www.militaar.net

Kosmoselaeva „Sojuz-2“ äramuudetud lend…



1962. aastal algas ОКБ-1s mitmeotstarbelise mitmekohalise universaalse kosmoselaeva väljatöötamist indeksiga «7К» (11Ф615), mis hiljem sai nimetuse „Sojuz“.

Esimene piloodita katsestart toimus 28. novembril 1966. Peale orbiidilejõudmist sai laev nimeks „Kosmos-133“. Kahe päeva pärast, katsel aparaati tagasi Maale tuua, osutus trajektoor tõrke tõttu orienteerimissüsteemis trajektoor laugeks. Maandumismoodul ületas Nõukogude Liidu territooriumi ja sättis end maandumisele Hiinas. Et seda ei juhtuks, anti lennujuhtimiskeskusest käsk aparaadi iselikvideerumiseks.

1966. aasta detsembris toimus teise piloodita aparaadi stardil kanderaketi avarii. Mõni sekund enne mootorite käivitamist katkestas automaatika stardieelsed ettevalmistused. Ning ootamatult rakendus samal ajal avariipäästesüsteem. Sealjuures süttis laeva termoregulatsiooni süsteemi soojuskandja. Edasi järgnes loetud sekundite jooksul laeva kütusepaakide ja kanderaketi plahvatus.

Kolmanda piloodita katselaeva lend nimetusega „Kosmos-140“ algas 1967. aasta seitsmendal veebruaril. Lend kestis kaks ööpäeva ja möödus tervikuna normaalselt. Kuid maandumise ajal põles pidurduslõigul atmosfääris täielikult ära laskumismooduli põhja soojuskaitse. Lisaks toimus maandumine selleks mitteplaneeritud rajoonis, aparaat laskus vette Araali meres. Läbi sissepõlenud avauste tungis vesi maandumiskapslisse, mis uppus.

1966-ndal aastal ei lastud orbiidile mitte ühtegi piloteeritavat laeva. Saabus 1967 aasta- Oktoobrirevolutsiooni 50-nes aastapäev. Parteijuhtkond nõudis raketi- ja kosmosetööstuse juhtkonnalt piloteeritavate laevade uusi starte, tähistamaks järjekordsete edusammudega seda juubelit.
Arvestanud, et kolm kosmoselaeva "Sojuz" eelnenud katsetust võimaldavad selle kasutust piloteeritaval režiimil, võeti vastu otsus 1967. aasta aprillis korraga kahe piloteeritava laeva väljalaskmiseks
Lennu programm nägi ette lasta üles "Sojuz-1" ühe kosmonaudiga pardal, päeva pärast aga pidi aga startima "Sojuz-2" kolme kosmonaudiga pardal. Edasi plaaniti laevade põkkumist orbiidil ja kahe kosmonaudi üleminekut avakosmoses laevalt "Sojuz-2" laevale "Sojuz-1". Peale seda pidid laevad üksteisesteralduma ja Maale tagasi pöörduma.
Riiklik komisjon kinnitas "Sojuz-1" komandöriks Vladimir Mihhailovitš Komarovi, tema dublööriks aga Juri Aleksejevitš Gagarini. Lennuks laeval "Sojuz-2" kinnitati meeskond koosseisus Valeri Fjodorovitš Bõkovski, Aleksei Stanislavovitš Jelissejev ja Jevgeni Vassiljevitš Hrunov. Dubleeriva meeskonna kooseisuks oli Adrian Grigorjevitš Nikolajev, Valeri Nikolajevitš Kubassov ja Viktor Vassiljevitš Gorbatko.
1967. aasta 23-ndal aprillil startis kosmosesse "Sojuz-1", mida piloteeris Vladimir Komarov. Vähestele oli toona teada, et laeva olid paigaldatud veel kaks lamamisistet Jelissejevile ja Hrunovile.
Vahetult peale "Sojuz-1" orbiidileviimist hakkas tulema tõrkeid pardasüsteemides. Ei avanenud üks päikesepatarei paneelidest, mis kahekordselt vähendas laeva energeetilisi võimalusi ning tegi võimatuks põkkumise laevaga "Sojuz-2". Kõik Komarovi katsed avada kinnikiilunud päikesepaneeli lõppesid ebaõnnestumisega. Võeti vastu otsus muuta ära laeva "Sojuz-2" start, "Sojuz-1" aga tuua ennetähtaegselt Maale tagasi. Kahjuks juhtus Maale tagasipöördumise ajal veel üks laeva eluliselt tähtsa süsteemi rike- ei rakendunud langevarjusüsteem ning laev lõikus kohutaval kiirusel maasse. Kosmonaut Vladimir Komarov hukkus.

Ligi kaks aastat hiljem täideti siiski laevade "Sojuz-1" ja "Sojuz-2" lennuprogrammid piloteeritavate kosmoselaevade "Sojuz-4" ja "Sojuz-5" poolt. Ülemineku laevast laeva avakosmose kaudu viisid läbi kosmonaudid Jelissejev ja Hrunov, kes kuulusid „mittelennanud“ "Sojuz-2" meeskonda. Saatuse tahtel jäid nad ellu nimelt seetõttu, et toona, 1967. aasta aprillis, muudeti nende lend teisel "Sojuzil" ära ja nad pääsesid traagilisest surmast laeva maandumisel.

Programmide «УР500К-Л1» и «Н1-Л3» äramuudetud lennud...

Programmide «УР500К-Л1» и «Н1-Л3» äramuudetud lennud.

1964. aastal algasid Nõukogude Liidus tööd programmide «УР500К-Л1» (piloteeritav lend ümber Kuu) ja «Н1-Л3» (kosmonautide maandumine Kuu). Lennuks ümber Kuu loodi ОКБ-1s kahekohaline „ümberlennu“ laev «7К-Л1» (11Ф91). Programmi «Н1-Л3» põhjal töötati välja Kuulennu orbitaallaev (лунный орбитальный корабль - ЛОК (11Ф93), kuumoodul - ЛК (11Ф94), mis pidi ühe kosmonaudiga pardal sooritama maandumise Kuu pinnal, samuti aga ka kanderakett «Н-1», mis pidi tagama nii ЛОКi kui ka ЛК ühtse kompleksina Kuule toimetamise.
1965. aastal formeeriti ja asus lendude ettevalmistuskeskuses treenima grupp kuulennuks valmistuvaid kosmonaute, keda esmajärjekorras asuti ette valmistama lendudeks «УР500К-Л1» järgi. Veidi hiljem algasid ettevalmistused ka programmi «Н1-Л3» põhjal.
Programmiga «УР500К-Л1» nähti ette esmalt teostada kümme piloodita lendu kosmoselaevaga «7К-Л1», katsetamaks ja täielikult viimistlemaks laeva kõiki pardasüsteeme. Kosmoselaeva «7К-Л1» piloodita versioon sai hiljem nimetuse „Zond“. Üheteistkümnes ja neljateistkümnes laev pidid startima kosmonautidega pardal. Sealjuures püstitati ülesanne tagada Nõukogude Liidu prioriteet esimese lennu osas ümber Kuu, kuna USA valmistus programmi Apollo raames samuti piloteeritavateks kuulendudeks. Seoses sellega planeeriti esimest lendu ümber Kuu 1967. aasta juuliks.
Ebapiisava finantseerimise, projekteerimis- ja tootmisvõimsuste, nigela katsebaasi ja samuti rohkete muude põhjuste tõttu ei õnnestunud püsida süsteemi loomise- , hiljem aga ka laeva «7К-Л1» stardiks ettevalmistamiseks ettemääratud graafikus. Liiatigi lõppesid ümber Kuu lennuks mõeldud laevade katselennud kanderakettide ja laeva enda avariide tõttu tihti ka ebaõnnestumisega.
Esimene laev sellest seeriast lasti üles alles 1967. aasta 10. märtsil nimetuse all „Kosmos-146“. Sealjuures toimus tõrke tõttu kanderaketi «Протон» (УР-500К) raketibloki „D“ juhtimissüsteemis kiirenduse asemel Kuu suunas hoopis pidurdus ja kosmoselaev sisenes järsu nurga all atmosfääri ning purunes.
Samal aastal võeti ette veel kolm edutut katset piloodita laeva «7К-Л1» Kuule lennutamiseks. Laev, mis sai nimeks „Kosmos-154“ ja mis lasti välja kaheksandal aprillil, jäi bloki «Д» tõrke tõttu Maa orbiidile. 28-ndal ja 22-l novembril toimus orbiidile lennutamise ajal avarii kanderaketiga Proton. Alles 1968. aasta 2. märtsil õnnestus viiendal katsel laev, mis sai nimeks "Zond-4", edukalt Kuu poole lennutada.
„Zond-4“ väljalaskmise hetkeks oli lennuks ettevalmistusi läbivatest kosmonautidest formeeritud kolm meeskonda. Esimene koosseisus Aleksei Arhipovitš Leonov ja Oleg Grigorjevitš Makarov. Teise moodustasid Valeri Fjodorovitš Bõkovski ja Nikolai Nikolajevitš Rukavišnikov ning kolmas Pavel Romanovitš Popovitš ja Vitali Ivanovitš Sevastjanov. Meeskondade järjestus oli tinglik, kuna esimest ekipaaži ei määratud kindlaks. Kõige tõenäolisemaks esimeseks ümber Kuu lennu meeskonnaks oli Leonovi oma.
„Zond-4“ lennu ajal asusid Popovitš ja Sevastjanov Jevpatoria lennujuhtimiskeskuses, spetsiaalses isoleeritud punkris ja pidasid kuue ööpäeva jooksul „Zond-4“ retranslaatori kaudu sidet sama lennujuhtimiskeskusega, imiteerides sellega meeskonna lendu Kuule ja tagasi. Lõiganud vahelt selle side, arvasid NASA spetsialistid esmalt, et nõukogude kosmonaudid lendavad Kuule. Kuid peagi sai eksitus selgeks.
Lennanud edukalt ümber Kuu, pöördus „Zond-4“ maale tagasi. Kuid laskumise vale trajektoori tõttu oleks maandumine toimunud selleks mitte-ettenähtud rajoonis, kus puudusid aparaadi otsimiseks ja evakueerimiseks mõeldud nõukogude laevad. Seetõttu lõhati Lennujuhtimiskeskusest saadud käsu põhjal laev ja selle rusud kukkusid Aafrika ranniku lähedal Guinea lahte.
1968-nda aasta 22. aprillil rakendus järjekordse stardi ajal rikke tõttu juhtimisüsteemides päästesüsteem ning lend katkestati. 15 septembril lasti välja veel üks aparaat- "Zond-5", mis lendas ümber Kuu ja maandus seejärel India ookeanis. 10-ndal novembril startis „Zond-6“, mis samuti lendas ümber Kuu ja sooritas maandumise, sedapuhku juba Nõukogude Liidu territooriumil. Tõsi küll, seda lendu ei saa lugeda täiesti õnnestunuks, kuna aset leidsid pardasüsteemide tõrked. Nii näiteks toimus "Zond-6" maandumise ajal mõne kilomeetri kõrgusel langevarju eraldumine ja kosmoseaparaat lõikus suurel kiirusel ribadeks lennates maasse.
Programmi «УР500К-Л1» pidevalt jälitavate ebaõnnestumiste, pidevalt väljaselgitamist ja kõrvaldamist nõudvate kanderakettide ja kosmoselaevade avariipõhjuste ja muu tõttu lükkus esimese kosmoselaeva väljalaskmise kuupäev pidevalt edasi. Arvestades kanderaketi „Proton“ ja kosmoselaeva «7К-Л1» ebapiisavat töökindlust, seati tingimuseks, et piloteeritavale lennule peab eelnema vähemalt kolm järjestikust täielikult õnnestunud piloodita kosmoselaeva lendu.
1968. aasta lõpus sai selgeks, et USA võib NSVL-i esimeses kuulennus edestada. NASA oli määranud esimese kosmoselaev "Apollo-8" lennu, mis pidi jõudma orbiidile ümber Kuu, kindlaks 1968. aasta 21-sele detsembrile.
1968. aasta detsembri algul saatsid kolme kuumeeskonna liikmed Partei KK Poliitbüroosse kirja palvega lubada neil vaatamata kanderaketi ja kosmoselaeva avariidele siiski viivitamatult Kuule lennata, põhjendades oma soovi sellega, et kosmonautide viibimine laeva pardal suurendab lennukindlust.
Mõne päeva pärast lendasid ekipaažid Boikonurile ja viibisid seal ligi nädala juhuks, kui saabub kiire korraldus piloteeritavate laevade väljalaskmiseks. Samal ajal harjutasid nad aktiivselt trenažööridel ja olid valmis igal hetkel startima.
Kuid otsust piloteeritava kosmoselaeva «7К-Л1» stardiks ei saabunud. 21-sel detsembril suundus „Apollo-8“ kolme astronaudiga pardal Kuu suunas ja jõudis 24-ndal kuupäeval elliptilisele orbiidile ümber Kuu. Sooritanud kümme tiiru, asus kosmoselaev tagasilennu trajektoorile ja maandus 27-ndal detsembril õnnelikult Vaikses ookeanis.
Üheksa päeva pärast Apollo lendu, 1969. aasta 5 jaanuaril, lasti NSVLis välja veel üks piloodita «7К-Л1» ja taas ebaõnnestunult. Orbiidilesaatmise ajal tuli see probleemide tõttu kanderaketi mootorites õhkida.
Peagi muudeti programmi «УР500К-Л1» raames piloteeritavad lennud ära, kuna peale "Apollo-8" triumfaalset lendu kaotas nõukogude kosmonautide lend ümber kuu igasuguse mõtte. Kuuvõidujooksu esimese etapi oli Nõukogude Liit kaotanud, ülesanne, mis programmiga «УР500К-Л1» püstitati, jäi täitmata. Sel põhjusel nõukogude kosmonautide lende Kuule ei toimunudki. Kosmonautide ettevalmistamine programmi «УР500К-Л1» põhjal lõpetati.
1969. aasta 8. augustil ja 1970-nda aasta 20-ndal oktoobril lasti üles veel kaks piloodita laeva "Zond-7" ja "Zond-8", mis lendasid ümber Kuu ja pöördusid õnnelikult Maale tagasi. Peale neid starte suleti programm «УР500К-Л1» lõplikult.

Kuid Nõukogude Liidul oli veel šanss edestada USAd esimese inimese maandumisel Kuule. Seda eesmärki teenis programm «Н1-Л3». Peale programm «УР500К-Л1» põhjal toimuma pidanud piloteeritavate lendude ärajätmist viidi osa „kuugrupi“ kosmonaute üle teistele programmidele, järelejäänud grupi liikmed asusid aga vahetult ette valmistuma programmi «Н1-Л3» järgi lennuks Kuule koos ühe kosmonaudi maandumisega Kuu pinnal. Täpsemalt hakkasid selle programmi järgi treenima meeskonnad Leonov-Makarov ja Bõkovski-Rukavišnikov.
1969. aasta 21. veebruaril toimus esimene kanderaketi «Н-1» katsestart. Kasuliku koormana oli sellele paigaldatud automaatlaev «7К-Л1С» (11Ф92).Kuid esimese astme avarii tõttu kanderaketi start katkestati ja rakett kukkus alla paarikümne kilomeetri kaugusel stardipositsioonist.
Teine katse kanderaketi «Н-1» koos laevaga 11Ф92 ja maketi ЛК-11Ф94 üleslaskmiseks võeti ette 1969 aasta kolmandal juulil. Mõni sekund peale starti plahvatas üks raketi esimese astme mootoritest. Sellele järgnes seeria plahvatusi ning rakett kukkus stardiväljakule, purustades sealjuures terve stardikompleksi. Eduka stardi korral nägi lennuprogramm ette, et kosmoselaev 11Ф92 pidi jõudma Kuu orbiidile ja tegema sealt fotoülesvõtteid
1969. aasta 21. juunil startis USAst „Apollo-11" ja 24-ndal maandusid astronaudid Neil Alden Armstrong ja Edwin Eugene Aldrin esmakordselt inimkonna ajaloos Kuu pinnale. See määras suuresti programmi «Н1-Л3» põhjal toimuma pidanud piloteeritavate lendude saatuse. Pealegi sai selgeks, et kanderaketi «Н-1» viimistlemiseks ja stardikompleksi taastamiseks läheb hea tükk aega. Sestap võeti selsamal 1969-ndal aastal vastu otsus kosmonautide ettevalmistamine selle programmi raames lõpetada. Ekipaažid saadeti laiali, kosmonaudid viidi üle teistele programmidele.
1971. aasta 27-ndal juulil ja 1972. aasta 23-ndal novembril toimusid veel kaks kanderaketi «Н-1» katsestarti. Mõlemal juhul lõppesid katsetused esimese astme avariide tõttu plahvatusega. 1974. aasta augustis plaaniti viienda kanderaketi «Н-1» starti. Selleks ajaks oli ette valmistatud ka uus pikaajaliste Kuuekspeditsioonide projekt. - «Н1-Л3М». Vastavalt sellele pidi esimene nõukogude kosmonautide Kuuekspeditsioon toimuma 70-ndate lõpus Kuid 1974. aasta algus kanderaketi «Н-1» ja «Н1-Л3М» projekt suleti.

Programmi „Kontakt“ raames äramuudetud kosmoselaevade „Sojuz“ lennud...

Programmi „Kontakt“ raames äramuudetud kosmoselaevade „Sojuz“ lennud.

Programmi «Н1-Л3» raames töötati kuumooduli ja kosmoselaeva põkkumiseks välja lähenemis- ja põkkumissüsteem „Kontakt“. 1970-ndal aastal algasid selle süsteemi katsetamiseks reaalselt Maa orbiidil toimuva kosmoselennu tingimustes ettevalmistused kahe «7К-ОК» tüüpi piloteeritava kosmoselaeva „Sojuz“ ettevalmistus. Esimene laev oli varustatud passiivse põkkumissõlmega, teisel aga vardaga varustet aktiivne põkkumissõlm.
Peale orbiidileviimist pidid laevad läbi viima otsingu ja lähenemise, põkkuma ning sooritama mingi aja jooksul ühislennu. Seejärel pidid laevad lahknema ning sooritama maandumise Maale.
Ettevalmistused nende lendude sooritamiseks algasid 1970. aasta septembris. Lennuks „aktiivsel“ laeval valmistusid põhimeeskond koosseisus Anatoli Vassiljevitš Filiptšenko ja Georgi Mihhailovitš Gretško. Duubelekipaažiks Lev Vassiljevitš Vorobjov ja Valeri Aleksandrovitš Jazdovski. „Passiivse“ laeva põhimeeskonna moodustasid Georgi Timofejevitš Dobrovolski ja Vitali Ivanovitš Sevastjanov. Dubleerivasse meeskonda treenisid end Vassili Grigorjevitš Lazarev ja Oleg Grigorjevitš Makarov.


L. Vorobjov(vasakul) ja V. Jazdovski 1973 aastal ettevalmistuste ajal lennuks laeval „Sojuz-13“

Lendudeks ettevalmistamise käigus täiustati süsteemi „Kontkt“ pidevalt. Seetõttu lükati pidevalt edasi ka laevade, mis 1970 aasta lõpul-1971 aasta alguses üleslaskmise korral oleksid saanud tähistuse „Sojuz-10 ja „Sojuz-11“, lende.

1971. aasta alguseks sai lõplikult selgeks, et kosmilistel aparaatidel süsteemi „Kontakt“ kasutama ei hakata, Kuuprogrammi põhised lennud lükati kanderaketi «Н-1» probleemide lahendamiseni edasi ebamäärasesse tulevikku. Transpordilaevade „Sojuz“ põkkumiseks orbitaaljaamadega ДОС valiti välja „koonus-lehter“ tüüpi põkkumissüsteem «Игла».
Seoses sellega langes ära vajadus põkkumissüsteemi „Kontakt“ abil laevade „Sojuz“ põkkumise katsetamiseks ning samuti langes ära vajadus lendudeks. 1971. aasta jaanuaris lennud tühistati.


Kosmoselaevade «Союз-12» ja «Союз-13» lendude tühistamine orbitaaljaama «Салют» (ДОС-1) juurde…

В 1969. hakati Eksperimentaalse masinaehituse keskkonstrueerimisbüroos (Центральном конструкторском бюро экспериментального машиностроения- ЦКБЭМ) V.P. Mišini juhtimise all piloteeritava orbitaaljaama «Алмаз» baasil, mis 1965 aastal V.N. Tšelomei juhatatud masinaehituse keskbüroos (Центральным конструкторским бюро машиностроения -ЦКБМ) loodi, projekteerima pikaajalist orbitaaljaama.
Samal ajal moodustati lendudeks sellesse jaama ka omaette kosmonautide grupp. 1970-ndal aastal formeeriti selle grupi kosmonautidest kolm meeskonda, mis asusid vahetult orbitaaljaama lendamise treeningute kallale. Meeskondade orbitaaljaama toimetamiseks töötati orbitaallaeva „Sojuz“ tüüp «7К-ОК» (11Ф615) baasil välja laeva transportmudel «7К-Т» (11Ф615А8), mis oli arvestatud kolmele ilma skafandrita kosmonaudile.
Kolmandale istmele laeva „Sojuz“ kabiinis pretendeerisid nii õhujõudude kosmonautide grupi insenerid kui ka ЦКБЭМ kosmonautide grupi tsiviilinsenerid. Tekkinud vastuolud kahe grupi vahel õnnestus lahendada kompromissiga- sõjaväe ja tsiviilinsenerid pidid meeskondade kooseisus järgemööda vahetuma.
Vastavalt sellele otsusele formeeritigi meeskonnad ДОС-1 tarvis. Esimene ekipaaž- Georgi Stepanovitš Šonin, Aleksei Stanislavovitš Jelissejev, Nikolai Nikolajevitš Rukavišnikov. Teine meeskond- Aleksei Arhipovitš Leonov, Valeri Nikolajevitš Kubassov, Pjotr Ivanovitš Kolodin. Kolmas meeskond- Vladimir Aleksandrovitš Šatalov, Vladislav Nikolajevitš Volkov, Viktor Ivanovitš Patsajev. Veidi hiljem alustas ettevalmistust veel üks, arvult neljas meeskond, koosseisus Georgi Timofejevitš Dodrovolski, Vitali Ivanovitš Sevastjanov ja kolmandaks määratud meeskonnaliige Anatoli Fjodorovitš Voronov.


P. Kolodin, A. Voronov

1971. aasta märtsis toimusid meeskondades muudatused. Esimesest ekipaažist viidi välja komandör Šonin ja teda asendas Šatalov kolmandast meeskonnast. Kolmandasse meeskonda määrati Dobrovolski, neljandasse Gubarev.
1971. aasta 19-ndal aprillil viidi ДОС-1 orbiidile ning sai nimetuseks „Saljut“. 23-ndal aprillil startis kosmoselaeval „Sojuz-10“ sinna esimene ekipaaž koosseisus Šatalov, Jelissejev ja Rukavišnikov. Põkkumise käigus vigastati laeva põkkumissõlme, halva ühenduse tõttu ei toimunud põkkumise hermetiseerumist. Kujunenud olukorras oli kosmonautide üleminek laevast jaama võimatu. Meeskond sai käsu jaama küljest end lahti ühendada ning Maale tagasi pöörduda. Lahtiühendumine õnnestus alles paari tiiru pärast ning õnneks jäi sealjuures vigastamata jaamapoolne põkkumissõlm. Lennuprogrammi ülesanded jaamas "Saljut" jäi Šatalovi poolt juhitud esimese ekspeditsiooni ekipaaži poolt täitmata.
Selle programmi täitmiseks hakkasid valmistuma“Sojuz-10“ „ebaõnnestunud“ meeskonna dublöörid Leonov, Kubassov ja Kolodin. Nüüd pidid juba nemad esimese ekspeditsioonina laeval „Sojuz-11“ jaama saabuma. Dubleeriva meeskonna ettevalmistuse läbisid sedapuhku Dobrovolski, Volkov ja Patsajev.
Mai lõpuks saadi ettevalmistustega ühele poole ja meeskonnad lendasid Boikonuri kosmodroomile. Kolm päeva enne starti avastasid meedikud Kubassovil varjud kopsus ning kõrvaldasid ta lendudelt seoses kahtlusega haigestumisest tuberkuloosi. Läbi vaadati ettepanek Leonovi ekipaaži koosseisu pardainsenerina Vladislav Volkovi lülitamisest, kuid Leonov arvas, et kuigi Volkov oli olnud dublööriks, pole ta lennuks valmis ning ei nõustunud temaga ühes meeskonnas lendama.
Riikliku komisjoni istung kümme tundi enne starti võttis vastu otsuse, et Leonovi meeskond kõrvaldatakse lennult ja Sojuz-11 meeskonnaks määratakse ekipaaž koosseisus Dobrovolski, Volkov ja Patsajev.
6-ndal juunil startis "Sojuz-11" kosmosesse. Kosmonaudid põkkusid edukalt jaamaga ning asusid lennuprogrammi täitma. Kõige rohkem elas lennust kõrvaldamist üle Pjotr Kolodin, kes valmistus oma esimeseks stardiks kosmosesse ja oli sellele nii lähedal. Paari aasta pärast avanes tal veelkord võimalus lennata kosmosesse, kuid sellest pisut hiljem
Peatselt peale „Sojuz-11“ starti võeti Valeri Kubassovilt uue, põhjalikuma meditsiinilise uuringu järel maha kõik meedikute piirangud. Ta ennistati meeskonda ja lubati edasistele lennueelsetele treeningutele. Kosmonaudid Leonov, Kubassov ja Kolodin alustasid ettevalmistusi lennuks orbitaaljaama "Saljut"järgmise ekspeditsiooni koosseisus laeval "Sojuz-12". Laeva start pidi toimuma 1971. aasta juulis-augustis. Dubleeriva meeskonnana treenisid selle lennu jaoks Gubarev, Sevastjanov ja Voronov.
1971. aasta 29. juunil toimus laeva Sojuz-11 Maale laskumisel maandumiskabiini dehermetiseerumine ning kosmonaudid Dobrovolski, Volkov Patsajev hukkusid.
"Sojuz-11" meeskonna hukkumise asjaolude uurimiseks moodustati uurimiskomisjon. Samal ajal jätkus hukkumisele vaatamata Leonovi ja Gubarevi meeskondade ettevalmistamine.
1971. aasta septembris toimus komisjoni otsustav lõppistung, millel viibisid ka kosmonaudid. Istungil esinenud Leonov ütles, et tema meeskond on jaama lendamiseks valmis. Kuid komisjon võttis vastu teise otsuse- lennud ajutiselt katkestada ning tegeleda laevade Sojuz viimistlemisega. Edaspidi pidid kosmonaudid sooritama lende skafandrites, mistõttu laevadesse Sojuz ai edaspidi paigutuda vaid kaks kosmonauti.
Sel moel toimus planeeritud neljast lennust jaama ДОС-1 vaid kaks. Kusjuures laeva "Sojuz-10" meeskond ei täitnud lennuülesannet. Leonovi, Kubassovi ja Kolodini lend laeval "Sojuz-12" ja Gubarevi, Sevastjanovi ja Voronovi "Sojuz-13"-l, mis oleksid võinud 1971. aasta augustis-septembris toimuda, muudeti ära.
Arvestades, et laevad "Sojuz" muutusid peale muudatuste sisseviimist kahekohalisteks, eemaldati Leonovi ja Gubarevi meeskondadest kosmonautide kandidaadid Kolodin ja Voronov. Alates 29-ndast juunist sooritas jaam „Saljut“ iseseisvat lendu, 1971. aasta 11. oktoobril lahkus jaam orbiidilt ja lõpetas eksisteerimise.


Piloteeritavate laevade "Sojuz" tühistatud lennud orbitaaljaamale ДОС-2…

Fikseerin siin teemas ühe uue intsidendi - toimumata jäänud stardi. Start katkestati vahetult enne countdowni.
Raketiks uus "Ангара" kosmodroomilt "Плесецк".
Putin telesilla abil olukorda jälgimas. Peale katkestust käskis Putin:"Rahulikult tunni aja jooksul razbiratsja ja ette kanda."

http://gordonua.com/news/worldnews/Ross ... 29220.html

Kosmost ootab vene naiste invasioon Sarah Brightmani toetusel...esmakordselt peale 20 aastat plaanib Roskosmos saata orbiidile naisterahva- 1976 aasta 22 aprillil sündinud ja Moskva lennundusinstituudi inseneridiplomiga lõpetanud Jelena Serova peaks plaanikohaselt startima ISSle selles kuu 26ndamal päeval.


http://lenta.ru/news/2014/09/03/serova/

Teine noorik raadio saatejuht Anna Kikina, plaanitakse kosmosesse saata paari aasta pärast.



http://news.ngs.ru/more/1029927/

Sarah Brightman aga ootab oma järge. Aastal 201 alustab ta treeninguid Tähelinnas, peale nende lõppu peaks ootama stardikompleks.

http://lenta.ru/news/2014/09/03/brightman/

Vahelduseks üks inglitekeelne lugu vene kosmosest:

The little-known Soviet mission to rescue a dead space station
How two Cosmonauts battled extreme cold, darkness, and limited resources to save Salyut 7.
http://arstechnica.com/science/2014/09/ ... e-station/

Venemaa ei ole valmis loobuma välismaa detailidest GLONASS satelliitide jaoks.
http://ria.ru/space/20140918/1024577241.html

Huvitav, kui olematuks muutub vene satelliitide eluiga peale välismaalt tarnitavatest detailidest loobumist? Juba praegu on GLONASSi (ja mitte ainult) omade eluiga vaata et kordades lühem ameeriklaste GPS omadest.

Juhtub kõigil... Vene kosmose hiilguse ja viletsusega on sellele juhtumil siiski natuke pistmist, Antares kasutab vana nõukaaegse NK-33 mootoril põhinevat edasiarendust.

http://www.usatoday.com/story/tech/2014 ... /18080871/

Hydrazine kirjutas:Juhtub kõigil... Vene kosmose hiilguse ja viletsusega on sellele juhtumil siiski natuke pistmist, Antares kasutab vana nõukaaegse NK-33 mootoril põhinevat edasiarendust.

http://www.usatoday.com/story/tech/2014 ... /18080871/

Vene uudistes rõhutati, et esimene aste Ukrainas toodetud.

Würger 190G kirjutas:Vene uudistes rõhutati, et esimene aste Ukrainas toodetud.

A see on vastavalt poliitilisele olukorrale, kust suunast parajasti tuul puhub. Aasta tagasi teatas vene propakanal RT, et tegemist on vene-ameerika projektiga:



Peale avariid muutus see imekombel sama RT teatel ukraina-ameerika raketiks:

Hydrazine kirjutas:Juhtub kõigil... Vene kosmose hiilguse ja viletsusega on sellele juhtumil siiski natuke pistmist, Antares kasutab vana nõukaaegse NK-33 mootoril põhinevat edasiarendust.

http://www.usatoday.com/story/tech/2014 ... /18080871/

Ei kasuta edasiarendust. Kasutabki 45 aastaseid NK-33 mootoreid, mida Aerojet on oluliselt täiendanud. Seda peamiselt selleks, et mootorid oleks sobivad USA juhtimissüsteemidega. Mootor ise koos turbopumbaga on sama riistvara, mis vedeles 30 aastat ilma kliimakontrollita angaaris kusagil Venemaal. Ja hiljem USA-s.

Kilo Tango kirjutas:Ei kasuta edasiarendust. Kasutabki 45 aastaseid NK-33 mootoreid, mida Aerojet on oluliselt täiendanud.

Kisub jamaks aga mis vahe on antud kontekstis arendusel ja täiendusel? Kui me võtame kiviaegse kivikirve ja mitte nii kiviaegse puuvarre ja kratsime päev otsa kukalt kuidas need asjad kokku sobitada omavahel, siis tulemusliku päeva lõpuks oleme me teinud mida? Täiendanud, arendanud, parendanud, analüüsinud, uurinud või veel midagi muud hoopis?

arendama - (vähehaaval) paremaks, täiuslikumaks, kvaliteetsemaks muutma, kõrgemale tasemele viima
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=arendama&F=M

Kas sinu mainitud Aerojet'i olulised täiendused ei kvalifitseeru arendustöö alla?

Hydrazine kirjutas:

Kilo Tango kirjutas:Ei kasuta edasiarendust. Kasutabki 45 aastaseid NK-33 mootoreid, mida Aerojet on oluliselt täiendanud.

Kisub jamaks aga mis vahe on antud kontekstis arendusel ja täiendusel? Kui me võtame kiviaegse kivikirve ja mitte nii kiviaegse puuvarre ja kratsime päev otsa kukalt kuidas need asjad kokku sobitada omavahel, siis tulemusliku päeva lõpuks oleme me teinud mida? Täiendanud, arendanud, parendanud, analüüsinud, uurinud või veel midagi muud hoopis?

arendama - (vähehaaval) paremaks, täiuslikumaks, kvaliteetsemaks muutma, kõrgemale tasemele viima
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=arendama&F=M

Kas sinu mainitud Aerojet'i olulised täiendused ei kvalifitseeru arendustöö alla?

Ma saaks oma talupoja loogikaga nii aru, et edasi arendatud asi on selline, kus võetakse olemasolev konstruktsioon, viiakse sisse parendused ja täiendused ja toodetakse asi värskelt valmis. Täiendatakse füüsiliselt olemasolevat asja.

mx77 kirjutas:Ma saaks oma talupoja loogikaga nii aru, et edasi arendatud asi on selline, kus võetakse olemasolev konstruktsioon, viiakse sisse parendused ja täiendused ja toodetakse asi värskelt valmis. Täiendatakse füüsiliselt olemasolevat asja.

Parendust ja täiendust saab olemasolevale asjale sisse viia siis kui sul on need välja töötatud. Nende väljatöötamine ongi ju arendus. Aerojet ise kirjutab oma kodulehel selle tegevuse kohta nii: "Aerojet has been developing design modifications to the NK-33 since the mid-1990s to ensure that the AJ26 is suitable for commercial launchers."