„Sküütide“ tuumakilp.
Venemaa katsetab põhja(донную)raketti.
Laadoga järv
Foto: Andrei Arhipov/RIA „Novosti“
Peterburi konstrueerimisbüroo „Rubiin“ ja Makejevi nimeline Miassi riiklik raketikeskus lõpetasid pikka aega mere- või ookeani põhjas ooterežiimil ja käskluse peale maismaal või merel asuvate sihtmärkide tabamist võimaldava ballistilise raketi „Sküüt“( «Скиф») loomise. Raketisüsteemi katsetused on määratud 2013. aasta juuni lõppu ning juhul, kui need osutuvad edukaks, antakse rakett üle kaitseministeeriumile riiklikeks katsetusteks. Riiklikele katsetustele järgnev relvastusse võtmine võib aga muuta tunduvalt keerukamaks Venemaa suhteid teiste riikidega, kuna hetkel jõus olev kokkulepe USAga ei näe ette strateegiliste rakettide paigutamist väljaspoole allveelaevu paksu veekihi all.
Perspektiivse ballistilise raketi tehasekatsetused peavad toimuma Valge mere põhjast. Ajaleht „Izvestia“ sõnul kasutatakse raketi merepõhja paigaldamiseks diisel-elektrilist katseallveelaeva B-90 „Sarov“ Projekt 20120( Б-90 «Саров» проекта 20120) mis on juba taoliste ülesannete täitmiseks modifitseeritud. Laev on varustatud meetrise läbimõõduga torpeedoaparaadiga ning täiendavate ballasttsisternidega, mis mis peavad tagama allveelaeva stabiilsuse ja püsivuse vee all peale raketi vallapäästmist. Katsetuste käigus kontrollitakse raketti ja selle merel asuvalt laevalt allveelaevale laadimise süsteeme. Makejevi nimeline keskus kinnitas samuti „Sküüdi“ väljatöötamist, kuid projekti üksikasju ei paljastanud.
Esmakordselt hakkasid sõjaväelased merepõhjas baseeruvatest rakettidest rääkima 60-ndate esimesel poolel, kuid otsustavaid samme suuremahuliste projektide realiseerimiseks siiski toona ette ei võetud. Strateegilise relvastuse merepõhja paigutamine tõotas rakettide positsiooni praktiliselt absoluutset salastatust, välistas neile vaenulike allveelaevade ligipääsu ja tähendas vastavalt ka tillukest eduseisu võidurelvastumises. Peale selle oleksid vee alla paigutatud tuumarelvade kandjad võimaldanud mõnevõrra kokkuhoidu sõjalistelt kulutustelt, kuna selliste rakettide baseerumiskohad poleks vajanud tugevdatud valvet ja võimsaid kaitseehitusi.
70-ndatel loobuti USAs rakettide merepõhja paigutamise ideest ja tehti panus kõrge kaitseastmega(ka tuumaplahvatuse vastu) maapealsetele stardišahtidele. NSVL seevastu asus samade 80-ndate teisel poolel välja töötama perspektiivsete põhjarakettide üldisi põhimõtteid ja ülesandeid nende loomiseks, 90-ndate algul esitas aga Nõukogud Liidu kaitseministeerium Makejevi nimeliselt raketikeskusele tellimuse sellise raketi väljatöötamiseks. Projekt salastati, teada on vaid, et kuskil 2005 aasta paiku algas põhjarakettide esimeste katsemudelite tootmine, 2008 toimusid aga esimesed katsetused. 2009 aastal saadeti katsemudel viimistlemisele.
Rakett „Sineva“
Foto: warsonline.info
Huvitav on, et NATO klassifikatsiooni järgi tähistatud „Sküüt“ «Скиф» (SS-N-23 Skiff) on kolme astmeline vedelikkütusega allveelaevadele mõeldud ballistilised raketid R-29RM, mis võeti relvastusse 1986-ndal aastal. Praegusel hetkel on vene mereväe relvastuses raketid R-29RMU2.1 „Sineva“, 2012 aasta veebruarist aga tulevad kasutusele moderniseeritud kandjad R-29RMU2.1 „Lainer“Need raketid on allveelaevade Projekt 667BDRM“Delfin“( проекта 667БДРМ «Дельфин») põhirelvastuseks. Ka need raketid on välja töötatud Makejevi nimelises keskuses. On rakettidel „Sküüt“, „Sineva“ ja „Lainer“ ühiseid jooni, pole teada.
Milliseid tehnilisi lahendusi uute rakettide juures kasutatakse, pole samuti esialgu veel teada. Suure tõenäolsusega pole tegu mitte niipalju uue kanderaketiga tuumapeade jaoks(kuna vahendite ja aja ökonoomsemaks kasutamiseks võib kasutada sedasama „Sineva“ tüüpi raketti minimaalsete ümbertegemistega või siis hoopis uut raketti R-30 „Bulava“), vaid spetsiaalse konteineriga raketi säilitamiseks sügavustes ja sealt startimiseks. Selline konteiner peab olema suuteline kaitsma raketti pikaajaliselt suure surve, keskonna korrodeeriva mõju eest ning tagama side ja infovahetuse komandopunktiga. Enne starti võib selline konteiner pinnale ujuda ning saavutanud vajaliku sügavuse raketistardiks,(ligi 50 meetrit), lubada raketil startida.
Ilmselt võidakse konstruktsiooni lihtsustanmise huvides kasutada õhuga läbipuhutavaid ballasttsisterne. See võimaldab pöörata konteineri horisontaalasendist vertikaalasendisse ning tagada pinnaletõusu. Selline lahendus lihtsustab raketi veealust paigaldamist- allveelaev peab vaid konteineri välja laskma, veenduma selle süsteemide korrasolekus ning sidesüsteemide töös ja baasi tagasi pöörduma. Kogu ülejäänud tegevuse eest vastutab juba põhjasüsteem ise. Selgusetuks jääb vaid üks- kuidas planeeritakse organiseerida sidet vee all asuva raketi ja komandopunkti vahel?
Muideks, otsest operatiivajadust merepõhja paigutatavate rakettide omamiseks Venemaal praegusel ajal pole. Riiklikus relvastusprogrammis on küll ette nähtud tuumatriaadi merekomponendi arendamine, kuid jutt käib eeskätt allveelaevadest „Delfiin“ ja nende ümberrelvastamisest rakettidega „Lainer“, samuti kaheksa uue „Bulavadega“ relvastatud allveelaeva „Borei“ ostmisest. Triaadi merekomponendi arendamisele pööratakse suurt tähelepanu, kuna nimelt allveelaevad on suutelised varjatult(kuni rakettide stardini) lahingupatrullimist läbi viima ja pidevalt muutma tuumapeadega varustatud rakettide asukohta.
Allveelaev „Akula“ raketisahtid.
Foto: Erikonstrueerimisbüroo „Rubiin“
Lisaks erinevalt allveelaevadest, mis võivad vabalt terves maailmaookeanis ümber paikneda, on põhjarakettide kasutus piiratud rahvusvaheliste kokkulepetega. 1972 aastal jõustus „Kokkulepe merede ja ookeanide põhjas ja sügavustes tuuma- ja muude massihävitusrelvade keelustamisest“, või lühidalt „Kokkulepe merepõhjast“. Tänaseks on sellele alla kirjutanud 94 riiki(„Tuumaklubist“ pole sellele alla kirjutanud Prantsusmaa, Pakistan ning Põhja-Korea). Dokument keelab tuumarelvade mere- või ookeani põhja paigutamise väljaspool 12-miilist territoriaalvett.
Sel kombel saab Venemaa uuteb rakettide „Sküüt“ relvastusse võtmise korral paigutada neid ainult siseveekogudesse ja territoriaalvetesse Vaikses ookeanis või Põhja-Jäämeres. Kusjuures suurim salastatus tagatakse vaid suure sügavusega siseveekogudesse paigaldamisega, näiteks Laadoga järve(maksimaalne sügavus 230 m, keskmine 51 meetrit), Kaspia merre(1025m/208m), või Sajano-Sušenskoe veehoidlas(220m vahetult elektrijaama tammi juures ja vähim sügavus 30 m).
Lõpuks, rakettide „Sküüt“ relvastusse võtmine võib muutamärkimisväärselt keerukamaks Venemaa vastastikused suhted teiste riikidega, eeskätt USAga. 2010 aastal Moskva ja Washingtoni poolt allkirjastatud ja 2011 aastal jõustunud strateegilise ründerelvastuse vähendamise leping(SRP-3) ei näe ette põhjarakettide loomist ja laialipaigutamist. Mis tähendab, et raketi relvastusse võtmise korral tuleb Moskval jõuda Washingtoniga kokkuleppele kehtiva lepingu muutmise osas. Tõenäoliselt ameeriklased sellistele muudatustele ei lähe või siis nõuavad Venemaa positsioonide muutmist Euroopasse rajatava raketikilbi küsimuses.
Raketikompleksi „Sküüt“ väljatöötamist vene kaitseministeerium esialgu ametlikult kinnitanud pole. Seda, et need kompleksid oleks lülitatud Venemaa relvastusprogrammi aastani 2020, varem ei teatatud, kuigi on öeldud, et programm sisaldab uue suure tegevusraadiusega ballistilise raketi väljatöötamist, mis peab asendama vananenud raketti R-36M2 „Vojevoda“. Mingeid ühemõttelisi järeldusi „Sküüdi“ kohta teha on ilmselt veel vara. Pole välistatud, et juba NL aegadel startinud projekt jääbki projektiks, saadud kogemused aga leiavad kasutamist teistes militaarleiutistes.
Vasslili Sõtšev
http://lenta.ru/articles/2013/05/23/missile/
Ссылки по теме
Россия испытает «донную» баллистическую ракету
lenta.ru, 21 мая 2013