Teema paisub, nagu pärmi oleks lisatud, hoolimata jahedast aastaajast

Aga nüüd asjaliku jutu juurde, et ära ei keelata, selge see, aga kuidas loa tegemisega jääb, kas selleks on vajalikud summad ja koolitajad olemas ?
Et ei keelata ära, aga praktiliselt luba saada võimatu- see on MK-le tegelikult kõige mugavam: kui lube praktiliselt ei anta, siis on ju teada, et need kes masinaga maastikul nikerdavad on nn. mustad- sest lube ei ole ju praktiliselt antud ja nii on kõige lihtsam- kui on teada, et lube väljastatud ei ole, saab, kohalik konstaabel näiteks, kohale vurada ja protokolli kirjutama hakata. See on peaaegu kindla peale minek ja kõige mugavam igasugustele kontrollorganitele, kes iganes detektoriste kontrollima-trahvima hakkavad. Sest jääb ära võimalus, et äkki on vajalik paber taskus. Kui juba lube antakse, siis peab keegi neid kontrollima kah- no kes ? Konstaabel ? MK ametnikud ? Ise elan Pärnus, ei kujutagi ette kui palju detektoriste Pärnu maakonnas on, aga arvan, et ikka mitusada, no siis MK muud ei saagi teha kui detektoriste kontrollida. Lihtsalt ei jõuta neid kontrollida ja kui kontroll on nõrk, või puudub sootuks, siis ei ole sel seadusel mingit erilist mõju.
Minu isiklik arvamus (kartus) on, et neid lube ei hakata praktiliselt kellelegi väljastama, sest sellega probleemid pigem süveneksid, lihtsam on lube mitte anda, see teeb detektimise kontrolli tunduvalt lihtsamaks, kes aga aparaadiga selli metsas näeb, see helistab, veereb kiiresti ametnik kohale ega pea üldse pead vaevama, et äkki piiksutajal luba on.
Need kes sihilikult ajalugu varastavad, neil on sellest loast niikuinii, vabandust väljenduse pärast, pohhui-nahhui, ükskamakõik. Selle loo kokkuvõte ja mõte on see, et ilmselt neid lube nii massiliselt väljastama ei hakata, kui meil praegu otsijaid on, see tooks omakorda MK-le rohkem muresid kui kasu, see on minu arvamus.
Ja kui ka luba ei anta, eks peab siis muu hobi leidma, looduses fotokaga liikuda oleks ka kena, kuigi see hobi pisut kallimaks läheb. Ega elu sellepärast seisma ei jää. Saadi varem detektimata hakkama ja saadakse ka edaspidi.
Selle kivikalme loo kohta selgitaks nii: kujutame ette et on üks vana raamat, eestikeelne, no aastast 1600, ütleme. Kas see raamat peale läbilugemist-uurimist muutub väärtusetuks ? Kogu info oleme teosest suutnud ju omandada ja salvestada ka mõnele muule andmekandjale. Seega ei ole raamatu olemasolu meile enam oluline

No ei ole ju nii, nii ka kalmega, kuigi läbi uuritud on sel siiski väärtus omaette, pöördumatut kahju ei ole vast tekitatud, kuid sellise käitumisega leppida siiski ei saa
