Mig-29 pidi ka Iraagis ja Jugoslaavias kõva mahtra tegema, tegelikult lasti neid nagu märklaudu õppustel
Juttu, kuidas manööverdamisega "lollitatakse" radareid võib vaid kirjutada raadioleketroonikas täielik võhik.
Tegelikkus on aga selline. Luftwaffe katsetas oma Mig-29 mitme aasta vältel üsna põhjalikult, kasutades ka päranduseks saadud maapealseid juhtimissüsteeme, radareid jne.
Nendel õppustel olid kabiinis ümberõpetatud saksa piloodid, kelle ettevalmistus ületab Varssavi pakti riikide taset tunduvalt.
Juhtus aga kurb tõsiasi, et polügoonil läbi mängitud lahingutes said Mig-29 enamasti vastu nina.
Intercept-missioonidel F-4F vastu said Mig'id kotti väga lihtsasti. F-4 lendasid väljalülitatud radariga ja tugevalt ülekaaluka RWR abil selgitasid vaikselt välja, kuspoolt Mig-id tulevad. Mig-i radarikiirgus avastati ca 200 km kauguselt. Edasi teades radari omadusi liiguti Mig-is vaikselt mööda, Mig-i suhtes "kell 2" asendisse. Siis lülitati radar sisse. Mitte ühegi manöövriga ei õnnestunud F-4 radarist pääseda, kaasa arvatud kõik need õhus peatamised ja maapinnani pikeerimised. Ka ei õnnestunud RP-29 radariga üldjuhul nii piiratud aja jooksul F-4 üldse avastada.
Tavaliselt õnnestus pääseda üsna lähedale, sest ilma käsitsi pidevalt lülitamata skannerib radar ca 30 kraadist ala.
Kui Mig juhtus lendama pealpool pilvi, siis tuli välja, et afterburneriga kõrgust võtva lennuki taga tuleb tahmapilv on selline, et see paistab 5000 m kõrgusel ligi 100 km kaugusele.
Kui õppustel osalenud Mig-29 üritasid viimases hädas alustada manööverduslahingut, siis F-4d keerasid otsa ringi ja lendasid lihtsalt eest ära ja mõneminutise tagaajamise järel lõppes Mig-29 kütus lihtsalt otsa.
Lähimaalahingus olid Mig-29 eelis vaid alla Mach 1,0, üle selle olid lennukite mnöövriomadused üsna võrdsed. Kui valida taktika, kus kiirus alla selle piiri ei langenud ning vene masinat liiga lähedale ei lastud, siis olid sansid eduks täiesti olemas.
Luftwaffe meeste arvamus asjast oli selline, et kui nendes oludes oleks kabiinis istunud NL instruktorite ja taktikaga DDR piloodid, siis oleks need Mig-29 alla lastud juba esimesel lahingulennul.
Madallennul lendavate Tornadode vastu oli Mig-il sanssi vaid valgel ajal, pimedas osutusid kõik ründamise katsed asjatuks, sest oli sanss ennast sodiks sõita.
Peale lennukite uuendamist Saksamaal kasutati neid Itaalias toimunud õppustel F-16 vastu. Edu saavutati vaid varasema F-16A vastu, millel ei ole keskmaarakette. Uuema radari ja rakettidega F-16C puhul olid sansid keskmaalahingus kaunis nigelad ning lähimaalahingus oli kõik sinnamaani kena, kui tuli aeg tulistama hakata. Siis selgus, et ühe raketi lendulaskmiseks vajalike lüliteid 9G all armatuuril vajutada ei ole võimalik
(rakette tuleb ühe/kahekaupa lülitada armatuurilt).
Su-27 sansid lähilahingus arvatakse olevat veel viletsamad, sest lennuk on Mig-29 kui ka F-16st tublisti raskem ja seetõttu on pöörderingid suuremad ning manöövri nukrkiirused harju keskmisel tasemel.
Kokkuvõttes võib denis oma artikleid lõptutult avaldada, kuid fakt jääb faktiks - kõigi omaduste summalt, millest lennuvägi sõltub, jääb vene masinatega üksus selgelt alla samasuurele ja sama ajastu lennukitega lääne üksusele. Kui ka suudetakse 2-3 lennukit alla lasta, siis lahingu käiku see ei muuda.
Lennuväe tugisüsteemide osas, millest sõltub lennuväe efektiivsus ca 50%, ei ole ei venelastel ega suvalisel neid lennukeid kasutaval riigil midagi vastu panna, sest siin on jäme ots selgelt lääneriikide käes. A-50 on kaunis piiratud omadustega masin lääne AWACSidega võrreldes ning neid on liiga vähe selleks, et lahingut oluliselt mõjutada. Maapinnal asuvad juhtimissüsteemid on aga kaunis kasutu kaup.
Äkki denis23 oskab põhjendada enne, kui hakkab rääkima VVS ja PVO struktuuri efektiivsusest, kuidas sai võimalikuks
1. Mitu SR-71 ülelendu NSVL-st 70ndatel ja 80ndatel?
2. Miks lasti Powers 1960 alla alles 2 tundi peale piiri ületamist?
3. Miks Mattias Rust lendas segamatult Punasele väljakule?
4. Miks 1 sept 1983 lendas Boeing 747 NSVL õhuruumis umbes tund aega, enne kui midagi ette võtta suudeti?
