www.militaar.net

Kilgore kirjutas:

Shiim kirjutas:Teenisin Kalevi ÜJP-s. Rühm lasti sisse jagude kaupa (valik oli vist päris juhuslik) ja kui sinu jagu just viimaseks jäi, siis jäigi söögiaeg üsna lühikeseks.

Eks see vist sõltus suuresti mis üksuses olid. A-komp läks üldjuhul sööma kogu kompanii koos, kolmes kolonnis. Söökla ette jõudes rivistuti käigult platsi vasakusse serva, seis, vasak pool ja viirgude kaupa lõuga tõmbama. Hommikul, lõunal ja õhtul. Õppes oli viimati nimetet toimingu jaoks jaoülemate leksikas ka selline käsk nagu "pesu nöörile!"

Lõuatõmbamine oli jah enne sööki ka. Aga siis rivistuti uuesti, anti "ümberpöörd!", "otse, marss!" ja käigu pealt "vasak pool!". Mõned sammud marsiti siis veel edasi, misjärel jaod jäidki kolonnides, näoga söökla poole seisma. Ja siis saadeti jaod juhuslikus järjekorras sisse.

Kamraadid, kui teil on asja Hiiumaale ja trehvate Ofeliaga sõitma, siis tellige kindlasti puhvetis seapraad. Praest on ainult lihal normaalne maitse, ülejääk meenutab vene kroonu lobi, lausa pisar tuli nostalgiast silma, nooremad saaksid kah maitse suhu.
Mage kartul, tulihapu kapsas, mis hambad krigisema võtab, kastet ei mingisugust (siin on küll erinevus vene kroonust). Muud ma seal ei proovinud, ega proovi kah, saja krooni eest oli ikka väga kallis vennaihu tükike.

vanasti oligi ühele tõelisele militaristile parim 5 kooritud kartulit viil soolast heeringat ja sorts hapukoort (tavaliselt oli tulisoolane tursk kartuliollustega)

Nõuka armee läbikäinuna ei võta see veel alumist otsa lippama, aga uue lootsiku (mis johnbulli kodupaiga järgi nimetet vist on) köök on ikka hoopis midagi muud, söögid on söödavad ja hind paarkümmend krooni odavam. Lihtsalt tahtsin pisu hoiatada kamraade, kui te ei otsi tõsist nostalgialaksu (või nooremad nõuka menüüd proovida), ning te pole rahakoti peale vihased, siis hoidke sellest köögist kaugemale.

Mul oli nii palju õnne, et see teema küll kujunes probleemiks pigem ca 10 kg kaalutõusu kui tühja kõhu tõttu. Sõjaväkke minnes olin oma 188 cm kohta kilu mis kilu, 73 kg. Tagasi tulles juba 82,5. Kõige selle taga oli siis meie vahetu ülemuse naine, kes juhtus olema lendurite sööklas peakokk või mingi kokkade ülemus. Eks tema oma meest ja ka meid ( 4-5 meest) siis varustas kõige hea paremaga. Midagi laustundmatut seal küll polnud mu jaoks, aga selliseid asju tuli ikka ette, mida tsiviilis ainult valimiste päeval jagati. Lendureid söödeti ka nõukogude ajal hästi:) Igatahes paljud tsiviilis endale samal ajal sellist menüüd lubada ei saanud.
Enne utsebkas sai ka seda tavalist sõdurilobi proovitud. See oli juba muidugi hulga sarnasem sellele, mida siingi paljud NL armee kogemustega inimesed kirjeldavad.

Tänapäeval on idanaabril ka selliseid sõjaväe sõõklaid:
http://fishki.net/comment.php?id=79006
Eriline tähelepanu viimasele pildile.

Nõmitad või

meil olid alumiiniumlusikad

kahvlit nagu ei mäleta-ju ei olnud relvastuses

nugasid kindlalt ei olnud

vean kihla et see söökla pildil on mingi näidissöökla kusagil armee staabi juures

tavaväeosades lastakse ikka samamoodi edasi-shi ja kartofel

ja must leib mis sööb sisikonna seest

jackpuuk kirjutas:Nõmitad või

Ausalt, polnud plaanis, kahju kui nii tundub

Eks ta mingi järjekordne pakazuhha ole. Mäletan kui meil hakati sööklaid "inimväärilisteks" tegema, oh seda ebaõnne .
Vahetati alumiiniummollid farfornõje (kuidas see eesti keeles on, keraamilised?) taldrikute vastu. Nagu isegi aru saate, siis polnud sellist narjaadi, kus taldrikuid katki poleks läinud. Aga kui neid puudu oli, siis ei saanud narjaadi üle anda. Meil oli 2 sööklat, nii neid siis ühest teise tassiti. Kas siis virutati või kui oli mõni sõber teises sööklas narjaadis, siis aidati üksteisel narjaadi üle anda. Narjaadi vastuvõtmine oli sama hull, teadsid ju et üleandjad püüavad igati sind lohku tõmmata. Üks kord õnnestus lattu pääseda, kus taldrikuid hoiti, loomulikult nihverdati sealt neid siis hulgim välja, see aga oli ajutine lahendus probleemile. Lõpuks oli neid ikkagi juba sadades puudu ja mindi sujuvalt alumiiniummoldidele tagasi. Õnneks ei langenud see laks meile kaela, igatahes oli lament sellega seoses vägev. Vene kroonus mitte käinud võivad nüüd arvata, et ma ajan jama, et sellist tsirkust lihtsalt ei saa olla. Aga tegelikkuses on see tüüpiline ja vene kroonut väga hästi ilmestav näide.
Vabandust, et see igapäevase menüü teemasse ei lähe, kaudselt muidugi haakub sellega.

Käisin 5 aastat tagasi Moskvas selles Punaarmee peamuuseumis (täpset nime ei mäleta). Viimases saalis kus on moodsa aja väljapanekud (Pihkva dessantnike, kes tšetšeenidelt tappa said, mundriräbalad ja hülsid ning relvad) oli ühes vitriinis ka kaasaegse sõdurilõuna mulaaž. Välja oli pandud plastmassist supp-praad-magustoit ja seda vaadates oli selge, et reaalselt sellist asja eksisteerida ei saa, sest muuseumi pannakse teadupärast asjad mida (enam) igapäevases kasutuses ei ole

Et siis - mis on milleks.
Tramaivõi, ajab ikka hirnuma küll.

Selge see, et pakazuhha. Ainukesed, mis tuttavad ette tulevad on söökla korrapidaja morda ja söökla ülem - keegi Akopjan. Juba ratsioon on õõvastamapanev- 250 g (kui silm ei petnud) liha iga päev 1 muna, piim, kohv. Millegipärast ei silmanud kombiziri, mis 20 % toiteväärtusest pidi tagama.
Ja sealt tuletõrjestendilt on tuttav ainult kõige kõrgemal asuv instrument. Kusjuures see oli alumiiniumist, nagu kalleb ütles, mitte "valgest metallist".

Kamraadid, kui teil on asja Hiiumaale ja trehvate Ofeliaga sõitma,

Näe, inime on nii vana, et on isegi okupatsiooniarmees teeninud, aga sureb ikka lollina
P.S. Buterbrod sdelai!

Arnold kirjutas:

Kamraadid, kui teil on asja Hiiumaale ja trehvate Ofeliaga sõitma,

Näe, inime on nii vana, et on isegi okupatsiooniarmees teeninud, aga sureb ikka lollina
P.S. Buterbrod sdelai!

Arnold, Sinu kole kolp sisaldab head hallollust, mida kõike ei suuda Sa meelde jätta ja üles otsid. Suured tänud õhtu helgemaks muutmise eest!