Frantzuse nurgake

[frantzus]

Meil näiteks mingit karantiini ei olnud , kohe grazdanka riided minema, kroonu he-bee , kirsad , portjankad , maika , alukad ja pilotka, takkajärgi rihm koos pljahhaga ning pognal - see oligi utsebka

Utsebkas oli meil põhirõhk erialal aga vahepeal kiskus ka strojevaja podgotovkaks ning himshasitaga pidi ka möllama

Üldiselt poisid olid normaalsed , väljarvatud tsurkbekistanist pärit, neid oli õnneks vähe

tglt saan ka oma asjad kenasti kolme perioodi mahutada! 3 päeva Lasnamäel+4 päeva Matrossovi polgus Tondil sobib kenasti karantiini alla, Tondil oli kohe esimesel päeval saun, täitõrje, mundrite väljastamine ja pea kiilastamine, teisel päeval põhjalik arstlik kontroll koos veregrupi määramisega. Termezis oli esimene poolteist kuud kuni vande andmiseni ainult sõduriõpe, ei mingit eriala. sealt edasi poolteist kuud ainult eriala õpe, ei mingit rivi tagumist ega ustaavi õppimist, poliittund ka ainult kord nädalas 1h .

[frantzus]

kriban...

autokastist maha hüpates ikka liivahunnik, sittagi polnud muutunud polügooniga võrreldes , niipalju oli vahet et telkide asemel statsionaarsed ehitised ja isegi asfalti oli veits, ca 5% kogu väeosa territooriumist; ülejäänud ikka suur liivakast, võiks öelda et lapsepõlveunistuse täitumine . juhatas siis starlei meid läbi liiva kõige värskema värviga hoone ette ja ütles et see ongi teie uus kodu ja tegeletakse teiega, tema töö on tehtud! ja nagu maaalt ilmus välja kraad kangemate pagunitega mees, kapten, pani meid kasarmu trepi ette ühte rivvi, ise ronis trepile, kujutles kindlasti ette et on mausoleumi tribüünil ja hakkas kõnet pidama! tutvustas kõigepealt väeosa kuhu me sattusime; et see on odtelnõi avtoremontnõi bataljon ja kuulub 40.armee tagalasse, ja tema on üks tähtsamaid isikuid selles väeosas, nimelt zampoliit! ja väeosale on pandud esmakordselt austav ülesanne valmistada afgaani jaoks ette rood autoremondilukkseppi! et nendele on asi uus aga saame hakkama, meie tarbeks on isegi ehitatud uus moodultüüpi kasarm ja meie oleme seal esimesed asukad. ja me peaksime ikka väga uhked olema et esimeste tsuhnaadena nende liivakastis mängime, teisi pribalte pole seal ka veel nähtud! ( järgmisi nägid aasta pärast kui tuli 4 leedukat, ikka afgaani). nädala jooksul toimub õpperoodu formeerimine, te olete esimesed kes kohale jõudsid aga teised kohe-kohe tulemas ja ohvitserid peaks ka nädala lõpuks saabuma. aga seersandid on juba kohal kes teiega tegelema hakkavad, ja rivistas seerud ka meie vasta üles tutvustamiseks. 6 nooremseerut ja üks seeru, roodu starsinaa. krt, meid ainult 12 matsi ja 7 kamandajat . et seersandid tegelevad nüüd teiega edasi, majutamine ja muu juhendamine. ja on ka üks jama, kuna saabusite küll enne lõunat väeossa aga toidule pole teid veel võetud siis pole kindel et te lõunat saate sööklast, aga anname endast parima et midagi ikka saaks sööklast!( pajapõhjad ja leivakoorukesed ). soovis meile siis edu sõduriks saamisel, ja lisaks veel õnnesoovid 1.mai puhul kuigi oli alles 30.aprill ; ja andis järje seerudele üle, ise lasi jalga lõunasele töölistebussile .

[Fucs]

Meil näiteks mingit karantiini ei olnud , kohe grazdanka riided minema, kroonu he-bee , kirsad , portjankad , maika , alukad ja pilotka, takkajärgi rihm koos pljahhaga ning pognal - see oligi utsebka

Utsebkas oli meil põhirõhk erialal aga vahepeal kiskus ka strojevaja podgotovkaks ning himshasitaga pidi ka möllama

Üldiselt poisid olid normaalsed , väljarvatud tsurkbekistanist pärit, neid oli õnneks vähe

tglt saan ka oma asjad kenasti kolme perioodi mahutada! 3 päeva Lasnamäel+4 päeva Matrossovi polgus Tondil sobib kenasti karantiini alla, Tondil oli kohe esimesel päeval saun, täitõrje, mundrite väljastamine ja pea kiilastamine, teisel päeval põhjalik arstlik kontroll koos veregrupi määramisega. Termezis oli esimene poolteist kuud kuni vande andmiseni ainult sõduriõpe, ei mingit eriala. sealt edasi poolteist kuud ainult eriala õpe, ei mingit rivi tagumist ega ustaavi õppimist, poliittund ka ainult kord nädalas 1h .

Mina läksin esimest korda sõjaväkke 19 november 1985. Samuti kell 6 hommikul, nagu isand Sektor gazovoi ataki (kes liigutati siit oma mälestustega eraldi teemasse), pidi olema sõjakomissariaadis. Sõjakomissariaadis oli meil üks vanamees, juuksur Vasja, kes võttis mingi 20 või 40 kopikat pea paljaks ajamise eest. Kõik, kellel ei olnud pea kiilakaks või siiliks aetud (neid ikka paar meest oli), suunati sealsamas komissariaadis kohustuslikus korras selle vanamehe juurde.
Kui maksid, siis ajas viisakalt "siiliks" (mingi paar mm jättis juukseid). Kui saatsid kukele ja ei maksnud, siis ajas masinaga jupi siit ja teise sealt kiilakaks ja jättis mingid krdi tutid igale poole püsti. Mina läksin õnneks juba siilisoenguga.

Edasi Tallinna Lasnamäe jaotuspunkti bussiga. Seal vedelesin 3 päeva ja 22. november saadeti koju tagasi.
Öeldi, et detsembris on veel üks võtmine. Oota.

Detsembris ka ei võetud, läksin uuesti tööle tagasi.

20.mai 1986 kutsuti uuesti. Jälle sama teekond. Kell 6 oli ärasaatmine sõjakomissariaadi ees.
Edasi bussiga Lasnamäele jälle. Seal kui kusagilt väeosast meestele järgi tuldi oli rivistus. Päevas mitu korda. Esimese rivistuse ajal, kui minu nime välja hõigati, olin jaotuspunktist "hüppes" (ma olin juba "vana kala", sest seal eelmisel aastal kolm päeva vedelenud ja teadsin värki). Plankaias oli "sala" läbipääs (lükkasid kaks lauda eest ära ja voilaa, selle taga mitte kaugel taksopeatus). Käisime taksoviina ja suitsu hankimas
Sellest tuli suurem jama, aga sellest olen ma siin kusagil juba palju aastaid tagasi kirjutanud.
Sama päeva õhtul teisel rivistusel võeti mind meestele järgi tulnud ohvitseri ja ühe staršinaa poolt kaasa ja viidi koos teiste väljavalitutega raudteejaama.
Rongiga siis Tallinn-Tapa-Tartu-Moskva.

Moskvasse jõudsime 21. mai hommikupoolikul. Umbes 10 või 11. Raudteejaamas ootasid juba väeosa bussid ja viisid meid väeossa.
Väeosa platsil pandi kõik rivvi. Vanakesed ja demblid tulid kohe uudistama "vot joptvaju, salaagad toodi!". Otsiti "zemljakke". Naerdi ja irvitati mõnuga meie üle.
Pärast rivistust ja nimede kontrolli kohe "sauna" (suur dušširuum), andsid oma graždanka riided ära (võisid koju saata kui tahtsid, aga kõigil olid viimseni ärakantud jama seljas ja seda isegi keegi ei üritanud - sellele vaatamata lendasid mingi väike seltskond vanakesi peale ja noppisid sealt välja mingeid hilpe ja jalanõusid....), käisid pesemas (kaasa võetud raha, kellel oli, kilekotikeses ja pihku surutud), kellel veel ei olnud pead paljad, need veel enne seda "sauna" aeti kiilakaks (anti paar TÄISNÜRI käsipügamismasinat ja kutsealused ise ajasid teineteisel pead paljaks). Teisest "sauna" otsast väljudes käisid pika laua eest läbi. Laua taga istusid ajateenijatest kaptjorid (laomehed) ja jagasid vormi, pesu, saapad, vöörihmad jm välja. Kõik tuttuus. Mina oskasin juba enne bardjankasid siduda, aga enamus mehi mitte. need siis improviseerisid seal midagi.

Edasi pandi rivvi väeosa/pataljoni riviplatsil. Rivis teise kasarmu juurde. Seal oli karantiin. Mingi umbes kaks nädalat kuni vande andmiseni.
Sõjaväe piletist peab vaatama, millal vande andmine täpselt oli. Igatahes Juuni keskel kuskil. Seal karantiinis siis jagati kõik kohe rühmadesse ja jagudesse. Pidid meelde jätma millises rühmas ja millises jaos oled. Eraldati kohe voodikoht ja tumbotška (väike puidust kapike). Kahekorruselised raudvoodid/narid.

Kohe tehti esimene korjandus. Ametlik. Mingi 1 rbl vist oli. Kellel raha polnud laenas kamraadidelt ja maksis pärast esimesest "sõduripalgast" tagasi. Minul oli. Selle eest toodi kohe igale ühele karp kingaviksi; valge krae õmblemise riiet; kolm nõela ja valget, musta, ning rohelist niiti; hambapastat üks tuub; hambahari; 10 ümbrikut ja pastakas. Seerud tõid koos muu ostetud jamaga kohe ka pagunid, ševroonid (varrukaembleemid), petlitsad (kraenurgad) ja kloori. Sama päeva õhtuks pidid olema kõik pagunid ja värgid vormi külge õmmeldud + kloori-veega ja tikuga nimed riideesemetele sisse kirjutatud. Samal ajal tutvustati meile kasarmukorda ja inventari. Näiteks "kantikuid" ja kuidas nendega peab voodi (madratsi) kandiliseks peksma või seda, kuidas NIIDIGA tuleb tekkide triibud kõik ühele joonele ajada. Tehti selgeks mida peab vastama kui küsitakse "palju demblini on jäänud" jms rutiinid.

Vanakesed ja seerud lendasid kohe peale ja vahetasid meile antud tuttuued nahkrihmad koos pannaldega enda vanade vastu. Pandlad olid neil kõveraks väänatud (vanakese tunnus) ja need pidi ise sirgeks tagasi peksma, muidu said pizduleid. Vahetusse läksid ka osadel tapotškad (plätud). Hiljem juba, kui karantiin läbi oli ja nn "utšebkasse" saadeti, siis tegid vanakesed (peamiselt demblid) teise ringi ja vahetasid välja kõik meie uued furaškad, karvamütsid ja sinelid nende vanade vastu. Pärast esimest korralist "sauna" esimesel teenistusaja reedel, andsime oma uhiuue pesu ja partjankad saunas ära ja teises otsas saime juba vanad kasutatud kuid puhtaks pestud pesu jms omale.

Sama esimese päeva õhtul pandi kõik rivvi ja seeru käis ning katkus kõikidel paguneid, varrukaembleeme ja kraenurki. Kui tuli maha pidid uuesti õmblema (anti mingi 5 või 10 minutit aega). Kõik pidi olema nii kõvasti vormi külge õmmeldud, et see jõuga kiskudes ära ei tulnud.

Õhtul viidi sööma. Esimesel õhtul jäid enamus laudu toidust looka. Kellelgi ei läinud paraaša alla. Peale sööki tutvustati meile, misasi on vetšernaja progulka ehk õhtune jalutuskäik, kus kõik täiest kõrist laulda röökisid ja rivis ringiratast mööda platsi trampisid.

Järgmisel päeval oli kõigil täielik meditsiiniline kontroll. seal praagiti mitu meest välja. Kusjuures ka üks eestlane. Avastati, et sel pole südamega kõik korras.
Edasi tehti selgeks, kuidas käib vene kroonus kasarmute uborka ehk koristamine. Üks suur pesukauss sooja vett, sinna sisse riiviti noaga pesuseepi nii, et kogu see ollus oli nagu paks tökat. Ja siis paar pesukaussi puhta veega sinna juurde. Suur põranda küürimishari. Selle varre otsa aeti paar tõstekangi raskust.

Siis keerati kogu see kausitäis seda paksu tökatit kasarmu põrandale ja paar meest küürimisharjadega nühkisid edasi-tagasi kõik kohad üle. Teistel olid mingid põrandalapid käes, millega tõmmati kogu see möga põrandalt kokku ja siis loputati veekausis seda lappi pidevalt. Kui üks ring tehtud, siis riiviti uus kausitäis seebimöginat kokku, lööd põrandale kummuli ja läks uue hooga....

JNE
Igasugused muud toredad tegevused iga päev hommikust õhtuni. Peamiselt rivi. Ja seda nõrkemiseni või kokkukukkumiseni lõõskava päikese all.

Siis ühel päeval enne vande andmist pandi kõik rivvi. Mingid ohvitserid tulid rivi ette ja hakkasid elukutseid nimetama. Kes tundis, et tema elukutset on mainitud, see astus rivist välja. Enamusel polnud mingit elukutset. Otse peale keskkooli sõjaväkke tulnud. Minul oli BC autojuhipaberid + traktoristi load ja peaaegu aasta ka autojuhina töötatud. Nopiti kohe massist välja. Edasi nopiti juhtide seast välja pribaltiitsõ (eestlased, lätlased, leedukad, sekka ka paar meest Kaliningradist). Edasi baltlaste seast nopiti välja BC kategoorja mehed ja sealt omakorda need, kes enne kroonu ka autojuhina töötada olid jõudnud. See grupp oli päris pisike. Võib-olla 5-7 mest. Ei mäleta. meid saadeti kohe D kategooriat õppima ALMAVÜ kooli. Meie seast käisid noppisid siis omakorda kõrgemad ohvitserid välja endale isiklikud autojuhid. Mina sattusin mingi aeg hiljem lühikeseks ajaks vedama majorist natšalnik štaba`t (staabiülemat). Peamiselt aga käisin "dežurnõi po upravljeniju" korrapidajamasinaks. Istusin Lubjankal kuuendas upravljeenies ja pidin olema 24/7 valmis välja sõitma kõrgemate ohvitseridega kuhuiganes.

Meie ALMAVÜ seltskonna "Utšebka" lõppes D kategooria eksamitega ja uute juhilubade väljaandmisega. Edasi suunati juba autoroodu "stažööriks", kus kõikidele kinnitati konkreetne sõiduvahend ja selle vanakesest juht pidi sind välja õpetama. Tegelikult olime me kohe pärast garantiini ja vande andmist juba autoroodus ja "stažööri" staatuses aga selle vahega, et sul ei olnud masinat, vaid olidki selline "lihtsalt stažöör" kes pesi ja remontis suvaliste vanakeste masinaid ning hoidis autopargi korras. Stažööri aeg kuni masina juurde kinnitamiseni (millega tuli stažööri staatuse lõpetamiseks teha 500km marss-brašok ja sõjaväe piletisse löödi vastava masina mudel-mark-ja marss-brašoki läbimise aeg) oli muidu kuni 6 teenistuskuu lõpuni umbes, aga mina ja enamus eestlaseid pandi palju varem isiklike masinate peale.

Üldjoontes kõik.
Edasi tuli lihtsalt poolteist aastat ära teenida.

[frantzus]

kole lugu jah . frantzus sai sõjaväkke alles kolmandal katsel, aastase nihkega, aga sellest plaanis eraldi teema

[frantzus]

kriban...

zampoliit lasi siis tribüünilt nii kiirelt jalga et me ei jõudnud isegi plaksutama hakata, seda enam et enamus meist ei saanud muhklitki aru mida ta põhutas, ainult üks eestlane tönkas suht vabalt venet, aga ta ei jõudnud veel tõlkimagi hakata kui seeru haaras ohjad! isiklike asjade paraad, seljakott tühjaks, taskud tühjaks ja kõik laduda enda ette seljakoti peale, igaks juhuks otsisid nooremseerud veel taskud läbi ka et pettust keegi ei teeks. pea kõik võeti ära, lihtsam oleks kirjutada mis alles jäeti .( kui Tondil mundrid saime siis sellist smooni ei olnud, keegi ei uurinud mis sul taskus-kotis on). alles jäeti habemeajamise varustus pluss üks ziletitera, kamm, niidi-nõela komplekt kellel see oli, seep; odekolonn võeti ka ära . ära võeti noad-kahvlid-lusikad, küüneviilid, välismaa küünelõikajad, taskunoad( mõnel oli ikka päris soome puss kaasas ), kingaviks+hari, korgitser , jne. kõige suurem kahju muidugi toidukraamist mis ära võeti, ja see oli juba kroonu kraam, ja ära võeti sellepärast et tuli info sööklast et me ikka saame ka lõunat aga peale seda kui teised on söönud, alles siis kaetakse meile jäänustest laud . kodune kraam oli juba Tondil prügikasti visatud vastavalt käsule, olevat ohtlik sõduri tervisele kuna säilitustingimused kehvad ja Lasnamäel külmkappi ka polnud; kuukas siis igaüks oma suitsuvorsti-sinki kuidas jaksas ja ülejääk lendas Tondil prügikasti . mäletab ehk keegi mitme päeva leivakott pidi kaasas olema Lasnamäele minnes, ise ei mäleta aga kutse peal oli miskit kirjas küll ja kõigil oli leivakott kaasas . aga Tondil anti meile enne lennujaama viimist välja kolme päeva "suhhoi pajok", ja sellest me polnud isegi vist poolt jõudnud ära hävitada, ja need konservid-kuivikud võeti ära jah, ja vaevalt need väeosa toidulaos uuesti arvale võeti, tassiti ikka kaptjorkasse seerudele . tuleb au anda et see pajok oli väga hea, ühe päeva pajok kenasti pappkarbi sees, kolm konservi ja suhhaarikud ja suhkur ja teepakike, isegi konserviavaja igas pakis, vinklisse väänatud plekitükk millega sai kenasti avada. konservid olid erinevad, kuidas kellegile juhtus, aga igas pakis oli tuschonka(kas looma-või sealihast), siis puder lihaga( kruubi või tatraga) ja kalakonserv( kas räim tomatis või kalapallid tomatikastmes), igatahes väga söödav kraam ka külmast peast kuna pliiti meil ju ei olnud! noh eks selle manustamisega sai veits nalja kah; pajokk meile Tondilt anti aga tööriistu mitte , enamusel eestlastel oma tööriistad, mõnel küll ainult nuga aga asi seegi; aga vene poisid oma kitarri, Võssotski laulude ja platnoi mentaliteediga ikka kuses! konservi lahti saad aga süüa pole millegagi; meisterdasid siis endale konservi kaanest lusikaid või ootasid kuni mõni eestlane laenas tööriista, aga ega eestlane väga abivalmis rahvas ka pole . terve ööpäeva ju tiksusime Taschkendi rongijaamas Termezi rongi oodates ja pärast veel 12h rongisõitu, eks nälg hakkab vaikselt näpistama, kuigi kui aus olla siis see oli pigem degusteerimine, veel polnud ju nälgas keegi, see näljatunne tuli vast alles nädalapärast

[kalleb]

Mul isiklikult on väga huvitav kogemus vene kroonust kus 10 päeva jooksul süüa ei antud ja ka suhpaljokki ei antud

Tegemist oli Pribaltiskii vojennoi okrugisse tagasisaadetud värskelt Kavkazkii vojennoi okrugist utsebkast väljalastud spetsialistidega

Nälg tahtis silmanägemise ära võtta , vett juua õnneks ikka kusagilt kraanist sai

[frantzus]

Mul isiklikult on väga huvitav kogemus vene kroonust kus 10 päeva jooksul süüa ei antud ja ka suhpaljokki ei antud

Tegemist oli Pribaltiskii vojennoi okrugisse tagasisaadetud värskelt Kavkazkii vojennoi okrugist utsebkast väljalastud spetsialistidega

Nälg tahtis silmanägemise ära võtta , vett juua õnneks ikka kusagilt kraanist sai

eks siis mingi jama toiduatestaatidega oli, see anti alati kaasa kui oma väeosa leivalt maha võeti, isegi kubusse või hospidali minnes, ja kui punktist A punkti B läks üle ööpäeva siis jagati pajok ka kaasa. mingi pardakk kindlasti oli, ei imesta . aga ilma atestaadita sind leivale ka ei võetud, ordnung musst sein!

[frantzus]

kriban...

nooremseerud kadusid kuidagi äkitselt ära, läksivad sööma koos väeosaga. seeru siis juhatas meid edasi, tassisime konfiskeerimisele kuuluva kraami kaptjorkasse, pluss veel oma sinelid ja seljakotid; ja seda kõike paljajalu . uus moodulmaja, linoleum maas, ja peale peaust pidid kõik oma kirsad jalast võtma ja ukse kõrvale fuajeesse jätma, ikka sinna kus dnevalnõi tumbotska oli, ja partjankad kirsade peale kuivama . ja nii see oligi et kasarmus liikumine ainult paljajalu, dai boh kui kuskil linoleumil mingi must triip oli, seda sai dnevalnõi ziletiga kustutada! seerud lasid muidugi oma botinkadega moodulis ringi . sel suvel olid jah kohalikel veel botinkad suvevormis, poolsaapad tulid järgmine kevad. noh näidati siis meile ka esialgsed asemed ette, moodulmaja polnud klassikaline kasarm suure magalaga vaid korterelamu, koosnes nn kubrikutest, ca 16-18 matsi ühes toas, topeltnaridel, täpsemalt ei mäleta enam. esialgu pandi meid kõiki ühte tuppa, et hiljem kui kogu koosseis koos siis jagatakse laiali. saime oma isiklikud asjad tumbotskatesse ära panna, voodimaterjali pidime peale lõunat saama kui asjadelao prappor lõunalt naaseb. ja rivistas siis seeru meid platsile üles riviharjutuksteks kuni antakse luba lõunale minna. tagusime siis kirsat vastu asfaldit mingi aeg kuni sööklasse kutsuti. laulma meid ei pandud, parimal juhul oleks sealt ainult metsavendade laul tulnud, tatsasime niisama tühja .

[vanahalb]

Kolme päeva tarbeks pidi vist õgimist kaasas olema kui sõjaväkke minek oli. Aga väga kanget mürki selle kinnituseks ei võtaks. Mulle ei antud minumeelest kroonu poolt midagi ja Kaliningradi tuli oma leivakoti peal jõuda.
Kergema kaliibriga šmon Lasnamäel oli seevastu küll ja mult võeti pussnuga ning pakk mängukaarte ära. Selle ahvipuuri ülem või lihtsalt korrapidaja, ohvitseripagunitega taat, lasi veel enda juurde konvoeerida . Et ta tahab oma silmaga näha kellel niisugused asjad kaasas olid. Kergema kaliibriga kirjutasin sellepärast , et kamraadidel oli nuga leivapätsi sisse peidetud ja nii põhjalikult ei otsitud et see üles oleks leitud. Pärast ei teinud endised läbiotsijad teist nägugi kui sellesama noaga vorsti nüsiti.

[Fucs]

Kolme päeva toit jah pidi kaasas olema.
Ei tohtinud olla kiiresti riknevat jama kaasas.
Lasnamäe jaotuspunkti sisenedes puistati kõik kutsealused läbi.
Mis oli keelatud (näiteks nuga (kahvel, lusikas ja konserviavaja võisid olla), alkohol, ravimid, kiiresti riknev toit jms) see võeti ära ja tagasi ei antud ka siis, kui sind ära ei võetudki ja pärast tagasi koju saadeti.

Mäletamist mööda pidasid korda Lasnamäe jaotuspunktis mingid punaste pagunitega tegelased (kumb, BB või CA, seda ei mäleta).

[kalleb]

Jah ega Lasnamäe kogumispunktis sulle süüa ei antud ja ega enne väosasse jõudmist ka midagi hama alla ei saanud , pidi endal raha või toit kaasas olema

[frantzus]

tänud austet kaasfoorumlastele täpsustuste eest! kuna endal õnnestus kolm korda(sic!) Lasnamäelt läbi käia siis tõesti kõike enam ei mäleta mida seal konfiskeeriti või mitte, aga eks frantzus õppis ka veits . igatahes viimane kord oli mul kööginuga säärikusse peidetud( läksin jah vanade kirsavoidega sõjaväkke), ja selle noaga ma laekusin Termezi ka! korda valvasid Lasnamäel jah punaste pagunitega poisid jalgrattavägedest, aga asjapulgad olid seinast seina kes ülekuulamist läbi viisid. frantzusi saksakeele oskust kontrollis mustas mundris teise rangi kapten . kahjuks täna kribada ei jõua, tööpäevad pikad aga ehk homme jätkan aga Tondil saime juba mundrid ja võeti ka sõjaväe toidule, sellest ka see "pajoki" kaasa andmine.

[frantzus]

kriban...

kutsuti siis lõpuks meid ka sööma. laud oli ikka lookas, tundus et kohalikud söögile eriti rõhku ei pannud, supipott servani täis, pudrupada kuhjaga, lihakauss ka keedetud seapekki kuhjaga täis, ja musta leiba mitu pätsi, aga valget mitte ühtegi viilu ja kompotti jagus ainult seerule, ja kuskilt toodi talle paar viilu valget leiba kah. no mekkisime siis viisakuse pärast pererahva rõõmuks kuigi nälgas me ei olnud, aga ega me rohkem sonkisime sest süüa ei kannatanud küll miski! supp oli tundmatu ja maitsetu, 2cm paksune rasvakiht ujus peal, puder oli miski kollane ollus, hirss äkitselt , ikka täitsa saepuru maitsega, ja ega keedupekki ka naljalt suhu ei meelita, mustast leivast ei kannata miskit rääkida, see oli ikka õudus kuubis ! krt, nädala pärast juba kahetsesime et oma esimese söömaaja niimoodi raisku lasime minna . seeru piirduski ainult kompoti ja valge leivaga, vaatas et aadlipreilid ka suht rahulolematud ja lõpetas selle jama ära ning kamandas sööklast välja! ja siis vedas meid vabal sammul kohe peldiku juurde, ikkagi tundis teemat, ta juba vanake kah. peldik oli ikka tõeline peldik; ühes seinas kusemise renn, teises seinas ca 10 kraanikaussi ja keskel Lenini jalajäljed , ja ei ühtegi peldikupaberi rulli, "Pravdast" rääkimata . ja ainuke peldik väeosas sõduritele. vesi nirises kraani katusel olevast paagist, ja selle joomine oli rangelt keelatud. ega meil väeosas veevärki olnudki, kõik oli paagimajandus vabalangemise põhimõttel, aga selle eest oli veeauto ZIL-130, klassikaline tänavapesuauto nagu vene filmides nähtud, ja sellega veeti kogu vesi kohale Termezi veevärgist ja täideti paake. pilt oli igatahes väga kurb, ja janu oligi meie kõige suuremaks probleemiks, olime ju keset kõrbe, temperatuur tugevalt üle kolmekümne päikese käes ja meie parasvöötme mundrites oma pilotka ja kraekonksuga . terve peldik oli kaetud ca 1cm kloorikihiga ja ega seal ei kannatanud üle 10sek olla, silmad hakkasid vett jooksma , aga noh sellega sai harjutud hiljem, sai hädad tehtud ja habegi aetud . peale peldiku ühiskülastust lasti meid vabalt kuni asjapulgad lõunalt tulevad, st et pidime viibima mooduli juures või kurilkas mis oli ka uksest 10m kaugusel, hulkuma ei lubatud minna! sai siis kiirelt kurilkas suits tehtud, pikalt ju seal istuda ei kannatanud sest päike paistis lagipähe, ja siis mooduli seina äärde päikesevarju. vaagisime seal siis oma hetkeolukorda, nii miinuseid kui plusse. kõigepeal miinustest; kliima on meie jaoks ikka täis pask, munder ei vasta vajadustele, Tondil anti meile veel pikk pesu ka, see vahetati õnneks esimene saunapäev suvise vastu, nädala pärast . söök on kliimaga samas kategoorias, olme on selline et tegelikult seda ei olegi jne! aga olime ikkagi hetkel suht optimistlikud ja leidsime plusse kah: et afgaani läheme alles kolme kuu pärast; pehhootast ka pääsesime, ja autojuhi ametist ka pääsesime kuigi kõigil load taskus( alguses oli muidugi veits paanika kui meid selle alusel polügoonilt üles osteti), et see autolukksepa amet vast polegi sõjaolukorras kõige hullem, umbes sama mis helikopteripolgu kokk olla, oled lennuväes aga istud ainult katla kõrval kaks aastat . õnneks meie pundis hüsteerikuid ka ei olnud, need jäid polügoonile maha; aga Tondil langesid jah mõned eesti poisid hüsteeriasse kui teada saime et afgaani minek. neist kahega trehvasin hiljem juhuslikult Termezis kui ise juba asjapulk "frantzus" olin , afgaani nad ei läinudki, täpsemaid asjaolusid siin lahkama ei hakka, aga toredad poisid olid. ühega trehvasin peale sõjaväge juhuslikult Linnahallis kui elus esimest ja viimast korda käisin ansambli "Sõnajalad" kontserdil koos abikaasaga. see oli nüüd väike vihje. noh igatahes meie pisike punt 12 matsi oli väge täis ja lubasime üksteisele et peame hakkama saama. aga ega see lihtne ei olnud, kahele poisile oli ikka see katsumuste rada, ja just füüsilises-klimaatilises võtmes mitte vaimunõrkuses, aga afgaanist nad ei pääsenud, saadeti lihtsalt paar kuud hiljem , aga sellest hiljem. pidasime siis vaikselt oma koosolekut saksa keeles , uudistajaid oli ikka palju aga keegi ei torkinud, olime ju nagu partisanid, ilma paguniteta, nn välivormis . lõpuks saabus ka tööliste buss ohvedega, 7 seerut rivistas meid siis üles ja suund " veschevoi sklad"! no ei saanud me sealt madratseid-linasid-tekke-patju niisama, ikka pidime kõigepealt laos tunnike-teine heakorratöid tegema, prappori oskuslikul juhtimisel . tarisime oma varustuse lõpuks oma kubrikusse, sellele järgnes muidugi instruktaas kuidas voodid peavad välja nägema kui sõdur ei maga, Tondil olime muidugi algõppe juba kätte saanud aga siin veits teised reeglid ja tunnikese tagusime seerude sõimu saatel tekile kante sisse, abivahendeid siis ka veel ei olnud , hiljem saime jah vastavad plangust tehtud matriitsid!

[frantzus]

krt, kribasin pika jutu aga kadus ära, ei tea kuhu...

[Enkus]

krt, kribasin pika jutu aga kadus ära, ei tea kuhu...

Pikemat juttu on mõistlik kirjutada nt Notepadis, foorumis olles istud interneti otsas ja kui on mingi lühis, siis on...