Relvade avatud turule sisenenud Eesti on langenud relvatööstuse lobistide manipulatsioonide ohvriks.
Kui relv pooleteise meetri kõrguselt maha visata, siis kas on aktsepteeritav, et selle kabast murdub tükk ära? Selle küsimuse üle on viimasel nädalal arutatud ka ringkondades, kus muidu relvadele, nende omadustele ja veel vähem kabade materjalile pole kunagi tähelepanu pööratud. Kas Eesti tõesti ostab rämpsautomaate?
••• Sel kuul jõudis parlamendi riigikaitsekomisjoni liikmete lauale kummaline dokument. Sellel pole kirjas koostaja nime ega ametikohta ning dokumendi komisjoni tooja ei teadnud autori kohta midagi rohkemat, tunnistades, et on üksnes vahendaja. Dokument ei ole pikk - laias laastus ainult kaks lehekülge. Tekst käsitleb automaatide riigihanget ja loetleb selle võitnud LMT relvade puudujääke. Esmapilgul paistab kirjutis asjatundlik ja äärmiselt tehniline. Kokkuvõttes ütleb see üheselt, et LMT relvad on viletsad ja veelgi enam - riigi kaitseinvesteeringute keskus on hankel kas meelega või kogemata susserdanud, et võidaks just LMT.
Automaadihanget arutab riigikaitsekomisjon kahel korral, ära kuulatakse kaitseväe, riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) ja ka luurekeskuse esindajad. Riigikaitsekomisjoni liikmete reaktsioonid erinevad. On neid, kes usuvad, et dokument kajastab mõne ühel või teisel põhjusel anonüümsust sooviva inimese siirast muret Eesti riigi relvahanke kvaliteedi pärast. Ja on ka neid, kellel tekib rohkem küsimusi. „Mulle ei meeldi, kuidas see küsimus tuuakse poliitiliseks,” ütleb üks komisjoni liige, kelle hinnangul võib tugevalt kahelda, et dokumendi autor on „murelik kodanik”. Ta arvab, et riigikaitsekomisjon on langenud relvatööstuse lobi - ehk praegusel juhul Sig Saueri - ohvriks.
Valikuliselt esitatud faktid
Riigikaitsekomisjonile esitatud dokument on ka Eesti Päevalehe käsutuses ja me palusime relvaekspertidel seda kommenteerida. Asjatundjad ütlevad, et pealtnäha tehniline ja täpne kirjutis tegelikult esitab fakte valikuliselt, sisaldab osaliselt valesid ja manipuleerib lugejaga. Faktide valikulise esitamise näide on see, et dokument kirjeldab, kuidas ühe relva leegisummuti kamber katsetamise käigus purunes. Laskmistel osalenud kaitseväe esindajad kinnitavad juhtunut, kuid osutavad, et riigikaitsekomisjoni informant jätab mainimata, et leegisummuti kamber purunes siis, kui prooviti relvaraua võimet lasta täpselt pärast 15 000 lasku. Raud täitis sellele seatud nõuded.
Informant väidab oma dokumendis, et LMT pakutavad punatäppsihikud ei vasta NATO standardile. Kaitseväe pearelvur major Risto Pärtel kinnitab, et see ei ole tõsi, nii Vortexi kui ka Holosuni sihikud vastavad standardile.
Ja viimane, emotsionaalselt esitatud mure - dokumendi anonüümne autor kirjeldab, kuidas Männikul toimunud laskmistel üks relv nii üle kuumenes, et kõrvetas kasutaja kinda. Selle argumendi võlu on, et mure on tavainimesele mõistetav. Kui ikka relva kasutades kõrvetada saab, on asi paha. Paraku hakkab see argument küsimusi tekitama niipea, kui süveneda: mis moona lasti ja kui palju? Ja kas kuumenes niimoodi tõesti laesäär või haaras kasutaja millegipärast rauast? Kuna dokumendi autor on end varjanud, ei saa tema käest täpsustusi küsida. Männiku laskmistel viibisid nii pearelvur major Pärtel kui ka kaitseinvesteeringute keskuse juht kolonel Rauno Sirk. Mõlemad ütlevad, et sellisest vahejuhtumist ükski laskmistel osalenu ei raporteerinud.
Kui riigikaitsekomisjonile antud dokumenti kõrvutada Sig Saueri Eesti esindajate riigihangete vaidlustuskomisjonile esitatud vaidega, torkab silma, et 13 punkti kattuvad (mõnda väidet, näiteks kindakõrvetamisjuhtumit pole ametlikus vaides mainitud). Sig Saueril on info selle kohta, mis toimus katselaskmistel USA-s ja Eestis. Kas riigikaitsekomisjonile saadetud dokumendi kirjutanud inimene on ikka üksnes „murelik kodanik” või on ta seotud Sig Saueriga ja kuidas? Kas ta on ainult relvatööstuse heauskne informant või tegutsebki ettevõtte huvides?
Lõplikku tõde on siin väga raske välja selgitada. Kui eri allikatega rääkida ja püüda juhtunust pilti kokku panna, ilmneb, et põimunud on nii isiklikud arusaamad kui ka relvatööstuse huvid. Eesti Päevalehe andmetel on kaebuste algallikas USA katselaskmistel osalenud Eesti luurekeskuse töötaja, kellel on mõningane relvatehniline taust. Selle kaadrikaitseväelase hinnangul olid LMT katseprotseduurid puudulikud ja relvad kehvad ning ta edastas tähelepanekud kirjalikult oma üksuse ülemale. Kõik sel teemal toimetusega suhelnud allikad on seisukohal, et kaitseväelane lähtus oma isiklikest põhimõtetest ega esindanud Sig Saueri huve.
Võib eeldada, et kõnealusel kaitseväelasel tekkis hiljem Sig Saueriga kontakt ja nii sai relvatootja laskmistel toimunu kohta infot, mida kasutada oma hankevaidlustuses ja hilisemas lobitöös. Kaitseväest ühtegi kirjalikku dokumenti lekkinud ei ole. Eesti Päevalehel ei õnnestunud kaebuste algallikalt endalt kommentaari saada.
Mida see võib kaasa tuua?
Oluline on, et Sig Sauer ei taotlenud oma vaidlustusavalduses hanke tühistamist, vaid üksnes selle tulemuse ümbervaatamist. See viitab, et hankeprotseduur sobis suurtootjale.
Sig Sauerit huvitab hanke saamine, raha on mängus ka ettevõtte Eesti vahendaja jaoks.
Võimalik, et Sig Saueri sekeldamise tõttu astub uuesti esile veel mõni hanke kaotanu, tõenäolisimalt Heckler & Koch, ning vaidlustab kogu hanke. Ettevõte saab nüüd argumenteerida, et hankeprotsess on lekkinud ja kõiki osalisi pole koheldud võrdselt. Kui peaks juhtuma, et hange sellistel asjaoludel tühistatakse, liigub kogu protsess stardijoonele, tuleb uus hange, uued pakkumised ja kaitseväelased saavad uued relvad alles mitme aasta pärast.
Kui hange õnnestub endale skeemitada kas Sig Saueril või Heckler & Kochil, siis tähendab see Eesti riigile mitme miljoni eurost rahalist kaotust. Kolonel Sirki sõnul on LMT garantiitingimused kõige paremad ja katavad terve relvade elukaare, sealjuures oli garantii juba lõpliku pakkumise sees. Kaitsevägi ega RKIK ei saa avalikustada hankes osalenute rahalisi pakkumisi, kuid toimetuse teada oli LMT lõplik pakkumine u 23 miljonit eurot, Sig Saueri (u 28 mln eurot) ja Heckler&Kochi (u 45,5 mln eurot) pakkumistele oleks garantii alles lisandunud.
Lõppkasutajatel ehk kaitseväelastel suuremat vahet ei ole. „Meil ei ole siin maailma parima relva valimised. Ma võin kätt südamele pannes öelda, et kõik kolm relva on head relvad ja vastavad meie nõudmistele,” sõnab major Pärtel. ●
"Sig Sauer ei taotlenud oma vaidlustuses hanke tühistamist, vaid üksnes selle tulemuse ümbervaatamist."
Kaitseväelastel suuremat vahet ei ole. „Meil ei ole siin maailma parima relva valimised," ütleb major Pärtel.
LOBITÖÖ
Kaks relvalobi ühel ajal
Eesti on alles hakanud relvi ja varustust vabaturult ostma. Seni riigilt riigile ostude üsna turvalistes vetes seilamise asemel ollakse nüüd relvafirmade lobi tormi käes.
Eesti kuulutas detsembris välja pikamaa tankitõrjerelvade hanke ja juba käib ka selle ümber lobitöö. Ühe relvatootja esindaja võttis nõuks Eesti riigi poolel hanke koostamisega seotud inimestele helistada ja lausa nõuda, et hanke tingimused firmale sobivamaks kirjutataks. Veel on palgatud suhtekorraldusbüroo, mis töötab meediaga. Büroosse relvatöötajaga vestlusele kutsutud ajakirjanikku töödeldi klassikaliste võtetega: nn löödi uimaseks tehniliste detailidega, siis visati õhku kahtlused (kaitsevägi võib olla korrumpeerunud!) ja lõpuks mõjutati emotsionaalselt (kui tuleb sõda, kannatavad meie pered konkurendi müüdud halva relva tõttu).
Kampaaniasse on tahes-tahtmata kaasatud poliitikud, kelle jutul on samuti käidud. Üks poliitik on juba õnge läinud ja relvatöösturi juttu avalikes sfäärides rääkinud, teise mõjutamise tulemus on veel lahtine.
Tuuli Jõesaar
tuuli.joesaar@epl.ee
Scoutspataljoni võitleja 7.62 täpsuspüssiga mullu 29. märtsil Männiku lasketiirus toimunud näidislaskmistel, kus prooviti nii LMT, Sig Saueri kui ka Heckler & Kochi relvi.
