www.militaar.net

No tehniliselt pole mingeid takistusi laengute asumiseks tee või silla sees ka rahuajal, näiteks trotüül hermeetilises teraskapslis säilib aastakümneid, iseenesest ei plahvata ja püsib plahvatusvõimeline. Laengu initsieerimine toimub kindla protseduuri alusel (nt 2 isikkooseisu liiget korraga) raadio teel või juhtmeid pidi.

Täna on sõjategevuse alustamise (ehk vastupanu osutamise) õigus meil antud alla kaadri seersandi tasemele. Sinna nimekirja võib ju lisada ükskõik, keda peetakse vajalikuks. Miks mitte nt KL võitlusgrupi ülem, PV kordoni ülem...?

Kui 500 m meie pool piiri ilmuvad välja 4 T-72 tanki ja liiguvad Tallinna suunas, peaks lapselegi olema selge, et pole enam võimalik mingit kõrgemat käsku oodata, vaid need tuleb kõigepealt peatada ja siis vaadata, mis saab edasi. Kõik see põhineb eeldusel, et kõrgemal juhtkonnal pole plaanis korrata 1939. aastat.

tommy kirjutas: Ma ei kannaks sugugi maha ka ajateenijatega komplekteeritud KV üksusi..
Kui teatavate ümberkorraldustega teenistuses saab kättesaadavust ka suurendada, seda parem...

Oleks huvitav kuulata ettepanekuid kättesaadavuse suurendamiseks.

(tõsisemaid/kergemaid/kiireid võite = oleksoloogias võib ju fantaasial lasta lennata.)

Herem, juhtusin olema sõjaväestatud piirivalvur aastal 1991. Aeg oli ärev siis, Nevzorov - vaesus - kriis... Relvi veel polnud aga plaanid olid olemas. Kordoni valveteenistus oli jagatud kolme 6-tunnisesse ossa - mehed piiril, reserv ja puhkajad. Miks just 6 tundi? Sest niimoodi nihkus valveaeg ja ühed ja samad mehed ei pidanud kogu aeg öösel passima. Piiril olevad mehed reageerisid loomulikult olukordadele koheselt, kui raadio teel tuli häire siis reserv oli autos põhimõtteliselt minutiga. Kui pidanuks magajad ka üles lööma (ei läinud minu ajal vaja), siis oleks ca 5 minutit läinud. Reserv + häire toimis, neid löödi mingite suvaliste mööbli üle jõe tassijate pärast välja. Nii et piirivalve reageerimiskiiruses ei pea sina mitte kahtlema - start ei käinud kodust tollal

Mis oli ülesandeks vaenuvägede rünnaku korral? Piirivalvurite näol olnuks tegemist kergrelvastuses sissidega, kes omasid häid sidepidamisvahendeid ja tundsid oma tegutsemispiirkonda väga põhjalikult. Lisaks tõesti, parim reageerimiskiirus. Ründe korral ei oleks me hakanud kaevikulahinguid pidama, vaid tekitanuks teetõkkeid, varitsusi, andnuks kiiret luureinfot ja seganuks varustuse järelvedu. Praegu on need rollid pandud Kaitseliidule vist? Aga Kaitseliidu ja tollase piirivalve erinevus on see, et piirivalve oli alati koheselt olemas, Kaitseliit vajab pisut aega ennast valmis seada.

Ma ei vaidle Some, kuid loe uuesti oma posti ja minu küsimusi.
Piirivalvur nimetas jao suurust üksust (hetkel pole tähtis mitu). Mina küsisin, kus nad paiknevad ja kus ööbivad. Sina ütled, et sarnaselt teile, peaksid nad ööbima kasarmus (PV hoones). See ongi juba vastus ... peaaegu. Küsimus on selles, et palju ehk mitmes kohas me neid jagusid või 1/3 jagusid siis hoiame? Me oleme veidi valest otsast alustanud, kuid tühja kah. Nüüd võrdleme neid jagusid tänaste ressurssidega ja saame teada, kas tuleb pappi juurde leida või mitte.
Nüüd sissisõjast. Nendest "korralikult relvastatud ja kiirelt reageerivatest jagudest" loodeti teema alguses ajavõite ootamatu rünnaku korral. Sina aga väidad isegi, et need jaod

Ründe korral ei oleks me hakanud kaevikulahinguid pidama, vaid tekitanuks teetõkkeid, varitsusi, andnuks kiiret luureinfot ja seganuks varustuse järelvedu.

Nullist teetõkete paigaldamisse ootamatu rünnaku puhul ma eriti ei usu. Stardiks see jagu ju põhimõtteliselt hetkel, kui riigipiiri ületus toimub. Paned tõkked valmis ja harjutad palju? Vaata kommentaari viimast lõiku.
Varitsused jäävad samuti aja võitmise seisukohalt vähe tõhusaks. Kui neid varitsevaid jagusid (TT vahenditega) muidugi hästi palju ei ole. Seda numbrit ma aga ootan.
Kiire luureinfo oleks nendest ehk parim tulemus, kuid seda saavad teha ka tänased piirivalvurid.
Varustuse järeleveo mõjutamine ei annaks jällegi ajavõitu teistele üksustele.

Kuid ütleme, et mingi sinu poolt kirjeldatud jagu tõepoolest annab soovitud tulemuse. Ma saan aru, et isegi 6-e tunniste vahetuste puhul, tuleb ühel hetkel kogu komplekt pikemale puhkusele saata. Seega peab olema vähemalt teine komplekt "piiril-puhkajad-reserv". Kas kogu see pilt tõepoolest ei tähendaks tänaste ressursside puhul lisarahastamist.
On muidugi võimalus, et muudame oma ajateenistust. 4 kuud väljaõpet ja aasta teenistust. Aga ma olen täiesti kindel, et varsti nõutakse nendele ajateenijatele erinevate ametiühingute poolt võrdset palka turvatöötajate, politseinike või piirivalvuritega. Ja siis tuleb jällegi lisarahastus jutuks.

Veel ühe küsimusena peaks vaatama selliste jagude manöövrivabadust. Kui nad paiknevad konkreetses taristus, siis on ootamatul ründajal kahtlemata "mardikate" abiga võimalik seda vabadust piirata.

Mhh, tollal olid vene baasid veel sees, Kaitseväge ei eksisteerinud (Kaitseliit samas olemas) ja unistuste relv oli AK või AKM. Mingeid illusioone me ei omanud, hit and run ja varjumine oli meie ainus taktika ja me harjutasime seda korralikult. Info piiri taga toimuvatest sündmustest oli mingil müstilisel moel olemas ja kasarmust vaenlane meid ei tabanuks. Ma tean, et sa ei usu aga nii see oli

Some - veel kord: ma ei vaidle ju sinu tolleaegse reageerimise kiiruse või sissilaskuri väljaõppe üle. Kuigi viimase osas võiks
Minu küsimus on ikkagi: Mitu sellist jagu, millise relvastuse ja teenistuskorraldusega meil olema peaks, et võita aega ootamatu rünnaku puhul. Ükskõik kui hea oli sinu üksuse väljaõpe, selle teema stsenaariumi järgi ei annaks see ajalist võitu. Palju jama vastasele mingis perspektiivis küll, kuid mitte ajalist võitu. Kui neid jagusid oleks väga palju, ja nad oleks "korralikult relvastatud", siis oleks teine asi.

Martin Herem kirjutas:Some - veel kord: ma ei vaidle ju sinu tolleaegse reageerimise kiiruse või sissilaskuri väljaõppe üle. Kuigi viimase osas võiks
Minu küsimus on ikkagi: Mitu sellist jagu, millise relvastuse ja teenistuskorraldusega meil olema peaks, et võita aega ootamatu rünnaku puhul. Ükskõik kui hea oli sinu üksuse väljaõpe, selle teema stsenaariumi järgi ei annaks see ajalist võitu. Palju jama vastasele mingis perspektiivis küll, kuid mitte ajalist võitu. Kui neid jagusid oleks väga palju, ja nad oleks "korralikult relvastatud", siis oleks teine asi.

Aga palju ja milliseid sa vajad? Vabalt võivad tänapäeval piiril kükitada Scoutspataljoni väljaõppe ja varustusega tüübid. Piirivalvurid nüüd ju samasugused elukutselised. Meie olime lihtsalt vabatahtlikud fanaatikud.

Minu 2 kopkat.

Tänu presindendi ringreisile idapiiril on netis hulgaliselt fotosid, kus ühe tüüpse piirivalvekordoni seltskonna suurusest umbes aimu saab.
Tegemist on laias laastus rühmasuuruse seltskonnaga ca 30-40 km piirilõigu peale, millest korraga võib teenistuses olla kuni jaosuurune seltskond.
Vastane teeb ootamatu rünnaku vist enamvähem kindlalt motoriseeritult-mehhaniseeritult, mitte jalgsi.
Seega - et see jaosuurune seltskond suudaks piirilõiku läbival teel midagi üldise ära teha, on vaja
1. lahendada kiire tõkestamine/õhkimine
2. näha neile ette vähemalt NLAW taseme tankitõrje relvastus (kantav-juhitav)
3. arvestades venelaste kommet kolonne lahingukopteritega saata tuleb ette näha kantav ÕT relvastus.

See, kas me jagame antud seltskonnale välja automaadid või püstolkuulipildujad, ei oma enam tähtsust, sest käsirelvadega seltskond tulevaritsuses (st miinideta, tõketeta) ei suuda isegi Tigr kergesoomukite kolonnile muud teha, kui neid ehmatada. Kui tahame soomusega vastasele muljet avaldada 10 mehega, peavad olema ka muljetavaldava mõjuga relvad. Selleks, et mingit mõju avaldada, on kolonni liikumine vaja peatada (tõkestuse/ohkimisega), desorganiseerida vastast juhtimise hävitamisega (lasta TT relvadega sodiks juhtimismasinad) ja peletada eemale lahingukopterid, mis on taoliste tõkestusmeeste suurim oht. Kindlasti on rahu ajal võimalik pioneerialaselt ühte-teist ära teha, et vastupanu osutamine võiks alata viivituseta ja esimese lahingukopteri kahurivalang kipsist kordonihoones kogu meeskonda rivist välja ei lööks.

Sel juhul võime rääkida mingist tunnist-teisest viivitusest.

Trumm, viskan agu juurde ja väidan, et hetkel on meil 4 EF + mingi hulk A10-eid, milliste kooslus on Krimmi ilmunud ahvidele õudusunenägu, s.t. kui VF kopterid/hävituslennukid vms siia eraldusmärkidega saadab, deklareerib VF sõda oma enda nime all, siis see ongi sõda ja see sõda kuulutatakse kogu NATO'le. Kui aga sõda deklareerivad mingid rohelistes tunkedes ahvid, siis see on A10-le veelgi kergem saak ja sellisel juhul ei tahaks väga uskuda, et VF kukub omaenese pinnalt USAF lennukeid siinmail alla kukutama.
See, kas sakslased mingil hüpoteetilisel põhjusel sellises situatsioonis otsustavad vastuseisust siiski loobuda ja siit lääne suunas jeed tõmmata, see on juba vähe teine asi. Kui nad siia on tulnud, siis ilmselt on neil vastavad riskid hinnatud ja protseduurid läbi käidud.
Seega, meil on täiesti oluline heidutusmehhanism juba olemas just nende Sinu poolt varasemalt haibitud lennukitega. Olen nõus sellega, et alati võib asju paremaks teha ja võitlejad võiksid saada paremat varustust/relvastust, kuid see üks hüpoteetiline jagu/rühm mingis piirilõigus lahinguvalmis kahvatub siiski Ämaris paikneva õhuvõime kõrval. Ja viimane on meil vähemalt praegusel hetkel olemas.

Lennukid on kindlasti kiirreageerimise vajalik osa - muidugi eeldusel, et siin on olemas ka õhk-maa relvastus, nt laserjuhitavad pommid.
Kui liitlased siin püsivad ja korralikult relvis on, siis nemad või "Trummi eskadrill" - polegi palju vahet.
Eriti vaadates venelaste tegemisi Süürias, kus tegeletakse põhimõtteliselt võtmemärkide hävitamisega ohutust kõrgusest.

Ämari kohta tuleb muidugi lisada, et seal puuduvad siiani neile lennukitele vajalikud varjendid ja sedasi lagedal betoonil või plekist angaaris seisvaid lennukeid on lihtne hävitada - kasvõi taoliste tiibrakettidega, nagu Süürias eile esitleti.

HeiniR kirjutas: kuid see üks hüpoteetiline jagu/rühm mingis piirilõigus lahinguvalmis kahvatub siiski Ämaris paikneva õhuvõime kõrval. Ja viimane on meil vähemalt praegusel hetkel olemas.

Ja olemas on nad vaid sellepärast, et keegi kunagi otsustas Ämari lennuväljast "asja" teha.
Asja, mille peale on palju kulutatud ja mida on muidugi palju kirutud.

Trumm, selle varjendite puudumisega on sama teema nagu nende piirivalve rambodega ehk teisisõnu deklareerib VF oma nime all sõja kogu NATOle kui ta peaks Ämaris paiknevad liitlaste lennukid õnne korral kaugelt tuhastama.
Isiklikult loodan muidugi, et ameeriklaste poolt Ämarile välja reklaamitud 25mln dollariline investeering just lennukite/lennuvälja esmase õhutõrje ja/või varjendite ehituseks kulubki, aga seda teavad ilmselt asjaosalised ise, mida antud rahaga tehakse.

No vot eks igaüks võib siia kribada mida tahab, kuid meenutan, et viimane "lahing" algas hummeli väitest:

Usun, et meil on paljuski võimalik ka riigis olemasolevate ressurssidega ja nende targa kasutamisega selliseid riske väga oluliselt maandada.
Esimene praktiliselt lihtsam, kuigi jah poliitiliselt keerukam võimalus oleks "piiripolitsei" muutmine taas militaarselt korraldatud piirivalveks. Juba laos käepärast olevast lahinguvarustusest, automaatidest, kuulipritsidest, granaadiheitjatest, käsigranaatidest ja maskeerimisvärvi maasturitest piisaks teatud heidutuse tekitamiseks. Kui on väga suur tõenäosus, et kohe piiril võib granaadiheitjatest ja kuulipildujatest vastu saada, siis naabrimehed vast esimese hooga päris mütsiga lööma ei hakkaks. Suurema, tugevama ja ühtlasi vähem mobiilsema esimese esheloni koondamine on aga juba märksa mahukam ettevõtmine ja annab meile tõesti ehk mitu hädavajalikku tundi juurde, et vähemalt mõned KL VG-d kokku ajada ja valmis panna. Samuti, et ka vabavahetuse piirivalvureid teenistusse kutsuda ja piir tugevama valve alla võtta.

... ja mul on tunne, et see sõjaväestatud piirivalve taastamine ongi järjekordne udu ... no ei tule midagi.

saksingj kirjutas:Mis asja, Narva jõe sillad polegi lõhkamiseks ette valmistatud?? Tegu on kuritahtliku hoolimatusega ja vastutavad isiikud tuleb jalamaid vastutusele võtta!

Kuna juba pikemat aega käivad mingid mõtetud teematamised Narva jõe sildade mineerimise koha pealt, siis peaks vist tähelepanu juhtima, et erinevalt 1939. a. (mil need sillad olid sügaval Eesti riigi territooriumil) on praegusel ajal tegemist piirirajatistega. Kus Eesti Vabariik ühepoolselt ei saa teha mitte midagi.

Kui Vene Föderatsiooniga vastavad kokkulepped saavutatakse, siis võivad ju mõlemad pooled oma fugassid sinna paigaldada. Kokkuhoiu huvides võiks ju isegi piirduda ühe fugassi ning kahe erineva sütikuga. Kes ennast parajasti ohustatuna tunneb, see lõhkab...

Tükkaega ei ole nii naerda saanud.
Kokkuhoid on tähtis ju ja venel kah sanktsioonid ja ...