www.militaar.net

toomas tyrk kirjutas:Oot-oot. Millisest kogusest me nüüd ikka räägime?
Kui soov on kaks-kolm pataljoni soomukitele panna (nagu kpt Trummi jutust aru võis saada) - paluks kalkulatsioonidest välja visata 2-3 kaupa tulevad veoautod ja teeääres seisvad šassiid.
Tuleks ikka võtta ühtne alusmaterjal, millest see kogus kokku pannakse. Nii et nad hiljem ikka käideldavad ka oleks....

Kaitsejõudude autohangetes loetakse samasuguseid sõidukeid ikka sadadega. Isegi väike ja vaene KL on saanud Taanis Unimoge 100 tk ning Hollandist DAF-e 114 tükki.

Ma arvan, et Lemet pidas ikka silmas Scania tehase platse Rootsis.

Ära muretse, kujutatakse juba päris hästi. Jalgadega kusjuures... Ja või ma isegi ilma sellest teistpidist ettekujutust omamata siin keset Issanda selget tööpäeva saaksin netis molutada ja ilmselgetel teemadel vaielda.

Kui kellelgi teist on kodus riigi poolt antud USA kevlarkiiver, siis süüvige kiivri sisemuses leiduvale valmistajat näitavale infole. Kui selle läbi hammustate, siis sellega vastate ka juba küsimusele "kes keevitaks" ja seejuures Soome ei plagaks.

Jätame selle koduseks ülesandeks, sest kohe kõike ette sööta oleks eba-androgoogiline tegevus

Ma arvan, et Lemet pidas ikka silmas Scania tehase platse Rootsis.

Jee, iksäkli, nagu nad ütlevad... Ja kust nad neid laiali müüvad- ümbruskonna sadamad on seda risu pahatihti täis, lähevad nii Soome kui Saarde. Kuute ehitatakse neile ju ka meie "väikses, õnnetus ja ilma oskusteta" kardulavabariigiski. Ja paigaldatakse neile šassiidele. Tagaluuktõstukitega. Sandvitštehnikas termokonge. Ja muud.

alban kirjutas:Need kes ütlevad, et ise saame parema teha, tehku ja avaldagu siin arvutused. Siin on korduvalt viidatud, et mootoreid, terast ja käigukaste on vabalt saadaval. Tehke palun siia samasse teemasse siis mustvalge arvutus, mitu tonni terast läheb ja palju see maksab, palju mootor maksab, sillad, käigukast, elektroonika ja lõpuks ehitamise inimtöötundide arv ja selle maksumus. Kui need andmed on kontrollitavad siis saame võrrelda seda näiteks PASI maksumusega ja otsustada kas oleks mõistlik neid Eestis ise toota. Kuni oma soomuki kalkulatsioone ei ole tehtud, on see vaidlus (kodumaine vs välismaine) mõttetu ja ei vii kuhugi.

Loos keevitatakse T98-aid tsiviilidele (kõigi luksuste ja mugavustega) kokku hinnaga 150-210 tuhat €/tk (hind sõltub soomuskaitse klassist). Jordaanias toodetakse sama masinat militaarotstarbel. Ok, ok - see on 4x4 põhjal, aga masin on olemas ja seda toodetakse Eestis. Väide, et Eestis soomukeid toota ei saa või ei tasu, ei päde.

Lemet kirjutas: Asi peaks käima ju nii, et kuulutatakse välja mingil kombel suunatud (Eesti kapitalil põhinev firma vms) konkurss, kuhu osalejad esitavad oma eskiisprojektid. Sealt siis valitakse välja huvipakkuvad ja töötatakse nendega edasi, kuni jäävad sõelale näiteks kaks firmat, kellele eraldatakse mingi summa(mõistagi mitte mingi jampslik 10 000 euri, vaid number, mille eest on reaalne asi valmis saada ja mida võiks jaokaupa maksta vastavalt masina valmimisele) prototüübi loomiseks. Ja sealt juba edasi tootmine.

Teoorias käib siiski asi pisut teistpidi.
http://www.kmin.ee/et/teadus--ja-arendustegevus

Grandi taotlemine

Erinevalt senikehtinud korrast antakse 2010. aastal konkursside korraldamine, lepingute sõlmimine ning järelevalve sõltumatutele organisatsioonidele: Eesti Teadusfond (ETF) võtab üle peamiselt baasuuringud ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) peamiselt rakendusuuringud ja uue tehnoloogia väljatöötamisele suunatud projektid.

ETFi ja EASi konkursikuulutus sisaldab kogu projektitaotluse esitamiseks vajalikku infot, sh taotlemise tähtaegu, taotlusvorme ning muid tingimusi. Kuna lisaks projekti kõrgele teaduslikule või tehnoloogilisele tasemele on üheks peamiseks rahastamistingimuseks kaitseväe huvi või vajadus projekti tulemuste järele, on potentsiaalsel granditaotlejal soovitav kontakteeruda enne taotluse esitamist kaitseväe vastava valdkonna spetsialistidega. Infot konkreetse valdkonna spetsialistide kontaktide kohta saab Kaitseväe Peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonnast (J5).

Et siis KJPS paber näppu, et kaitseväel on siukese asja vastu huvi ning siis EASi toetust taotlema

See ennist kirjapandu oli lihtsalt üks nägemus sellest, kuidas asi VÕIKS käia. Sellele Toomase kirjapandule võiks järsku siiski eelneda KV poolne teadaandmine oma huvist. Kasvõi üldjoontes. Et näiteks ootab KV potentsiaalsetelt tootjatelt projekte selleks ja selleks. Niisama lambist vaevalt keegi midagi pakkuma läheb. Peale "küüntest kübara" eest saadava raha nillijate. Nagu mainitud, on tõsiseltvõetavatel tegijatel niigi käed-jalad tööd täis. Muidu poleks nad ju tõsiseltvõetavad.

Mina olen ka aru saanud, et kui tahetakse midagi osta, siis kuulutatakse välja avalik või piiratud (vajaliku kompetentsiga firmadele) konkurss stiilis "Kaitseministeerium kuulutab välja konkursi 4x4 rattavalemiga soomustransportööri tööprojekti koostamiseks ning kahe prototüübi valmistamiseks".

Pentagon tellib lennukeid näiteks sedaviisi, makstakse kinni arendustöö kuni lendava prototüübi valmistamiseni. Siis neid prototüüpe võrreldakse ning parema teinud firma saab eelseeria tellimuse, millega tehakse siis kõikvõimalikke katseid ning peale seda tuleb leping tootmiseks. Sellises valdkonnas pole kuidagi mõeldav, et isegi sellised rikkad firmad leiutaks oma riisikol (ja poliitilise müügi keelamise riskiga) uut tehnikat. Meil on küll poliitiline risk (strat.kauba komisjon), aga riik ise relvastuse loomist ei toeta. Ka võimaldab selline protsess (äkki seda tegelikult tehakse??) kiiresti kummutaga igasugu ajakirjanike väited (mida viimase arendusrahade kisaga kamin kuidagi kummutada ei suutnud).

Et selliseid konkursse Eestis pole, räägib minuarust seda, et ei tunta vajadust sellise toote järele. Mitte ainult loomise, vaid ka toote kui sellise järele. Selliste üritustega näitab korraldaja selget soovi teatud asjade väljatöötamiseks ja kodumaise tegevuse toetamiseks.

ma arvan, et kaitsetööstuse liidul pole huvi kaitsetööstust arendada, nende huvi piirdub ilmselt mingi sümboolse nõustamisteenusega, mida kõike mingil põhjusel teha ei saa.

Kapten Trumm kirjutas:Mina olen ka aru saanud, et kui tahetakse midagi osta, siis kuulutatakse välja avalik või piiratud (vajaliku kompetentsiga firmadele) konkurss.

Probleem on pigem selles, et kaitsevägi veel ei tea, et ta tahab mingit "rahvasoomukit" osta

Kuulutada välja konkurss, et tahaks midagi soomustatut ja hästi odavat - seda ei tee mitte keegi.

Senised transpordivahendite hanked on kõik olnud kasutatud "külma sõja vanaraua" ostud, mis on saadud otseläbirkääkimiste tulemusel. Ilmselgelt on kaitsevägi praegugi seisukohal, et "soomusmanöövri võime" saavutamiseks jätkatakse sama teed....

Sina pead neile tõestama, et "rahvasoomuk" on igati valiidne alternatiiv. Kui see Sinu arvates on.

Projekti kirjutamine, prototüübi ehitamine, selle IED peal õhku laskmine ning RPG-st/CG-st tulistamine on vaid esimesed etapid sellel pikal teel...

Noh, see ju tegelikult päris kurb, et ametkonnad niivõrd silmaklapistatud ja kitsalt mõtlevad on. Ja et mees metsast peab hakkama midagi tõestama. Selmet uskuda kutsutud ja seatute kompetentsi.

toomas tyrk kirjutas: Ilmselgelt on kaitsevägi praegugi seisukohal, et "soomusmanöövri võime" saavutamiseks jätkatakse sama teed....

Soomusmanöövri võime ja kõnealune idee ei ole omavahel seotud. Nagu pole vähemalt teoorias seotud Paside ostmine ja soomusmanöövri võime. Kordan - teoorias, sest mine sa tea, mida meil välja mõeldakse. Pigem on probleem arusaamas, et 1. brigaadi ja EKJ vahel pole võrdusmärki. Kui meil armee saab olema 30 000+ nägu, siis mõne tuhandene brigaad on üks väike osake selles armees.

Soomusmanöövri võime eeldab tankide, roomikutel jalaväe lahingumasinate ning liikursuurtükkide muretsemist. 1 pataljon tanke, 2-3 pataljoni IFV-sid, 1 pataljon liikurhaubitsaid ning vähemalt 1 iseliikuv ÕT patarei, pioneerid, sise vms võib olla osaliselt soomustatud veoautodel (evakuaatorid ja sillamasinad on mõistagi soomukite põhjal). Kasutatud Pasid ja tankid koos pole mingi soomusmanöövervõime, sest Pasi vilets läbivus, nõrk relvastus ja soomuskaitse ei lase neil koos tankidega tegutseda. Kui jalavägi tankidel järgi lippab, pole see mingi soomusmanööver, mõned kobarmürsud ning jääb järgi ainult tankimanöövervõime. Seega on vältimatu ärasõidetud ratasoomikute sattumine jalaväkke ning sellele sobiva taktika leiutamine.

Antud juhtumil on jutt jalaväele reaalses elus liivakottidega "soomustatud" Unimogist parema kaitse pakkumisest. Nagu meediast lugeda võib, kavatsetakse/kavatseti hoopis soetada tehases soomustatud veoautosid (mida mina pean 3-4 kasutatud soomustransportöörile vastava hinnasildi pärast eriti mõttetuks teoks - ühe ).

IED-dele ja RPG-dele vastupidavus on antud juhtumil teisejärguline, oluline on sõdurite kaitse kildude ja kuulide eest, mida suvaline enam vähem korrektselt ehitatud soomuskere pakub paremini kui plekist veoauto.

No aga vaatame plaani selle pilgu järgi, kui homme (näiteks täpselt aasta pärast) algab sõda Lätis, ja see on kindel, siis mis hangete seisukohast toimuma hakkaks. Tegelikkuses mitte sittagi. Aga noh, kpt Trummi eelnevast kommist võib nimetatuid sinna ostunimekirja mitte lisada. Kuna need artiklid seisaksid sarnaselt miinijahtijatega - kai ääres, mehitamatult. Olenemata ägedast NATO väljaõppe võimekusest ja rahvusvahelisest koostööst.

Teeme Israelist teise patchi st hanke TT-süsteemide näol ja lihtsalt ootame ära... Ah ja, Milanid, Mistralid ka vb. Heal juhul kaetakse kevlariga veel 10 Unimogi. Kodumaisele toodangule vibutatakse keskmist sõrme.

Tundub, et meil ei olegi plaan B-d.

St. Kui tehakse plaane totaalkaitseks, pole keegi teinud plaane kodumaise kaitsetööstuse vms ettevõtlusele kasutamiseks (plaani B-d) - elik neid artikleid, teenuseid, materjale jne (sh vastavatele tingimustele ja parameetritele) mida reaalselt vaja oleks.

Arvestades seda, et üks tänapäevane kaitsevägi vajab tegutsemiseks väga suurt hulka väga erinenevaid ja erineva keerukusasmtega tooteid, vahendeid, tehnikat, relvastust, elektroonikat jne, ei ole ilmselt võimalik kehtestada rusikareeglit „arendame ja toodame kõik ise“ või „ostame kõik välismaalt sisse, sest seal on odavam“.

Ma suhtun üsna skeptiliselt ideedesse hakata Eestis ise välja arendama ja kohapeal tootma tooteid, mille analoogid on mujal maailmas juba aastate või aastakümnete eest välja arendatud, lapsehaigused ja puudujäägid välja juuritud, tootmisbaas, -oskused- ja tööjõubaas välja arendatud ning suurte seeriatena tootmisesse antud; ning lisaks teiste riikide armeede poolt reaalses elus ja sõjategevuses järele proovitud. Esiteks tulevad arendamis- ja katsetuskulud ning aeg, mis selleks kulub. Kui tegemist on vähegi keerulisema tehnilise süsteemiga, millele on vabalt turult saada läbiproovitud ja juba masstootmises olevaid analooge, siis ei näe ma põhjust, miks peaks hakkama raiskama maksumaksja raha sisuliselt jalgratta leiutamisele. Teine faktor on ka aeg – ükskõik, kui lihtsat asja me ka ei laseks erasektoril enamväehm nullist välja arendada, võtab see siiski aastaid aega ja raha, mida võiks kasutada selleks, et osta turult KOHE töökindlat ja läbiproovitud kraami. Et näitlikustada, kui kaua ühe korraliku toote väljaarendamine aega võtab, võtame kasvõi sellise äärmiselt lihtsa ja vähetehnoloogilise asja nagu sõduri seljakott. Pikaajalise kogemuse ja oskustega Galvilindal kulus aastaid selleks, et jõuda välja EKV tänase standartse seljakotini (mis on päris korralik asi) ning seejuures tuletage meelde (kes veel mäletab või on proovinud), millise kvaliteedi, ergonoomika ja materjaliga olid Galvilinda 1990. aastatel esimesed EKV-le toodetud seljakotid võrreldes tänastega. Seejuures ei ole ma üldse 100% kindel, et selle 2000 kroonise kotihinna eest pole välismaalt tänu pikemaajalistele kogemustele ja mastaabiefektile võimalik saada sama raha eest kaks samade omadustega kotti. Nüüd võrrelge sõduri seljakotti soomustransportööri väljaarendamisega. Ja vaadake, kui suur on meie hangete eelarve ja kui palju (või vähe) kulub sellest teadus- ja arendustööle. Ja pidege natuke aru.

Teine näide arendustöö kohta. Tänaseks juba pea kümmekond aastat tagasi alustas Kaitseministeerium kodumaise UAV-projekti arendustööde rahastamist, kusjuures raha läks firmale, kellel on selles vallas Eesti suurimad kogemused ja kes vist ainsana endiselt selles vallas toodangut (välismaale) toodab. Kulus pea kümme aastat ja tänu aina uutele ja „alati viimastele“ rahasüstidele 15 miljonit krooni kuni jõuti prototüübini, mis kaitseväe hinnangul nende lähteülesandele ja vajadustele endiselt ei vasta ja mis ilmselt on tänaseks ÕT-sihtmärgina tükkideks kõmmutatud. Ja seejuures ei olnud tegemist mingi rakette kandva kõrgtehnoloogilise Predatoriga. Ja nüüdseks on otsustatud (väga õigesti), et ei ole mõtet hakata ise jalgrattaid leiutama, vaid mõistlikum ja odavam on hankida välismaalt juba läbiproovitud mudeleid.

Kolmas näide. Poolal oli külma sõja ajal loodud üsnagi korralik rasketööstus, mis tootis (Nõukogude litsentside alusel) tanke ja soomukeid, st oli olemas nii tööstuslik baas kui ka oskustöölised. 1990. aastatel üritasid poolakad selle põhjal toota nii moderniseeritud tanke kui ka uusi soomukeid, kuid „miskipärast“ lõpetati tankide tootmine täielikult ja osteti hoopis Saksamaalt Leoparde. Soomukite puhul aga hakati litsentsi alusel tootma Patria AMV-sid (Rosomak).

Ühesõnaga – ise mingi tehnika väljaarendamine nõuab aega ja raha, kusjuures kõikidel sellistel projektidel on paraku kalduvus alati plaanitust kallimaks ja aeganõudvaks minna. Ning see raha tuleks paraku meie napist kaitse-eelarvest ning ajaks seeriatoodangu tükihinna kallimaks.

Teine, natukene mõeldavam variant on loobuda jalgrataste leituamisest, vaid hakata tootma välismaa jalgrattaid kohapeal nende litsentside ja projektide alusel (ülal toodud Poola näide), kusjuures näiteks sõidukite puhul tuleks väga paljud keerukamad sõlmed ja mehhanismid ikkagi välismaalt täisraha eest sisse osta. Samas on selleks vajalik kas teatava tööstusliku baasi, oskusteabe ja -tööliste olemasolu; või siis sellise baasi loomine. Võimalik, et selline baas oli meil veel teataval määral olemas 1990. aastate alguses nt Talleksi näol, aga kui me täna peame isegi lihtkeevitajaid massiliselt Hiinast ja Ukrainast kohale tooma ning tehnilised erilialad ülikoolides eriti populaarsed ei ole, siis tuleks see baas luua. St. ei saa võtta eriti tõsiselt seda juttu, et terve Eesti on täis töötuid keevitajaid, insenere jm meistrimehi. Seega, kui jutt ei käi just väga väikesest aastasest toodangust, mida on võimalik kokku klopsida ühes vanas tsehhis paarikümne oskustöölisega, siis tuleb teha üsna mahukas alginvesteering, mille maksab kinni toote tellija-ostja ehk teisisõnu maksumaksja. See ajaks ilmselt ka lõpptoodangu hinna sedavõrd kõrgeks, et see ei oleks maailmaturul eriti konkurentsivõimeline, sest isegi kogu Eesti kaitseväe varustamine mingi uue tehnikatüübiga tähendaks maailmamastaabis ikkagi suhteliselt väikest kogust.

Ühesõnaga – kui maailmatasemel sõjatehnika tootmine oleks tõesti nii odav ja lihtne lõbu, siis oleks mõni ettevõtja sellise bisnese juba ka püsti lükanud. Aga ei ole, sest riskid on liiga suured ning Eesti tööjõuturu potentsiaal liiga väikene. Siin kerkib kohe esile väide, et mujal maailmas toetab ja doteerib riik kodumaist sõjatööstust väga suurte summadega, sest muidu ei püsiks see sõjatööstus elus. Nii on, aga kui me hakkaks nullist järele ahvima kõike, mida mujal tehakse, siis oleks meil ka juba ammu hiiglaslik riigivõlg ja eelarvedefitsiit, palgaarmee, astmeline tulumaks, pidevalt kahanevad kaitsekulutused jm vahvad asjad. Teiseks, tõeliselt tasemel kaitseotstarbelist teadus-arendustegevust ja enamvähem mõistlike hindadega sõjatööstust suudavad endale lubada vaid suuremad ja rikkamad riigid, kellel on ka suured tootmismahud ja seega talutavad tootmiskulud. Kolmandaks ei ole ka paljud „vanad“ riigid (eriti väiksemad riigid) tegelikult üldsegi rahul selle „kodumaise sõjatööstusega“, kuna tihti hoitakse selliseid ettevõtteid maksumaksja rahadega üleval ja antakse neile suuri uusi tellimusi mitte sellepärast, et see oleks odav ja kasulik, vaid põhjusel, et ükski poliitik ei taha välja vihastada kümneid tuhandeid töölisi (loe-valijaid) nende tehaste sulgemise ja töökohtade kaotamisega. Mina küll ei tahaks, et me hakkaks oma tillukeste kaitsekulude arvelt nullist välja arendama mingit „jalgrattatööstust“ ja hiljem hoidma seda vähkkasvajat oma kaitsekulude küljes, sest kellelgi pole enam julgust ja poliitilist tahet hakata maksumaksja raha ostatrbekamalt kulutama – ostes läbiproovitud tooteid välismaalt ja lastes (rehepaplikult) arendus- ja investeerimiskulud pigem kinni maksta teistel lollidel.

See kõik ei tähenda, et me ei peaks Eestis KV-le ise mitte midagi tootma ja riik ei peaks teadus-arendustegevusele ning kodumaisele tööstusele üldse õlga alla panema. Peaks küll (ja seda ju juba tegelikult tehakse), aga tuleks hoolikalt läbi mõelda, mida konkreetselt ise arendada, toota ja doteerida. Selleks peaksid olema:

1. tooted, mis on loodud spetsiifiliselt EKV vajadustele, vajalikud võimalikult suurte partiidena, millede arendamine ei vaja eriliselt aega ega investeeringuid ning mis hinnalt oleksid enamvähem samas klassis, kui välismaised analoogid. Näited – need vormiriietuse elemendid, millede kirjeldus on omane vaid EKV ametlikule vormiriietusele (st. saabas või sokk võib olla ükskõik milline, kuid välivormi frentš ja püksid on konkreetse, vaid Eestile omase lõike ja mustriga).
2. tooted, mis on EKV-le vajalikud, kuid millel puuduvad välismaal analoogid ning millede väljaarendamine ja tootmine ei kujuneks liiga aja- ja rahakulukaks. Nt. moodsamad tarkvaralahendused, millede loomiseks on nii vajadused kui ka oskusteave ja traditsioonid Eestis tegutsevate IT-firmade näol.
3. Tooted, milledel on maailmas küll analoogid, kuid millede tootmist oleks Eestis odavam korraldada, kui välismaal. Nt. veokite järelsoomustamine, mida tulevikus hakatakse ilmselt tegema väga suurte partiidena ning mis samas ei nõua just väga palju erinevat toormaterjali ja keerukate oskustega tööjõudu.

Kõik muu oleks sisuliselt jalgrataste leiutamine, mõjuks laastavalt meie väikesele kaitse-eelarvele ning kujuneks sisuliselt riigi poolt doteeritud ebaefektiivseks pseudo-sotsialistlikuks taagaks, millest on pärast väga keeruline lahti saada.

Sama kehtib ka sellise „jooksva kulumaterjali“ nagu laskemoon kohta – mõistlikum on osta odavat moona rahuajal kasvõi sealtsamast Brasiiliast ja hajutada see ladudesse üle Eesti SA tarbeks, kui hakata looma nullist kodumaist laskemoonatööstust (ja muutes selle paratamatult üheks olulisemaks sihtmärgiks, mida vastane kohge algusest peale üritab rivist välja luua). Kui me hakkame lähtuma sellest, et sõda venib pikaks ja meil on vaja selleks puhuks autarkiline tootmisvõimekus padrunite jaoks, siis tuleks täpsemalt sama loogika ja üsna kriitilise vajadusena luua ka kodumaine kütusetööstus (ja veel palju muid asju), sest diislikütus on liikuvuse tagamiseks pea samas tähtis ja regulaarselt kuluv kraam kui padrunid. Aga igati mõistlikum ja odavam on ju ka kütust valmis varuda ja hajutatult ladustada rahuajal SA vajadusi silmas pidades (nagu seda juba aastaid tehakse), kui hakata läänerannikult merepõhjast naftat otsima, hakata haridussüsteemis massiliselt naftatöötlemisspetsialiste väljaõpetama ning naftautmistehase jaoks krunti otsima.

Natukene tahaks lõpetuseks nokkida ka Tartu saapatootja kurtmise üle, et „miks riik ei taha toetada kodumaist saapatööstust?“. Ma ei taha öelda, et Logistikakeskus on saapaid ostes alati parimat kraami parimate lähtetingimuste alusel ostnud, kuid kokkuvõttes on vähemalt KV saapahanked minu teada olnud täiesti avatud hanked, kus võitjaks osutub firma, kes pakub lähteülesandele vastavat saabast odaima hinnaga, mis jääb piirhinna sisse. Tõenäoliselt pole see tootja ise kas viitsinud nendele hangetele pakkumist sisse anda (äkki oli liiga palju tegemist Saksa ja Norra hiigelhangete täitmisega) või siis on nende saapad küll head, kuid liiga kallid. Jah, Logistikakeskus võiks neid hankeid korraldades esitada ehk rangemad lähteülesanded kvaliteetsema kirsa saamiseks ja/või suurendama ühe saapapaari piirhinda (sest kvaliteet maksab, kuid samas tuleksid need kallimad saapad paratamatult millegi muu arvelt), kuid põhimõtteliselt ei tohiks hakata hankeid teheks panna ainsaks oluliseks kriteeriumiks seda, et tegemist on kodumaise ettevõtjaga, kellele tuleb õlg alla panna. Sellised „meetmed“ viivad paratamatult monopoolse seisundi tekkeni, ettevõtja harjub ära riigipoolse stabiilse rahavooga (sest ta on „kodumaine tegija“, keda riik alati eelistama peab), kaob vajadus konkurentidega rinda pistes paremaid tooteid arendada ja kulusid kokku hoida. Teiseks, kui Samelin ka on tänu oma toodete heale kvaliteedile ja kõrgemale hinnale kaotanud EKV saapahangetel, siis kumb on kokkuvõttes saapatootjale endale ja tema tehases töötavatele meistritele stabiilsem ja suuremat kasumit pakkuv äri – kas toota 2000-lisi partiisid EKV-le või kümme korda suuremaid partiisid Norra ja Saksa armeedele? Välisriikide suurhangete võitmine Eesti firma poolt tähendab tõenäoliselt seda, et mõni veel kallimaid saapaid tootev välismaa tehas pidi oma uksed kinni panema. Mis sellesama saapaäri puhul tähendab ju tegelikult seda, et antud juhul Eesti tööline pigem võitis Euroopa avatud turust.

eino seinast seina ikka....ei pea kõike ise tegema, aga kaitsetööstust võiks ju arendada, midagi võiks vaikselt tegema hakata, komponentide sisseostmine on iga tootmise puhul tavaline protsess, see tuleb välja arvutada, mida on mõtet teha/arendada ise, ja mida on odavam sisse osta.

teema on põhimõtteline tahe arendada eesti kaitsetööstust, suured liidud loodud, ülikonnad ja naerunäod...aga tööstuse arendamisest ei ole midagi saanud, ma olen aru saanud, et Galvi-Linda ise ei kuulugi sinna liitu.



kuigi, keegi eestis on teinud juba õppemiine, mida KL on üksustele välja andnud.