Lugedes jätkuvalt postitusi siinses mammuteemas ning olles samal ajal sunnitud puhkusel, mõtlesin et võiks põhisündmustest kirjutada kokku ülevaatliku konspekti. Lisasin ka mõned oma hinnangud, mis ilmselgelt ei pretendeeri mingile „viimasele tõele“.
Loodan, et tervikust ei kistaks taas välja üksikuid katkeid, presenteerides neid minu „venemeelsusena“ või mis iganes meelsusena. Omaarust pole kunagi varjanud oma vägagi kriitilist suhtumist Ukraina keskvõimu, sest peale oranži revolutsiooni taandarengut, mille vilju olen ise kogenud, ei piisa mulle lihtsalt loosungitest ja õõnsast retoorikast. Viimased presidendivalimised näitasid samuti, et vaatamata riigi ühes osas toimuvale sõjale ei suudeta üle olla eelarvamustest ja isiklikest huvidest, eelistades sageli Ukraina huvidele isiklikke ambitsioone.
Alljärgnev ongi selline konspektiivne ülevaade seni toimunust, kust on näha kes ja kuivõrd vastutab ühe või teise tegevuse eest, on mõned minu hinnangud ja ka oletus, et mis saab edasi. Võimalik, et minu kasutatud terminoloogia või sõnakasutus on kohati ebaõige, andke andeks ma ei oma sõjaväelist haridust.
Ukrainlaste väljaõpe ja sõjaline haridus:
Minu arust – ma kordan taaskord juba varem väidetud - on Ukraina sõjaväelane või siseministeeriumi võitleja, kui ta on hästi motiveeritud ja hästi varustatud, oma individuaalse väljaõppe tõttu sama hea kui ükskõik milline tema oponent. Ehk siis alalise valmisolekuga Ukraina üksustes teenijad omavad head individuaaltasemel väljaõpet.
Ma ei ole ka siiani suutnud tuvastada ühtegi tõsiseltvõetavat allikat, mis väidaks et teoreetiliselt tasemelt oleksid Ukraina noorem-, kesk- või vanemastme komandörid alaharitud või viletsamad oma vastastest olgu need siis sepakad või VF relvajõudude esindajad.
Kõrgema juhtkonna puhul usun, et kindralstaabi haridusega kaasneb Ukrainas kindlasti lähipiirkonnas peetud kolme sõja – mille üheks osapooleks oli alati ka Ukraina tänane oponent –igakülgne ja igal tasemel läbihekseldamine. Seetõttu jäävad mulle arusaamatuks väited või õigustused, nagu oleksid ukrainlased (staabi tasemel) alles „praktilisel koolitusel“, ning et küll ajapikku ka oskused tulevad. Selliste väidete puhul võiks päris suur osa maailma sõjavägesid (kaasaarvatud Eesti ) omad pillid kokku panna.
Sündmused:
Tuleb kindlasti vahet teha, mis tegevustest on operatiiv-taktikalise, mis on strateegilise ja milline on poliitilise iseloomuga. Viimaste puhul võib vastutuse puhul tõepoolest näpuga näidata riigi või (teistel juhtudel) sõjaväe juhtkonna poole, kuid sageli on paljudki siin käsitletud tegevused täiesti operatiiv-taktikaliste iseloomuga, mille puhul ei tasuks sisse tuua strateegilist mõõdet. Poliitilisest rääkimata.
ATO alguses oli Ukraina poolne käsuahela kõrgem ots selgelt siseministeeriumi meeste käes ning just nende juhtimisel (planeerimisel) toimus ka Donetski lennuvälja vabastamisoperatsioon, mis oma edukuses lõi võltsarusaama, et nüüd paneme aga samamoodi edasi. Ka siinses foorumis tekkis teatav eufooria, mis siiski oli ilmselgelt enneaegne. Märkusena tasuks mainida, et mitmedki sepkade suured kaotused võis kirjutada hoopis nn „friendly fire“ kontosse. Nii selle kui ka muude piiratud operatsioonide valguses, selgus et sellel ajal puudus sepkadel ühtne juhtimiskeskus ning tegutseti välikomandöride „süsteemis“. Jah, mingi koordineeritud tegevus toimus varustuse ja meeste toimetamisel lahingupiirkonda Venemaalt, kuid ei ole mingit alust uskuda, et kuskil pesitses staap (või staabid), kellele allus ja kes kordineeris(id) kogu seda kirjut seltskonda operatiiv-taktikaliselt.
Venemaa retoorika oli sel ajal ähvardav ja tegevus piiri ääres demonstratiivne.
Peale Donetski lennujaama tagasivallutamist, üritati siseministeeriumi meeste all ATO ofensiivi intensiivistada, kuid juba siis oli selge (vastane hakkas alla kukutama erinevaid lennuvahendeid ja sepakad alustasid kaudtule andmisega), et sõjaväeliste operatsioonide eesotsas peaksid planeerimise ja koordineerimisega tegelema kaadrisõjaväelased ja mitte siseministeeriumi mehed. Sõjaväelastel on nimelt erinevate väeliikide võimekusest ning koostööst (teoreetiliselt vähemalt) parem arusaam. Sisuliselt muutus kogu see jant juba piiratud mõõtmetega sõjaks, kuigi tegevuse nimetus jäi samaks - ATO.
Esimene kott:
Sõjaväelaste juhtimise all viidi läbi edukad Slavjanski ja Kramatorski vabastamise operatsioonid. Kuna üle piiri, mille üle kontroll hakkas Ukraina keskvõimul käest ära libisema, liikus üha enam tehnikat ja ka mehi, siis otsustati läbi viia nn piiri sulgemise operatsioon. Mille puhul kaks suurt grupeeringut liikusid kahelt poolt mööda piiri, soovides kuskil ilmselgelt kohtuda, et panna piir täiesti lukku. Venemaa retoorika ja tegevused piiri ääres ei olnud muutunud ja selle pinnalt tekib ka oluline küsimus, et kas Ukraina sõjaväeluure (ja luure üldse) magas maha venelaste ettevalmistused järgnevaks (piiriülene tulistamine) või eirati seda mingil põhjusel ATO keskstaabi tasemel. Isegi kui magati maha, siis järgnev on ilmselgelt strateegiline viga ehk kui sai selgeks, et venelased annavad piiriülest kaudtuld, mille käigus löödi puruks kahe brigaadi baasil moodustatud koondüksus ja millest kogu sotsiaalmeedia päevi kellas, siis oleks pidanud minu subjektiivsel arvamusel järgnema strateegiline taganemine. Mis aga toimus? Jätkati varustuse ja meeste saatmist koondumiskohtadesse, kus neid lihtlabaselt ootas mõne ajapärast hästi sihitud kaudtuli. Kolonne, mis aga vedasid varustust ja mehi, ründasid mobiilsed sepakade üksused. Vaatamata kaudtulele oli siiski lõpuks põhjapoolsesse kogunemisalale liigutatud kokku niipalju mehi ja varustust, et edasine oli vaid vormistamise küsimus. Ilma manööverdamisvõimekuseta, sisuliselt staatiliselt paigal kükidades, muutus kogu see mass kordades väiksematele mobiilsetele üksustele lihtsaks märklauaks. Rääkimata piiriülesest kaudtulest. Kui lõpus saabus käsk taganeda, toimus see üsnagi kaootiliselt ja kohati oldi sunnitud ületama Venemaa riigipiiri. Esimene suurem kott oli minu arust pigem strateegiline prohmakas, mille puhul siiski ka operatiiv-taktikaliselt tehti mõningaid vigu (näiteks paigutati avamaastikul Zelenopoles oma tehnika nagu oldaks ülevaatusel).
Teine kottide laine:
Peale esimest kotti on võimalikud kaks varianti (samal ajal jätkus mäletamistmööda ikkagi edukalt Severodonetski eendi likvideerimine ukrainlaste poolt), mis juhtus:
Esiteks, võimalik, et sel ajal töötati ATO’s välja uus plaan. Mille puhul võib ukrainlaste järgneva tegevuse tõttu oletada, et plaan nägi ette pidevat survet vastasele, keda eeldati tõmbuvat tagasi kahte suurlinna ning ka Venemaale. Suurlinnad oleks pandud rõngasse ja ülejäänud värdriikide territooriumid oleks puhastatatud samal ajal separaatoritest.
Või teise variandina, kogu see planeerimine oli tehtud ära juba varem ning käiku läks juba valmis plaani teine osa. Ehk siis eksisteeris suurem plaan, mis nägi ette kahekordset piiramisrõngast – kogu piiri hõlmavat ukrainlaste kontrolli all oleva tsooni tekkimist ning linnade ümber olevaid piiramisrõngaid, lisaks väiksemate katelde tekitamine värdmoodustiste sees, mida oleks siis jõudumööda puhastatud. Kui see teine variant ongi tegelikkus, siis on selle „töösse minek“ minu arust imelik, sest plaani esimese osa eesmärk jäi saavitamata – piir ei olnud lukus. Samuti tekitab minus kummastust, miks jäeti arvestamata Vene faktor, mis oli juba kaudtule andmisega isegi mitte enam „potensiaalne“ vaid „reaalne“ ? Meenutan, et piltide pealt on näha, et ukrainlastel olid kaasas ka OSA õhutõrje süsteemid! Milleks? Arvestati ikkagi VF õhujõududega? Millest ikkagi selline kiirustamine?
Kas tõesti vastavad tõele väited, et järgmine eesmärk taheti saavutada iseseisvuspäevaks ja seetõttu eirati vägagi olulisi nüansse? Ei oska kommenteerida. Mingil määral toetab seda väidet kohutav kiirustamine, mis järgnes (näiteks saab Šahtjorski ohvrid kirjutada just selle kiirustamise kontosse).
Niisiis, moodustati suured Ukraina koondüksused, mis üllatavalt kergelt liikusid läbi vastaste alade oma nn lähtepositsioonidele. Lühikese ajaga koondati vägagi piiratud aladele muljetavaldav kogus tehnikat ja laskemoona (see kõik tuleb sepakate hilisematest demonstratsioonvideode lõikudest välja). Aga umbes sellel ajal (kattub ajaga, mil Donbass teatas 2/3 Illovaiski linna vallutamisest), hakkasid vastupidises suunas liikuma Venemaal koostatud lahingugrupid.
Minu arust olid nad valdavalt erinevate motolaskurbrigaadide baasil kokku pandud üksused, mis sel ajal kasutasid valdavalt mahakantud või kohe mahakantavaid tanke, mille puhul mahakantav ei tähenda alati „ära trööbatud“ (kuigi videodes kohtab ka selliseid). Lihtsalt Venemaal vahetatakse hetkel Т-72БА’sid Т-72Б2’de (Рогатка) ja 2012.aastast kohati ka T-72Б3’de vastu. Just „humanitaarkonvoi“ liikumise ajal oli märgata ka ühte „sarvikut“. Pole aga ühtegi tõestatud fakti, et kasutatud oleks T-90’d, mida muidugi välistada ei saa. Mundrid, mis venelastel seljas (v.a. vangistatud dessantnikud) ei ole täna Vene sõjaväes alalise valmisolekuga üksustes kasutusel. Tankid, mida kasutati, ei olnud tänases kamuflaažis. Samas kohtusid ukrainalstega järgnevates lahingutes ikkagi VF kaadrisõjaväelased, lepingulised sõdurid ja ajateenijad, kes olid enamasti lahingugruppides, mille puhul ei ole päris õige kasutada Venemaal kasutusel olevaid brigaadi- või diviisinumbreid. Neid üksusi ei juhitud brigaadide või diviiside alalistest staapidest vaid nende juhtimine toimus muudmoodi. Mismoodi, ei oska kommenteerida.
Hiljemalt sel hetkel pidanuks eeter olema tiine ka raadiosidest, mida Ukraina sõjaväeluure peaks olema võimeline, vähemalt osaliselt, pealt kuulama.
Lähtudes sepakate käitumisest, mida oli võimalik jälgida netis ilmunud videode põhjal, kirjutasin just sellel ajal, et minu arvates näib väidetud strateegiline piiramisrõngas välja juba koti moodi.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... start=6960
Martin Peeter väitis , et antud juhul tuleb millegi pärast pöörata tähelepanu ka poliitilisele faktorile:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... start=7035.
Minu seisukoht on jätkuvalt selline, et operatiiv-taktikaliste toimingute ajal, kui juba käib lahing, ei saa hakata enam lähtuma mingitest uutest poliitilistest suurustest. Ehk kui sa strateegilisest/poliitilisest visioonistt lähtuvalt koostad operatiiv-taktikalise lahingplaani, siis ei saa juba toimuvas lahingkontaktis hakata vehkima mingite poliitiliste muutujatega. Tegelikult saad, aga see tähendab juba lahingus olevate üksuste hävimist või ohverdamist. Ainus võimalus toimuvasse operatiiv-taktikalisesse mängu sekkumiseks uue poliitilise paradigmaga (mille puhul ei järgne massiliselt KIA’id) on tingimusteta kapitulatsioon. Selgitan piltlikult: sinu poole lendavat suurtükimürsku ei huvita, et kuskil on kohe-kohe võimalik sõlmida mingi poliitiline kokkulepe. Lahingus olevatel sõduritel on vaja kõiksepealt ikka mürsu lendamisest lähtuvalt reageerida või veelgi parem, preventataiivselt teha võimetuks vastase võimekus mürske lennutada. NATO või EL väljaütlemised või ka konkreetne tegevus, kui see ei ole otseselt ja konkreetselt sinu situatsiooni operatiiv-taktikaliselt mõjutav, ei oma just nüüd ja kohe toimuvale lahingule (sinu poole lendav mürsk) mingit efekti. NATO rakett omab. NATO lennuk, mis sekkub lahingusse omab, kuid NATO ükskõik-kui-karm resolutsioon ei oma!
Fakt on see, et umbes 27/28.08.2014 toimus lahingutandril muutus, mida Ukraina luure kas ei suutnud aduda või mis magati maha või mida ignoreeriti ATO staabi(?) tasemel. Venemaalt saabusid, nagu mainitud, uued üksused ja korraga hakati minema ukrainlaste koondunud vägedest mööda paremalt ja vasakult, kusjuures piirajate arvukus oli esimeses etapis väiksem piiratavate omast. Sisuliselt oli Donbassi pataljoni ülemal haiglas sel hetkel õigus kui ta rääkis strateegilisest kotist.
Ja nagu ikka sellistel juhtudel, hakkasid esimesena kannatama ukrainlaste järelveokolonnid, mis enda arvates liikusid rinde lähedal ja omaenda tagalas. Tuleb kindlasti märkida, et väidetavalt suudeti ukrainlaste poolt vastuseks hävitada ka mitmed venelaste-sepakate kolonnid (ja ka ründavat tehnikat). Kuid lõpptulemus üksteise kolonnide ja ründava tehnika materdamisel on väga konkreetne ja selge! Tulemus oli selline, et strateegiline piiramisrõngas loeti ukrainlaste poolt täielikuks kotiks. Nende poolt, kes seal sees olid. Kusjuures mina ei tea, kas ta sellel hetkel kui Ukraina pool arvas end kotis olevat, oli juba nö päris kott. Igatahes kui tekkis väidetav lubadus „koridoride“ kohta, seati end kiiresti (taaskord internetis on leitavad videod, kus on näha, et ukrainlaste söök on jäänud laudadele maha pooleldi sööduna, muu moon pooleldi lahtivõetuna maha jne.) nagu üks mees kolonnidesse ja jäädi ootele või hakati liikuma. Siis juhtus see, mis juhtus. Esimesed jäid tule alla ja tagumised jätsid lihtsalt oma raskema tehnika maha ja hajusid.
Rõhutan taaskord, et ennem kui seda tehti, ehk siis ennem kui moodustati kolonnid, peeti ometigi lahinguid nii venelaste kui ka sepakatega. Noist lahingutest on teada väga episoodilisi kilde. Mistõttu on hetkel raske öelda, et kuivõrd hästi tegutsesid ukrainlaste brigaadid või brigaadide baasil loodud lahingugrupid konkreetselt lahingus. Küll aga saan ma netis levinud videode põhjal väita, et sageli töötasid sepkade või venelaste suurtükipatareid Ukraina pinnal ilma mingi vastase vastutule kartuseta ja seda juba alates c.20/21.08.2014.
Lõpptulemusele tuginedes julgen väita, et hiljemalt Strelkovi kadumise järgselt, tekkis mingi operatiivstaap ka sepakatele. Tundub, et see staap kas teadis ATO plaanidest või aimas nad ära. Igatahes ei hakatud vastu pressima (mäletate noid sepkade mahajäetud väga häid kaitserajatisi, mille puhul enamus kommenteerijaid väitis, et sepkad ei tahagi enam vastu panna ja ATO lõpp on käegakatsutav?), vaid lasti ukrainlaste suurtel koondistel nö voolata kohtadesse, mida ATO staap pidas lähtekohaks edasisele tegevusele. Samas osutati sepakate poolt väga meeleheitliku vastupanu punktides, mis omasid strateegilist tähtsust edasises (Šahtjorsk; Illovaisk, Saur-Mogila jne), kuhu vajadusel suudeti operatiivselt suunata nn välikomandöride juhitavaid üksusi, mis ennem seda toimisid teatava autonoomsusega. Tundub, et ATO staabi arvates olid Donbassi j.p.t. kergerelvis pataljonide tegevused vaid toetava iseloomuga ning nende arvates pidi kohe-kohe algama otsustav etapp hoopis mujal, mille puhul eeldati, et kui sõjavägi teeb lõpuks järjekordse eduka rünnaku, langeb surve Illovaiski sarnastes punktides iseenesest ära nagu juhtus see Slavjanskis või sepakate poolt kiiruga mahajäetud Kramatorskis. Juhtus aga hoopis see, et nonde strateegiliste punktide ümbrusesse koondati, peale ukrainlaste edu peatamist, kaudtule relvad ning esiteks anti tuld sel hetkel staatilises kaitsepositsioonis olevatele vabatahtlike üksustele (ja neile tugevduseks antud meh.brigaadide ja tankibrigaadide osadele), hiljem hakati täppistulega hävitama eelkõige appitulevaid kolonne maanteedel. Ja siis jõudis kohale Venemaa täiendus ning igaksjuhuks (mine tea kui palju veel korras tehnikat lisaks paraadil näidatule Ukrainal on) võeti ette ka Mariupoli ähvardav strateegilise iseloomuga piiratud pealetung.
Täna on seis selline, et Ukraina on minu arust jätkuvalt kahe vahel, kas saata rohkelt soomusvõimekust Mariupoli või mitte. Uks on jätkuvalt Volnovakha kaudu sinna lahti. Neljapäevane rünnak Novoazovski pool tundub natukene ebaloogiline, sest ümberhaaramine oleks minu arust mõttekam. Samas, kui nüüd Ukraina peaks frontaalrünnaku tõrjumiseks viima sinna ohtralt soomust, mida täna Ukrainal napib, siis võib oletada, et Volnovakhas lüüakse uks kinni ja ainus taganemistee Mariupolist on mööda ranna äärt kulgevat maanteed Lunacharskisse. Kui seda teed ikka saab siis kasutada. Võimalik, et rünnakud Novoazovskist ongi vaid peibutus. Kas Mariupolit suudetakse kaitsta, nii et taganeda pole vaja? Ei oska kommenteerida. Senine praktika näitab, et võimekus seista kaitses eksisteerib (Donetski ja Luganski lennujaamad), kuid on ka praktika kus asustatud punkte jäetakse maha vägagi kergelt.
Mulle tundub, et Ukraina hetkel venitab. Venitab, et taastada mingigi osa soomusvõimekusest. Vaadanuna kõiki noid hiljutisi sepkade triumfeerivaid videosid, märkasin ma et väga vähe on näha hävitatud või maha jäetud ukrainlaste kaudtule relvi! On mõned iseliikuvad suurtükid, kuid purustatud veetavaid suurtükke-haubitsaid pole eriti demonstreeritud. Ka purustatud Grade (ja muid reaktiivtule relvi) on üllatavalt vähe. See lubab oletada, et ehk jäid need siiski kottidest välja ja on hetkel just selleks faktoriks, mis ei luba sepakatel julge rinnaga peale lennata. Mariupolis just raskerelvad lõpuks väidetavalt panidki vastase edasi ronimise seisma ning hävitasid ka vastase patarei.
Samas, võimalik et mingi poliitiline kokkulepe Venemaaga sunnitult siiski sünnib (kirja pandud reede s.o.5.09.2014 hommikul). Me ei tea kui hull on riigikassa seisukord ja kuivõrd oluliseks muutub sisepoliitiline surve üha suureneva arvu põgenike, KIA’de ja vangistatute tõttu. See mis hetkel toimub nö nõiajahi kontekstis „kes on süüdi“ on aga täiesti arusaamatu ja jabur. Meenutab head nõukaaega. Küll lendab prokuratuur mingile brigaadikomandörile peale või arreteeritakse in corpore ohvitsere ilma konkreetsete süüdistusteta stiilis „küll juurdlus selgitab“, küll otsitakse sidemeid Venemaaga sugulaste ja jumal teab mis liinide kaudu, samas kui Ukrainal on täna üsnagi võimekas ja juba mingil määral puhastunud sisejulgeolekuga tegelev SBU, kelle mureks võiks päris spioonide otsimise jätta. ATO staabis. Kindralstaabis. Madalama astmega ohvitseride hulgas. Riigi juhtkonnas jne.jne. Muidu visatakse pesuveega ka laps välja.
