www.militaar.net

kaugeltuuriv kirjutas:Lisaks sellele oleks Tony Blair pidanud mainima ka kogu selle maailmakaubanduse seotust odava tööjõu ja inimõigustega.
Ma oleks vabakaubandusega nõus,kui ka odavad Aasia,Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid elaksid Euroopas ja Valges ilmas kehtestatud õkoloogiliste standardite ja seadustega,kus tööjõudu ei käsitleta enam ammu orjadena.
Kui aga see nii jätkub,siis katastroofi ei saa vältida.Ei pane sa ühtegi rikkurit oma tootmist betooniga igaveseks paika,kui kuskil saab toota 10 korda odavamalt.
Pealegi,kui ta ei pea arvestama mingi järelvalve ja normidega.Ainuke asi millega peab arvestama on suu kinnihoidmine inimõiguste rikkumisest ja taskus hoidma sellist korralikku taalarulli,et aeg ajalt kedagi ära osta.
Aga keda ma siin õpetan,härra oli ju või isegi veel on Kasahhis nõuniku eest.........Kasahhi ja inimõigused
Selle taustal ei usu ma ka eriti,et Trump hakkaks printsiipe järgima.
Hakkab ta oma sõprade rikkuritega kraaklema,vähe usutav asi.

Martin Peeter kirjutas:Tony Blairi väga mõistlik intekas minu meelest. Maailm on nii vasak-, kui parempopulismi probleemi ees.

Mõttekodade hinnangul põhineb Trumpi edu kolmel teguril: majanduslanguse järelhoovusel, populismil ja reality-televisioonil. Paistab aga, et siin on veel üks põhjus: Trump andis inimestele «õiguse vihata».

«Vapustav, kuidas riik, kes on nii edukas äris, teaduses ja kunstis, võib olla nii saamatu, kui asi puudutab poliitikat,» kirjutas kolmapäeval Allister Heath Telegraphis. Tõepoolest, kuidas on võimalik, et Donald Trumpil, vabariiklaste presidendikandidaadil, on tekkinud tegelik võimalus saada Ühendriikide uueks presidendiks? Aasta jooksul on USA presidendivalimiste kohta tehtud valmis hulk uuringuid, analüüse, ennustusi. Sel nädalal selgus, et üsna paljud neist ennustustest olid valed. Kuu tagasi rääkisin paari sellise uuringu autoriga; küsimuse peale, kas Trumpil võib olla šansse, hakkasid mõlemad naerma. Toladel ei ole šansse, tolad lahutavad meelt. Pealegi, seda sorti ksenofoobia, rassism ja misogüünia saab olla vastuvõetav ehk vaid madalama haridustaseme ja sissetulekuga inimestele.

Kumbki väide ei ole osutunud õigeks. 20. aprillil avaldas Economist uuringu, mis näitas, et jõukamad ja haritud inimesed moodustavad pea sama suure osa Trumpi toetajatest kui need, kes kehvemal järjel ja väiksema haridusega.

Kui nii, siis kuidas sel juhul Trumpi edu seletada? Mida tähendab see Ameerika poliitika saamatus, millele Allister Heath viitas?

Mõttekodades analüüsitakse olukorda edasi, ja seal sündinud ideede järgi sõidab Trump kolmel lainel: majanduslanguse järelhoovusel, populismil ja reality-televisioonil.

Majanduskriisist toibumine on olnud aeglasem, kui loodeti. Aeglane majanduskasv on toitnud tunnet, et ajal, mil ressursse on vähe, tuleb need hoida endale, selle asemel et jagada neid piiri taha või sisserännanutega riigi sees. Kuid majandusliku aspekti juures on veel teine oluline komponent, mis rolli mängib: 2008. aasta järelkaja on jätnud inimestele mulje, et tegu on ebaõiglase ühiskonnaga. Panku ju päästeti, aga inimesi mitte. Sajad ja sajad tuhanded kaotasid kodu, samal ajal kui pankurid säilitasid enam-vähem sama sissetuleku. Kõigest paar protsenti ameeriklastest leiab, et majanduskriisi tagajärgedega – selles osas, mis puudutab pankureid ja poliitikuid, kes selle põhjustasid – tegeleti õiglaselt. 85 protsenti leiab, et lahendus ei olnud õiglane. Ebaõnnestunud püüe inimestele seda ebaõiglust seletada on rahulolematuse võimas mootor.

See ebaõigluse tunne omakorda õhutab poliitikute ja valijate erinevust põhimõttelistes küsimustes, nagu immigratsioon ja vabakaubandus. Üldiselt on nii, et kui inimesed on ühes või teises küsimuses skeptilised, on nad teatud tingimustel valmis usaldama poliitikuid, kes kinnitavad, et see on kasulik ja vajalik. Aga kui poliitilisel klassil pole enam usaldust, on olukord keeruline.

Vabariiklaste meelelahutuskompleks – kombinatsioon raadiojaamadest, veebilehtedest, telekanalitest – ei ole jätnud seda ebaõigluse muljet ja usalduse vähenemist rõhutamata. Kanalid levitavad ideed demokraatide partei legitiimsusetusest, demokraatia legitiimsusetusest USAs üldse, vihast, vajadusest olla kõige vastu. Ja muidugi pole ka Obama, kes presidendiks saades lõpetas rassilise hierarhia, presidendina legitiimne. Tuleb tagasi pöörduda «sinna, kus olime enne», taastada «nende inimeste ülimuslikkus, kes näevad välja nagu meie», ja «peatada suurenev sisseränne».

Huvitav selle juures on see, et tegelikult on Ühendriikidesse sisserännanute arv viimase paari aasta jooksul pigem vähenenud. Aga sõnumil, mida «vabariiklaste meelelahutuskompleks» edastab, ei pruugigi alati olla palju tegemist sellega, mis toimub.

Lisaks on oma roll sotsiaalmeedial, mis on osaliselt võtnud ajakirjanduselt tema väravahoidja positsiooni. Trump suhtleb oma fännidega peamiselt Twitteri kaudu, talle ei oleks probleem ka see, kui traditsioonilisest ajakirjandusest üldse mööda peaks minema. Aga selleks ei ole vajadust, sest traditsiooniline ajakirjandus kajastab teda pidevalt. Lugejate-vaatajate arv kasvab, sest inimesed tahavad teada, mille hullumeelse või naljakaga see Trump jälle hakkama on saanud. («Mida me oleme teinud? Kas tõesti meie lõime Trumpi?» ahastas Politico kolmapäeval. «Jagatud häbi,» kirjutas Times, «meedia aitas Trumpi teha.»)

Kolmas element Trumpi edu juures ei ole ei ideoloogiline ega poliitiline, vaid pigem kultuuriline, ja seda kirjeldades tõmmatakse paralleele Roland Reaganiga. Reagan oli mitmes mõttes Hollywoodi looming: hea mees, kes alati võidab, saab edu, kiitust ja ilusaid naisi. Reagan oli selle arusaama kehastus inimeste silmis; toetades teda, toetati põhimõtet, et head võidavad. Trump esindab samuti teatud väärtusi Ameerika avalikus elus, aga need ei tule mitte niivõrd Hollywoodist kui reality-televisioonist ja sotsiaalmeediast – ta esindab kuulsust, rikkust ja edukust. Inimesed ei toeta Trumpi, sest ta on tark või hea, vaid seepärast, et tal on raha ja muud varandust, ta esindab rikaste ja kuulsate kultuuri. Tal ei ole vaja presidendi lennukit, tal on enda oma. See on elustiil, mida ka vähem jõukad inimesed peavad heaks ja õigeks, sest see ütleb: mina tegin seda, American Dream on võimalik. Nagu Economist hiljuti kirjutas, Trump on «vaese mehe idee rikkast mehest». Siin on teatud sarnasusi Berlusconiga: ka teda ei toetatud alati mitte just tema mõtete pärast, vaid seepärast, et ta esindas edukuse ideed – raha, kuulsus ja noored naised.

Kõik need kolm põhjust paistavad head ja õiged, aga ei ole kindel, kas piisavad. On veel üks huvitav aspekt: mida arvavad Trumpi pooldajad ise. Enamik uuringutest, mis nende hulgas on tehtud, põhineb küsimustikel. Tõeliselt huvitavaid tulemusi annavad aga need, kus inimesed ei pea täitma lahtreid, vaid neil lastakse oma eelistustest ja nende põhjustest rääkida.

Ühe sellise tegi paar kuud tagasi CNN, kes rääkis umbes 150 inimesega 31 linnast. Eriti huvitavad olid 18-aastase poisi ja umbes 60-aastase naise vastused: mõlemad tõid esile, et Ühendriikide probleem on see, et keegi ei räägi enam, mida nad arvavad, sest kardavad olla poliitiliselt ebakorrektsed. Trump aga ei hooli poliitilisest korrektsusest, vaid räägib südamest, nii nagu asjad on; rassistlike, ksenofoobsete, misogüünsete väljendite kasutamine näitab, et ta ei valeta.

Need kaks vastust on piisavalt huvitavad, et neid lähemalt vaadata. Siin kehtib taas see vana tõde, et kui inimestele tundub, et asjad nii on, siis ei ole kasu ütlemisest, et neile tundub valesti. Uurida tuleb, miks neile nii tundub.

Seega, nende järgi räägib Trump ise sellest, kuidas asjad on, ja annab inimestele «õiguse rääkida tõtt». Tuleb tunnistada, et siin on teatud mõisteline segadus: faktiliselt ei räägi Trump sugugi alati tõtt, teda on tabatud teadmatusest valeinfot andmast või teadlikult luiskamast kindlasti enam kui teisi presidendikandidaate. Seega, tõde pole siin vastandatud valele, vaid poliitilisele korrektsusele.

Kuna mõisteid, mis intervjuudes nimetatud sai, oli üsna mitu, siis püüaks need kuidagi kategoriseerida tõe-vale skaalal. «Vale» poole peale jääb «poliitiline korrektsus», «tõe» poole peale jäävad «rääkimine südamest», «rääkimine nii, nagu asjad on», «rassistlike, ksenofoobsete ja misogüünsete väljendite kasutamine».

Selgub, et «tõerääkimine», «rassism» ja «ksenofoobia» on saanud sarnasteks või vähemalt lähedal asuvateks mõisteteks, kusjuures «tõerääkimise» all ei peeta silmas faktilist tõde. Seega ei anna Trump inimestele mitte «õigust rääkida tõtt», vaid «õiguse vihata».

The Atlantic kirjutas hiljuti, et Trump kasutab ära rahva viha, aga rikub sellega ka neid norme, mis Ameerika peamisi vabadusi kaitsma peaksid. Ta vabastab inimesed näiliselt tabudest, kuid need tabud on mõeldud selleks, et kaitsta elu, vabadust ja õigust olla õnnelik.

Nagu Trump ise ütleb, tal ei ole aega olla poliitiliselt korrektne, ja niisamuti ei ole selleks aega Ühendriikidel.

See on laiem küsimus, mis läheb tagasi vaidluseni Rousseau ja Voltaire’i vahel selle üle, kas inimene on loomult hea või on ta loomult halb ja vajab ühiskonnas koos hakkama saamiseks seadusi, reegleid, kokkuleppeid ja viisakust (mida on hakatud nimetama poliitiliseks korrektsuseks). Sellesse vaidlusesse sügavuti minemiseks ei ole mahti, aga sealt saab võtta mõned mõtted ja liita need praeguse aruteluga.

Arusaamine, et kõik väärivad võrdset kohtlemist ja kohus kohelda kõiki võrdselt on kaks eri asja. Teine on mõeldud asendama selle puudumisel esimest, kas sotsiaalse hukkamõistu või kohtuasja hirmus. Ja niimoodi vaadatuna on see üks neist ahistavatest normidest, mida kultuur ja seadused esindavad.

See, mida Trump pakub, on arusaam, et esiteks, enamik ühiskonnast on rassistid, ksenofoobid või misogüünid, ja teiseks, kuna enamik on rassistid, ksenofoobid või misogüünid, siis esindab lepetel põhinev maailmapilt alati teatud kogust valet, milleks meil ei ole aega. Kui on kriis, siis vahetab kokkulepped kergesti välja tugevama õigus, ja kuna tugevam on valge mees, siis on teised – tumedanahalised, naised, moslemid – need, kelle jaoks «ei ole aega». Ja praegu, tema hinnangul, aega just parajasti ei ole.

Seega, maailmapilt, mida Trump esindab, ütleb, et inimene on üldiselt halb, viisakus on vaid selle varjamiseks. Nüüd on aeg varjamisest loobuda ja avalikult halb olla ning astuda sellega vastu kõigile poliitikutele, kes «valetamist» nõuavad ja ise «valetavad».

Siin kohal oleks tark meelde tuletada, mida õigupoolest populismist rääkides silmas peetakse. Termin on interpretatsioonide läbi üsna hajusaks muutunud, kuid EPC (Euroopa Poliitikakeskus) sõnastab selle oma hiljutises populismiraportis nii: see on ideoloogia, mis näeb ühiskonda jaotununa kahe homogeense ja vaenuliku grupi vahel – «tegelikud inimesed» versus «korrumpeerunud eliit» – ja mis leiab, et poliitikud peaks esindama «tegelike inimeste» tahet.

Trump ilmselt lisaks: tõelised inimesed ei vaeva end poliitilise korrektsuse ega muude kokkulepetega; ja mina olen seatud nende eest seisma.

Sel nädalal tunnistasid ennustustega mööda pannud ajakirjanikud-mõtlejad sotsiaalmeedias eksimist, aga sellest huvitavamad on meemid, mis levisid. Üks neist oli selline: mida peale hakata, kui Trump presidendiks saab, ei ole peamine mure. Suurem probleem on, kuidas parandada Ühendriikide haridussüsteemi, mis Trumpi-sarnaste pooldajaid juurde toodab.

Kurval kombel on ka see meem vale nagu suurem osa Trumpiga seotud ennustustest. Küsimus ei ole Ühendriikide haridussüsteemis, Euroopas toimuvad samasugused protsessid.

«Õigus rääkida tõtt» ja «õigus vihata» leidnud ühise voolusängi, mis ei kanna mitte üksnes Trumpi, vaid ka Euroopa populiste suurema populaarsuse poole.

tympsa kirjutas:Üsnagi kallutatud artikkel, mis iseenesest sisaldab valeväiteid.Ehk siis autor, kes kritiseerib Trumpi ja tema valijate sallimatust ja ebakorrektsust, on ise nende suhtes sallimatu ning ebakorrekntne.