest kui toodi kaks-kolm nime ja seda ülejäänud kirjanike peale laiendada ei kannata, isand Mutt aga räägib kirjanikest kui sellistest, siis...

Vastavalt avalikest registritest saadavale infole on M.R.-le kuuluv kirjastus

Davaite, rebjata, hoiame ikka kärbsed eraldi ja kotletid eraldi- kirjastus ja kirjanikud on mõnevõrra väga erinevad asjad ja kirjastus on väljas selle eest, et kirjanikule võimalikult vähe maksta. Nii et kui kirjastaja Raud "kirjanik" Rauale silmipimestavalt pappi pritsib, siis poleks kirjastus teps mitte hea järje peal. Samas võivad kirjastaja Raua finantsnäitajad tulla mitte ainult "kirjanik" Raua raamatutest, vaid hoopis näiteks vanaema Maali kokaraamatu kirjastamisest. Näiteks. Või mõnest muust kirjastamisalasest tegevusest

Ei tasu unustada, et M.Raud'a peetakse multitalendiks, kes teps mitte end ainult kirjaniku elust ei elata Eesti turu väiksust arvestades võivad ainult üksikud kirjanikud teenida ja seda pigem tagasihoidlikult ja episoodiliselt. Suure tõenäosusega tuleb igapäeva leiva teenimiseks teha mõnda arvamusveergu lehes või olla silmapaistev muudes asjades.
Hiljaaegu, oli vist "Pealtnägija" saates lugu, kus kooliõpilased usinalt raamatuid kirjutavad, peamiselt küll fantaasia valdkonda ja peamiselt ka inglise keeles .. sihtides globaalset turgu
Kas nõuka aeg meie pioneerid samuti vene keeles üleliidulist "turgu" kirjanduses püüdsid, on teadmata..

Kas nõuka aeg meie pioneerid samuti vene keeles üleliidulist "turgu" kirjanduses püüdsid, on teadmata..

Vaevalt. Sellest kui suurepärasest näitest noorte võimalustest arenenud sotsialismi tingimustes oleks toona kogu meedia vahutanud.

Nõuka ajal loeti kirjandust ideoloogia valdkonda puutuvaks nähtuseks ning sellesse paisati ka meeletuid vahendeid. Süsteem oli teine ning tõmmata paralleele tänasega pole vist eriti mõttekas. Võrreldamatuid asju pole võimalik võrrelda. Nin probleem sissetulekute nappusega pole ainult meil vaid ka mujal. Isegi Inglisma või Prantsusmaa suurustes riikides on neid kirjamehi, kes endit vaid kirjutamisega ära suudaksid elatada,lausa naeruväärselt vähe. Põhisissetulek tuleb üheksakümne üheksal protsendil kirjanikest mujalt.

Lemet kirjutas:Ooot-oot- siis tuleb ju välja sedapidi, et va paha Nõukogude Liidu aegadel tasustati kirjanikke paremini kui praegu? Sest kui toodi kaks-kolm nime ja seda ülejäänud kirjanike peale laiendada ei kannata, isand Mutt aga räägib kirjanikest kui sellistest, siis...

Vastavalt avalikest registritest saadavale infole on M.R.-le kuuluv kirjastus

Davaite, rebjata, hoiame ikka kärbsed eraldi ja kotletid eraldi- kirjastus ja kirjanikud on mõnevõrra väga erinevad asjad ja kirjastus on väljas selle eest, et kirjanikule võimalikult vähe maksta. Nii et kui kirjastaja Raud "kirjanik" Rauale silmipimestavalt pappi pritsib, siis poleks kirjastus teps mitte hea järje peal. Samas võivad kirjastaja Raua finantsnäitajad tulla mitte ainult "kirjanik" Raua raamatutest, vaid hoopis näiteks vanaema Maali kokaraamatu kirjastamisest. Näiteks. Või mõnest muust kirjastamisalasest tegevusest

Loomulikult maksti nõuka ajal kirjanikele ja kunstnikele paremini kui nüüd, aga sa pead arvestama, et see oli nõukogude süsteemi jaoks ressurss, mida oli võimalik vajadusel rakendada oma ideoloogiavankri ette ja ka rakendati vajadsel. Ma arvan, et Evald Okas sai Estonia teatri laemaalingu eest väga hästi tasustatud, aga kas selle ka mingit kunstiväärtust on? Minu arust mitte.

No ka Lennart Meri "Hõbevalge" esimeses väljaandes oli sees paar peatükki puhtalt selleks, et ideoloogiliselt oleks hästi ja komisjonist läbi läheks. Päris veider oli muu sisu vahele neid kohti lugeda. Ma ei usu, et me tegelikult täna sellist kirjandust tahaks.

Samas, mis vahet seal on kui hea või halb "Must pori" on. Teema on selles et avalda mida tahad, on see siis Gulagi arhipelaag, Kevade või Iseseisvuspäev. Kui midagi muud üle ei jää, on ka vähemalt teoreetiline võimalus oma kirjastus avada.

Kuulge, see kirjaniku palga teema on küll puhtalt "kas maailm oli 20a tagasi ägedam koht" küsimus. Kui inimesed ostaksid raamatuid ja loeksid paberilt samaväärselt selle ajaga, mil polnud võimalik end arvuti ääres pimedaks lugeda, saaksid autorid juba läbimüügilt ka turumajanduse tingimustes väga korralikku raha.

Kas keegi mäletab, kas ja kui, siis mitu raha maksis 70-ndate lõpus ja 80-ndate algul muusikakool. Muusikaõpetaja vist algkooli päevil klaverit õppida soovijate käest miskid kopikad kasseeris...

Nõuka aja hindu ei tea (väidetavalt on elevant minu kõrvu millalgi külastanud), aga tänasel päeval lasteaias muusikaring maksab €40 poolaastas.

Ehk ei päde muusikakooliga võrdlemiseks, aga mingi inf ikka...