www.militaar.net

Borja kirjutas:Neeme VÄLI artiklis on häid kohti hulgim - näit see:

Eelmisel nädalal kasutati kinnitatud struktuuri põhjenduseks valemit, et 1000 reservväelase jaoks on vaja 20 tegevväelast. Seega 10 000 tarbeks oleks vaja 200, 40 000-se struktuuri juhtimiseks aga 800.
Isegi kui me ei arvesta juhtidena allohvitsere ja jätame arvestusest välja erinevatel põhjustel reservi arvatud, kuid teenistuskõlblikud endised tegevohvitserid, on need 800 inimest olemas.

..loomulikult on need 800 inimest olemas - sest kui neid tõesti ei oleks, tekiks krd õigustet küsimus, mis mõttetus mugavustsoonis olesklevad suur osa kahestpoolestuhandest(-oli vist?) täna palgalolevast kaadrikaitseväelasest

Tõsi küll - kaasa mängib ju veel ka selline "rõhuasetus"

Kui aga staabis hakkab planeerijate hulk alla jääma avalike suhetega tegelejatele, siis tuleb küsida, kas meie rõhuasetus on ikka õiges kohas?

Väide, et 40 000 mehelise reservarmee jaoks pole meil eelkõige kaadrit, on loll jutt ning raffa eksitamine. Sest seda kaadrit on küll. Lihtsalt ebanormaalselt suur osa kaadrist tegelebki mingite pehmololluste ja/või esmase riigikaitse teostamiseks kasutute udupeente "erialade" aretamisega

Kaitseringkondade likvideerimise ühe põhjendusena toodi ohvitseride nappus. Neid ei pidavat nii paljudele staapidele jätkuma. Ometi oleme viimastel aastatel tsentraliseerimise jätkuna loonud väejuhatusi, mis hoolimata nimevalikust on samuti staabid. Kuidas leiti nende komplekteerimiseks inimesed, kui ringkondadesse neid ei jätkunud?

Tegevteenistuses pole täna mitte kakspooltuhat, vaid ligi 3300 tegevväelast. Sügav iroonia selle Väli mõttearenduse puhul seisneb aga selles, et kui sellele 3200-le või 3300-le liita need justkui puuduolevad 800 tegevväelast, siis saamegi arvu 4000 tegevväelast, mida peeti 2009. aastal vajalikuks 42 000-mehelise operatiivstruktuuri juhtimiseks – ehk jutt käib arenguplaanist, mis koostati siis, kui vägesid juhatas Laaneots ja staabiülemaks oli Väli. Ja siis ei peetud teps mitte silmas seda, et puuduolevad tegevväelased (tegevväelaste toonane arv oli toona seejuures vist u 2800) võiksid tulla reservi või erru läinud tegevväelaste seast, vaid oli konkreetne (ja tagantjärele tarkusega ebarealistlik) eesmärk suurendada tegevväelaste arvu iga-aastaselt ja lineaarselt 125 võrra (võrdluseks – reaalsuses on meil raskusi isegi 50-se iga-aastase kasvu hoidmisega).

Seejuures arvan mina, et sellel mõttel rakendada rohkem reservi läinud tegevväelasi, on tegelikult mingis piiratud ulatuses jumet, ja seda ju piiratud ulatuses ka tegelikult tehakse. Aga on ilmselt ka terve rida põhjuseid, miks ei saa puuduolevate ohvitseride või vanemallohvitseride ametikohtade täitmisel toetuda vaid endistele tegevväelastele. Suhteliselt hiljuti reservi läinud kompaniiveeblite või leitnantist SA-kompaniiülemate puhul – jah. Aga selle u 800 endise tegevväelasest reservohvitseri seas on igasugust rahvast ning mina pole küll veendunud, kas on näiteks mõistlik usaldada SA-jalaväepataljoni ülema või staabiülema koht nt 5 aastat tagasi kõrghariduse mittepuudumise tõttu reservi arvatud majorile, kelle sõjaline haridus piirdus 1990. aastatel paarikuiste kursustega Eestis ja välismaal. Või mis ametikoha võiks SA-struktuuris usaldada kõrgemale ohvitserile, kelle ainukene üksuse ülema kogemus piirdub KL-i maleva juhtimisega 20 aastat tagasi? Lisaks on siin vist ka välja toodud mitmed mobilisatsiooni ja lahinguvalmiduse saavutamise kiirusega seotud küsimused, miks soovitakse täna, et kriitilised ametikohad alates kompaniiülemast oleksid kindlasti täidetud reaalselt tegevteenistuses olevate ohvitseridega.

Ja kui keegi, nt Borja arvab, et lahingüksuste juhtimiseks vajalikud tegevväealased on „peidus“ tänases ülepaisutatud struktuuris, siis võiks tuua vähemalt laia pintslitõmbega need kohad ja arvud, mida ilma probleemideta kärpida võiks. Mina oskan hoobilt pakkuda vaid kaks kohta, kust saaks tegevväelasi vaevata kärpida niimoodi, et n-ö päris-struktuuri võimekused ei kannataks – nt KV orkester ei pea minu arvates tingimata koosneda tegevväelastest (u 40 hinge), samuti ei näe ma erilist pointi pidada KV palgal u 20 tegevväelasest tippsportlast. Nii et sealt saaks kokku hoida u 60 tegevväelase palgaraha, aga neid inimesi pole ilmselt võimalik ümberprofileerida n-ö päris-tegevväelasteks, ega tähendaks nende koondamine, et nende asemel tuleb kohe tsiviilist automaatselt 60 kadetti ja õppurit Kõrgemasse Sõjakooli ja Lahingukooli, sest KV-l on täna vabu ametikohti ja palgaraha endiselt rohkem, kui tsiviilist inimesi suudame värvata. Aga jään huviga ootama vanemate ja targemata seltsimeeste konkreetseid ja sisukaid ettepanekuid!

Mingeid muid „häid“ kohti mina selles artiklis kahjuks ei näe, pigem jääb vastuolulistest seisukohtadest ja üsna alusetutest väidetest (või õigemini vihjetest) mulje, et selle artikli on kirjutanud KV-s (väga kaua) eemal seisnud inimene, mitte kõrgem ohvitser, kes veel aastapäevad tagasi oli tegevteenistuses ja peaks seetõttu justkui suti paremini olema kursis sellega, miks ja kuidas asjad KV-s sees on viimastel aastatel toimunud.

Mõned näited. „Sõdurile pole mõtet anda vaid 10-t padrunit, aga ei jaksa anda ka kolme lahingukomplekti laskemoona, aga ühe komplektiga saaks sõdida küll“ – aga mis saab sellisel juhul 2., 5. või 7. päeval.

„Igale üksusele pole vaja anda soomukit, vaid lahingupaika saab sõita ka veoautoga“ – justkui kellelgi oleks plaan (või oleks sellega põhjendatud SA-struktuuri „kärpimist“) anda igale pataljonile soomukid. Vastupidi – soomus on täna vaid kolmel pataljonil, ja nii see ilmselt ka jääb nähtavas tulevikus.

„On alust eeldada, et eelhoiatus kukub läbi, mistõttu on väiksem, kuid reaalne ja kiirem struktuur õige, aga ikkagi peaks tegelema põhivalmidus- ja täiendreserviga“ – justkui nendega üldse ei tegeletaks. Ja kui siis tegeleda, siis kas need peaksid olema tagatud 10 padruni, 1 DOS-i või 3 DOS-iga, veoautodega või jalgsi? Ja kui DOS-ide, veokite jm ettenähtud relvastus ja varustusega, siis kuidas erineb põhivalmidusreservi üksus tänasest „kiirreageerimisreservist“?

„Moodustati ja mehitati mitu uut väejuhatust, kuigi samas põhjendati kaitseringkondade likvideerimist tegevväelaste puudusega“ – seda võiks ju küll teada, et ega nende paari väejuhatuse nime kandva struktuuriüksuse loomisega ei tekkinud kuskile juurde staabiohvitseride kohti, vaid tegemist oli suuresti vaid Toetuse väejuhatuse ümbernimetamisega ning Erioperatsioonide väejuhatuse lahutamisega Luurepataljonist. (Kuigi nõustun, et nende asjade nimetamine pompoosselt ´väejuhatusteks´ on minu maitse jaoks pisut pentsik, aga see ei muuda asja sisu või tegevväeaste arvu).

„Avalike suhetega tegelejate arv hakkab ületama planeerijate arvu“ – mingigi viide arvudele, või selgitus, mis planeerijatest käib jutt – J3 operatiivplaneerijatest, J5 pikaajalistest planeerijatest, J7 väljaõppe planeerijatest või millestki muust? Ja kas „avalike suhetega“ tegelejate arv ikkagi on kasvanud? Või äkki oli see valdkond lihtsalt alatähtsustatud või alamehitatud varem? Või äkki on aru saadud, kui olulist rolli kommunikatsioon tänapäeval mängib? Samamoodi võiks (ja täiesti õigusega) kurvalt konstateerida, et reaalselt eksisteerivate ja 24 tunni jooksul mobiliseeritavate SA-pataljonide arv on kahetsusväärsel kombel ületamas reservis olevate kõrgemate ohvitseride hulka.

Väide, et 40 000 mehelise reservarmee jaoks pole meil eelkõige kaadrit, on loll jutt ning raffa eksitamine. Sest seda kaadrit on küll. Lihtsalt ebanormaalselt suur osa kaadrist tegelebki mingite pehmololluste ja/või esmase riigikaitse teostamiseks kasutute udupeente "erialade" aretamisega

- Aga kindlasti ei tegele nad enam "Väga Võimeka Maaväe" kopterite joonistamisega.

800 kaadrikaitseväelase matemaatika võiks vähemalt Borjale jõukohane olla. Ma ju pikalt kirjutasin paar päeva tagasi, et täiendava 21 000 juhtimiseks on vaja juurde vähemalt 400 tegevväelast. Ja et see on väga optimistlik rehkendus.
Mitte kuidagi ei saa öelda, et 42 000 juhtimiseks on vaja 400+400. Keegi pole ju täna struktuuris paiknevaid tegevväelastest koosnevaid üksuseid ära koristanud. Ja ma ei pea siin silmas SKOd. Ja iga mitme poolt nimetatud 1000-lise pataljoni peale, peab olema veel mingi juhtimine ....

Veel hookuspookust ajalehest.
Eelmisel nädalal kasutati kinnitatud struktuuri põhjenduseks valemit, et 1000 reservväelase jaoks on vaja 20 tegevväelast. Seega 10 000 tarbeks oleks vaja 200, 40 000-se struktuuri juhtimiseks aga 800.
Isegi kui me ei arvesta juhtidena allohvitsere ja jätame arvestusest välja erinevatel põhjustel reservi arvatud, kuid teenistuskõlblikud endised tegevohvitserid, on need 800 inimest olemas.
Järelikult arveametniku lähenemisele tuginedes peaks suurem operatiivstruktuur meile ju täiesti jõukohane olema?
Rääkimata lihtsustamisest ja umbisikustamisest ... mina räägin siin reservvohvitseride õppekogunemistest 30 päeva aastas ja siis hiljem vähem. Tuleb välja, et kompanii ülemad, pataljoni staabikoosseisud on meil kohe võtta!


Ja siis veel ... 3.jaanuaril rääkisin, miks tuleb ajateenijate arvu tõsta. Ja nüüd siis: Kui me reservstruktuuri üksuste kogust üle ei vaata, jääb arusaamatuks, miks sellel aastal otsustati ajateenijate arvu tõsta. Statistika kasutamine peamise modus operandi'na on libe tee. Vanemad inimesed mäletavad ütlust, et iga asja saab õigustada vale, suure vale ja statistikaga.
Proovime siis veel kord.
Esiteks on ajateenistuse kohustuslikkuse mõistmiseks vaja see tõsta osakaaluni, kus see tõesti näitab kohustuslikkust. Enamus osaleb ajateenistuses. Teiseks, ja peamiseks - me värbame ainult ajateenistuse läbinuid. Kui me suudame seda arvu tõsta, siis on meie värbamisväli suurem.

See sama jutt,et miks ikka 2% eelarvega me ei tee 3% eelarvega kaitseväge kahjuks tihti ei saadagi aru,et 2% eelarvega saab 2% eelarvega kaitseväe.

(Kuigi nõustun, et nende asjade nimetamine pompoosselt ´väejuhatusteks´ on minu maitse jaoks pisut pentsik, aga see ei muuda asja sisu või tegevväeaste arvu).

Noh, sellel on tegelikult omamoodi tehniline põhjendus, et kuna tegu on strateegiliste vahenditega (otse KV juhataja alluvuses), siis peab see olema eraldi struktuuriüksusena ja ei tohi olla mõne teise struktuurüksuse osa. Eks see on ka ilmselt vajalik, et välisriikide üksustega koostööd organiseerida. Tuletagem meelde, et algselt ei tahetud Afganistanis EOG eelkäijaga - ESTHUMINT luuremeeskonnaga - luureinfot jagada ja neile pandi jäigad tegutsemispiirangud, ning hiljem saadeti luureinfo skandaali tõttu üldse laiali.
Selline asjadele lähenemine pole meie leiutis, vaid vajadustest tulenev lüke.

Mehed, sel teemal on küllalt vaieldud. Ülepaisutatud juhtimisaparaat vs vähe vägesid põllul.
Võtke näiteks staapide arv ja võrrelge SA üksuste arvuga.
Võtke näiteks kindralite suhe SA koosseisu ja võrrelge Soome või Iisraeliga.
Üllatute isegi.

Staape ja väejuhatusi on lihtne moodustada - teatud arv tegevväelasi (kui KSK omi ei jagu, käravad kahenädalaste pullikursuste lõpetajad kah), soe ruum, mõned arvutid ja ongi olemas.
Võitlusüksuse tegemine on hulka vaevalisem, kallim ja probleemirohkem. Eriti kui see võitlusüksus peab mingeid tuleproove läbima.

Näiteks Belgias ei ole õhuvägi üldse väeliik, kuigi sealne lahingväärtus on suur. Belgia ÕV-l on ca 150 lennukit, sellest 45 lahingulennukit. Isikkoosseis on 5700 meest. Suurem kui meie KV kaader kokku.

Kapten Trumm kirjutas:Mehed, sel teemal on küllalt vaieldud. Ülepaisutatud juhtimisaparaat vs vähe vägesid põllul.
Võtke näiteks staapide arv ja võrrelge SA üksuste arvuga.
Võtke näiteks kindralite suhe SA koosseisu ja võrrelge Soome või Iisraeliga.
Üllatute isegi.

Staape ja väejuhatusi on lihtne moodustada - teatud arv tegevväelasi (kui KSK omi ei jagu, käravad kahenädalaste pullikursuste lõpetajad kah), soe ruum, mõned arvutid ja ongi olemas.
Võitlusüksuse tegemine on hulka vaevalisem, kallim ja probleemirohkem. Eriti kui see võitlusüksus peab mingeid tuleproove läbima.

Näiteks Belgias ei ole õhuvägi üldse väeliik, kuigi sealne lahingväärtus on suur. Belgia ÕV-l on ca 150 lennukit, sellest 45 lahingulennukit. Isikkoosseis on 5700 meest. Suurem kui meie KV kaader kokku.

Olen nõus, Trumm, kõigest sellest on korduvalt ja korduvalt ja korduvalt räägitud. Ja ikka samad argumendid kogu aeg ja ikka samad väited jne.

Osad Sinu väited on lihtsalt ümberlükatavad - ka ühendriikide õhuvägi ei olnud iseseisev väeliik kuni aastani 1947. Ka nende merejalavägi ei olnud iseseisev väeliik (paljuski pole tänase päevani). Samas Prantsusmaal on sandarmid iseseisev väeliik. Samas ... Väga palju on ajaloolisi traditsioone, kombeid, harjumusi ja muud säärast. Pole mõtet sellega tegeleda.

Staapide (või kindralite) arvu võrdlemisel ka suurt mõtet ei näe. On nagu on. Teeks nii, et meil kaitseväe juhatajat polekski? Saab ka. Teeks nii, et kaitseväe juhataja poleks kindral? Ka nii saab. Kas see võitlusvõime tõusis otsustavalt? Kui palju neid kindraleid meil siis ülearu on? Ühesõnaga - mõttetu jutt.

Aga miks siis ainult kaitseväega piirduda? Võtame näiteks riigikogulaste arvu suhtesse elanike arvuga. Presidendi arvu suhtesse elanikega? Prantsusmaal on näiteks hulga rohkem inimesi ühe presidendi kohta. Ja ka parlamentääride kohta. Naeruväärne riik meil siis? Ja milline raharaiskamine! Nimetada president ümber vallavanemaks ja riigikogu vallavolikoguks ning kohe sai parem tunne.

Ning lõpuks üks sisuline kommentaar - reaalselt töötavate staapide moodustamine on kuradi raske.

Selles osas on sul õigus, et ka väljaspool KV on riigipalgal liiga palju seltskonda, kes tegelevad enamasti sellega, et toodavad üksteisele tööd.

Staapide (või kindralite) arvu võrdlemisel ka suurt mõtet ei näe. On nagu on. Teeks nii, et meil kaitseväe juhatajat polekski? Saab ka. Teeks nii, et kaitseväe juhataja poleks kindral? Ka nii saab. Kas see võitlusvõime tõusis otsustavalt? Kui palju neid kindraleid meil siis ülearu on? Ühesõnaga - mõttetu jutt.

On ikka mõtet. Sellised asjad näitavad lihtsalt rõhuasetusi. Kui üritusi, kus nimes sisaldub sõna "staap" on meil üle 30, kuid lahinguüksusi pole suurt üle 20, siis ei ole proportsioonid paigas.

Kapten Trumm kirjutas:Selles osas on sul õigus, et ka väljaspool KV on riigipalgal liiga palju seltskonda, kes tegelevad enamasti sellega, et toodavad üksteisele tööd.

On ikka mõtet. Sellised asjad näitavad lihtsalt rõhuasetusi. Kui üritusi, kus nimes sisaldub sõna "staap" on meil üle 30, kuid lahinguüksusi pole suurt üle 20, siis ei ole proportsioonid paigas.

Kaks täiesti tulutut mõtet (mis jällegi on korduvalt läbi käinud) - esiteks on demagoogiline vaidlust nimetuste üle (ehk kas nimetused nagu president, staap, kindral, väeliik jne on õigustatud või mitte) viia üle suuruste peale (järsku siis väide, et meil on "riigipalgal" liiga palju "seltskonda", kes muud ei tee kui toodavad tööd teineteisele). On meil siis presidenti vaja või mitte? Kas presidendi ametinimetus on õigustatud või mitte? Kas kaitseväe juhataja oleks parem juhataja, kui ta auaste oleks kolonel?

Ja teiseks - kuidas neid staape siis järsku niipalju on? Kas ka "võitlusüksuste" staabid on loetud staapide alla (ehk toimub topeltarvestus)? Sellisel juhul on ka brigaadil liiga palju staape. Igal pataljonil on oma staap ja brigaadil kah millegipärast. Staape täis brigaad ma ütlen. Võib ju sammuke edasi astuda - brigaadil on ainult neli pataljoni (sest jalaväepataljonid loevad?) aga kaksteist staapi! Või veelgi edasi - ainult ÜKS brigaad, aga staape on ka teistele jagada Ei tegele naeruvääristamisega, aga Sinu väidetest ja arvutuse alustest aru ei saa.

Mulle ikka ei mahu üks asi pähe. Palun selgitust.
Võrdleme siin ennast soomega tihti.
Siis kuidas on siiski võimalik, et kuigi nii soome rahvaarv ja ka kaitseeelarve on meie omast suurem u. 5 korda suurem, suudavad nad meist 10 korda suurema SA struktuuri välja panna.
Saan aru küll, et mastaabi efekt ja paljud kallid hanked on väljaspool kaitse-eelarvet, aga samas on neil ka kallis lennuvägi näiteks, mida rahastatakse kaitse-eelarvest.
Neil jätkub nii raha kui ohvitsere selleks, aga vot meil ei jätku.
No ei saa lihtsalt aru.
Või ajavad soomlased lihtsalt pada ....?

Ära mulle palun hakka omistama võitlust (reaal) brigaadide ja pataljonide staapidega. See pole praegu üldse teema. Ma olen seda ka varem öelnud, et kui peetakse vajalikuks brigaadiülemale anda brigaadikindrali auaste ja pidada brigaadil 50 mehelist staapi, siis andke minna. Küsimus on pigem selles, millega tegeleb ca 1000 tegevväelast, kes ei tegele produkti tootmisega (ehk üksuste ettevalmistamisega, millega tegeleb ca 1000 inimest) ja kes pole kutseline reakoosseis (keda minu arvutusi mööda on 1000+) ja kelle taga pole reaalset SA (all)üksust.

Kui õigustatud näiteks on pidada üleval 15 Kaitseliidu maleva staapi (igaüks mõistagi tegevväelastega mehitatud), kui lahingukoondisi ehk pataljoni ekvivalente loodetakse saada 4 tk.

Tahtmata laskuda detailidesse, ütlen sellised rahasummad - arvestades KV keskmiseks palgaks 1300 eurot bruto kuus, maksab 1000 inimest aastas 21 miljonit eurot.
500 inimest seega 10-11 miljonit. Peab päris hea põhjendus olema kui suurusjärke vaadata.

Ja veel - tegevväelaste puudumine 46 000 mehelise SA struktuuri korral. Arvestades, et pataljon on keskmiselt 1000 meest, tähendab 46 000 mest 46 pataljoni. Pataljonis on tegevväelasi ca 50 (arvestades kompaniiülemast ja kompaniiveeblist alates). 46 pataljoni tähendab 2300 tegevväelast. Umbes niipalju meil ka tegevväelasi ongi (kes pole kutseline reakooseis). Seega arutlus, et struktuuri kahekordistamine pole meil võimalik kaadri puudumise tõttu, siis selle loogika aluseks saab olla ainult eeldus, et tänane adminaparaat paneb vanaviisi edasi ja uutele asjadele võtame lihtsalt väljast juurde (ekstensiivareng).

Taaniel Tina kirjutas:Mulle ikka ei mahu üks asi pähe. Palun selgitust.
Võrdleme siin ennast soomega tihti.
Siis kuidas on siiski võimalik, et kuigi nii soome rahvaarv ja ka kaitseeelarve on meie omast suurem u. 5 korda suurem, suudavad nad meist 10 korda suurema SA struktuuri välja panna.
Saan aru küll, et mastaabi efekt ja paljud kallid hanked on väljaspool kaitse-eelarvet, aga samas on neil ka kallis lennuvägi näiteks, mida rahastatakse kaitse-eelarvest.
Neil jätkub nii raha kui ohvitsere selleks, aga vot meil ei jätku.
No ei saa lihtsalt aru.
Või ajavad soomlased lihtsalt pada ....?

Panen siia mõttearenduseks mõned arvud tänase seisuga:

Tegevväelaste arv - väljaõpetatavate arv - SA koosseis
Eesti: 3300 - 3500 - 21 000
Soome: 8200 - 25 300 - 280 000
Soomes on palgalist reakoosseisu missioonidel mõnisada.

Mina küsiks selle peale, et kui need numbrid õiged on, kas siis Soomes arvutatakse SA koosseisu ja kaadrikatseväelaste vajalikku suhet mingi muu valemi järgi?

Wartime strength of the Army is 237,000, of which 61,000 are in Operational Units and 176,000 are in Regional Units.

Operational units:

3 Readiness Brigades (Jaeger Brigade 2005 type)
2 Jaeger Brigades (Jaeger Brigade 91 type)
2 Mechanized Battle Groups
2 Motorized Battle Groups
1 Helicopter Battalion
1 Special Forces Battalion (Erikoisjääkäripataljoona)
1 Anti-Aircraft formation
Regional units:

6 Infantry Brigades (Infantry Brigade 80 type)
14 Independent Battalions and Battle Groups
28 Local Defence units and Volunteer reserve units (Maakuntajoukot)

Need asjad pole päris üks-ühele võrreldavad. Ekvivalentselt on soomlastel võimalik rakendada kokku 61 000 mehest koosnevaid operatiivüksuseid. Suurem osa sellest 230 000-st tegelikult on nö regionaalüksused, mille haldamine käib ilmselt veidi teistmoodi.
Ja uuem struktuur peaks omakorda teistsugune olema. Seal on pandud rohkem rõhku nö valmisoleku brigaadidele, mis on siis koheseks reageerimiseks.

Future organization for decade starting from 2010 is slated to have:

1 Army Corps HQ
3 Readiness Brigades
2 Mechanized Battle Groups
1 Helicopter Battalion
1 Special Forces Battalion
5 Regional Combat Groups

https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_F ... Army_units

Veel täiendavalt operatiivüksuste ja regionaalüksuste vahest:

The capability of the Army’s operational troops to ¿ght decisive battles requires
the maintenance and development of ¿repower, mobility and force protection.
Heavy rocket artillery, ¿eld artillery and countermobility capabilities are the
key elements of the Army’s effect. The most important territorial units are
trained to ¿ght active defensive battles. They will be used in pinning down
and weakening the aggressor, repelling attacks and retaining control over
important strategic points. In accordance with the new battle tactics the Army
troops will operate actively and Àexibly, and will be capable of dispersed action.
At ¿rst the Army will focus on developing its territorial troops. As of the
emphasis will shift to operational troops.

Local defence will be strengthened by the introduction of regional units.
Among other things, regional troops will be used locally in combat tasks, target
protection and surveillance functions, in mobilising other units, supporting
territorial and operational troops, maintaining contact with the authorities
and in assisting them. Regional troops also help associate voluntary defence
activities with the Defence Forces and comprehensive security. The composition
and materiel of regional units will be tailored to suit their tasks and their area
of operations. 8nits will incorporate suitable functions related to voluntary
defence and comprehensive security.

Ja veel:

The defence model of non-aligned Finland is based on general conscription and a huge trained reserve. The most important branch of the armed forces is the army itself, which in peacetime numbers 3500 professional soldiers and around 14,000 conscripts. After mobilisation, these forces are divided into manoeuvrable troops (35,000), which are the main strike force of the army; regional troops (125,000), that is, territorial defence, tasked with slowing down the enemy; and local forces (5000), which are assigned to defend military sites, critical infrastructure and support to the authorities.

https://www.osw.waw.pl/en/publikacje/an ... diness-and

Ehk siis teoreetiliselt oleks need regionaalsed jõud midagi reservi laadset, millele langeks pigem toetav roll. Meil täidaks sarnast funktsiooni tõenäoliselt Kaitseliit.

Ei ole see Eesti 21 000 kõik ka mingid operatiivüksused ega võrreldavad selle 60 000-ga.
Teiseks on sul arvestusest väljas õhuvägi ja merevägi, mis on kaunis kaadri-intensiivsed asjad, intensiivsemad kui reserv-maavägi.
Õhuvägi ja merevägi võtavad sellest 8+ tuhandest tegevväelasest juba üle 2000 ära.

Mingite asjade võrdlemisel tuleks siiski alustada sellest, et täpselt fikseerida, mis ulatuses on need võrreldavad. Praegu mina vähemalt ei saa sellest aru.

Kui suur on Soome SA struktuur, mis on Eesti omaga võrreldav ja kui palju on Soomes selle kohta kaadrikaitseväelasi?