www.militaar.net

Läbi Läti ründamine.
Kordan igaks juhuks veel üle, et teadaolevalt Nliit ei kavatsenud üheaegselt Eestit ja Lätit rünnata. Nüüd jääb üle võimalus, et millalgi Eesti-Nliidu sõja ajal oleks Moskvas otsustatud siiski ikkagi Lätit rünnata. Aga mis põhjusel nad võinuks nii otsustada? Minul tuleb hetkel pähe vaid järgmine stsenaarium. Eesti väed osutavad Pihkva järve ja Läti piiri vahelisel joonel äärmiselt visa vastupanu. Punaarmeel ei õnnestu ühtegi olulist läbimurret saavutada. See tähendab ka, et tiibadel ei õnnestu neil vastasest läbi murda. Parimal juhul õnnestub eestlasi siin ja seal pisut tagasi suruda. (No oletame, et see kõik olnuks võimalik.) Nüüd otsustatakse Moskvas, et Eesti rinde ümberhaaramiseks ning selle seljataha löögi andmiseks tuleb seda teha läbi Läti. Kaks võimalust: Läti laseb vabatahtlikult punaväe sisse või Läti juhtkond otsustab vastu astuda ning puhkeb sõda. Läti maismaapiir Nliiduga on pikk, Läti vägesid aga mitte kuigi palju. Punaarmeel on korralik ülekaal, nagu ikka. On suurem tõenäosus, et Läti rindest murtakse läbi, Läti armee purustatakse või lüüakse taanduma, misjärel avaneb võimalus ka Eesti tiiba haarata.

Kuidas Laidoner läbi Läti ründamist ette ei näinud? Küllap nähti ka sellist võimalust ette. Kuid see tähendanuks, et Nliit peab ründama Lätit. Nüüd olenenuks Läti armeest paljuski Eesti lõunarinde tiiva julgeolek. Kui lätlased oleks ikkagi taanduma löödud, siis olnuks Eestil kolm võimalust: taanduda lätlastega ühele joonele (see on võimalik seni kuni Läti pole otsustanud Daugava taha tõmmata) või hakata oma paremat tiiba pikendama. Ilmselt oleks alul tehtud esimest ja hiljem teist. Kõige suurem mure olnuks aga, kust võtta piisavalt jõude tiiva pikendamiseks. Kolmas võimalus olnuks taanduda sellisele positsioonile, mis lubanuks märgatavalt lühendada rindejoont (see positsioon võinuks olla midagi taolist, nagu oli punaarmeel 1941. a. augustis Tallinna kaitsmisel).

No aga siis me ju jõuamegi lõpuks arusaamisele, et Eesti vallutamine ei olegi nii lihtne nagu esmapilgul tundub.
Eesmärk oli ju Soome ja Baltikum vaikselt ja üksaaval kätte saada. Eesti pidi olema esimene, rünnak Eesti merekindlustele oleks tõenäoliselt sõtta kiskunud Soome, rünnak läbi Läti oleks olnud keeruline, sest Läti võib hakkata hambaid näitama ja koos Eestiga sõtta astuda. Eesti Läti ja Soome ühine rinne, oleks kindlasti julgust andnud Skandinaaviale ja eelkõige Rootsile, meid abistada. Roosti ju kartis kõige rohkem just seda, et Soome on üksi ja kaua ta vastu ei peaks. Koos Eesti ja Lätiga oleks sealt poolt ka suhtumine teine olnud. See kõik kokku oleks Stalini kaardid korralikult segi löönud. Ja nii suure madina puhul, oleks maailm juba rautselt oma pilgu siia pööranud.

Eesti pidi olema esimene, rünnak Eesti merekindlustele oleks tõenäoliselt sõtta kiskunud Soome,

Mismoodi? Soome oleks teiselt kaldalt pealt vahtinud ja kõik.

rünnak läbi Läti oleks olnud keeruline, sest Läti võib hakkata hambaid näitama ja koos Eestiga sõtta astuda.

See rünnak läbi Läti on vaid kahtlane spekulatsioon. Väga võimalik, et seda ei oleks vaja olnudki. Ja mis siis, et Läti hambaid näitab?

Eesti Läti ja Soome ühine rinne, oleks kindlasti julgust andnud Skandinaaviale ja eelkõige Rootsile, meid abistada. Roosti ju kartis kõige rohkem just seda, et Soome on üksi ja kaua ta vastu ei peaks. Koos Eesti ja Lätiga oleks sealt poolt ka suhtumine teine olnud.

See ühisrinne põhineb kahel kahtlasel spekulatsioonil.

No aga siis me ju jõuamegi lõpuks arusaamisele, et Eesti vallutamine ei olegi nii lihtne nagu esmapilgul tundub.
Eesmärk oli ju Soome ja Baltikum vaikselt ja üksaaval kätte saada. Eesti pidi olema esimene, rünnak Eesti merekindlustele oleks tõenäoliselt sõtta kiskunud Soome, rünnak läbi Läti oleks olnud keeruline, sest Läti võib hakkata hambaid näitama ja koos Eestiga sõtta astuda. Eesti Läti ja Soome ühine rinne, oleks kindlasti julgust andnud Skandinaaviale ja eelkõige Rootsile, meid abistada. Roosti ju kartis kõige rohkem just seda, et Soome on üksi ja kaua ta vastu ei peaks.

Kas Sa ei võta liiga laialt ette?
Rünnak läbi Läti oleks tulnud tagumises järjes päevakorda juhul kui Petseri-ja Setumaalt poleks õnnestunud läbi murda, see polnud mitte algselt plaanis (Pihkva järve ja Läti piiri vahele jääb teadupärast hea tükk maismaad mida saab kasutada enne kui Läti ette jääb).
Rünnak Eesti merekindlustele oleks võinud aga ka poleks pruukinud Soomet sõtta kiskuda.
Rootsi tundus kartvat kõige rohkem seda et teda sõtta üritatakse kiskuda.

Talvesõja raamat kirjutab, et soomlaste õudusunenägu oleks olnud venelaste tungimine Soome lahte ja Läänemerele, see oli strateegiliselt Soome jaoks ülioluline. Selle pärast arvangi, et nad oleks vastu hakkanud. Eestlased olid Soome jaoks just nimelt Soome lahe sulu pärast kõige tähtsamad liitlased. Hõimuvendlus ei lugenud siin midagi, muidugi ka see tuli kasuks.
Hakkasid nad ju vastu hiljem, kui seis oli nende jaoks palju sitem, miks mitte siis kohe.

See rünnak läbi Läti on vaid kahtlane spekulatsioon. Väga võimalik, et seda ei oleks vaja olnudki. Ja mis siis, et Läti hambaid näitab

Kogu meie jutt siin ju spekulatsioon, arutame lihtsalt võimalusi läbi, ega ajaloos see möla siin midagi enam niikuinii ei muuda. Lihtsalt huvitav on takka järgi targutada

Talvesõja raamat kirjutab, et soomlaste õudusunenägu oleks olnud venelaste tungimine Soome lahte ja Läänemerele, see oli strateegiliselt Soome jaoks ülioluline. Selle pärast arvangi, et nad oleks vastu hakkanud.

Millele vastu hakanud kui Nliit teda ei ründa? Soome-sugune väikeriik vaevalt et oleks kuulutanud sõja Nliidule. See on ju meeletus. Oleks istutud vaikselt ja loodetud, et neid ei puututa. Pealegi Eesti ei olnud just eriti võimekas potentsiaalne liitlane.

Hakkasid nad ju vastu hiljem, kui seis oli nende jaoks palju sitem, miks mitte siis kohe.

Kuidas nad sellel kohe-hetkel teadsid, et Nliit kavatseb neid tulevikus rünnata? Võib-olla ründab, aga võib-olla ei ründa, sest meil (soomlastel) on näiteks teatud Saksa ringkondadega ikkagi head suhted.

mnajhh... keeruliskeks läheb see meie spekulatsioon. Kuidas oleks N-Liit neid piirikindlusi rünnanud, Soome territorjaalvetesse oleks sõda tahtmatult üle kandunud ikkagi. Pealegi ka ainult Eesti merekindlused oleksid olnud paras pähkel.

nublu kirjutas:
Nüüd minu poolt jälle selline tänamatu tegevus, et kasutan mälu järgseid allikaid, mida hetkel viidata ei suuda. Katsun siiski õhtul korra veel raamaturiiuli üle käia ning siis ka täpsustada allikat ning muud infi, mis seal kirjas oli.

Sai siis kodus raamatuid sirvitud ning (nagu tavaliselt

) selgus, et mälus mitu asja omavahel kokku põimunud.

See ohvitser, kelle mälestused olid "Kirjutamata memuaarides" (Tallinn Periiodika 1989) oli Harry Lessel (hilisem Laskurkorpuse 7. diviisi staabiülem). Seal oli neist punaväe osa marsiasjadest, ainult et mehed ei pidanud ikka kanda-varvast andma. Tegu oli olnud tugevdatud laskurpataljoniga veoautodel.

Osa asju on aga ilmselt mujalt meelde jäänud. Üks koht, mida kohe oskasin vaadata, oli Lutsu "Heitluste keerises" I osa.

Kuna see on mul elektroonilisel kujul olemas, siis ka vastav lõik sealt:

18. oktoobri hommikul 1939 algas punaarmee väeosade sissemarss baasidesse Eestis. Sama päeva hommikul osakonda saabunud teadete kohaselt olid punaarmee osad piiril juhtnööride kohaselt vastu võetud, rännak meie maanteedel arenes takistusteta ja mingeid vahejuhtumeid ei esinenud. Hiljem tähendas N. Liidu baaside maavägede ülem Tjurin mulle, et baasidesse tulnud punaarmee väeosade komandörid olevat talle kaevanud, et Eesti relvastatud sõjaväelased on kogu aeg neid piiranud nende peatuspaikades. Need olid muidugi meie kaitseliitlased, keda Tomberg oma agaruses punaarmee puhkepaikadesse välja komandeeris. Venelased said asjast omamoodi aru ja panid seda pahaks.
Staabis ei olnud sel ajal veel andmeid, kas meie II klassi maanteel Hageri-Jägala vahel olevad sillad, milliseid tuli kõvendada, on juba liiklemiseks korras. Asja kontrollimiseks sõitsime kindralmajor Kasekampiga kohale. Selgus, et sillad olid nõuetekohaselt kõvendatud ja tee liikluseks vaba. Punaarmee rännakutabeli kohaselt, mis meile oli antud, pidi nende esimene rännakkolonn peatselt Jägalasse jõudma. Otsustasime jääda Jägala teelahkmele ootama, et vaadata, kuidas baasidesse tulevad punaarmee väeosad välja näevad. Peagi saabus motoriseeritud rännakkolonn, ees luurepataljon, siis diviisi staap ja selle järele polgud oma lippudega eesotsas. Punaväelased olid paigutatud tavalistele veoautodele, igas autos 20 meest. Maastikuautosid üldse ei olnud. Veoautod olid enamikus võetud vabrikutest, need kandsid veel vastavate tööstuste nimesid. Möödus peamiselt jalavägi. Suurtükivägi, voor ja teised diviisi osad pidid saabuma raudteel.
Järgmisel päeval, s.o. 19. oktoobril, sõitsin Pärnu, kust ajatabeli kohaselt keskpäeva paiku pidi läbima lõunapoolne baasidesse suunduv punaarmee soomusväe ja motoriseeritud jalaväe rännakkolonn. Pärnu jõe silla juures turuplatsil oli selleks sobiv vaatluspunkt. Siin kohtasin sel päeval pea kõiki Eestis asuvaid välismaa sõjaväe esindajaid, kes olid huvitatud eriti punaarmee soomusosadest. Nad avaldasid kahetsust, et ei saadud neid pildistada. Nimelt seoses punaarmee väeosade baasidesse asumisega oli venelaste nõudel Ülemjuhataja paar päeva varem avaldanud määruse, millega kehtestati terve rida kitsendusi teatavates piirkondades. Muu hulgas keelati ka pildistamine väljas.
Punaarmee rännakkolonn, kus suuremaks üksuseks oli tankibrigaad, saabus suure hilinemisega ja läbis Pärnu peatamatult. Üle Pärnu silla sõites ajasid tankid puruks sillakaitsed. Turuplatsile oli kogunenud rohkesti rahvast, kes vaikselt jälgis üle silla veerevaid punaarmee soomusmasinaid. Pärnu rahvas oli uhke oma nägusale Suursillale. Meenutati, et sild sai valmis umbes aasta eest ja avati 6. novembril 1938. Rahvas oli vihane, et punaarmee tankid silda vigastasid. Sild hävines 1944. aasta sügisel, mil põgenevad Saksa väed selle õhkisid.
Sillast veidi eemalasuvas sadamas seisid saksa reisilaevad, kus parajasti ümberasujad Eestist läksid laeva. Kostsid Eesti ja Saksa riigihümnid. See oli omapäraseks taustaks idabarbarite sissemarsile. Nende kahe sündmuse ja kahe suurriigi - N. Liidu ja Saksamaa tegutsemise kokkusattumine siin Pärnus tekitas rahva hulgas kurva meeleolu. Kui siis saksa laevade juurest kostsid väikese ja abitu Eesti riigi hümnihelid, millele rahvas kaasa laulis, ei näinud ma ühtki eestlast, kelle silmis poleks olnud pisaraid. Draama oli tõesti vapustav!
Rahva hulgas kohtasin Vabadussõjaaegset 6. Jalaväe rügemendi ülemat reservkolonel K. Tallot, kes oli käinud Saksamaale ümberasuvat kolonel E. Kurski laevale saatmas. Minu küsimuse peale tähendas Tallo, et tema ei lähe kuhugi, vaid jagab saatust Eesti rahvaga, nagu ta seda on teinud seni.
Tallinna tagasi pidin sõitma üle Abja, Tõrva, et saada ülevaadet maantee seisukorrast tankibrigaadi senisel rännakuteel. Meie maanteed ja sillad olid imetlusväärselt hästi vastu pidanud massilisele tankide liiklusele. Nägin rohkesti punaarmee tanke ja mootorveokeid seismas nii teel kui ka teeäärsetes kraavides. Tankide juures askeldasid punaväelased, kuna veokite juures ei olnud kedagi näha.

- Ülekaal õhus kas 'saavutatakse', või ta on 'olemas'.

- Jään ikka endale kindlaks, 10 - 12 'Spitfire', kas või Mk-I/ 1939, oleks otsekohe loonud 'olemasoleva' ülekaalu õhus.

- Mida ma tahtsin öelda - soomlased tõstsid õhku kõik saepuruplaadid,
k. arvatud Vahemere-geeniuse loodud, ülatiibadeta jäetud ja seega monoplaani 'Morane-Saulnier-406-d' !
- Ja Ülatiibadeta jäetud 'FokkerD-XXI' -d!
- Ja Ennäe! Nad kasutasid ka 'Bristol Blenheim Mk.I-IV hävitajatena!
- Ja Ennäe! Nad kasutasid ka SB-3-e hävitajana!

- RAF-i 'Gladiatorid' jäid pärast sakslaste hävitustööd 1939 Maltale, (3-4?), ei vedanud enam ka eskadrilligi täis ja maa peale nad jäidki.

- 25 Läti "uut" (1939) 'Gloster Gladiatorit' asub ilmselt siiani tangitult Vidzeme haldjametsas, võlukorrosiooniga kaetud ja jne jne.

Ma loodan, et Nublu ei solvu, kui ma esitan siin kogu foorumile kurva küsimuse - mille ümber kogu jutt siin keerleb - mis põhjustas/põhjustab kaitsetahte puudumise?

- Kergelt pääsesime; hõõrusime end beebiõliga ja libisesime läbi!

Ei andnud venelasele rünnakut läbi Läti!

Reigole Laidoneri-orden selle eest, ma oktoobris ütlen kus see on

- Hiiremees

P.S - dessant on ülikeeruline operatsioon.

(jõe ületamine on forsseeru/ri/mine)

Narva jõgi on üldiselt aeglane, ma annan 5 armeed; 2 viib ära, 3 jääb.
- Reigo? Komando-staabimäng?

- Hiiremees

Ma loodan, et Nublu ei solvu, kui ma esitan siin kogu foorumile kurva küsimuse - mille ümber kogu jutt siin keerleb - mis põhjustas/põhjustab kaitsetahte puudumise?

Väga, väga hea küsimus, Bravo otse kümnesse

Õigem oleks siiski, mis põhjustab, sest 39a. oli veel eestlastel kaitsetahe olemas. Pauguta allaandmine murdis rahva ´kaitsetahte mitmeks põlveks.

Siin kohtasin sel päeval pea kõiki Eestis asuvaid välismaa sõjaväe esindajaid, kes olid huvitatud eriti punaarmee soomusosadest. Nad avaldasid kahetsust, et ei saadud neid pildistada. Nimelt seoses punaarmee väeosade baasidesse asumisega oli venelaste nõudel Ülemjuhataja paar päeva varem avaldanud määruse, millega kehtestati terve rida kitsendusi teatavates piirkondades. Muu hulgas keelati ka pildistamine väljas

Sellest lõigust võib järeldada, et N-Liit ei olnud huvitatud, et lääne maailma jõuaksid andmed milline näeb välja punaarmee ja selle tehnika. Järelikult oli eesmärk, sõdurid ja tehnika võimalikult kiiresti baasidesse rahva silma alt ära viia

Nägin rohkesti punaarmee tanke ja mootorveokeid seismas nii teel kui ka teeäärsetes kraavides. Tankide juures askeldasid punaväelased, kuna veokite juures ei olnud kedagi näha.

Miks tankid seisid, kui taheti kiiresti baasidesse jõuda ja Pärnusse hilinesid

Lisaks veel see silla lõhkumine, mis vaevalt tahtlik oli. Tundub, et tankistid ei saanud masinatega hakkama. Nagu ka Talvesõja alguses.

Sillast veidi eemalasuvas sadamas seisid saksa reisilaevad, kus parajasti ümberasujad Eestist läksid laeva. Kostsid Eesti ja Saksa riigihümnid. See oli omapäraseks taustaks idabarbarite sissemarsile. Nende kahe sündmuse ja kahe suurriigi - N. Liidu ja Saksamaa tegutsemise kokkusattumine siin Pärnus tekitas rahva hulgas kurva meeleolu. Kui siis saksa laevade juurest kostsid väikese ja abitu Eesti riigi hümnihelid, millele rahvas kaasa laulis, ei näinud ma ühtki eestlast, kelle silmis poleks olnud pisaraid. Draama oli tõesti vapustav!

On väidetud, et 39a. rahvas ei oleks nõus olnud Eestit kaisma, kaitsetahe oli madal . See tekst ja 1944a. lahingud Eesti pärast tõestavad, et 39a. ei olnud rahval ükspuha Eestist, usun, et rahvas kes nutab, kui venelased rahulikult sisse marsivad, oleks ka nõus oma riiki kaitsma.

Rahvas oli vihane, et punaarmee tankid silda vigastasid. Sild hävines 1944. aasta sügisel, mil põgenevad Saksa väed selle õhkisid.

See sild hakkas mind huvitama, kuigi see siia teemasse ei puutu. Minu teada selle hävitasid punaväelased 41a. taganedes. Siis sakslased tegid selle jälle korda ja 1944a. taganedes lasti jälle õhku.

Hiiremees kirjutas: - Ülekaal õhus kas 'saavutatakse', või ta on 'olemas'.

- Jään ikka endale kindlaks, 10 - 12 'Spitfire', kas või Mk-I/ 1939, oleks otsekohe loonud 'olemasoleva' ülekaalu õhus.

Hm, 12 lennuväljal olnud lennukit oleks loonud kohe ülekaalu õhus? Hästi ei usu nagu

Ülekaal tuleb ikka kätte võidelda, ükski (üks kõik kui moodne) relv ei loo seda iseenesest.

Kui meil oleks olnud need 12 lennukit, siis oleks kõigepealt tulnud välja õpetada vähemalt 12 pilooti, kes neil lennata ning võidelda oleks osanud. Tuletame nüüd meelde aasta 1944 kui sakslased otsustasid luua eestlastest hävituslendurite üksuse FW 190 lennukeil. Väljavalitud olid valdavalt Eesti Vabariigi lennukooli koolitusega ning päris suure lahinglendude arvuga. Väljaõpe kestis pool aastat, selle käigus lõhuti täielikult 4 lennukit, kolm õppinud lendurit hukkus, üks sattus haiglasse.

See oleks olnud esimene probleem. Teiseks oleks olnud lennukite baseerumine ning hooldus. Lasnamäe lennuvälja ümberehitus Spitfire'itele sobivaks oli alles alanud. Kuid Spitfire oli teatavasti suht tundlik lennuväljade osas. Nimelt on tema telikul rataste vaheline kaugus suhteliselt väike ning lennuk väga tundlik igasugu külgtuultele stardil ning maandumisel, ning ka lennuvälja ebatasasustele. Suure maandumiskiiruse tõttu võib väikegi küngas paisata lennuki tiivaotsaga vastu maad ning tiiba tõsiselt vigastada...

Kust me jõuame hoolduse juurde. Mitte ilmaasjata ei toonud ma eraldi välja milliseid lennukeid teistes riikides kohapeal toodeti. Kas või ainult neid kohapeal koostades. See tähendas, et kohapeal oli olemas ka piisav tehniline baas igasuguste remontide tegemiseks. Eesti lennuväele oleks Spitfire'i täismetall koorikkere olnud täiesti uus väljakutse, mille remondiks puudus igasugune valmidus rääkimata kogemusest. Ka Merlin'i mootor oli vägagi pirtsakas ning nõudis põhjalikku hooldust...

Ning lõpuks - lennukibensiin. Eestist teatavasti seni veel naftat leitud ei ole. Vähesel määral toodeti bensiini põlevkivist ning 30-ndail tehti isegi katseid põlevkivibensiini kasutamiseks lennukikütusena. Ning rahuloluga märgiti, et saab kasutada küll.

Ainult et Merlini mootor nõudis juba suurema oktaaniarvuga bensiini, mida enam põlevkivist ei oleks toota saanud ning mis oleks kõik tulnud sisse vedada...

Hiiremees kirjutas: - Mida ma tahtsin öelda - soomlased tõstsid õhku kõik saepuruplaadid,
k. arvatud Vahemere-geeniuse loodud, ülatiibadeta jäetud ja seega monoplaani 'Morane-Saulnier-406-d' !
- Ja Ülatiibadeta jäetud 'FokkerD-XXI' -d!
- Ja Ennäe! Nad kasutasid ka 'Bristol Blenheim Mk.I-IV hävitajatena!
- Ja Ennäe! Nad kasutasid ka SB-3-e hävitajana!

- RAF-i 'Gladiatorid' jäid pärast sakslaste hävitustööd 1939 Maltale, (3-4?), ei vedanud enam ka eskadrilligi täis ja maa peale nad jäidki.

- 25 Läti "uut" (1939) 'Gloster Gladiatorit' asub ilmselt siiani tangitult Vidzeme haldjametsas, võlukorrosiooniga kaetud ja jne jne.

Veidi arusaamatu minu jaoks see lõik

Tahad sellega öelda, et kes sõdida tahab, see sõdib sellega mis tal käepärast on? Täiesti nõus (kuigi ma ei suhtuks sellise halvustava tooniga ei MS 406, Fokker D.XXI ega Gladiator'isse, need kõik olid tol ajal igati kaasaegsed ning lahingukõlbulikud lennukid).

No vot, eestlastel oli 28. septembri seisuga 1939 käes 10 lahinglennukit, mida loeti lahingvalmiduses olevat. 3 Bristol Bulldog hävituslennukit, 5 Hawker Hart luure- ja pommituslennukit ning kaks Šmolik Š-228 luure-ning pommituslennukit. Nendega olekski tulnud meil siis 1939. a. oktoobris lahingusse astuda...

Hiiremees kirjutas: Ma loodan, et Nublu ei solvu, kui ma esitan siin kogu foorumile kurva küsimuse - mille ümber kogu jutt siin keerleb - mis põhjustas/põhjustab kaitsetahte puudumise?

Mille või kelle peale ma solvuma peaksin? Ei näe põhjust...

Minu arust on siin käinud seni jutt selle taustsüsteemi ümber, miks 1939. a. tehti sellised otsused nagu nad tehti. Kaitsetahtest pole seni juttu olnud.

Aga kui juba selline küsimus sai tõstatatud, siis äkki täpsustaksid veidi - kelle kaitsetahte puudumise?

Sõjaväe? Rahva? Poliitilise juhtkonna?

Mina pigem kaldun arvama, et kaitsetahe oli neil kõigil olemas. Lihtsalt olukorras valikuid tehas ei suutnud poliitiline juhtkond leida sellist momenti, kus seda oleks tulnud rakendada.

Ning näiteks mina ka kõige oma tagant-järel tarkusega ei oska seda neile täna ette ütelda...

nublu julgeks jälle Sulle vastu vaielda, ainus raamat, mis käepärast ja kust Eesti lennuväe kohta praegu andmeid võttan on Mati Õuna Eesti sõjavägi 1920-1940.

Kui meil oleks olnud need 12 lennukit, siis oleks kõigepealt tulnud välja õpetada vähemalt 12 pilooti, kes neil lennata ning võidelda oleks osanud. Tuletame nüüd meelde aasta 1944 kui sakslased otsustasid luua eestlastest hävituslendurite üksuse FW 190 lennukeil. Väljavalitud olid valdavalt Eesti Vabariigi lennukooli koolitusega ning päris suure lahinglendude arvuga. Väljaõpe kestis pool aastat, selle käigus lõhuti täielikult 4 lennukit, kolm õppinud lendurit hukkus, üks sattus haiglasse

1944a. on halb võrdlus, kuna paljud piloodid, kes olid 39a. Eestil olemas olid selleks ajaks juba sõjakeerisesse kadunud. Nii palju, kui mina tean ei olnud Eestil 1939- 1940a. puudus pilootidest, vaid just lennukitest.
Me ei tea, mis põhjusel need lennukid hukkusid, see ei pruukinud olla ainult lendurite süü, tehniline rikke jne...

See oleks olnud esimene probleem. Teiseks oleks olnud lennukite baseerumine ning hooldus. Lasnamäe lennuvälja ümberehitus Spitfire'itele sobivaks oli alles alanud. Kuid Spitfire oli teatavasti suht tundlik lennuväljade osas. Nimelt on tema telikul rataste vaheline kaugus suhteliselt väike ning lennuk väga tundlik igasugu külgtuultele stardil ning maandumisel, ning ka lennuvälja ebatasasustele. Suure maandumiskiiruse tõttu võib väikegi küngas paisata lennuki tiivaotsaga vastu maad ning tiiba tõsiselt vigastada...

Ausalt öeldes ma ei oska öelda ega arvata midagi Spitfire'ite tundlikuse kohta, aga kaua see lennuväe ehitus aega oleks võtnud

Arvestades, et sakslased ja venelased rajasid või taastasid sõja ajal hämmastavalt kiiresti lennuväljasid. Jutt käis vahel päevadest.

Kust me jõuame hoolduse juurde. Mitte ilmaasjata ei toonud ma eraldi välja milliseid lennukeid teistes riikides kohapeal toodeti. Kas või ainult neid kohapeal koostades. See tähendas, et kohapeal oli olemas ka piisav tehniline baas igasuguste remontide tegemiseks. Eesti lennuväele oleks Spitfire'i täismetall koorikkere olnud täiesti uus väljakutse, mille remondiks puudus igasugune valmidus rääkimata kogemusest. Ka Merlin'i mootor oli vägagi pirtsakas ning nõudis põhjalikku hooldust

Kuidas siis Soomlased neid remontisid

Ning lõpuks - lennukibensiin. Eestist teatavasti seni veel naftat leitud ei ole. Vähesel määral toodeti bensiini põlevkivist ning 30-ndail tehti isegi katseid põlevkivibensiini kasutamiseks lennukikütusena. Ning rahuloluga märgiti, et saab kasutada küll.

Ainult et Merlini mootor nõudis juba suurema oktaaniarvuga bensiini, mida enam põlevkivist ei oleks toota saanud ning mis oleks kõik tulnud sisse vedada...

Kui suured olid Eesti Wabariigi kütuse varud 39-40a.

No vot, eestlastel oli 28. septembri seisuga 1939 käes 10 lahinglennukit, mida loeti lahingvalmiduses olevat. 3 Bristol Bulldog hävituslennukit, 5 Hawker Hart luure- ja pommituslennukit ning kaks Šmolik Š-228 luure-ning pommituslennukit. Nendega olekski tulnud meil siis 1939. a. oktoobris lahingusse astuda...

Vot siin ma ei ole Sinuga kohe ültse nõus. Tsiteerin sõjaajaloolast M.Õuna.

1939a. 1 septembriks oli meie lennuväel 38 lennukit. 38-st lahingutegevuses kasutatavaid 16, ülejäänud olid õppe ja sidelennukid.
Õun kirjutab, et 1933 - 1940 sai meie lennuvägi juurde osta 14 lennukit.
Kahjuks Õun ei kirjuta, mis lennukid need 14 tükki olid

Maailmasõja käigus õnnestus Eesti Wabariigi lennuväel juurde saada 7 lennukit, neist 2 lendasid meile 1939a. Poolast. Üks reisi ja teine sanitaar lennuk, mõlemad interneeriti ja anti õhukaitse käsutusse.
Lisame, siia veel 12 'Spitfire', mida Eesti lennuväel oli võimalik osta ja millest me ise lahti ütlesime. Ning sammuti võimalik lennukihange Itaaliast, mis olid küll viletsad lennukid, aga parem, kui mitte midagi, oleks meie lennuvägi oluliselt täienenud.
Tegelikult oli meil ju lennukeid rohkem, jutt käis sellest palju hetkel nii öelda lennu kõlblike oli.

Lennuväest veel nii palju, et Eesti Wabariigil oli 5 iseseisvat lennuväe väeosa.
Üksik Lennuväedivisjon nr. 1 (Rakveres). Üksik Lennuväedivisjon nr. 2 Tartus. Üksik Lennuväedivisjon nr. 3 (Tallinnas), Lennukool ja Lennubaas. Mõlemad Tallinnas.
Esimese Wabariigi lõpuaegadeks olid lisaks Tallinna Lasnamäe lennuväljale meie lennuväe kasutuses veel lennuväljad Jägalas, Jõhvis, Tartus, Rakveres ja Laatres(Valgamaal).

Ma ei taha väita, et seis ei oleks sitt olnud, muidugi oli. Küsimus on selles, et miks sellise sitta seisu juures 12 Spitfire-i ära ei ostetud ja pipardama hakkati, puupropeller jne... See oleks olnud arusaadav rahutingimustes, aga kui sõda ukse ees ja moodsad hävitajad Eestil puudusid

, on see minu arust lausa kuritegu oma riigi vastu need ostmata jätta. Muuseas juba 1933a. aimati, et varsti on sõjad tulekul lennukite hinnad maailmaturul tõusid. Eesti juhtkond ei teinud sellest väljagi, mis sest, et meie naabriks oli selline tore riik nagu N-Liit.
Itaaliast lennukite ostu isegi mitte ei kaalutud ju nad siis liiga viletsad meie lennuväele jätame parem vaestele soomlastele, meie poisid selliste saradega ei sõida

Õhukaitsest nii palju, et 1937a. sai õhukaitse suurtükiväegrupp endale seniste 76mm kahurite kõrvale ka kuus mootsat Rheinmetall -Borsigi 37mm automaat kahurit. 1939a. saadi tosinajagu 40mm Boforsi automaat kahureid, Poolast. 1940 lisandus veel 12 76mm kahurit, mis saadi N-Liidult.

Aga kui juba selline küsimus sai tõstatatud, siis äkki täpsustaksid veidi - kelle kaitsetahte puudumise?

Sõjaväe? Rahva? Poliitilise juhtkonna?

Poliitilisel juhtkonnal muidugi, see on aga mu isiklik arvamus ja ärme sellepärast vaidlema hakka

. Madistame parem kaitseväe ümber edasi.

Ei tahaks küll Hugo hoogu pidurdada, aga soovitan siiski Mati Õuna raamatutesse ettevaatusega suhtuda, sea on mitmeid ebatäpsusi ja ka otseseid vigu.
Üht- teist selle teema kohta leiaks kindlasti S-keskuse "Sõja ja rahu vahel" I köitest, mida mul hetkel käepärast ei ole.
Alfred Luts "Heitluste keerises I" 2004 lk 61:

"Sõjaväe riietuse, jalatsite, toidu ja sanitaarvarustuse tagavarad olid piisavad, samuti õlide ja mootorkütte tagavarad"

Samas:

"Tankitõrjemiine oli meie sõjatööstus suutnud valmistada vajalikul hulgal."

www.militaar.net

Eesti kaitsejõud 1939a

Nublu & Spitfire

Kergelt pääsesime

Re: Nublu & Spitfire