www.militaar.net

Aspelund kirjutas:Hannibal Protocol
http://foxtrotalpha.jalopnik.com/israel ... 8/+pgeorge

What is known about the Hannibal Protocol, also known as the Hannibal Directive, is simple enough. While the actual wording of it is still secret, the gist is clear – when a soldier is in the process of being abducted by enemy forces, do anything possible to prevent that soldier's capture.

And "anything possible," in the Hannibal Protocol's case, includes everything up to and including IDF forces shooting and killing the captured soldier themselves. The thinking behind it was, partially, that a quick and painless death at the hands of your own teammates was preferable to likely torture, definite confinement, and potential painful death. And partially, it is thought to serve as a deterrent to future kidnappings.

The Galil was mostly used by mechanized and armored units, where its folding stock made it easier to store in vehicles. The M16A1 was more common in Israeli service in the 1970s and 1980s because Vietnam-surplus rifles were sold cheaper than it would cost to manufacture new Galils.[citation needed] Around 1975, M16A1s from the U.S. Military Aid Program (MAP) arrived for Israel, which utilized them for infantry forces to allow them to carry a lighter weapon on patrols. The Galil was still kept in use by some services, including the Knesset Guard.[3]

maksipoiss kirjutas:No näedsa http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uu ... d=73039653 . Kohe kaminasse spetsialistiks .

krizz kirjutas:Iisrael ei ole tegelikult klassikalises mõttes demokraatlik riik. On selgelt välja kujunenud Meie ja Nemad. Nende vastu võib vajadusel kasutada ka võtteid, mis on vastuolus rahvausvaheliste regulatsioonidega. Valitseb pigem apartheidipoliitika. Kõik see, eriti mingi iseseisev kaitspoliitika, on tänases liberaalses Eestis mõeldamatu.

Iisraelis ajateenistuse läbinud Eesti neiu: Ohuga harjub

Häireolukorras olev Iisrael tundub sealsetele inimestele turvaline paik, sest rünnakuteks ollakse rohkem valmis ning sõjaväeteenistuse läbinud kodanikke on harjutatud eriolu­kordades tegutsema.

Tartus kooliteed alustanud Maria Veksler (22) oli üheksane, kui ta koos venna, õe ja vanematega Iisraeli kolis. Esimese asjana jagati saabujatele gaasimaskid ja uus reaalsus jõudis pikemata pärale.

Kohtusime temaga eelmisel nädalal Jeruusalemma vanalinnas Jaffa värava lähedal, et rääkida Maria hiljuti lõppenud ajateenistusest Iisraeli armees. Sama koha lähedal värvisid õhtul prožektorid linnamüüri Prantsuse lipuvärvidesse. Inimesed peatusid, et seda silmitseda ning võhivõõradki arutasid omavahel olukorda Euroopas.

„Ma tunnen end praegu Iisraelis kõige kindlamalt,“ ohkas üks eakas proua. „Meil on küll ohtlik, kuid ikkagi turvalisem, kui mujal.“ See suhtumine oli silmapaistvalt valdav ning inimeste usk sellesse, et riik suudab neid kaitsta, on muljetavaldav ka uudiste valguses, mis teatavad pussitamistest ja tulistamistest tänavatel.

***

Maria, lisaks vennale oled ka sina oma õega läbinud Iisraeli kodanikuna ajateenistuse. Eestis on väga raske mõista, et neiud saadetakse sunniviisil sõjaväkke.

Armeeteenistus käib Iisraelis tavaelu juurde. See on inimestele võimalus anda oma panus riigi heaks, ei mõelda, et oh, nüüd ma raiskan oma elust aega. Mina lõpetasin teenistuse eelmisel aastal ja siis oli tüdrukute aeg kaks ja poistel kolm aastat. Nüüd on tüdrukud ajateenistuses 2 aastat ja 4 kuud ning poisid 2 aastat ja 8 kuud.

Eestis püüavad isegi paljud poisid sõjaväest viilida ja on hulk neid, kes ei sobi oma tervise pärast nagunii. Kuidas siin?

Eks siin on ka selliseid. Mõned slikerdavad ka selleks, et saada parimatesse kohtadesse.

Millised need on? Ja kuhu sina sattusid?

Näiteks tahetakse eriüksustesse või saada piloodiks, mis kestaks seitse aastat. Samuti on populaarne luure. Tüdrukuid ei panda lahingvõitlejate üksusesse, aga mina olin seal oma sporditausta tõttu.

Olen kümme aastat teinud iluvõimlemist ja kergejõustikku ning sporditreeneriks olemine oli minu jaoks võimalus anda endast sõjaväes parim. Aga muidugi läbisin ma koos teistega sõduri baaskursuse.

Su õde ja vend olid läinud armeesse enne sind. Nende kogemus ja jutud ei hirmutanud?

Kui küsida inimeste käest Iisraelis, siis nad enamasti ütlevad, et sõjaväeteenistuse aeg oli nende elus parimaid! Sealt saab palju sõpru ja see aeg muudab inimest. Minu õde oli tegelenud laulmisega ning tema oli sõjaväe bändis ja mu vend oli lahingvõitleja õhudessantväes.

Iisraeli tänavapildis võib kohata erariietes neide ja noormehi, kes kannavad relvi kaasas. Kas see on ajateenistuse ajal kodus käies nõue?

Kui tänaval kõnnib relvaga inimene, saab üldiselt kohe tema hoiaku, näo ja relva järgi aru, kas ta on ajateenija.

Koju jõudes tuleb panna selga erariided, sest vorm võib olla sihtmärk. Mõned üksused on sellised, kus tuleb relva ka siis kaasas kanda, kui koju saad. Relv peab olema turvaliselt luku taga või kui seda võimalust pole, endaga kaasas ja siis kannadki seda nagu käekotti.

Meie õega ei pidanud relva koju kaasa võtma, vend küll. Kergem on muidugi, kui pea, sest kui unustad selle kuhugi või juhtub midagi, siis … see on õudne!

Minu baaskursuse ajal juhtus ühe tüdrukuga, et ta läks duši alla ja jättis relva voodi peale. Seda ei tohi aga teha, sest keegi võib sisse tulla ja selle ära võtta. Ka tema oleks pidanud relva võtma duši alla kaasa. Komando tuli sisse ja võttis selle ära, peamiselt selleks, et näidata, kui ohtlik see on. Ta sai ka karistuse, ei saanud koju paar päeva. Neid juhtumeid tuleb ette, et püsse vahel unustatakse ka näiteks bussi. Aga sa ei taha sellesse olukorda sattuda ja sa ka ei tea, kuhu see relv võib lõpuks jõuda.

Iisraelis on esindatud erinevad religioossed suunad. Kuidas need sõjaväes kokku klapivad, kas sellega arvestatakse seal?

Kõigega arvestatakse. Aga muutuse toob juba see, et kõik on ühes olukorras ja kannavad samu riideid, kõik on ühel pulgal. See teeb asja kergemaks ja inimesi ei hinnata nende usu või muude asjade järgi. Inimesed on avatumad ja meeskonnatöö soodustab seda veelgi.

Iisraelis öeldakse, et rahvas ehitab üles sõjaväe ja sõjavägi ehitab üles rahva.

Kuidas vanemad suhtuvad oma sõjaväes olevatesse lastesse?

Vanematele läheb see väga korda. Ühelt poolt püütakse rohkem poputada, teisalt julgustada ja ergutada. Vahel, kui on mõni erilisem päev, tulevad vanemad suurte pottidega ja toovad kõigile süüa. Nad on väga uhked ja räägivad palju sellest, kuidas lapsel läheb ja kus ta parasjagu on ja mida ta teeb.

Kas ajateenistuse ajal satutakse reaalsesse sõjategevusse?

Jah, muidugi. See on olukord, kus koged, et see kõik on päris ning mõistad ka, kui oluliseks on saanud teised inimesed. Eelmisel aastal, kui oli Gazaga viimane suur konflikt, siis minu üksus läks kõik sinna, aga mina mitte, kuigi ma väga tahtsin! Aga mulle öeldi, et mind pole mõtet saata, seal pommitatakse ja kui ma istun bussis, võib see saada tabamuse, mis oleks mõttetu surm. Aga mu sees oli teadmine, et ma peaksin seal olema, kus on mu üksus.

Sõjavägi liidab inimesi väga tugevalt. Poisid, kes on koos ohuolukordades, muutuvad lähedasemaks kui vennad. Ekstreemsed olukorrad sulatavad inimesed kokku nii, nagu kaks kivi oleks üheks kokku pressitud. Üks meeskond, keda ma treenisin, kaotas kaks meest Gazas ja hiljem veel ühe Nepaali maavärinas, kui nad koos matkasid. See valu oli õudne. Nende side ulatub vereni.

Oled sa võrrelnud oma kogemust Eesti sõprade ajateenistuse kogemusega?

Ikka ja see on väga erinev. Iisraelis on oht tajutav ja siin pannakse sõjaväe alla ka palju rohkem raha. Ma ei ütle, et kõik tahavad sõjaväkke minna, aga see on siin olemuses sees. Arusaamine on teine. Kui ma ütlen Eestis kellelegi, et ma olin kaks aastat sõjaväes, siis nagu ehmutakse ja küsitakse, et kas sa siis ei saanud kuidagi sealt välja ja miks sa tegid seda?

Pärast ajateenistust olen Iisraelist eemal olles tundnud, et mu koht on siin. Palju sellest tundest tulebki sõjaväe ajast, mis tõi mu lähedale selle maa valudele ja rõõmudele.

Pariisi sündmuste valguses on inimesed siin öelnud, et Iisrael tundub neile turvaline, kuigi siingi on kaks kuud kestnud pussitamised ja tulistamised. Millest see tunne tuleb?

Iisrael on nii lähedal terrorile, et oskab end kahtlemata kaitsta paremini, kui need, kel kogemust pole. Muidugi, ka siin on olnud õudseid asju, on pandud pomme. Ka praegu on halbu asju olnud. Aga siin on mitu korda juhtunud, et kui keegi tuleb ja hakkab noaga ründama, siis teised inimesed tulevad appi!

Oli juhus, kus rünnaku ajal üks inimene tegi vihmavarju lahti ja hakkas pussitajat sellega eemale tõukama, teine kasutas selfie sticki ja tagus sellega ja ka lihtsalt kotiga on vastu mindud. Inimesed on nii valmis, sul polegi siin teist võimalust. Kas Pariisis tuleksid möödujad niimoodi appi? Ma ei ütle, et nad on halvemad inimesed, aga neil ei ole seda kogemust, mis tuleb kasvõi sõjaväetreeningust, sellest mõtlemisest, et kui midagi on, siis oled kohe valmis olukorda sisse hüppama.

Ma ei tea kohta maailmas, kus ma tunneksin end nii turvaliselt kui siin. Seda on imelik öelda, sest kõik on siin nii lähedal ja reaalne, aga kui me näeme sõjaväge oma tänavatel, siis teame, et meil on valmisolek tegeleda terroriohuga.

Mida naised üldse armees teevad?

Ainult 18-20 protsenti sõjaväest on võitlus, ülejäänu moodustavad tugiteenistused. Näiteks mina pidin valmistama poisid nii hästi ette, et nad oleksid füüsiliselt valmis kõndima pikka maad raskete kottidega. Paljudel oli selja- ja põlvede probleeme, minu ülesanne oli neid vähendada, treenida üldist tugevust ja vaadata, et nad sööksid nii, et oleks piisavalt proteiini ja muud vajalikku. Et hoida neid tervena.

Naised pannakse tegema asju, milles nad on tugevad. Poisid austavad seda ja kuulavad. Muidugi võib see olla vahel naljakas. Mul oli trennis 20 suurt matšot ja üks neist ütles ühel päeval, et kuule, sa oled nagu väike tibu, aga me kuulame sind ja teeme kõike, mida sa ütled! Ja nii ongi.

Öeldakse, et iisraellased on suured kaebajad. Mille üle kurdetakse sõjaväes kõige enam?

Kõige! Kurdetakse kõige üle, mille üle saab kurta: söök, dušid… iga väike asi, eriti kui on puhkeaeg. Aga kui siis on vaja minna ja midagi ära teha, minnakse ja tehakse see ära kõige paremal viisil.

Tunned sa, et oled oma väljaõppega paremas positsioonis, kui need Euroopa tüdrukud, kellele militaarmaailm on tundmatu?

Raske öelda. See on lihtsalt teine vaade asjadele. Kui ma läksin pärast sõjaväge mõneks ajaks Rootsi, siis see oli päris kõva šokk, sest kõik oli nii vaikne ja rahulik, ei olnud vaja mõelda elu ja surma peale.

Tuleb aru saada, et me ei ela siin hirmu all. Hirm paneb inimese krampi ega aita midagi saavutada. Aga kui inimene on ettevaatlik ja valmis, siis see aitab paremini elada ka oma tavaelu. Praegust põgenikelainet vaadates me ei tea ju tegelikult, kes Euroopasse tulid ja selle teadmise ees ei saa silmi sulgeda.

Sinu kogemuse põhjal – kas Eestile võiks olla sellest abi, kui meie tüdrukud läbiksid sõjaväes väljaõppe?

See oleks äge! Ma ei arva, et tüdrukud peaksid olema nagu poisid, aga nad saaksid täita neile sobivaid ülesandeid ning nende side üksteise ja oma maaga muutuks veel tugevamaks.

Raskused liidavad ja siis on ka näha, kes inimesed tegelikult on. Pingeolukord toob tugevused ja nõrkused välja, oled seal täiesti paljastatud ning teised samamoodi. Kui põlvkonnad põlvkondade järel lähevad sellest katsumusest koos läbi, siis võid mõelda, mida see teeb ja kuidas see inimesi liidab.