Mehed hakkavad vaikselt taipama nn kriisireguleerimise laia mõõdet
Mina nüüd küll ei ole "see mees" kes hakkab praegu selliseid asju taipama.
Eelmisel lehel läks teema läpakate peale lappama... et pole enam saada jms.
Selle pärast pidasin vajalikuks mõningaid elementaarseid asju meelde tuletada.
See Ärilehe artikkel New York Times`ist, mille lingi ma panin....
Eesti on tuntud ühe tehnoloogiateadlikuma riigina maailmas, mis on potentsiaalselt suur eelis, kui haiguspuhang sunnib majandustegevuse internetti. Tarkvara Skype’i jaoks kirjutati Tallinnas. Sõidujagamis-, elektritõukeratta- ja toidu kojutoomise teenus Bolt, mis esitab väljakutse Uberile, baseerub siin.
Kaitsemaske, desovahendeid, piima ja vorsti ei saa internetis toota ega selle tootmist internetti üle kolida.
Igasugused "Uber, Sõidujagamis-, elektritõukeratta- ja toidu kojutoomise teenus Bolt" ei tooda mittemidagi ja nende tegevus saab toimida ainult siis, kui keegi kuskil lehma üles kasvatab, selle ära tapab, vorstiks ajab ja selle eest saadud rahaga neid vahendus- ja mugavusteenuseid ostab. Ja Bolt`il pole midagi kellelgi viia, kui keegi seda vorsti enam ei tooda. Ja kogu müstika.
****
Siia tekstilaviini alla mattusid IMHO kaks head artiklit, millede lingid sai siia pandud. Kuna sellise infovoo puhul keegi enam linke klikkida ei jõua ja loetakse ainult pealkirju (kui sedagi), siis kopipasteedin need lugemiseks nüüd siia.
Jaak Uibu: koroonaviiruse epideemiaks Eestis valmisolek puudus
Piirangutega viiruseleviku tõkestamiseks jäädi hiljaks, aga peaksime küsima, miks nii läks.
Hea sõbra Laur Karu ettepanekul sai minust 1989. aastal Eesti peasanitaararst ja tervishoiuministri asetäitja. Minu otsuseid Eestis muuta ei tohtinud, selleks oli õigus vaid NSVLi peasanitaararstil. Teenistuses oli 300 töötajat, kellest ehk pooled olid venekeelsed.
Mind hämmastas heasoovlikkus muukeelsete ja eestlaste vahel minule alluvas teenistuses.
Sanitaararste Eestis ei koolitatud nagu tänapäevalgi. Need tulid Leningradist ja Moskvast, olid üsna hea ettevalmistusega. Venemaad ähvardasid ju pidevalt epideemiad ja välja oli kujunenud asjatundlikkus nendega võitlemises. Ka Lenin muretses: «Kas nõukogude võim võidab täi või täi nõukogude võimu.»
Üldiselt sanitaarteenistus hoidis omavahel kokku, aga raviarstid vaatasid oma kolleegidele mõnevõrra üleolevalt, neurokirurg Andres Ellamaa sõnul: käivad ringi, krunn kuklas, ja muudkui kontrollivad.
Nüüdseks on sanitaar-epidemioloogiateenistus likvideeritud. Ometi riik vajab seda nagu tuletõrjet. Kunagine teenekas epidemioloog Jaan Märtin meenutas aastal 2008: «Peale Eesti iseseisvumist ei ole midagi muud meelde jäänud, kui toimus üks reform teise reformi järele. Tööle hakati võtma inimesi, kes olid valitseva partei liikmed või selle partei soosikud, ning sõltumata sellest, kas tal erialaseid teadmisi oli või mitte.»
Tõuke kirjutada artikkel praeguse olukorra kohta Eestis sain ajakirja Eesti Arst 2019. aasta jaanuarinumbri avaldatud Kuulo Kutsari kirjutisest, milles käsitleti valmisolekut epideemiateks. Teise tõuke sain Saaremaa patrioodilt Anti Liivilt, kes kunagi aitas seadustesse viia minu poolt pakutud termini «rahvatervis».
Olukorra tõsidust maailmas näitab Mihhail Gorbatšovi üleskutse valitsustele hoiduda sõjategevusest ja aidata nii kaasa praeguse koroonaviiruse pandeemia tõkestamisele. Kes teda kuulab!
Miks ma arvan, et epideemiaks Eestis valmisolek puudus? Selleks on seitse põhjust:
1. Likvideeriti profülaktilise meditsiin instituut 1997, kaheksakümnendatel kandis see nimetust Tallinna epidemioloogia, mikrobioloogia ja hügieeni instituut. Seal tehti tõsist rakendusliku iseloomuga teadustööd epidemioloogia, viroloogia, mikrobioloogia ja hügieeni valdkonnas. Likvideerimine toimus Eesti tippteadlaste soovitusel, kelle hinnangul oli asutuse teadustase rahvusvahelises plaanis nõrk, aga vajaduspõhisust ei arvestatud, otsustas tippteadlaste rahaarmastus.
2. Epidemiolooge Tartu ülikool ei koolita ja ega rahvatervise magistrantuur kellestki epidemioloogi tee või teeb seda formaalselt – niisiis puuduvad asjatundjad; epidemiolooge ei ole isegi enam nomenklatuuris. Geneetika ja semiootika vohamine ei kompenseeri sanitaarala puudumist.
3. Piirangutega jäädi hiljaks, vt terviseameti hiljutisi väärrahustavaid hinnanguid; selle kommunikatsioon on olnud selgelt puudulik ja ühekülgne. Selle ameti tegevuse hindamiseks tuleks algatada ametkondlik juurdlus.
4. Eesti ei ole püüdnudki koolitada epidemiolooge Euroopa Liidu programmide alusel.
5. Läinud reedel, 13. märtsil oli valitsuse pressikonverents eriolukorrast. Nägime, kuidas tund aega rääkisid ministrid teemal, milles asjatundlikkuse kujunemiseks õpitakse aastaid. Miks nad võtsid sõna seal, kus peaksid olema spetsialistid? Viimaseid ei ole, niisiis peavadki ministrid hädaolukorras esinema. Sotsiaalministri ametikoht ei tee Tanel Kiigest veel epidemioloogi. Paari aastaga on sõbralikust inimesest saanud bürokraat, kes ei võta enam nõuandeid kuulda. Nii oli rahvatervise arengukavaga, kust tähtsamast tähtsaim näitaja – sündimus – oli välja jäetud. Selle lisamist pidin pool aastat sotsiaalministeeriumilt taotlema, aga tulemus on ikka veel ebaselge.
6. Nõukogude ajal liikus anekdoot: mis on need tegurid, mis panevad inimese tegutsema? Vastus oli: surmahirm, sugutung ja sotsialistlik võistlus. Analoogia sunnib küsima: mis sundis praegust valitsust end mobiliseerima viiruse vastu, kui minu paljude aastate palumiste peale ei moodustatud sadade tuhandete sündimata laste puhul ei ministrite komisjone ega asjatundjate komisjone? Sagedane vastus oli: meil on arengukava! Praegune aktiivsus küll, aga küllap oli tõukeks hirm teistest riikidest abinõudega maha jääda. Aga takistasid erakorraliste abinõude rakendamist firmade ja ühenduste majanduslikud huvid.
7. Ülo Vooglaid küsis õigustatult: kuidas kehtestada Eestis personaalse vastutuse printsiip? Arvan, et see tuleks monteerida kõigepealt ministeeriumide põhimäärustesse. Ennistada tuleks karistusseadustikus ametialane lohakus, mis sealt tosin aasta tagasi vaikselt kõrvaldati. Küllap siis tagatakse ka ametialane kompetentsus ja näiteks terviseametit valitakse juhtima erialalt teadlik inimene.
Kas koroonaviiruse epideemilises levikus on ka midagi positiivset? On küll, see annab kainestava hoobi globalismile ja naudingutele suunatud eluviisile ning toob otsustajate teadvusse asjaolu, et Eesti vajab ka tänapäevase koolitusega arste-epidemiolooge.
Minu artiklis pettuvad need, kes otsivad sellest nõuandeid igapäeva jaoks. Pettuvad seepärast, et Eestis pole epidemioloogia, diagnostika ja ravi alal juhtivat keskust – kõik on ühe targad, ei ole spetsialistide hierarhiat, ei ole otsesidemeid teiste maade haiguskollete kustutajatega. Kõik käib aegluubis WHO bürokraatia kaudu.
Epidemioloog Kuulo Kutsar: terviseamet alahindas õigel ajal ohtu
Epidemioloog Kuulo Kutsari hinnangul oleme täna seisus, kus kaitsevahendeid ja testimise võimekust napib, kuna terviseamet alahindas õigel ajal ohtu. Kutsari sõnul on epipeedia ohjeldamiseks vaja ka minimaalsete kaebustega isikute laboratoorset testimist, sest enamik nakkuse levitajaid ei tea, et haigust kannavad.
Kutsar ei pea õigeks ka praegu veel plaaniliste operatsioonide ära jätmist, kuna hetkel on haiglaravi vajavaid koroonahaigeid väga vähe.
Epidemioloog Kutsar peab rumalaks terviseameti vahepealset otsust muuta testimise metoodikat ja mitte võimaldada paljudele inimestele testimist. Tema sõnul oli see avalikkusele arusaamatu ja nakatunud inimeste õigusi rikkuv tegevus. Samuti rikkus see seireandmete korrektsust ning tootis mittevõrreldavaid ning statistiliselt vääraid andmeid.
«Sama vea tegi ka Hiina, kui nad veebruari algul loobusid haigusjuhu laboratoorse kinnitamise nõudest ja jätsid alles ainult kliinilise uuringu nõude. Nad said oma veast kiiresti aru ja taastasid nädala pärast laboratoorse kinnituse nõude,» selgitab Kutsar.
Kutsari sõnul oleme täna seisus, kus kaitsevahendeid ja muud vajalikku testimiseks napib seetõttu, et terviseamet alahindas ohtu ja jäi ettevalmistustöödega kardinaalselt hiljaks. «Nii teste kui ka kaitsevahendeid oleks pidanud vähemalt kaks kuud varem varuma hakkama, juba siis, kui Hiinas olukord kontrolli alt väljus,» leiab Kutsar.
Kuna koroonaviirusnakkusele on iseloomulik kerge (80%) haigusvorm ning esineb ka asümptomaatiline viiruskandlus, siis on võimalik, et noored inimesed puutuvad viirusega küll kokku ja nakatuvad, kuid väheste haigusnähtude või asümptomaatilise ehk haigusnähtudeta kandluse tõttu nad põevad haiguse läbi kerges vormis, arsti poole ei pöördu ning seire neid ei registreeri.
«Arvestades viimast asjaolu, on vaja, et ka minimaalsete kaebustega või riskipiirkonnas viibinud isikud saaksid ennast laboratoorselt testida. See annaks väga olulisi andmeid ka epideemiatõrje meetmete valikuks ja rakendamiseks. Kahjuks meil sellele ei mõelda või ei osata mõelda,» tundis Kutsar muret. «Perearsti nõusoleku küsimine oluliselt pidurdab diagnoosimist.»
Epideemia vaibumine ei allu hooajalisusele
Kutsari hinnangul ei ole haigestumise haripunk Eestis veel kohal. Selle saabumine ja epideemia vaibumine Eestis ei allu Kutsari sõnul kahjuks hooajalisusele. Samuti peab arvestama sellega, et tegelik nakatunute arv on oluliselt suurem kui terviseameti statistika.
«Kui enam ei testita kaebustega kergeid patsiente ja ainult väljakujunenud sümptomitega inimesi perearsti suunamisel, siis see ei kajasta ligilähedaseltki tegelikku nakatunud inimeste hulka,» selgitas Kutsar.
Epidemioloogi sõnul on väga oluline, et testitavasse riskirühma kuuluks teiste hulgas ka igapäevaselt kliente teenindav personal (poemüüjad, iluteenuse pakkujad jt). Hetkel see nii ei ole. «Kui nad ei kuulu terviseameti määratud riskigruppi, siis neid ei pea perearstid ega terviseamet kontrolli all hoidma ega vajadusel testima. See puudus jätab selge kanali viiruste võimalikuks levikuks/ülekandeks viirusekandjalt teenindajalt kliendile ja nakatunud kliendilt teenindajale. See nakatumisahel võib paljude kontaktide tõttu väga pikk olla, soodustades epideemia levikut,» leiab Kutsar.
Paberraha ja müntide ohtlikkus on üle paisutatud
Kutsar paneb kõigile südamele, et viirus võib üle kanduda ka õues viibides. «Välisõhus võivad viirused üle kanduda üksteisele lähedal viibivate inimeste vahel. Eriti peaks vältima sellises rühmas viibimist, kus keegi köhib või aevastab. Mõnes viiruse intensiivse levikuga riigis on antud korraldus, et üle viie inimese ei tohi koos viibida,» räägib Kutsar.
Ühistranspordivahendite kasutamist tuleks Kutsari sõnul vältida – nii lennukis, trammis, trollis, bussis kui ka taksos on inimesed üksteisele lähemal kui meeter (see on WHO soovitus), USA haiguste kontrolli keskus soovitab kaks meetrit, ja viimane distants on katseliselt kinnitatud ning see on parim distantseerumise lahendus.
Paberraha ja müntide ohtlikkus on Kutsari arvates üle paisutatud – need võivad erandkorras saastuda viirustega, kuid selle tõenäosus on väga väike, pealegi kasutab raha väike osa elanikest.
Toidukauplustesse soovitab Kutsar minna hommikul vara või õhtul hilja, mil ostjaid on vähe, ja hoiduda eemale teistest ostjatest ja poesaali teenindajatest. «Ma ei soovita tasuda ostu eest kassapidaja juures, vaid iseteeninduskassas ja pärast kaubakäru ja iseteeninduskassa ekraani kasutamist desinfitseerida käed kaupluses välja pandud seadmes,» soovitab Kutsar.
Kui töökohas on koroonaviirusesse haigestunu, peaks kogu töökollektiiv laiali minema, s.t minema kodu-isolatsiooni. «Kontaktsetena peaksid nad ennast ka testima, mida uus terviseameti juhis keelab tegemast,» ütleb Kutsar.
Plaaniliste operatisoonide edasi lükkamine ei ole õige samm
Haiglates on ära jäetud enamik plaanilisi operatisoone ja valmistutakse kriitiliste haigete saabumiseks. Olukorras, kus koroonaviiruse tõttu on haiglaravil ühe käe sõrmedel loetav arv inimesi, ei ole Kutsari sõnul mõistetav teiste haigete abistamise lõpetamine tervikuna.
«Mida teevad arstid, eeskätt kirurgid, aga ka teised eriarstid ning õed – kas ootavad, kui Eestis vajab mitme kuu pärast haiglaravi sadu koroonahaigeid? Haigla kriisiplaani järgi peab voodifond olema ümber korraldatud nakkushaigete hospitaliseerimiseks 24 tunniga – milleks peavad arstid-õed istuma praegu käed rüppes ja ootama Covid-19 haigeid aktiivravi haiglates üle Eesti? See on ressursi raiskamine, sest plaanilise operatsiooni eel tehakse patsiendile põhjalikud ja kulukad uuringud, mis paari kuuga aeguvad ja tuleb alata jälle otsast peale,» selgitab Kutsar.
“Plaaniliste operatsioonide ärajätmine on kahe teraga mõõk,» jätkab ta. «Ühest küljest nagu välditakse patsientide poolt viiruste toomist ja levitamist haiglas, kuid teiselt poolt jääb enamik krooniliste haigustega patsiente ravita, nende haigus ägeneb ja süveneb ning lõpplahendus on hilisem ravikulude kallinemine või patsiendi surm.»
Kutsar leiab, et see on patsientide tervist mittearvestav ja halvendav meede. Ka meie põhiseadus ütleb, et igale elanikule peab olema tagatud tervis, rõhutab Kutsar. «Igal juhul on see valitsuse poolt läbimõtlemata ja elanike, eeskätt vanemaealiste patsientide, tervist mittearvestav ja kahjustav tegevus,» hoiatab ta.
