www.militaar.net

Noppeid kolme naistearsti kommentaarist: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1204 ... apsi-saada .

ENTU vastajatest nimetab otseselt raha puudumist laste kasvatamisel tegurina, miks lapsi (enam) ei soovita, 12% vastajatest. Ka on 20 aastaga oluliselt vähenenud nende hulk, kes peavad majandusliku toimetuleku paranemist vajalikuks muutuseks, et lapsi (veel) saada. Kõigest 2,1% naistest peab riiklikke peretoetusi ja vanemahüvitist oma pereplaneerimise juures määravaks.

Järelikult ei mõelda majandusliku toimetuleku all pelgalt raha. Vastustest joonistub välja mitmekesine pilt. Riik peaks nüüd nuputama, kuidas tagada noortele taskukohased kodud, perega sobituvad töötingimused, usaldusväärne ja paindlik lapsehoid, lastele sobiv linnaruum, maapiirkondade lastesõbralik areng, tugi vägivallaohvritele, piisav vaimse tervise abi – see, mida vastajad tähtsaks pidasid.

Meie uuringu andmetel nimetab vajaliku muutusena lühemat ja paindlikumat tööaega, mis lapse saamist soodustaksid, 20–29-aastastest viiendik ja 30–39-aastastest tervelt neljandik. Töö- ja pereelu ühitamist soodustavad tegevused ei peaks olema jäetud ainuüksi tööandjate mureks.

ENTU uuring räägib meile lastesaamisega seotud väärtuse osas järgmist: soov kogeda emadust, hoolitseda lapse eest ja teda armastada, rõõm lapse arengu ja kasvamise jälgimisest – need on naiste vastusevalikutes selgelt ülekaalukamad kui muud põhjused ning tugevnenud võrreldes 20 aasta taguse ajaga. Ka on suure pere soovijate arv, eriti nooremate hulgas, selle ajaga peaaegu poole võrra kasvanud. Neid oli 17% vastajatest, kellele saab sihitatult vajalikku tuge pakkuda.

Kuna see aga sündimusstatistikas ei kajastu, peab olema kasvanud ka vastassuunas mõjuvate tegurite mõju. Ehk siis, on suurenenud lõhe ideaali ja selle subjektiivse ellurakendatavuse vahel.

Kindlasti on kasutamata võimalusi ka isadele reserveeritud vanemapuhkuse osas. Vähetähtis pole ka see, et sellest on olnud tõendatud kasu isade tervisenäitajatele Põhjamaades. See ei tohi aga samaaegselt vähendada naiste sotsiaalseid garantiisid nagu näeme täna järjest rohkem - vanemahüvitise võtab välja isa, kes käib edasi tööl, kuid lapsega kodus on ema.

Nagu teemas korduvalt tõdetud, ongi vanemahüvitise ajal töötamise näol tegu väga kahjuliku regulatsiooniga, ms pöörab selle algse eesmärgi - lapsega töölt eemal oleku kompenseerimise - lihtsalt veel üheks boonuseks.

Paraku ei saa nad läbi ideoloogilise soustita, mis muudab pöördumise iseendale vasturääkivaks:

Hiljuti ilmus Postimehes endise Briti välisministri William Hague kirjutis maailma rahvastiku vananemisest ja ÜRO „ülemaailmse sündimuskriisi“ raportist, andes probleemile kordades laiema mõõtme kui siiani kodutanumal tehtud. Muu hulgas hoiatas ta populismi eest, öeldes: „Kogu maailmast tulevad tõendid viitavad sellele, et valitsused ei saa sündimust juhtida.“

Kui sündimust ei saa juhtida (ja ma kardan, et see võibki nii olla), siis ei saa seda juhtida ka artikli autorite ettepanekute abil. Tekib loodetavasti ekslik kahtlus, et endale sümpaatset poliitilist platvormi esitletakse sündimuse kontekstis .

Demokraatlikus väärtusruumis ei ole võimalik ette kujutada olukorda, kus riik ütleb inimesele - olgu siis „piitsa või präänikut“ kasutades - kas, millal ja kui palju lapsi peab saama. Nii nagu näiteks idanaabri juures.

Puhtalt ideoloogiline loosung. Tegelikult on igas ühiskonnas riigil kohustus rakendada ellu selliseid poliitikaid, mis soodustavad riigi ning ühiskonna jätkusuutlikkust ja kestlikkust. Eestis paneb sellise kohustuse riigile põhiseadus. Demagoogia on kahetsusväärne ka naistearstide juures.