www.militaar.net

Eesti Tolliamet läheb 15 000 püstoli konfiskeerimise pärast kohtusse

TALLINN (BNS). Iževski relvatehase juures asuv aktsiaselts Baikal kaebas Eesti Tolliameti kohtusse, nõudes rahalist kompensatsiooni läinud aastal Tallinna sadamas konfiskeeritud 15 000 Makarovi püstoli eest. AS Baikal leiab, et toll konfiskeeris püstolid seadusvastaselt. 1992. aasta 7. veebruaril avastas toll Tallinna sadamas konteinerid 15 000 Makarovi püstoliga, mis taheti viia Suurbritannia firmale Kenford Enterprise. Kuigi saatedokumentide kohaselt oli

tegu spordipüstolitega, leidis ekspertiis, et konteinerites olid lahingurelvad. Konfiskeeritud relvad anti Eesti Siseministeeriumile. Tolliameti peadirektori asetäitja Igor Kristapovitš ütles, et püstoleid veeti "ilma igasuguse valveta nagu kapsaid”. Ühest konteinerist oli varastatud umbes 20 relva. "Asja uurimisega tegeles ka Suurbritannia eriteenistus. Selgus, et Kenford Enterprise’/ direktor on Venemaa elanik Puhhov. Samal ajal teatati meile, et Iževski

relvatehasest on kadunud umbes 15 000 püstolit. Seega muutus lugu konfiskeeritud relvadega üha huvitavamaks," märkis Kristapovitš. Püstolite konfiskeerimine ei jäänud üldsuse tähelepanuta. Vene ajaleht "Kommersant” süüdistas Eesti tollitöötajaid omavolis. Eesti suursaadik Clyde Kull esines aga 1992. aasta 2. aprillil NATO Koostöönõukogu istungil hoiatusega, et Eesti territoorium võib muutuda illegaalse rclvakaubanduse sõlmpunktiks.

Clyde Kulli avaldus tekitas maailma ajakirjanduses suurt vastukaja. Sealjuures tsiteeriti Kulli sõnu selle kohta, ct püstolitel puudus numeratsioon ja nad võisid olla määratud saatmiseks "mitteformaalsetele relvastatud rühmitustele”. Inglise tele-raa-diokompanii seostas seda terroriorganisatsiooni liri Vabariikliku Armeega (IRA). AS Baikali hagi Eest i Tolli-amcti vastu hakkab Tal linna Linnakohus arutama 24. mail kell 14.

Igor Kristapovitši tapmine — kättemaks liigse informeerituse eest?

Eesti suurima eraturvafirma ESS peaspetsialisti IGOR KRISTAPOVITŠI tapmine 22. oktoobri õhtul tekitab palju küsimusi, millele praegu veel vastuseid pole.

Igor Kristapovitš (31) tapeti läbimõeldult ja külmavereliselt 22. oktoobri õhtul kella 21.15 paiku Lasnamäel oma elumaja ees, kui ta hakkas vahetama tühjaks torgatud autokummi. Mõrvar tulistas teda ilmselt summutiga varustatud püstolist TT väga lähedalt pähe. Ca 10 minutit hiljem peatas oletatavate mõrvarite VAZ-2103 kriminaalpolitsei inspektor, kellele kustutatud tuledega sõitnud auto tundus kahtlane. Kui ta valgustas taskulambiga ”null-kolme” tagaistmel olnud meest, tulistati politseinikku rindu. Haavatuna jõudis ta lasta veel kolm kuuli põgenevale autole järele. ”Null-kolm” leiti paarkümmend minutit hiljem mahajäetuna Lasnamäe ühelt tühermaalt. VAZ-2103 omanik väitis politseis, et andis oma auto kasutada 30-aastasele Tallinna elanikule Vladimirile. Eile õhtuks polnud Tallinna kriminaalpolitsei ja ESS suutnud suures hulgimüügi firmas töötavat Vladimirit tabada. Käivad jutud, et ta põgenes juba ööl vastu pühapäeva Lätti, sealt lennukiga LääneEuroopasse. Tema passis olevat kehtiv Prantsusmaa viisa.

Igor Kristapovitš lõpetas 80-ndate teisel poolel Moskvas Dzeržinski—nimelise kõrgema kooli ning töötas ENSV KGB vastuluure osakonnas ja tegeles salakauba probleemidega. "Ta oli vitaalne mees, lausa sündinud vastuluuraja, kellel fantaasiad käisid mõnikord faktidest ees, kuid teisiti ei saagi see olla," meenutas üks Kristapovitši endisi kolleege. ” Ta oli nagu käsn, mis imes endasse informatsiooni," arvas teine. KGB likvideerimise järel töötas Igor Kristapovitš Eesti Tolliametis: alguses illegaalse narkoäri tõkestamise alal, hiljem sai temast Tolliameti peadirektori asetäitja.

Eriliste teenete eest anti talle Eesti Vabariigi kodakondsus. Umbes aasta tagasi sunniti Kristapovitš tollist lahkuma, vallandamist seostatakse tema ”KGB minevikuga”, samuti omaaegse julge otsusega konfiskeerida Tallinna sadamas Iževski tehasest saabunud 15 000 Makarovi püstolit (neid püüti Soome viia sportrelvade nime all). Siis kutsuti ta tööle turvafirmasse ESS eskortteenuste peaspetsialistiks (korraldas erinevate veoste saatmist). Kristapovitšit tundnud inimesed väidavad, et ta oli uljaspea ja valdas oskuslikult karated: ” Ta lõi Kaubamaja juures üksinda neli "musta” laiali ning sadamas viis "permikat", kui nood tulid tüli norima." Seetõttu on arusaamatu, kuidas pääses 22. oktoobri õhtul mõrvar talle nii lähedale. Võimalik, et ta oli Kristapovitšile tuttav inimene.
Ka oletatavalt Läti kaudu Lääne Euroopasse põgenenud Vladimir tundis mõrvatut, viimati rääkinud nad pikalt umbes kaks nädalat tagasi... Igatahes heitsid tapja ja tema "peremehed” väljakutse suurimale eraturvafirmale ESS, samuti Kristapovitši kunagistele kolleegidele KGB-st. "Päevalehele” tundub, et seni pole Eestis veel ühtegi mõrvarit otsinud nii palju eriettevalmistuse saanud inimesi kui praegu.

"Ma ei usu, et Kristapovitš mõrvati ESS-i tegevuse tõttu, muidu oleksime arvatavasti saanud juba varem sellekohaseid signaale. Usutavasti oli mõrv suunatud tema isiku vastu," ütles BNS-ile ESS-i juhatuse esimees Urmas Sõõrumaa. Allmaailma tundvad inimesed välistavad võimaluse, et Kristapovitš tapeti mingi kuritegeliku grupeeringu poolt. Palju tõenäolisemaks peetakse, et vastuluure endise ohvitserina sai talle teatavaks informatsioon, mida keegi pidas üliohtlikuks. On teada, et Kristapovitš tegi mitme ESS-i töötajaga tihedat koostööd juba siis, kui nood töötasid Eriteenistuses. Kahtlemata võib inimene, kes oskab infot koguda ja kellel on võimalus seda teha, muutuda kellelegi vägagi segavaks. Igor Kristapovitši mõrva võimaliku põhjusena nimetatakse politseivälistes allikates ka mingit "suurt raha liigutavat äritehingut”. Siseminister Heiki Ärike kinnitas eilses raadiointervjuus, et Kristapovitši tapjate ja kriminaalpolitsei inspektorite tulistajate otsimisega tegelevad "suured jõud" ning minister usub, et need kuriteod lahendatakse.

Toomas Sildam

"Eesti üheks paremini informeeritud meheks” tituleeritud Igor Kristapovitš tapeti möödunud laupäeva õhtul kella 21.15 paiku, kui ta väljus Lasnamäel Liikuri tänaval oma majast, et viia auto tasulisse parklasse. Eelnevalt oli keegi läbi torganud tema auto esikummi. Kui Kristapovitš kummardus uurima vigastatud kummi, tulistati teda väga lähedalt summutiga püstolist TT meelekohta ja seejärel kuklasse. "Selliseid mehi nagu Kristapovitš tapetakse kahel põhjusel kui ta sai teada asjadest, mille avalikustamine oleks mõjunud dünamiidiplahvatusena või kui tema vahelesegamise tõttu oleks mingit põrandaalust äristruktuuri ähvardanud väga ja väga suurest rahast ilmajäämine," ütles "Päevalehele” üks tänapäeva Eesti tegelikkuse paljusid nüansse tundev inimene.
....
BNS-i andmeil on üks tagaotsitavatest Lasnamäe elanik Vladimir Rostovski (30), kes töötab suures alkoholiga kauplevas hulgifirmas. Üleeile õhtul ja eile korraldati läbiotsimised selle firma kontoris ja mõnes korteris. "Tulemused on vapustavad," ütles üks politseiametnik. "Päevalehel” on teada, et läbiotsimiste käigus leiti näiteks firma Colt optilise ja lasersihikuga varustatud poolautomaatsed karabiinid. "Need on relvad väga täpseks laskmiseks," kommenteerisid asjatundjad. Veel võeti ära tehnilisi vahendeid, mida saab kasutada informatsiooni hankimiseks, täpsemalt pealtkuulamiseks. Ühe "tehnikaime” otstarbeks arvatakse olevat distantsjuhtimisega põrgumasinate käivitamine. Ühest keldrist avastati väike vangla, mis koosneb kahest trellitatud kongist. Kuuldavasti olevat seal viimasel ajal vähemalt ühte inimest mõnda aega kinni hoitud. "Läbiotsimiste ajal leitud asjad näitavad, et meil ei ole tegemist igapäevameestega. Nende tegevus on väga illegaalne ja samal ajal väga mastaabiline. Eeldatavasti on see seotud vägivallaga," kinnitati "Päevalehele”. Kõige huvitavam leid ootas politseiametnikke aga ühes seifis, mille võti olla kuhugile kadunud. Kui raudkapp lahti murti, siis selgus, et seal hoiti Eesti NSV KGB-s "kattedokumentide” valmistamiseks kasutatud erinevaid pitsateid ning KGB salajast tegevust puudutavaid dokumente. Väidetavalt oli seal "ka materjale, millega saaks nõrganärvilist inimesi nende mineviku pärast kergesti šantažeerida”. Pole välistatud, et need dokumendid tõid 1991. aasta sügisel ENSV KGB peakorterist välja kaks KGB ohvitseri, kes mõlemad töötavad tagaotsitava Vladimir Rostovski autojuhtidena. "Asjad lähevad põnevaks," öeldi eile õhtul "Päevalehele”.

Viimaste kuude jooksul on tapetud juba kolm ESS-i töötajat Anne Tults (30) ja Heiki Rekand (40) viibisid 25. detsembril kell 11 pahaaimamatult “Eesti Telefoni” peakorteri (Gonsiori 14) all olevas keldribaaris ning vaatasid teineteisele sügavalt silma, kui kõlasid saatuslikud püstolilasud. Heikile tulistati püstolist pähe, Annele - kaela. Politsei oletab, et mõrvamotiiviks võis olla armukadeduslik kättemaks. Anne ja Heiki surnukehad avastati paar tundi hiljem keldrist. Hoone valvetöötajal AnneTultsil oli üleval oma valvelaud, Heiki Rekand oli ESS-i autojuht. Anne Tultsi töökogemus ESS-is jäi üsna lühikeseks. Tööle võeti ta selle aasta veebruaris. Heiki Rekand oli turvafirmas 1992. aastast alates, olles juba kogenud töötaja. ESS-i peadirektori asetäitja Mati Sööt iseloomustas hukkunud alluvaid kui kohusetundlikke ja tublisid inimesi. Nii Anne kui ka Heiki olid mõlemad perekonnainimesed, mõlemal on kodus kaks last. Sööt ei suutnud ära arvata, miks Anne ja Heiki tapeti. “Eesti Telefoni” peakorterist endast midagi ei röövitud. Viimastel kuudel on see juba teine jõhker rünnak eraturvafirma ESS ja politsei vastu. 22. oktoobri õhtul tapeti Tallinnas Liikuri tänaval oma maja välisukse ees 31aastane ESS-i peaspetsialist Igor Kristapovitš. Mati Söödi sõnul tegeleb Kristapovitši mõrvari tagaotsimisega vaid politsei, mitte turvafirma ESS.

Tolliameti endise asedirektori Igor Kristapovitši väidetav mõrvar Vladimir Rostovski, kes oli neli aastat jooksus, naasis Venemaalt Eestisse.
Politsei andmetel on Rostovski 23. jaanuarini vahi all ning püüab selle aja jooksul oma süütust tõestada.

Keskkriminaalpolitsei ülemkomissar Andres Anvelt ütles, et Rostovski on üritanud politseiga ühendust võtta ka siis, kui oli tagaotsitav. Anvelt lisas, et peale Rostovski on veel teisi kahtlusaluseid. Rostovski tagasituleku põhjust Anvelt kommenteerida ei soovinud.

BNS-i andmetel otsisid Eesti politsei ja Vene kriminaaljälitus 34-aastast Rostovskit, keda kahtlustatakse Kristapovitši mõrvamises 1994. aasta oktoobris, üle nelja aasta.

Politsei kahtlustab, et just tema tulistas Tallinnas Lasnamäel surnuks 31-aastase ESS-i tollase peaspetsialisti ja tolliameti endise asedirektori Kris-tapovitši. Mees tapeti kell 21.15 Liikuri tänaval oma maja välisukse ees. Mõrvar tulistas talle summutiga TT-püstolist otse pähe hetkel, kui Kristapovitš hakkas vahetama oma auto ratast. Enne oli keegi mõrvatu auto kummi läbi torganud. Tunnistajate ütluste põhjal tulistati Kristapovitšit sõiduautost VAZ-2103.

BNS kirjutab, et umbes kümme minutit pärast Kristapovitši tapmist märkas Lasnamäe kriminaalpolitsei inspektor Juhan Pender Kuramaa ja Härma tänava ristmikul sõitmas kustutatud tuledega VAZ-2103. Politseinik tahtis kontrollida autojuhi dokumente, kuid auto tagaistmel istuv mees tulistas politseinikku summutiga TT-püstolist rindu. Haavatud politseinik jõudis põgeneva auto suunas teha veel kolm-neli lasku.

Kristapovitš töötas enne Eesti taasiseseisvumist KGB vastuluure osakonnas ja tegeles salakaubaveo uurimisega.

1994. aasta oktoobris tapeti Lasnamäel kodumaja ees tolliameti endine peadirektori asetäitja Igor Kristapovitš. ESSis töötanud mehele lasti kuul pähe, kui ta kummardus vaatama tühjaks lastud autokummi.

Klandorf: "Kui laeval oleks midagi salajast viidud, oleks Igor võinud selle avastada. Temast oleks huku uurimisel kindlasti suur kasu olnud."

Eesti edukaimate ettevõtjate hulka kuuluvat ärimeest kahtlustati veel 15 aastat tagasi oma sõbra, tolliameti eksjuhist uurija mõrvas.

1994. aasta 22. oktoobri õhtu veidi pärast kaheksat Lasnamäel Liikuri 48 ees. Turvafirma ESS julgeolekuekspert Igor Kristapovitš (31) oli äsja oma kodus võõrustanud perekonnasõpru. Külaliste lahkudes läks mees õue, et leiba osta, koera jalutada ja maja ette pargitud BMW valvega parklasse viia.

Kristapovitš lasi koeral ümbruskonnas ringi joosta, kamandas ta auto tagaistmele ja valmistus BMWsse istuma. Sel hetkel nägi ta, et juhipoolne esirehv on tühi. Kui ta kummardas seda uurima, lähenes talle selja tagant tundmatu mees, kes tappis Kristapovitši TT-püstolist kahe lasuga pähe. Kell oli 21.12.

Esimesed kohalekiirustanud leidsid numbrimärki 008 ESS kandnud BMW juurest Kristapovitši elutu keha. Peremehe tapmist pealt näinud jahmunud koer ei vaevunud šoki tõttu inimeste peale haukumagi. Koera tavapärast käitumist arvestades oli see kummaline.

Samal ajal kui värskel mõrvapaigal sagiti ja juhtunust politseile teatamiseks telefoni otsiti, toimusid linnulennult kilomeetri kaugusel teised sündmused. Õhtuses vahetuses olnud erariietes kriminaalpolitseinikule Juhan Penderile hakkas toonasel Kuramaa, praegusel Vikerlase tänaval silma beežikas VAZ 2103.

Registreerimisnumbrit 003 AFV kandnud autol ei põlenud esituled ja see liikus kahtlaselt vaikselt. Kell oli 21.23. Pender andis autole politseisauaga peatumismärguande. VAZ tõmbas kuulekalt teeserva ja peatus sinna pargitud veoki kõrval. Žigulis istus kolm meest. Eessõitjaid nägi Pender hästi, tagaistujat halvemini.

Žiguli juhiaken keriti alla. «Kriminaalpolitsei! Teie dokumendid palun,» teatas Pender. Talle ulatati tehniline pass. Pender küsis juhiluba. Sel hetkel märkas ta temale auto tagaistuja jalge vahelt suunatud TT püstolitoru ja sellest lahvatanud tuleleeki.

Rinnus teravat valu tundnud Pender viskus eemale. Žiguli võttis kummide vilinal kohapealt. Enne kui masin pimedusse kadus, jõudis politseinik teha põgeneva Žiguli suunas teenistusrelvast kaks lasku.

Haavatud Pender kiirustas ametiautosse ja sõitis umbes 300 meetrit eemal asunud toonasesse Lasnamäe politseijaoskonda. Korrapidajaruumi sööstes jõudis ta vaid hüüda, et teda tulistati, kui helises korrapidaja telefon. Teatati Kristapovitši tapmisest.

Esimesena kihutas mõrvakohale hilisem Lasnamäe politseikomissar Mart Laan. Ettekande juhtunust koostas juhtivkorrapidaja Sergei Pärna. Mõlemad hukkusid aastaid hiljem ise Lasnamäel kurjategija püstolitoru ees seistes.

Kristapovitšit teati politseis hästi. Ta oli äsja liikunud tolliameti asedirektori kohalt eraturvafirma palgale. Sellise inimese palgamõrv oli põhjus alustada taasiseseisvunud Eesti üht põhjalikumat uurimist.

Politsei arvas tapmise tagamaid teadvat juba esimesest õhtust alates. Tundus, et asi laheneb. Paraku ei jõutud kümme aastat kestnud pingutustega lõpuks kuhugi.

Estonia katastroofi vaikivad tunnistajad: kes sai kuuli pähe, kelle surnukeha leiti raudteelt.

Kui Krištapovitši surmast räägiti meedias palju, siis pea märkamatuks jäi tema kahe toonase turvafirma ESS-i töökaaslase surm 1994. aasta esimesel jõulupühal. Keset päeva leiti Tallinna südalinnas Gonsiori tänaval asunud Eesti Telefoni peakontori all olnud keldribaarist hoone valvetöötaja Anne (30) ja autojuhi Heikki (40) surnukehad. Heikki sai kuuli pähe, Annet tulistati kaela. Kalle Klandorf käis sündmuskohal ja nägi verist vaatepilti. Ta viitab, et arusaamatu oli see, et mitte midagi polnud varastatud. Ametlikult ütles politsei BNS-ile, et ilmselt hakkasid mõrvarid midagi kartma või segas neid keegi.

Kalle Klandorf suhtles hiljem Heikki emaga, kes rääkis, et poeg pidi Estonia huku õhtul viima parvlaevale ühe paki, mis läks otse kaptenile.
Klandorf suhtles hiljem Heikki praeguseks meie hulgast lahkunud emaga, kes rääkis, et poeg pidi Estonia huku õhtul viima parvlaevale ühe paki, mis läks otse kaptenile (tol õhtul oli kapten Arvo Andresson, laevas viibis reisijana ka kaptenina töötanud Avo Piht). Mis seal sees oli, ema ei teadnud. Klandorfi sõnutsi oli säärane palgamõrv isegi tol ajastul kahtlane – üldiselt, kui keegi tapeti, uputati ta näiteks veekogusse. Miks aga koksata maha kaks turvafirma reatöötajat kuskil keldribaaris? Meediast jooksis uudis läbi üldse teise nurga alt, arvati, et tegu võis olla armukolmnurgaga. Politseist märgiti väljaannetele, et mõrvamotiiv võis olla armukadedus, aga ei enamat.

ESS-i asutaja Urmas Sõõrumaa mäletab juhtumit ja viitab, et kuulis temagi, et ehk oli tegu isikliku kättemaksuga. Klandorfi teada jäigi see toimik lahenduseta riiulile tolmu koguma.

....Neist enim tähelepanu pälvis KGB vastuluureosakonnas teeninud, seejärel tolliameti peadirektori asetäitjana ja lõpuks eraturvafirmas ESS eskkortteenuste peaspetsialistina töötanud Igor Kristapovitš. 31-aastane Kristapovitš sai kuuli pähe, kui uuris koduukse ees tühjaks torgatud auto rehvi 22. oktoobril ehk vähem kui kuu pärast laevahukku. Oma viimasel ametikohal tegeles ta just veoste eskordiga ja tundis läbi ja lõhki sadama siseelu.

Klandorf ei usu, et Kristapovitš erasektorisse üle minnes organiseeris mingit valgustkartvate veoste saatmist. "Ma ei usu, et ta smugeldas narkootikume, ma ei usu, et ta smugeldas kulda, vääriskive. Ma sellesse päris kindlasti ei usu. /.../ Et kui riiklikul tasemel midagi aretati. Ma ei välista, et ta oli teadlik sellest," rääkis Klandorf.

Eriteenistuse, sõjaväeluure ja politseitaustaga Kalle Klandorf töötas toona detektiivibüroos SIA, mis oli ESS-i tütarfirma ehk Kristapovitš oli lähedane kolleeg.

Häirekellad hakkasid tõsisemalt tööle, kui jõulude paiku toimus Gonsiori tänava keldris professionaalse käekirjaga atentaat, kus hukkus veel kaks turvafirmaga ESS seotud inimest, neist üks Heiki Rekand. Hiljem väitsid Rekandi lähedased politseile, et ta toimetas Kristapovitši palvel Estonia viimasele reisile salapärase paki, mille andis kapten Avo Pihti kätte.

"Kristapovitš oli sadamas teada inimene, tema sõbrad, mõned töötasid isegi selles, ühes laevafirmas veel ja üks tema sõber, kes ka hiljem tapeti, küll Venemaal - vabandust, tapeti, ma ei oska seda küll öelda, ta toodi tinakirstus Tallinna -, oli ka seotud välislaevadega. /.../ Ta oli ka Kristapovitši endine kolleeg julgeolekukomiteest. Tasapisi hakkasime siis neid terakesi kokku niimoodi viima ja ega me kaugele ei jõudnud," rääkis Klandorf.

Politsei seostas ühe versioonina Kristapovitši mõrva Estoniaga, aga mingeid tõendeid ei leidunud ja uurimise jäljed viisid lõpuks hoopis alkoholi salakauba juurde. Teiste tapmiste materjalid on arhiivides kadunud ja ka surnute lähedased surnud.

Vastu võetud 22.03.2011
RIIGIKOHUS
ÜLDKOGU
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-3-1-85-09

Otsuse kuupäev 22. märts 2011

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinnas tapeti 22. oktoobril 1994 kella 21.15 ajal lasuga püstolist pähe Igor Kristapovitš. Samast relvast tulistati sama päeva kella 22.23 ajal tuledeta sõitvast sõiduautost politseiametnikku, kes oli andnud korralduse auto peatumiseks. Politseinik sai kehavigastusi.

2. Politsei Keskuurimisbüroo algatas 23. oktoobril 1994 mõlema juhtumi kohta kriminaalasja - esimesel juhul kriminaalkoodeksi (KrK) § 100 tunnustel (tahtlik tapmine), teisel juhul KrK § 15 lg 2 - § 101 p 4 tunnustel (tapmise katse); kriminaalasjad liideti (kriminaalasi nr 94010522).

3. Politsei Keskuurimisbüroo pidas 9. detsembril 1994 Oleg Osmjorkini kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni. Politsei Keskuurimisbüroo uurija määruste alusel, mille sanktsioneeris Tallinna Linnakohtu kohtunik, kohaldati Oleg Osmjorkini suhtes tõkendit vahi alla võtmine alates 10. detsembrist 1994 kuni 31. märtsini 1995. Politsei Keskuurimisbüroo uurija 31. märtsi 1995. a määrusega, mille sanktsioneeris riigiprokuröri asetäitja, asendati Oleg Osmjorkini tõkend vahi alla võtmine tõkendiga allkiri elukohast mittelahkumise kohta.

4. Keskkriminaalpolitsei lõpetas 24. oktoobri 2005. a määrusega kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr 94010522 kuriteo aegumise tõttu. Määruse sanktsioneeris Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör. Määrusega tühistati Oleg Osmjorkini suhtes kohaldatud tõkend allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Määruse kohaselt tuli Oleg Osmjorkinile maksta vahi all viibitud aja eest hüvitist.

5. Oleg Osmjorkin esitas Rahandusministeeriumile avalduse, milles soovis, et alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest makstaks 69 776 krooni hüvitist.....

Harjulane. Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja.
Laupäev, 13. juuni 1998

Alates 19.12.1995.a. kuni 02.05.1998.a. so peaaegu kaks ja pool aastat leht tehnilistel põhjustel ei ilmunud. Selle aja jooksul on malevast lahkunud hulk liikmeid. Vastavalt kodukorrale lahkutakse Kaitseliidust vabatahtlikult (isikliku avalduse alusel) või sunduslikult (maleva pealiku otsusel või juhatuse otsusel, mille kinnitab maleva pealik). Sunduslik lahkumine (eemaldamine Kaitseliidust) toimub nimekirjast kustutamise või väljaheitmise näol. Isiklike avalduste alusel lahkunud ja nimekirjast kustutatud võivad Kaitseliitu tagasi pöörduda üldistel alustel nagu esmakordselt liikmeksastujad (juhatuse otsusel). Kuni 1997. aasta lõpuni väljaheidetute nimed avaldasime meie 16.05.98.a. lehes. Teiste nimede avaldamsist alustasime 1996. aastast meie eelmises lehenumbris. Nüüd oleme jõudnud 1997. aastasse, mil KL Harju malevast malevapealiku käskkirjades avaldasmisega lahkus:

Isikliku avalduse alusel:
Jüri Tikk, Heiki Arike .... Tarmo Kõuts, Peeter Olesk .... Tiit Pruuli, Jaan Tross, Eerik-Niiles Kross, Mart Laar, Jaak Lippmaa .... Indrek Tarand .... Jaanus Rahumägi ....
Nimekirjast kustutamise teel:
.... Tiit Uustalu ...

Kui Uustalu aru sai, keda ta oli tulistanud, mõtles ta järgmise kuuli anda iseendale...
...46-aastane ohvitser sattus kaitsejõudude peastaabist Seewaldi 2. osakonda.

Teenisin ajavahemikus 01.03.1995–23.09.1996 Eesti Kaitsejõudude Peastaabi 2. osakonnas arendusohvitser-metoodikuna. Minu ülesandeks oli jälgida olukorda Vene Föderatsiooni õhujõududes. Lisaks sellele käisid minu teenistusülesannete hulka kõik küsimused, mis olid seotud õhutõrje süsteemidega.
/…/
Ajavahemikus 9. – 19. septembrini käesoleval aastal (Toim – 1996. aasta) olin Riigikaitse Akadeemias ameeriklaste korraldatud täienduskursustel. 19. septembril autasustas USA sõjalise missiooni juht Eestis kolonel Cuderjohn mind kui ühte paremat kursustel osalenut. Kätt surus ka Eesti Vabariigi Kaitsejõudude juhataja, kolonel Johannes Kert.
/…/
23. septembril sain 2. osakonnas teada, et mind on üle viidud Kalevi Üksiku Jalaväepataljoni kehalise kasvatuse ohvitser-instruktoriks. Käskkiri minu üleviimise kohta oli alla kirjutatud 18. septembril kolonel J. Kerdi poolt; s.o päev enne minu autasustamist kolonel Cuderjohni poolt.

On põhjust arvata, et ootamatu üleviimise põhjuseks oli minu poolt keskkriminaalpolitseile esitatud versioon, mis puudutas reisiparvlaeva Estonia hukkumist ja Igor Kristopovitshi tapmist. Esitasin selle versiooni kontrollimiseks, kuna sealt võib tulla väga tõsine Eesti Vabariigi maine kahjustamine. Enne versiooni esitamist keskkriminaalpolitseile olin antud probleemist rääkinud ka kaitsepolitseis, kuid sealt lekitati informatsioon koheselt 2. osakonna ülemale kapten Riho Ühtegile.

Kapten R. Ühtegi nõudis minult täielikku vaikimist ja kahel korral on andnud mõista, et mind likvideeritakse füüsiliselt, kui ma peaksin jätkuvalt taotlema selle versiooni ametlikku kontrollimist. Minu väljatõrjumiseks Eesti Kaitsejõududest on lubatud appi võtta ka arstlik komisjon, kus mingi tervisliku põhjendusega tunnistatakse mind kaitsejõududesse mittesobivaks.

Kapten Riho Ühtegi [1993 – 1995 Kaitseväe Peastaabi 2.osakonna bürooülem; 1995 – 2006 Kaitseväe Peastaabi 2.osakonna ülem] ja nooremleitnant Urmas Salo [1993–1997 Kaitseväe Peastaap, staabiohvitser, grupi ülem; 1999–2009 Kaitseväe Peastaap, vanemstaabiohvitser] on mind süüdistanud ka koostöös Saksamaa, Suurbritannia, USA ja Soome luureohvitseridega. Nende arvates niisugune ohvitser ei kõlba Eesti Kaitsejõududesse. Mul on tekkinud arvamus, et eelpool loetletud riikide näol on nende arvates tegemist Eesti Vabariigile vaenulike riikidega."

"Vabandame teabenõudele vastamisega hilinemise pärast, kuna vastamine nõudis arhiivist materjalide väljanõudmist. Ühtlasi informeerime Teid, et teabenõue kuulub vastamisele osaliselt, kuna taotletavale teabele kehtib osaliselt juurdepääsupiirang."

1. Kas EKJ peastaabi 2. osakonnas teenis 01.03.95–23.09.96 arendusohvitser-metoodikuna EV KJ leitnant Tiit Uustalu?

- Vastavalt avaliku teabe seaduse § 2 lg 2 p 1 ei kohaldata avaliku teabe seadust riigisaladusele.

2. Kas ta osales ajavahemikus 9.–19. septembrini 1996. a Riigikaitse Akadeemias USA korraldatud täienduskursustel ja kas ta sai 19. septembril pärast nende kursuste lõpetamist autasu USA sõjalise missiooni juhilt Eestis kolonel Cuderjohnilt?

- Leitnant Tiit Uustalu osalemise kohta 9.–19.09.1996. a Riigikaitse Akadeemia täiendkursusel ja temale autasu omistamise kohta USA sõjalise missiooni juhilt Kaitsejõudude peastaabis dokumentaalsed materjalid puuduvad.

3. Kas on õige, et 18. septembril 1996. a kirjutas kolonel J. Kert alla käskkirja leitnant Uustalu üleviimise kohta Kalevi ÜJP kehalise kasvatuse ohvitser-instruktoriks?

- 18.09.1996. a käskkirjaga, mille on allkirjastanud kaitseväe juhataja, on leitnant Uustalu määratud Kalevi ÜJP kehalise kasvatuse ohvitser-instruktoriks.

4. Kas on õige, et tegelikult vormistati leitnant Uustalu keemiaohvitseriks?

- Leitnant Uustalu keemiaohvitseriks määramise kohta Kaitsejõudude peastaabis dokumentaalsed materjalid puuduvad; teenistuslehel oleva märke järgi on leitnant Uustalu määratud keemiakaitseohvitseriks.

5. Mis põhjusel toimus leitnant Uustalu üleviimine?

- 18.09.1996. a käskkirja järgi on leitnant Uustalu määratud Kalevi ÜJP ametikohale seoses teenistusliku vajadusega.

6. Kas vastab tõele, et leitnant Uustalu oli tunnistatud EV KJ teenimise ajal vaimuhaigeks?

- Taotletava teabe suhtes kehtib juurdepääsupiirang tulenevalt avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 10, kuna teave sisaldab delikaatseid ja eraelulisi andmeid.

7. Kas leitnant Uustalu oli kursis parvlaev Estonia hukkumise põhjustega?

- Kaitsejõudude peastaabis puuduvad dokumentaalsed materjalid selle kohta, kas leitnant Uustalu oli kursis parvlaev Estonia hukkumise põhjustega.

8. Kas kapten R. Ühtegi on peaminister Juhan Partsi abi kaitseküsimustes hr Ühtegi sugulane?

- Taotletava teabe suhtes kehtib juurdepääsupiirang tulenevalt avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 10, kuna teave sisaldab eraelulisi andmeid.

9. Kas kapten R. Ühtegi on ähvardanud arstliku komisjoni ja füüsilise likvideerimisega, kui leitnant Uustalu nõuab parvlaev Estonia hukkumise temale teadaolevate põhjuste versiooni ametliku kontrolli jätkamist?

- Kaitsejõudude peastaabis dokumentaalsed materjalid puuduvad.

10. Kas kapten R. Ühtegi ja nooremleitnant U. Salo on süüdistanud leitnant Uustalu selle eest, et ta oli teinud koostööd Saksamaa, Suurbritannia, USA ja Soome luureohvitseridega seoses parvlaev Estonia versioonide uurimisega?

- Kaitsejõudude peastaabis dokumentaalsed materjalid puuduvad.


Ajakirjanik Allan Alaküla küsis 2005 aprillis-mais Tiit uustalult aravmust teooria kohta, et Estonial plahvatas pomm või pommid. Uustalu arvamus oli:

Nii laeva nina kui ka visiiri peavad üle vaatama rahvusvahelise mereõnnetuste uurimise keskuse Southamptoni eksperdid. Kui nende objektiivsuses võib keegi nüüd ka kahelda, siis tuleks kaasata näiteks Jaapani eksperdid. Mina pommiversiooni ei usu. Omast meresõidu kogemusest tean, et isegi laevast kaugel, rääkimata pardal toimuv pommiplahvatus on selgemalt eristatav, kui seda on kirjeldanud Estonial ellujäänud.

Endine sõjaväeluuraja tulistas kolmapäeval Tallinna-Aegviidu rongis hoiatamata surnuks vedurijuhi Anatoli Filkovi, pidades vandaali korrale kutsunud raudteelast ekslikult kurjategijaks.

8 aastase poja isa Anatoli Filkov (33) tiris just oma kabiini poole rongis laamendanud purjus noormeest, kui Eesti Raudtee veeremikoosseisu projektijuht Tiit Uustalu (46) tulistas vedurijuhile oma Margolin püstolist kuuli südame piirkonda.

Sündmuskohal kuulihaavadesse surnud Filkov oli elektrirongi juhtimise üle andnud oma abile, kuna reisijad kutsusid teda ohjeldama Andred (19), kes oli lõhkunud teise vaguni ukseklaasi ning laamendas rongis.

Vallandati sõjaväeluurest

Harju politsei abiprefekt Madis Niinemetsa sõnul ei pannud teises vagunis sõitnud Tiit ilmselt akna lõhkumist tähele ning pidas vormita vedurijuhti kurjategijaks, kes oli kallale tunginud appikarjuvale noormehele. Portfellist relva rabanud ja noormehele appi tõtanud Tiit ei lausunud sõnagi, kui ta vedurijuhile esimeses vagunis kuuli meetri kauguselt rindu kihutas. Käest sai vigastada ka arusaamatuse põhjustanud aknalõhkuja. Vagunis oli sel momendil veel ligi 20 inimest.

Elektriraudtee juhataja Arnold Knuudi sõnul oli 14 aastat raudteel töötanud Filkov üks parimaid vedurijuhte, kelle naine töötas rahvusvaheliste vedude dispetsherina. «Ta oli julge, astus alati välja, kui keegi rongis midagi lõhkus,» lausus Knuut.

Sündmuskohal kinni peetud Tiit ei osanud politseile oma teo kohta seletust anda. Eile Tiidu käitumise kohta uudist kuuldes ei olnud sugugi üllatunud kaitsejõudude peastaabi sõjaväe- ja vastuluure osakonna ülem major Riho Ühtegi, kelle alluvuses Tiit mõnda aega analüütikuna töötas.

«Tal on probleeme psüühikaga, Tiit näeb luulusid, mistõttu tegime mitu ettepanekut saata ta kontrollimisele,» lausus Ühtegi, kes Tiidu tänavu aasta alguses luureosakonnast vallandas. Enne lõplikku kaitseväeteenistusest lahkumist täitis Tiit mitu aastat Kalevi üksik-jalaväepataljonis leitnandi auastmes operatiivohvitseri ametit, kust ta viidi hiljem üle mereväkke. Mullu kustutati ta omal soovil Kaitseliidu Harju maleva koosseisust.

Õhtusel ajal sõidab linnalähirongides kummaline kontingent, aknalõhkumine, piletiostust keeldumine ja vägivald on rongides igapäevane. Värvikaim neist oli juhtum augustis, kui kaks noorukit keeldusid ostmast piletit. Nähes nende julgust, ühines nendega kogu vagun ja raha jäi saamata. Suvel on ähvardatud konduktorit noaga, lubatud vagunist välja visata ja maha lasta, hädapidurit tõmmatud ja sõitva rongi akendesse tulistatud.

Elektrirongis vedurijuhi maha lasknud endine sõjaväeluuraja Tiit Uustalu õigustas oma käitumist rongis ja politseis.

Harju politsei võttis Harju maakohtu loal pikaks ajaks vahi alla endise sõjaväeluuraja, Eesti Raudtee projektijuhi Tiit Uustalu, kes tulistas rahvast täis vaguni tamburis. Harju politsei abiprefekt Madis Niinemets ütles Postimehele, et uurija kuulas Uustalu eile üle vedurijuhi tapmises kahtlustatavana. «Tundub, et Tiit on oma tegudes väga enesekindel, ta õigustab kõike, mida ta teeb, ja enese arvates käitus ta ka kolmapäeva õhtul õiglaselt,» lausus prefekt.

Tiit jooksis relvaga

Tulistamise ajal samas vagunis sõitnud Ingrid (68) ütles Postimehele, et ta ei saanud rongis toimunud draama ajal üldse aru, kes olid konflikti sattunud mehed. Kindla sammuga läbi vaguni astunud Tiitu pidas ta raudtee turvameheks. «Mus-tade pükste ja heleda tuulepluusiga mees tuli pooljoostes ning otsustava näoga, relv käes,» kirjeldas Ingrid, «ta jõudis läbi vaguni tamburisse ja kohe kõlas ka lask.»

Pealtnägija jutu järgi oli verd jooksva käega purjus noormees vagunisse tulnud ja appi karjunud. Keegi ütles tema haava nähes, et näe, vist sai nuga. Ingridi sõnul polnud mingit sõnelust ja selleks poleks aegagi jäänud.

Tiit oli tulistamise ajal rahva poole seljaga. Pärast lasku tuli ta vagunisse ja karjus, et kõik reisijad tulevad kohtusse tunnistama. Mida tunnistajad nägema pidid, ei osanud Ingrid öelda, sest ka tema ei märganud Tiitu enne, kui ta tulistama tormas ega saanud aru, kust mees välja ilmus.

Vahetult enne Tiidu väljailmumist käis Ingridi sõnul tamburis kähmlus. Seda, et aken lõhuti, kuulis naine alles pärast. Ka mees, kes hiljem osutus vedurijuhiks, oli Ingridi sõnul kannatada saanud, tema üks põsk ja kõrv olid paistes.

Abi oodati kaua

«Kui pauk käis, kargasid inimesed tamburi lähedal olevatelt pinkidelt karjudes püsti ja jooksid tahapoole,» meenutas Ingrid. «Suurem osa ei saanud aga toimunu tõsidusest üldse aru. Keegi kõrvalt ütles, et näe, vist ehmatas pätte paukpadrunitega.»

Ingrid sai vedurijuhi surmast teada alles hommikustest uudistest. Õhtul nägi ta vagunisse tassitud haavatud meest põrandal lebamas ja seda, kuidas abi tõi mehele sooja teki ning tupsutas teda esmaabipaunast võetud nuuskpiiritusega. Naise sõnul ei näinud keegi, kui tõsiselt on haavatu viga saanud ega teadnud tema eluohtlikust seisukorrast. Käest haavatud noormehe jaoks ei leitud zhgutti, käsi tõmmati kinni mingi rihmaga ja üks teisest vagunist tulnud naine sidus haava kinni.

Harju maakohus mõistis vedurijuhi tapnud endise kaitseliitlase Tiit Uustalu süüdi surma põhjustamises ettevaatamatuse tõttu ja karistas teda üheaastase vabadusekaotusega avavanglas.

Mullu 9. septembri hilisõhtul nägi Aegviidu rongis sõitev Tiit Uustalu, 46, kuidas vedurijuht Anatoli Filkov, tema abi ja juhuslikult rongis olnud raudteelane üritasid talitseda purjus Andret, et huligaan hiljem politsei kätte anda. Andre oli lõhkunud vaguni tamburiakna.

Uustalu ei mõistnud täpselt toimuvat, haaras püstoli ja tulistas 34aastast Filkovi hoiatamata rindkere piirkonda. Ohver suri kohe.

Kohtuistungil 30. märtsil tunnistas endine kaitseliitlane leitnant Uustalu end süüdi vedurijuhi surmas, aga mitte tahtlikus tapmises. Uustalu sõnul nägi ta ühe poisi käsivarrel verd ja kuulis appikutseid. "Otsustasin vahele minna. Võtsin püstoli. Üks meestest astus minu poole, siis tulistasin automaatselt. Ma ei sihtinud kedagi. Et kannatanu sureb, taipasin tema silmavaatest. Alles hiljem sain aru, et see oli vedurijuht. Sain šoki."

Uustalu selgitas kohtule, et tema hinnangul oli tegemist kuritegeliku ründega. "Oleks neil mundrid seljas olnud, poleks ma vahele läinud." Ta nõustus, et enne lasku oleks pidanud hoiatama, kuid kinnitas, et sündmused arenesid liiga kiiresti. "Ma oleksin pidanud tulistama jalga. Lakke ei julgenud. Kartsin, et kuul võib rikošetiga kedagi tabada."

"Tappa ma küll ei tahtnud. Läksin rongi, et koju sõita, aga sattusin tol õhtul hoopis türmi," ohkas Uustalu.

1998. aasta septembris sõitis Tiit Uustalu Tallinn-Aegviidu rongis. Keegi lõi kildudeks vaguni akna, kaks vedurijuhti läksid lõhkujat taltsutama, too hakkas appi karjuma. Tormati vagunist vagunisse. Uustalu ei tajunud, kes on kes. Ta jooksis, püstol käes, vahele. Üks vedurijuht astus tema poole ja Uustalu lasi. Kuul läks kopsuarterisse. Kui Uustalu aru sai, keda ta oli tulistanud, mõtles ta järgmise kuuli anda iseendale. Ta paigutati paariks päevaks vanglasse. Siis selgitati, et tegemist oli traagilise õnnetusega. Toimunu põhjustas mehe depressioon, mida oli tekitanud Estonia huku põhjustega tegelemine. 46-aastane ohvitser sattus kaitsejõudude peastaabist Seewaldi 2. osakonda.

Estonia uppumist meenutab rahvusvaheline sümpoosion

Täna algab Tallinnas Estonia katastroofis hukkunutele pühendatud rahvusvaheline sümpoosion. Lisaks on Rahvuraamatukogus väljas õnnetust kajastavate haruldaste fotode ja dokumentide näitus.

Sümpoosionil ütles Eesti kaitseministeeriumi endine nõunik, sõja- ja mereajaloo professor Mati Õun esmakordselt avalikult, et kaks ohvitseri tulid kord tema juurde ja ütlesid: „Neetud olgu meie ülemad, meie kaitseme nende käsul salalasti isegi teadmata, mida see sisaldas, kuid nüüd on 1000 inimest merepõhjas."

Õun ütles, et selline käsk sai tulla ainult kaitseväe juhilt, kelleks oli kolonel Aleksander Einseln, endine USA armee kolonel. Õun ütles, et on valmis oma avaldust ka mis tahes kohtus kaitsma.

Õun ütles American Free Pressile, et ta ei saa avaldada ohvitseride nimesid, kuna üks neist töötab endiselt kaitseministeeriumis.

Küsimusele, miks ta tuli selle olulise infoga lagedale alles nüüd, vastas Õun: „Ma ei taha, et eestlastest jääks halb mulje. Ma ei suuda taluda seda tõe varjamist. Meie kõik pole valetajad." "Ma ei usu, mida ütleb ükski valitsuse moodustatud komisjon," rääkis Õun.

Küsimusele, kas Eesti ajakirjanikud on teda 27. septembril öeldu järel intervjueerinud, vastab Õun: "Ei, Teie olete esimene."

Rääkides Eesti meediast, ütleb Õun: "Neil on kästud vait olla, kuigi nende roll peaks olema leida inimesi, kellel on midagi huvitavat öelda."

Walter2 kirjutas:Kui tohib siis tsitaat eelmainitud Torsselli raamatust (lk.89):
"Eesti KM ametnik Mati Õun rääkis 2005. aastal sümpoosionil, et Eesti kaitsejõud olid seotud sõjalise veose korraldamisega ööl, kui juhtus õnnetus. Veose võtsid üle Rootsi kaitsejõud. Veokid olid lastitud Eestis. Rootsi oli transiitriik. Veose korraldamist juhtis Eesti vastuluure kapten Riho Ühtegi. Eesti KV juhataja oli Al. Einseln, endine USA armee kolonel. Einseln võrdles tolleaegset Eestit hullumajaga. Mitte mingit kontrolli polnud. On andmeid, et veoks oli olemas tema nõusolek, kuid need on kinnitamata andmed. Eesti toll oli veose laadimisest teadlik ja laskis selle läbi."

Håkan Isefjord, född 13 juni 1952 i Oskarshamn, död 28 september 1994 i Estoniakatastrofen, var en svensk journalist och pressfotograf. Enligt journalisten Sven Anér påträffades Isefjords kamera i en livbåt efter Estonias förlisning, från början innehållande två filmrullar som inte längre fanns kvar när kameran skickats till Stockholm från svenska ambassaden i Tallinn. Isefjord begravdes i Döderhult den 27 oktober 1994.

Håkan Isefjord, sündinud 13. juunil 1952 Oskarshamnis, suri 28. septembril 1994 Estonia katastroofis, oli Rootsi ajakirjanik ja pressifotograaf. Ajakirjanik Sven Anéri sõnul leiti Isefjordi kaamera pärast Estonia uppumist päästepaadist, milles oli esialgu kaks filmirulli, mida polnud enam olemas, kui kaamera Rootsi saatkonnast Tallinnast Stockholmi saadeti. Isefjord maeti Döderhulti 27. oktoobril 1994.

Kuidas õnnestus kellelgi hukuööl pakkida Estonia päästepaati võimas fotovarustus? Kriminaalasja toimikutest hakkas silma ühe leiu eriskummaline kirjeldus. Nimelt leidis Eesti uurimislaev Eva, mille kapten Raimond Saft, 30. septembril 1994 Hari kurgu lähedalt hukkunud Estonia päästepaadi nr. 9. Selles ei ole midagi eriskummalist, sest umbes sinna kanti Estonia esemed triivisid.
Eriskummalisena tundus aga päästepaati nr. 9 pakitud varustus: must fotokott, mille küljetaskus kaks filmi; fotoaparaat Olympus; kolm objektiivi; välklamp Braun, välklambijuhe. Lisaks veel märkmik ja Estline'i laevapilet Hakan Isefjordi nimele.
Kujutate pilti — on kõva torm, öö, laev vajub hirmuäratavasse kreeni inimesi halvab paanika ja nad jooksevad elu nimel tungeldes ja rabeldes ringi nii, nagu see hetk neid parasjagu tabas, ning samal ajal pakib keegi rahulikult fotovarustust päästepaati nr. 9.

Lifeboat No. 9 - the last one on the starboard side - was found on the Estonian coast. When it was inspected a camera with two films, belonging to the Swedish press photographer Håkan Isefjord, was found jammed inside the boat. Håkan Isefjord was a passenger but did not survive. The finding of the camera with the two films was reported only days later to the Swedish Embassy in Tallinn from where the information was passed immediately to the criminal police in Stockholm - See Enclosure 21.1.392. Instructions on how to treat the films were passed to Tallinn and the then acting prosecutor Birgitta Cronier ordered camera and films to be brought to Stockholm soonest. When the objects arrived in Stockholm, however, there were said to be no films. All this is revealed from the files of the finally acting prosecutor Tomas Lindstrand.

Päästepaat nr 9 - viimane tüürpoordis - leiti Eesti rannikult. Kontrollimisel leiti paadist kaamera kahe filmiga, mis kuulus Rootsi pressifotograafile Håkan Isefjordile. Håkan Isefjord oli reisija, kuid ei jäänud ellu. Kahe filmiga kaamera leidmisest teatati alles päevad hiljem Rootsi Tallinna saatkonda, kust teave edastati koheselt Stockholmi kriminaalpolitseile. Filmide käsitlemise juhised edastati Tallinna ning toonane prokuröri kohusetäitja Birgitta Cronier käskis kaamera ja filmid võimalikult kiiresti Stockholmi tuua. Kui aga objektid Stockholmi jõudsid, öeldi, et filme polnud. Kõik see selgub lõpuks ametis oleva prokuröri Tomas Lindstrandi toimikutest.

Det var den 28 september 1994. Färjan Estonia med 989 personer ombord hade gått under ute på vågorna i ett upproriskt Östersjön. 552 av personerna ombord var svenskar.

Jag förstod att detta skulle bli en nyhetsdag som ingen annan. Men först när jag kom till mitt rum och svarade i en ilsket ringande telefon förstod jag att det skulle bli värre.

– Jag tror att Håkan Isefjord var ombord på båten, säger nyhetschefen Torsten Strömberg på vår oskarshamnsredaktion. Håkan var en mångårig medarbetare på redaktionen men hade varit på ett ärende i Estland.

Torsten berättade att han så fort han förstod att båten gått under ringde upp Håkans fru och undrade om hon visste var Håkan var.

– Han är på väg hem från Tallinn, svarade hon. Och Torsten tvingades berätta att något fruktansvärt hänt under natten.

Efter ett sådant samtal måste Torsten gå till jobbet och ta på sig den professionella rollen som journalist. Det värsta visade sig nämligen vara sant. Håkan fanns ombord. Han hittades senare på en av de flottar som man lyckats sjösätta från den sjunkande färjan. Men Håkan var död. Han hade frusit ihjäl där i flotten.

Oli 28. september 1994. Parvlaev Estonia 989 inimesega pardal oli mässulise Läänemere lainetel uppunud. 552 pardal olnud inimest olid rootslased.

Sain aru, et see on uudistepäev, mille sarnast pole kunagi varem olnud. Aga alles siis, kui tulin oma tuppa ja vastasin vihaselt helisevale telefonile, sain aru, et asi läheb hullemaks.

- Ma arvan, et Håkan Isefjord oli laeva pardal, ütles meie Oskarshamni toimetuse uudistedirektor Torsten Strömberg. Håkan oli toimetuse pikaaegne töötaja, kuid oli Eestis ühe juhtumiga tegelenud.

Torsten ütles, et niipea, kui sai aru, et paat on uppunud, helistas ta Håkani naisele ja küsis, kas too teab, kus Håkan on.

- Ta on teel Tallinnast koju, vastas naine. Ja Torsten oli sunnitud Håkani naisele rääkima, et öösel juhtus midagi kohutavat.

Pärast sellist vestlust peab Torsten tööle minema ja võtma endale ajakirjaniku ametialase rolli. Halvim osutus tõeks. Håkan oli pardal. Hiljem leiti ta ühelt parvelt, mis uppuvalt praamilt vette lasti. Kuid Håkan oli surnud. Ta oli seal parves surnuks külmunud.

PRESSFOTOGRAF
DOKUMENTERADE
FÖRLISNINGEN!

Erik Håkan Isefjord var 42 år och kom från Oskarshamn. Han var pressfotograf och passagerare på fartyget Estonias sista resa.
Han omkom vid förlisningen.
Isefjord gjorde under den sista timmen en heroisk insats som tyvärr helt kom att försvinna i efterarbetet till katastrofen.
Han befann sig på fartygets styrbordssida och var under slutfasen av haveriet sysselsatt med att dokumentera händelserna med sin kamera. Han lyckades att fotografera två filmer - filmer som upphittades men som sedan dess har varit näst intill spårlöst försvunna!

Det faktum att filmerna aldrig kom fram och att de fortfarande är försvunna väcker en stark olustkänsla. Inte som resultat av själva katastrofen utan över att vi inte fått se vad Isefjord såg genom kameran under den allra sista tiden ombord. Han insåg förmodligen att han dokumenterade något som skulle gå till världshistorien, men kanske också att han fotograferade något som var långt mer intressant för eftervärlden. Vad hände där ombord under dessa sista fasansfulla minuter?

Lyckades han dokumentera att många livflottar var tömda på sina livräddande innehåll (överlevnadspaketen), eller att utrustningen över huvud taget inte fungerade? Kanske han dokumenterade själva orsaken till förlisningen. Såg han till och med MOB (Man-Over-Board)-livbåten sjösättas där på styrbordssidan? Samma livbåt som flera andra vittnen senare såg i sjön med tända lanternor! Det sista som vi dock vet att Isefjord gjorde var att klättra ombord på livbåt nummer 9 längst bak på styrbordssidan. Där kilade han fast sin kamerautrustning och filmrullarna i bordläggningen, där man senare fann dem.

Det är en beundransvärd handling att under rådande omständigheter dokumentera ett händelseförlopp - som man måste förutsätta att han gjorde - och dessutom se till att film och kamera säkras i en livbåt. En människa som handlar på sådant sätt är naturligtvis helt medveten om att döden väntar. Håkan Isefjords insats förtjänar ett långt bättre öde än att filmerna "kommer bort".

Upphittandet av kameran och filmerna föranledde att kontakt togs mellan Sverige och Estland (Tallinn) med besked om hur de blöta och oframkallade filmerna skulle hanteras. Senare, okänt när, försvinner filmerna plötsligt på samma sätt som mycket annat har försvunnit i denna historia!

Detta maskinskrivna meddelande kommer från åklagare Tomas Lindstrands dokument och är det enda som har kunnat hittas. Det vittnar om ytterligare ett mysterium i detta omfattande och näst intill helt osannolika efterspel.

En annan stark olust väcks av det totala ointresset från Isefjords alla journalistkollegor i landet inför uppgiften att gräva upp sanningen om vart hans sista arbete egentligen tog vägen.

Var finns hans filmer?

Erik Håkan Isefjord oli 42-aastane ja pärit Oskarshamnist. Ta oli pressifotograaf ja reisija Estonia viimasel reisil.
Ta suri uppudes.
Viimase tunni jooksul tegi Isefjord kangelasliku jõupingutuse, mis kahjuks kadus katastroofi järel täielikult.
Ta oli laeva tüürpoordis ja oli õnnetuse viimases faasis hõivatud oma kaameraga sündmuste dokumenteerimisega. Tal õnnestus pildistada kaks filmi – filme, mis leiti, kuid mis on vahepeal jäljetult kadunud!

Asjaolu, et filmid kunagi välja ei tulnud ja need on endiselt puudu, tekitab tugevat rahutust. Mitte katastroofi enda tõttu, vaid seetõttu, et me ei näinud seda, mida Isefjord viimasel hetkel laeva pardal läbi kaamera nägi. Tõenäoliselt mõistis ta, et dokumenteerib midagi, mis läheb maailma ajalukku, aga võib-olla ka seda, et ta pildistab midagi, mis oli järeltulevatele põlvedele palju huvitavam - mis juhtus pardal nende viimaste kohutavate minutite jooksul?

Kas tal õnnestus dokumenteerida, et paljud päästeparved olid nende elupäästvast sisust (ellujäämiskomplektidest) tühjaks tehtud või varustus üldse ei töötanud? Võib-olla dokumenteeris ta uppumise põhjuse. Kas ta üldse nägi, kuidas MOB (Man-Over-Board) päästepaat seal paremal küljel vette lasti? Sama päästepaat, mida mitmed teised tunnistajad hiljem põlenud laternatega merel nägid! Viimane asi, mida Isefjord tegi, oli ronimine päästepaadi number 9 pardale tüürpoordi tagaküljel. Seal kiilus ta oma kaameratehnika ja filmirullid paadi pardale, kust need hiljem leiti.

On imetlusväärne tegu dokumenteerida sündmuste kulgu valitsevates oludes – mida võib eeldada, et ta seda ka tegi – ning tagada ka filmi ja kaamera turvalisus päästepaadis. Inimene, kes nii käitub, on loomulikult täiesti teadlik, et ees ootab surm. Håkan Isefjordi panus väärib palju paremat saatust kui see, et filmid "kaovad".

Kaamera ja filmide leidmine ajendas Rootsi ja Eesti (Tallinna) vahel kontakti võtma ja teavet vahetama, kuidas märgade filmirullidega ümber käia. Hiljem millalgi, kaovad ootamatult filmid samamoodi, nagu palju muud sellest loost on kadunud!

Üks trükitud teade pärineb prokurör Tomas Lindstrandi dokumendist ja on ainus, mis on leitud. See annab tunnistust veel ühest mõistatusest selles ulatuslikus ja peaaegu täiesti ebatõenäolises loos.

Teise suure rahulolematuse tekitab Isefjordi kaasajakirjanike täielik huvipuudus, et kaevata välja tõde selle kohta, kuhu tema viimane töö tegelikult kadus.

Kus on tema filmid?

Films taken onboard disappear. Private Property confiscated

Another (?) Swedish police Lars Jonsson was at Tallinn on 13 October, when the question arose what to do with the property found belonging to a victim of the accident. The victim was the Swedish press photographer HÃ¥kan Isefjord from Oskarshamn and the property, which was at the Swedish embassy, was a camera and two rolls of films found in lifeboat no. 9 (the aftermost lifeboat starboard side, which would have come under water first when the ship sank, which had been swept up on the Estonian coast). A decision was made on 17 October by prosecutor Ola Brogren and chief prosecutor Britta Cronier, Stockholm, that the property should be confiscated. What happened then with the films is not clear (the relatives of Mr Isefjord only received the camera). The Group of Analysis was obviously not told that private property was confiscated by the Swedish state/police and could not ask the bosses of Brogren/Cronier, i.e. chief prosecutor Thomas Lindstrand and supreme prosecutor Uno Hagelberg (who had been promoted in the meantime), when they were interviewed on 30 March 1998.

The film rolls were in fact developed and have since disappeared. There is a possibility that Mr Isefjord actually was on deck 7 before and after the listing occurred and then, evidently took pictures of the course of events, e.g. that no. 1 MoB boat was launched, and then saved himself up into lifeboat no. 9, where he secured the camera and the film rolls.

Pardal pildistatud filmirullid kaovad. Eraomand konfiskeeritud

Rootsi politseinik Lars Jonsson viibis 13. oktoobril Tallinnas, kui tekkis küsimus, mida teha õnnetuse järgselt leitud kannatanute varaga. Ohver, Rootsi pressifotograaf Håkan Isefjord, oli pärit Oskarshamnist, ning tema Rootsi saatkonnas asunud varaks oli päästepaadist nr 9 leitud kaamera ja kaks filmirulli. Prokurör Ola Brogren ja Stockholmi peaprokurör Britta Cronier tegid 17. oktoobril otsuse vara konfiskeerida. Mis siis filmidega juhtus, pole selge (Hr Isefjordi sugulased said tagasi ainult kaamera). Heiwa Co uurimisrühmale ei öeldud, et Rootsi riik/politsei konfiskeeris eraomandi ja selle kohta ei osatud seetõttu ka küsida Brogreni/Cronieri ülemustelt, ehk peaprokurörilt Thomas Lindstrandilt ja ülemprokurörilt Uno Hagelbergilt (keda vahepeal edutati), kui neid 30. märtsil 1998 küsitleti.

See, et filmirullid saadi paadist kätte, on fakt ja need on sellest ajast peale kadunud. On võimalik, et härra Isefjord oli tegelikult 7. tekil enne ja pärast laeva kreeni ning ilmselt pildistas sündmuste käiku, nt. et Nr.1 MOB paat lasti vette ja seejärel ronis päästepaati nr. 9, kus ta kinnitas paadi külge kaamera ja filmirullid.

Rootsi valitsus hakkab Estonia hukku taas uurima

Rootsi valitsus nõudis neljapäeval 1994. aastal uppudes 852 inimese elu nõudnud parvlaeva Estonia uurimist, vahendas Reuters uudisteagentuuri TT.

Otsus pärast Teist maailmasõda Euroopas toimunud suurima mereõnnetuse taasuurimiseks tuli pärast teadet, et Rootsi kaitsejõud vedasid Estonia hukkumise kuul laeva pardal saladuskatte all Eestist Rootsi lahinguvarustust.

Uurimist hakkab juhtima Johan Hirschfeldt, kes on Svea piirkonna kõrgema kohtu esimees.

Rootsi peaministri Goran Perssoni sõnul on võimalik, et Hirschfeldt leiab uurimise tulemusel midagi, mis seab laevahuku uude valgusesse.

Tallinnast Stockholmi teel olnud 13.600 tonnine parvlaev Estonia läks põhja tormisel Läänemerel 1994. aasta 28. septembri öösel, õnnetuses hukkus 852 ja uppuvalt laevalt pääses 137 inimest.

Rahvusvahelise uurimiskomisjoni ametliku versiooni kohaselt põhjustas laevahuku vööriluugi konstruktsioonivea, tormi ja liiga suure kiiruse koosmõju.

Rootsi televisiooni sel nädalal eetris olnud uuriva telesaate "Uppdrag gransking" andmetel vedasid riigi kaitsejõud ja üks ettevõte kümne aasta eest vähemalt kahel korral parvlaevaga Estonia salaja Venemaalt pärit lahinguvarustust ja militaarotstarbelist elektroonikat.

Rootsi kaitsejõud kinnitasid Estoniaga militaartehnika vedamist, ent lisasid, et laevahuku ajal sellist lasti pardal polnud. BNS

TALLINN, 26. jaanuar 2005 – Eesti Päevaleht Online avaldab mitteametliku tõlke Rootsi valitsuse tellitud raportist Estonial toimunud väidetava salakaubaveo kohta.

Kaitsematerjalide transport M/S Estonial septembrikuus 1994

1 Eessõna

Vastavalt 3. detsembri 2004 otsusele tegi valitsus apellatsioonikohtu presidendile Johan Hirschfeldtile ülesandeks selgitada, kas Kaitsejõud või Kaitsejõudude Varustusamet transportis 1994. a. septembrikuu jooksul M/S Estonia pardal kaitsematerjale. Kui ilmnevad andmed, et selline transport!leidis aset, tuleb aru anda, kas need materjalid olid plahvatusohtliku iseloomuga. Vastavalt ülesandele võis konsulteerida asjasse puutuvate ametkondadega, sealhulgas Kaitsejõududega ja Kaitsejõudude Varustusametiga. Ülesande tulemustest tuli aru anda hiljemalt 21. jaanuariks 2005.

Halduskohtu kaasistuja Lars Dahlström osales uurimises sekretärina.

Uurimine sai nimeks „Kaitsematerjalide transpordi uurimine M/S Estonial“ (Fö 2004:06).

Siinkohal annab uurimiskomisjon üle memo „Kaitsematerjalide transport M/S Estonial 1994. aasta septembris.

Uurimise ülesanne on siinkohal täidetud.

Stockholm, 21. jaanuar 2005-01-24

Johan Hirschfeldt

/Lars Dahlström

2 Ülesanne ja uurimistöö taust

Uurimisülesanne

Uurimisülesannet puudutavate küsimuste puhul viidatakse esimesele peatükile ja valitsuse otsusele 2004-12-01, FÖ2004/3004/RS, mis on tervikuna olemas lisas 1.

Taust

Ülesanne algatati seetõttu, et massimeedias on esinenud andmeid selle kohta, et Kaitsejõud on 1994. a. septembris transportinud M/S Estonia pardal kaitsematerjale.

Rootsi Televisiooni saates „Uppdrag granskning“, mis oli eetris 30. novembril 2004.a., toodi välja teatud andmed selle kohta, et Rootsi kaitsejõud transportisid 14. ja 20. septembril M/S Estonia pardal materjale. Saates väitis üks endine tolliametnik, et ta oli vastavalt käsule neil juhtudel lasknud ilma kontrollita läbi M/S Estoniaga saabunud ühe kindla auto. Tolliametnik väitis, et ta „teeskles“ mõlemal korral, et teostas autode läbivaatuse, avades mõned kastid. Tolliametniku meelest oli tegemist militaarse otstarbega tehnikaga, mida hoiti kastides.

Lisaks väideti telesaates, et kõnealusel perioodil oli olemas sõjaväelise materjali tollimise suhtes kokkulepe tollijuhatuse tollase direktori Ulf Larssoni ja tolleaegse ülemjuhataja Owe Wiktorini vahel ja et nende transpordisaadetiste saajaks olid Rootsi kaitsejõud. Telesaates küsiti ka, kas sarnane transport M/S Estonia pardal leidis aset samuti õnnetusööl 28. septembril 1994, ent kõik saates osalenud isikud väitsid, et neil puuduvad selle kohta teadmised.

Seoses telesaates „Uppdrag granskning“ ilmnenud andmetega selle kohta, et tolli ja Kaitseväe vahel eksisteeris seoses kaitsejõududele materjali importimisega koostöökokkuleppe, on Tolliamet 2. detsembril 2004.a. pressiteates andnud järgmist infot:

Seoses lepingu salastatusega on Tolliameti võimalused konkreetsest lepingust rääkida äärmiselt piiratud. Tolliamet võib siiski kinnitada seda, et selline leping on olemas ja see seisneb kaupade sisseveo kohta suusõnalises teatamises, selline teatamine on üks mitmest võimalusest, et teatamiskohustus täita. Tolliameti peadirektor Göran Ekströmi sõnul on see sissevedu, mis seoses lepinguga aset leidis, olnud korrektne ja ei ole endas sisaldanud mingit smugeldamist. Kaitsejõud on seoses „Uppdrag granskningus“ esitatud andmetega garanteerinud, et ametkonnal ei olnud M/S Estonia hukkumise ööl laeva pardal militaarse otstarbega materjale. Tolliamet võib omalt poolt kinnitada, et konkreetsel juhul ei tulnud Kaitsejõududelt kaupade sisseveo kohta ka mingit teadet. Lepingu kasutamist teistel ajahetkedel ei saa Tolliamet salastatuse põhjusel kommenteerida. Varasemad läbivaatamised Tolliameti poolt, mis on põhinenud ametile kättesaadaval infol, ei ole andnud põhjust kahtlustada, et tolli aspektist vaadatuna oleks M/S Estonia õnnetusjuhtumil esinenud mingit ebanormaalset lasti.

Kaitsejõudude informatsiooniülem andis 2. detsembril 2004 Rootsi Raadio uudistesaatele Ekot teada peamiselt järgmist:

Kaitsejõud võivad garanteerida, et neil ei olnud M/S Estonia pardal selle hukkumise ööl mingeid militaarse otstarbega materjale. Militaarvarustuse transporti on esinenud, ent see toimus enne laevahukku. Kaitsejõud võivad kinnitada, et neil oli ja on endiselt Tolliametiga leping, selle sisu on aga salajane. Kaitsejõud ei saa täpsemalt seletada, miks Rootsi kaitsejõud olid huvitatud Eestist pärit sõjalistest materjalidest, ent kaitsejõud on alati huvitatud, kui asi puudutab ümbritsevate maade sõjaväelist varustust.

Paralleelselt käesoleva ülesandega on Kaitsejõud 3. detsembril 2004. a. saanud valitsuselt ülesande, et hiljemalt 21. jaanuariks 2005.a., koostöös Kaitsejõudude Varustusametiga, esitada aruanne selle kohta, kuidas kaitsematerjalide transportimisel kasutatakse tsiviilotstarbelisi sõiduvahendeid. Aruanne peab eriti rõhku pöörama transpordile Rootsist ja Rootsi. Tuleb vaadelda organiseerimist, vastutuse jaotumist, aruandest peab selguma, mis tüüpi transpordivahendeid ja transpordiettevõtteid kasutatakse ja lisaks praktiline olukord ja muu asjasse puutuv info.

3 Uurimistöö

M/S Estonia hukk on andnud põhjust paljudeks erinevateks küsimusteks ja juhtum on juba varem olnud riigivõimude mitmete uurimiste objektiks. Mitmed üksikisikud ja organisatsioonid on teinud ära suure töö, et uurida ja esitleda õnnetusega seotud erinevaid asjaolusid.

Valitsuse praegune ülesanne on selgelt piiritletud. Ülesanne seisneb selles, et kas Kaitsejõud või Kaitsejõudude Varustusamet transportis 1994. a. septembrikuus M/S Estonia pardal kaitsematerjale ja kas siis need materjalid olid plahvatusohtliku iseloomuga. Uurimisülesanne puudutab seega asjaga seotud ametkondade tegevust vaid seoses militaarse varustuse transpordiga ja seoses sellega, millises ulatuses kasutati M/S Estoniat selle tegevuse tarvis 1994. a. septembrikuus.

Minu ülesandeks ei ole olnud puudutada M/S Estoniaga seotud teisi küsimusi kui neid, mis tulenesid otseselt valituse otsusest 3. detsembril 2004.

Uurimisülesandest ilmneb, et asjaga seotud ametkondadega võib konsulteerida, sealhulgas Kaitsejõudude ja Kaitsejõudude Varustusametiga. On olnud põhjusi, et konsulteerida ka teiste ametkondade ja nende esindajatega, et leida informatsiooni, mil võiks ülesandega seos olla.

Allpool tuuakse välja ametkonnad ja mõned nende esindajad, keda uurimisülesandega seoses küsitleti. Mõned neist on andnud informatsiooni, mil on ülesande jaoks tähtsus olnud, teised on andnud vaid üksikuid andmeid või pole neil olnud mingit relevantset informatsiooni, millega kaasa aidata.

Minu uurimistöö on arusaadavalt mõjutatud sellest faktist, et asjasse puutuvate ametkondade konkreetse tegevusega seotud dokumente pole või on neid väga vähe. Seda olukorda on esiteks selgitatud sellega, et periood, mida ülesanne puudutab, on vanem kui kümme aastat ja seoses sellega on mõned kunagi eksisteerinud dokumendid vastavalt reeglistikule hävitatud. Teiseks on see tegevus, mis on hetkel aktuaalne, sellist laadi, et see viiakse üldjuhul läbi suhteliselt vähese kirjaliku dokumentatsiooniga.

Uurimistöö on läbiviidud nii, et ma olen küsitlenud hulka juhtivatel ja operatiivsetel kohtadel töötavaid ametnikke, kes esindavad või esindasid aktuaalsel perioodil: Tolliametit, Kaitsejõude, Kaitsejõudude Varustusametit, Kaitsejõudude Raadioametit, samuti Julgeolekupolitseid. Seejuures olen küsitlenud muuseas endist tollijuhatuse direktorit Ulf Larssoni, endist ülemjuhatajat Owe Wiktorini, endist peadirektorit Per Borgit, endist peadirektorit Per Kjellnäsi ning peadirektor Anders Erikssoni. Nemad olid aktuaalse perioodi jooksul viie mainitud ametkonna juhid. Olen samuti ühenduses olnud Totaalkaitse uurimisinstituudi ja riikliku politseijuhatusega. Veel olen küsitlenud endist kindralmajor Erik Rossanderit, kes aktuaalsel perioodil oli Kaitsejõudude sõjaväelise luure- ja julgeolekuteenistuse MUST juht. Selle teenistuse alla kuulus ka erihanke kontor KSI. Lisaks olen saanud andmeid Kaitsejõudude luurekomisjoni praeguselt esimehelt maavanem Anders Björckilt ja komisjoni sekretärilt, Ulf Birathilt, kes oli komisjoni sekretär ka aktuaalsel ajaperioodil.

Minu kindel mulje on, et asjasse puutuvad ametkonnad ja nende esindajad on selgelt üritanud aru anda sellest, mis nende hinnangul on olnud selle ülesande täitmisel oluline.

Psühholoogilise kaitse juhatuse või juhatuse asendajaga olen tutvunud ka mõningate ametkondade dokumentidega. See kehtib näiteks Prokuratuuri akti kohta, mis puudutas kuritöö kahtlust seoses M/S Estonia hukuga.

Samuti leidis kahe riigipäevaliikme soovil aset üks kohtumine.

Muidu olen ennast asjaga kurssi viinud M/S Estoniat puudutava avalikkusele kättesaadava kirjaliku või muuvormilise materjali abil.

Lõpetuseks on mulle avalikkuselt tulnud kirjutisi ja teisi materjale laevahuku ja selle põhjuste kohta. Olen nende materjalidega tutvunud. Siiski leian, et materjal puudutab asjaolusid, mis jäävad ülesande ulatusest välja.

Kaitsematerjalide impordi ja kaitseluuretegevuse küsimused kuuluvad suures osas välis- ja kaitsesaladuse alla vastavalt Riigisaladuse seaduse peatüki 2 paragrahvidele 1 ja 2 (1980:100). Vastavalt neile saladusreeglitele võib luureküsimuste kaitseaeg olla väga pikk ja kõige pikemal juhul seitsekümmend aastat, vt §1 Saladusmääruses (1980:657). Vaikismikohustus on vastavalt neile reeglitele sätestatud kriminaalkoodeksis. Asja olemusest tuleneb, et ma uurimiseülesande läbiviimiseks tutvusin selliste andmetega, mis kuuluvad sellise saladuse alla. Ilma seadusliku regulatsiooni toeta olen ma takistatud sellist infot edastamast.

See memo, mis siinkohal üle antakse, on avalik.

4 Tulemused ja järeldused

Kas Kaitsejõud või Kaitsejõudude Varustusamet transportis M/S Estonia pardal 1994.a. septembrikuus kaitsematerjale.

Ülalmainitud telesaates „Uppdrag granskning“ esitati andmed selle kohta, et 1994.a. septembrikuus oli kahel juhul transporditud M/S Estoniaga kaitsematerjale. Transport olevat toimunud nende reisidega, mis saabusid Stockholmi vastavalt 14. ja 20. septembril 1994. Veel väidetakse, et transpordivahendid lasti läbi Rootsi tolli ilma erivormideta. Andmed esitab telesaates endine tollitöötaja. Vastavalt tema arvamusele transporditi sõjaväelist elektroonikat ja transpordiga olid seotud Rootsi kaitsejõud.

Kaitsejõud on pärast seda massimeedias kinnitanud (Rootsi Raadio uudistesaatele Ekot antud intervjuus), et sõjaväelise varustuse transporti on esinenud. Samas intervjuus garanteerivad Kaitsejõud, et neil polnud mingeid sõjaväelisi materjale M/S Estonia pardal ööl, mil see hukkus. Tolliamet on pressiteates kinnitanud, et Tolliameti ja Kaitsejõudude vahel eksisteerib kokkulepe kaitsematerjalide eriimpordi kohta, ent et Kaitsejõududelt ei tulnud mingit teadet materjalide sisseveo kohta seoses M/S Estonia hukuga. Varasem Tolliameti poolt läbiviidud uurimine ei ole samuti andnud tollile põhjust kahtlustada mingit tolli seisukohalt ebanormaalset lasti seoses M/S Estonia hukkumisega.

Uurimistööga on selgitatud, et Kaitsejõud on 1994.a. septembrikuu jooksul kahel juhul transportinud M/S Estoniaga kaitsematerjale, nimelt 14. ja 20. septembril. Materjalid koosnesid elektroonilisest varustusest, millel puudus igasugune seos relvasüsteemidega. Varustus, mis kuulus kahe mainitud transpordi hulka, oli ettenähtud Rootsi kaitsejõududele.

Uurimise käigus ei ole ilmnenud andmeid, mis annaks põhjust oletada, et Kaitsejõud oleksid mõnel muul juhul 1994.a. septembrikuu jooksul, v.a. 14. ja 20., transportinud M/S Estoniaga kaitsematerjale. Samuti ei ole ilmnenud midagi, mis viitaks sellele, et Kaitsejõudude Varustusamet oleks 1994.a. septembrikuu jooksul transportinud taolisi materjale M/S Estoniaga.

Seega ei ole mul mingit põhjust eeldada, et Kaitsejõud või Kaitsejõudude Varustusamet oleks püüdnud transportida M/S Estonia pardal kaitsematerjale siis kui laev hukkus.

Eraldi Kaitsejõudude ja Tollijuhatuse vahelisest kokkuleppest

Ülalmainitud telesaates esinevad andmed Kaitsejõudude ja tolli vahelisest kokkuleppest, mis puudutab kaitsematerjalide importi Rootsi.

Asjasse puutuvad ametkonnad on mulle kinnitanud, et 1994.a. septembris oli Kaitsejõudude ja Tollijuhatuse (praegu Tolliameti) vahel kehtiv kokkulepe lihtsustatud tolliprotseduuride kohta kui Kaitsejõud importisid Rootsi erilisi saladusekaitsega materjale. Kokkulepe sõlmiti tollase ülemjuhataja ja tollijuhatuse direktori vahel. Kokkuleppe on üldine ja ei sätesta konkreetset transpordivahendit. Selliseid kokkuleppeid on sõlmitud ka hiljem.

Fakti, et tolli ja Kaitsejõudude vahel esineb teatavat koostööd, on varem mainitud ka avalikult, siiski ilma detailideta. Totaalkaitse ametkonnana on ka Tolliameti ülesandeks ameti luuretöös jälgida võimalikke huvisid, mis kattuvad Kaitsejõudude huvidega, vt Luurekomitee raportit (SOU 1999:37) Luureteenistus – revisjon, lk 111.

Uurimise käigus olen tutvunud aktuaalse ajaperioodi jooksul toimunud kaitsematerjalide impordi kokkuleppega. Siinkohal soovin mainida, et kokkuleppe koopia on teadmiseks edastatud ühele Kaitseministeeriumi juhtpositsioonil olevale ametnikule. Seega on sellest igal juhul Riigikantselei 1994.a. teadlik olnud.

Kokkulepe, mis kehtis uurimisülesande jaoks aktuaalsel perioodil, sisaldas endas lihtsustatud tolliprotseduure kaitsematerjalide impordi puhul. Mõlemas ametkonnas oli vaid väga väike ring isikuid kokkuleppest teadlik ja osales selle erimenetluses. Vastavalt kokkuleppele toimus import erilise teatega Kaitsejõududelt Tollijuhatusele. Minu uurimine on näidanud, et Kaitsejõud olid kahe mainitud transpordikorra puhul 1994.a. septembris suuliselt teatanud, millise sõidukiga import toimub ja samal ajal teatanud, mis materjalidega on tegemist. Toll on seoses impordiga inspekteerinud kaupa, et kindlustada, et vaid see, millest teatati, sisse veetakse ja seega võtta vastu selliseid otsused, nagu tolli meelest vajalikud.

Lõpetus

Nende tarvitusele võetud uurimisabinõudega ja esitatud tulemuste ja järelduste aruandega loen ma ülesande täidetuks.

...Pärast nende faktide avalikuks tulekut otsustas Rootsi Kuningriigi valitsus 3. detsembril 2004 teha kuningriigi õukonnakohtu eesistujale kohtunik Johan Hirschfeldtile ülesandeks asjaolusid uurida ning valitsusele sõjatehnika vedude kohta hiljemalt 21. jaanuariks 2005 aruanne koostada.

Kohtuniku ülesanne oli uurida, kas sõjatehnika veod parvlaevaga Estonia 14. ja 20. septembril 1994 tõepoolest aset leidsid ning kui leidsid, siis kas need veosed võisid olla plahvatusohtlikud.

Samal valitsuse istungil otsustati ka tellida kaitseväelt ja kaitseväe varustusametilt aruanne, kuidas kasutab Rootsi kaitsevägi tsiviilaluseid sõjaliste materjalide vedudeks.

Rootsis korraldatud uurimise tulemusena kinnitati, et 14. ja 20. septembril 1994 veeti Estonia pardal sõjatehnikat. See koosnes elektroonikast, millel puudus Johan Hirschfeldti aruande kohaselt «igasugune seos relvasüsteemidega» ja mis oli mõeldud Rootsi kaitseväele.

Uurimise käigus ei tuvastatud, et Rootsi kaitsevägi oleks mõnel muul korral Estoniaga sellist tehnikat vedanud....

...Komisjon on uurimise jooksul püüdnud jõuda selgusele, kas 27. septembril 1994 Tallinnast väljunud Estonia pardal võidi vedada strateegilise kasutusega tehnikat.

Pärast Rootsi tollitöötaja Lennart Henrikssoni 30. novembril 2004 Rootsi STV 1-le tehtud avaldust Rootsi kaitseväe sõjatehnika vedude kohta parvlaevaga Estonia kinnitas Rootsi tolliamet, et tollil on Rootsi kaitseväega leping, mille üksikasjad on salastatud ning mis annab Rootsi kaitseväele õiguse importida sõjatehnikat Rootsi üksnes suulise deklareerimisega.

Samas pressiteates on öeldud, et kaitsejõud on seoses televisioonis esitatud andmetega kinnitanud, et ametkonnal ei olnud Estonia hukkumise ööl laeva pardal militaarse otstarbega materjale. Tolliamet kinnitas ka omalt poolt, et «konkreetsel juhul ei tulnud kaitsejõududelt kaupade sisseveo kohta ka mingit teadet».

Komisjoni arvates on märkimisväärne, et Rootsi valitsusele esitatud raportis on kohtunik Johan Hirschfeldt selgelt keskendunud ainult 14. ja 20. septembril 1994 Stockholmi saabunud sõjatehnika kohta väidetu kinnitamisele, öeldes ka, et «uurimise käigus ei ole ilmnenud andmeid, mis annaks põhjust oletada, et kaitsejõud oleksid mõnel muul juhul 1994. aasta septembrikuu jooksul, v.a 14. ja 20. kuupäeval, transportinud parvlaevaga Estonia sõjatehnikat».

Kohtunik Johan Hirschfeldt kinnitas Rootsi valitsusele edastatud raporti avalikus osas, et tal «ei ole põhjust eeldada, et kaitsejõud või kaitsejõudude varustusamet oleks püüdnud transportida parvlaeva Estonia pardal sõjatehnikat siis, kui laev hukkus».

Siiski ei saa Johan Hirschfeldti raporti põhjal üheselt hinnata, kas ta sai infot sõjaliste veoste transportimise kohta kelleltki, kes võis kaudselt olla seotud kaitsejõudude või kaitsejõudude varustusametiga, näiteks lepingu alusel tegutsevalt eraettevõttelt.

Sellest aspektist Johan Hirschfeldti raportit hinnates ei ole selge, kas küsimust laiemalt püstitades oleks uurimise tulemused olnud samasugused....

...kohtunik Johan Hirschfeldti küsitlemine Rootsi Riksdag’i ees 6. aprillil 2006, pärast seda kui selgus, et viimane oli omaalgatuslikult hävitanud materjalid, mis olid kogutud Rootsi valitsuse tellitud, sõjatehnika vedude kohta käiva uurimisraporti tarbeks.

Johan Hirschfeldt väitis Riksdag’i ees, et otsuse uurimiseks kogutud taustmaterjalid hävitada võttis ta küll vastu ise, kuid seda vastavalt oma arusaamisele valitsuse püstitatud ülesande täitmisest.

Parlamendisaadikute küsimustele vastates selgus samuti, et Johan Hirschfeldt on unustanud kõik kõrvalised asjaolud, mis talle uurimise jooksul olid teatavaks saanud ning mis ei puuduta otseselt sõjatehnika vedusid kahel raportis mainitud kuupäeval. Seda teemat käsitleti ka komisjoni delegatsiooni Rootsi visiidi ajal 1.–2. juunil 2006....

Rootsi eiras olulisi tunnistusi

Kurm kirjeldas ka kahte juhtumit, kus Rootsi võimud jätsid välja selgitamata kahe rootslase - tollitöötaja ja tuukri - väited, mis võinuksid anda uut infot katastroofi põhjuste kohta.

Nii avalikustas endine tollitöötaja Lennart Henriksson, et Estonia pardal veeti nädal ja kaks nädalat enne laevahukku sõjatehnikat.

Seda määrati uurima kohtunik Johan Hirschfeldt, kes kohtus asjaomaste riigiasutuste juhtidega, aga mitte Henrikssoniga ega mitte ka konkreetse luureametnikuga, kes seda operatsiooni juhtis. Hirschfeldt ei tutvunud ka põhjalikult rahvusvahelise uurimiskomisjoni töömaterjalidega ega Rootsis läbiviidud kriminaaluurimise materjalidega. Samuti ei võtnud ta ühendust ettevõttega, kellele väidetavalt kuulus auto, millega sõjatehnikat veeti. "Pärast uurimise lõppu hävitas kohtunik Hirschfeldt kõik kogutud materjalid," märkis Kurm.

Teise juhtumi puhul Rootsi võimud iegi ei algatnud mingit uurimist. Rootslane Håkan Bergmark teatas 2000. aastal ajakirjanikele, et osales Rootsi kaitseväe tuukrirühma koosseisus Estonia vraki juures toimunud sukeldumisoperatsioonil juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kus ta avastas laeva paremast pardast suure, plahvatuse tunnustega augu, mis oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla kui ülespoole.

"Bergman ei rääkinud ainult august, vaid kirjeldas põhjalikult kogu operatsiooni. Muu hulgas nimetas ta operatsiooni juhtinud ohvitseri nime. Ehk kui kasutada kohtumenetluse terminoloogiat, siis Bergman lõi kõik võimalused selleks, et tema väiteid kontrollida. Ometi ei ole seda kunagi tehtud. Tema väidete uurimiseks ei ole algatatud mingit uurimist," tõdes Kurm. Ta lisas, et püüdis ka ise 15 aastat tagasi nimetatud operatsiooni juhtinud ohvitseriga kohtuda, kuid seda ei võimaldatud.

Komisjon ei saanud ka rahuldavat vastust küsimusele, miks Johan Hirschfeldt sai ülesandeks oma uurimistöö lõppedes salajased dokumendid hävitada.

«Ma olen sunnitud ütlema, et minister ujus sellest küsimusest lihtsalt üle. Me ei saanud mingit rahuldavat vastust,» ütles Sepp.

Rootsi parlamendiliige Lars Ångström on Hirschfedti teguviisile palunud Rootsi õiguskantsleri hinnangut.

Aastate eest Estonia hukku uurinud rootslane: sõjaväevarustuse vedu uppumisööl pole välistatud

Aastate eest Estonial toimunud väidetavat salakaubavedu uurinud Johan Hirschfeldt nendib nüüd, et ei saa välistada et uppumisööl oli pardal sõjaväevarustus.

Hirschfeldt viis uurimise läbi 2000ndate keskel, mil oli ametis Rootsi ringkonnakohtus. Tema toonase raporti kohaselt transportisid Rootsi kaitsejõud Eestist salajast varustust 14. ja 20. septembril 1994. Hirschfeldti hinnangul ei sisaldanud kõnealused veosed lõhkeainet ega plahvatusohtlikku materjali. Mida siis ikkagi täpsemalt, Hirschfeldt ei öelnud. Kogu info oli tema sõnul rangelt salastatud kuni 70 aastaks ning vaikimiskohustuse murdmine oli rangelt karistatav.

Sõjalise varustuse ülevedu toimus Rootsi tolli ja kaitseministeeriumi kokkuleppel. Raporti andmetel oli üleveost teadlik ka piiratud asjaosaliste ring tollases valitsuskabinetis.

Selgelt viitas ta aga, et uppumisööl ehk 28. septembril ei veetud midagi säärast. Rootsi Raadiole täna antud usutluses rääkis Hirschfeldt, et lähtus andmetest, mis talle siis kättesaadavad olid. "Võis olla infot, mis minuni ei jõudnud."

Ta tunnistas, et siiani on ikkagi üleval küsimuses - kas tollel ööl veeti sõjaväevarustust. Ta pole teemaga tegelenud 15 aastat ning ka avalikult sõna võtnud. Arenguid Estonia uurimisega seoses hakkas ta taas jälgima, kui telekanal Discovery lasi eetrisse dokumentaali, kus näidati, et laeva keres on suur auk.

Hirschfeldt toonitas, et eeldas, et asjaosalised rääkisid talle tema uurimise ajal tõtt, ent ta volitused olid piiratud. Tegu polnud kriminaalmenetlusega, kus prokuratuur asja süviti uurib. Siin seisis ta Rootsi valitsuse eest, aga vaid teatud ressurssidega ja teabe kättesaadavusega.

Boris Ljunggren, överstelöjtnant med särskilt ansvar inom MUST under 17 år fram till 1994. I ett dokumenterat samtal med mig den 30 augusti i år medger Boris Ljunggren att han har mycket kunskap om de militära transporterna på Estonia som var långt mer omfattande än vad som framkom i Hirschfeldts utredning. Han vet vilka informations- och kommunikationskanalerna var och hur ordergivningen såg ut bakåt från tulltjänstemannen som blev beordrad att släppa igenom de militära lasterna utan kontroll. Han sa också att han vet vilka myndigheterna i Sverige och Estland var som hade ansvaret. Men han var förhindrad att berätta för mig på grund av sin tystnadsplikt.

Nils Ove Jansson, kommendör av första graden. Ställföreträdare på MUST underrättelse och SÄK. Skötte all underrättelse- och inhämtning.

Ingvar Åkesson, GD på FRA idag men expeditionschef på Försvarsdepartementet 1994.

Lennart Brittner, Försvarsdepartementet. Har varit delaktig i formulerandet av mandatet till Hirschfeldts utredning och regeringens uppdrag i juni till SKL som utesluter analys av just det som bevisar att dykare tagit sig in på Estonias lastdäck. Satt 1994 som chef på underrättelseenheten på Försvarsdepartementet.

På det operativa planet kan följande personer vara av stort intresse för JK att höra:

Driftsingenjör Agne Svensson, MANTIS-pilot (bemannade undervattensfarkost) och tekniker David Sten. Två av den svenska marinens verkliga experter rörande bärgningsoperationer med miniubåt. Har deltagit i de flesta svåra bärgningsuppdrag som genomförts. Civilanställda.

Lars Mikael Gustavsson . Fungerade enligt uppgifter som dykledare på Urd Claes Drougge (Ocean Marine Modules Sweden AB i Åtvidaberg) Dykspecialist med djupdykningar som största expertkunskap. Dök enligt uppgift på Estonia.

Claes Hansson, 1994 anställd på Sjöfartsverket i Norrköping och mycket väl insatt i vad som hände de första dagarna efter förlisningen.

Hans Jacobsson, bärgningsledare (1994 anställd vid Marinkommando Ost (MKO), Muskö, numera anställd av FMV. Expertkunskaper om dykning och undervattensoperationer som är helt unika.

Omständigheterna i samband med Estonias förlisning är så pass graverande att en utredning om vad försvarsmakten idag undanhåller för information om medverkan i och kunskap om operationer i samband med Estonias förlisning och kunskap om en militär last ombord under förlisningsnatten är nödvändig. Likaså måste det utredas i vilken utsträckning sådana militära operationer har styrt eller
omöjliggjort en riktig haveriutredning.

Jag hemställer därför att JK utreder Vad försvarsmakten och tidigare försvarsmaktsanställda känner till om de hemliga dykningar som företogs på Estonia dagarna omedelbart efter förlisningen och i vilket syfte dessa dykningar genomfördes.

06.09.12

Lars Ångström
Riksdagsledamot i försvarsutskottet

Boris Ljunggren, MUST-i erivastutusega kolonelleitnant 17 aastat kuni 1994. Selle aasta 30. augustil minuga peetud dokumenteeritud vestluses tunnistab Boris Ljunggren, et tal on palju teadmisi sõjaväetranspordist Eestis, mis olid palju ulatuslikumad kui Hirschfeldti uurimise käigus selgus. Ta teab, millised olid info- ja sidekanalid ning kuidas nägi välja tolliametniku, kes sai käsu sõjaväelastid kontrollimatult läbi lasta, käskimine. Samuti ütles ta, et teab, millised ametiasutused Rootsis ja Eestis vastutavad. Kuid ta ei saanud mulle seda salastatuse tõttu öelda.

- I järgu komandör Nils Ove Jansson. MUST luure ja SÄKi asetäitja. Haldas kogu luureandmeid ja otsinguid.
- Ingvar Åkesson, praegu FRA peadirektoraat, kuid 1994. aastal kaitseministeeriumi operatsioonide juht.
- Lennart Brittner, Kaitseministeerium. On osalenud Hirschfeldti uurimise mandaadi vormistamises ja valitsuse juunis SKL-i ülesandes, mis välistab analüüsi selle kohta, mis täpselt tõendab, et tuukrid on sattunud Eesti kaubatekile. Määrati 1994. aastal kaitseministeeriumi luureüksuse juhiks.

Operatiivtasandil võivad JK-le huvi pakkuda järgmised inimesed:

Operatsiooniinsener Agne Svensson, MANTISe piloot (mehitatud allveesõiduk) ja tehnik David Sten. Kaks Rootsi mereväe tõelist eksperti miniallveelaevadega päästeoperatsioonide osas. On osalenud kõige raskemates päästetöödes, mida on tehtud. Riigiteenistujad.

Lars Mikael Gustavsson. Töötanud vastavalt teabele sukeldumisjuhina ettevõttes Urd Claes Drougge (Ocean Marine Modules Sweden AB Åtvidabergis) Sukeldumisspetsialist, kellel on süvasukeldumise suurimad ekspertteadmised. Sukeldunud kuuldavasti Estoniale.

Claes Hansson, 1994. aastal Norrköpingis Rootsi Veeteede Ametis töötav ja esimestel päevadel pärast uppumist juhtunuga väga hästi kursis olnud isik.

Hans Jacobsson, päästetööde juht (1994. aastal töötab Marine Command East (MKO), Muskös, nüüd töötab FMV-s. Täiesti ainulaadsed sukeldumise ja allveeoperatsioonide ekspertteadmised).

Estonia hukuga seotud asjaolud on sedavõrd tõsised, et vajalik on uurida, mida kaitsevägi praegu varjab Estonia uppumisega seotud operatsioonidel osalemise ja teadmise kohta, ning teadmised uppumisööl pardal olnud sõjaväelastist. Samuti tuleb uurida, mil määral on sellised sõjalised operatsioonid kontrolli all olnud või
mil määral tegid need õnnetuse nõuetekohase uurimise võimatuks.

Seetõttu palun, et JK uuriks, mida kaitseväelased ja endised kaitseväelased teavad Estoniale vahetult pärast uppumist sooritatud salasukeldumistest ja mis eesmärgil neid sukeldumisi tehti.

06.09.12

Lars Ångström
Riksdagi liige kaitsekomisjonis

Ühe teooria kohaselt viidi üheksa võtmetunnistajat, teiste seas ka kapten Piht, USA-le kuuluvate eralennukitega Arlanda lennuväljalt minema. Bollyni andmetel on siiski vaid üks kõnealustest lennukitest registreeritud USA-s, teine aga Bermudal baseeruv LARMAG-i lennuk, mis kuulus rootslasele Lars-Erik Magnussonile.
https://www.delfi.ee/artikkel/9664511/u ... uputamisel

The first plane, a Boeing 727-200, then registered VR-CLM, belonged to Larmag Aviation Cayman Ltd. a Bermuda-based company owned by Lars-Erik Magnusson, a Swedish casino owner and real estate mogul who became invested heavily in an oil and gas scheme in Turkmenistan in 1994 with funds taken from another firm, Fermenta.

The 161-seat Larmag 727 arrived from Amsterdam on the evening of Sept. 27 without passengers or cargo and left at 8:54 p.m. on Sept. 28 with 4 unregistered passengers headed for Amsterdam.
The second plane, a Gulfstream 4, registered N971L, belongs to International Lease Finance Corp. (ILFC) of Los Angeles, California. ILFC, an aircraft leasing company, was founded by Leslie Gonda, born Lazlo Goldschmied in Hungary. Today, Maurice R. Greenberg’s American International Group (AIG) owns ILFC and Greenberg sits on the board of directors with Gonda. The ILFC Gulfstream arrived at about 11 p.m. on the 28th without passengers from Amsterdam and left at 5:13 on the 29th with 5 unregistered passengers bound for Bangor, Maine.

AFP inquired at ILFC about who was operating the plane at the time. April Rotondi wrote that “no one” at ILFC can help with this request and hung up when asked on the phone.
Anér told AFP that there was an understanding at Arlanda that invoices for the ILFC Gulfstream were sent to the U.S. Embassy in Stockholm. In his book Mayday, about the Estonia catastrophe, Anér says, “I am convinced that both these ghost planes are connected to the Estonia catastrophe.”

AFP asked Lindqvist about Anér’s information. “I trust the information I gave Sven Anér,” Lindqvist said. Asked about the Kalla Fakta exposé that a Gulfstream 5, registered to phony front companies in the U.S., was involved in the “enforced disappearance” of two Egyptians in 2001, Lindqvist said: “Through my internal sources, I know that everything in the program is correct.”

Roamless kirjutas:Tänud Fucsile suure töö ärategemise eest, Leivo protokollid olid ka lausa lust lugeda, kuidas Liim juba tollal oma vandenõuteooriatega mitte vinti üle keeras, vaid suisa kaks vinti peale keeras ning Klandorf lobises kõigist kuulujuttudest, mis vähegi tema kõrvu olid jõudnud. Vaadates millise infotulvaga komisjon üle valati, siis pole ime, et ametlik kokkuvõte neile järjest kahtlasem tundus, kuid tundub, et ka ametlik uurimine oli tollal ikkagi korralikult Eesti seisukohast kiivas Rootsi poole ehk meie, rahatud aborigeenid, vormiliselt küll juhtisime uurimist, kuid tegelikult purjetasime swenssonite kiiluvees ja toitusime infokildudest, mida nad pidasid vajalikus meiega jagada. Lisaks lonkas meiepoolne organiseerimine kahte jalga, ei nõutud endale tuukritööde lindistusi, ei oldud juures silla sukeldumisel, ei nõutud sillal olevate laipade identifitseerimist jne jne jne.