Re: Mis Ukrainas toimub? vol.3
Postitatud: 09 Nov, 2014 3:27
Luhanski SBU töötaja muljed (et mitte foorumit väga umbe ajada, on teksti lühendatud, kohandatud, kohendatud jne...). Jutus olev sõna "valitsus" tähendab kohalikku SBU oblastivalitsust.
http://cripo.com.ua/?sect_id=8&aid=183798
Kui toimus oblastivalitsuse ründamine, väljusime sealt kuidas keegi. Kes kogus elutarkust, riskis ja tassis välja salajasi dokumente, kes haaras kaasa varustuse. Kõrgem oblasti juhtkond oli veel rünnaku ajal hõivatud oma põgenemise ja asjade pakkimisega, seetõttu organiseerusime üksuste kaupa.
Meie tähelepanuväärse ühiselamu spordisaali, söökla ja uue mööbli kaotasime, selle hõivasid bojevikud. Ära läks kõik, absoluutselt kõik. Järgmisel hommikul pärast sündmusi SBU oblastivalitsuses tulid Luhanskisse Parubii ja Nalivaitšenko. Nende juurde sõitis meie kindral Aleksandr Petrulevitš koos asetäitjaga.
Valitsuse esimees kirjutas Nalivaitšenkole raporti selle kohta, kuidas ta kangelaslikult kaitses, tulistas kukkumise pealt üle enda ja lennult napsas seifist saladokumendid. Lõpetuseks, alluvkoosseisu kohta kirjutasid juhid, et me oleme seal kõik reeturid, värvatud Venemaa poolt juba 2010. aastal ja kogu valitsus on Kremli agendid.
Kui kedagi töötajatest olekski võinud lugeda värvatuteks sealtpoolt – oleksid need võinud olla Regioonide partei poolt värvatud inimesed. Inimesed, kes olid nendega heades suhetes. Saan aru, et meie Alfa jooksis lihtsalt laiali. Muuseas, ei põgenenud inimesed, kellest ma seda poleks oodanud. Kogu meedia näiteks kajas Luhanski Alfast, mis tulistas Maidanil. Ja sellele vaatamata jäid paigale nende komandör, selle asetäitja ja vanem ohvitser.
Pärast jäid Ukrainale ustavaks jäänud töötajad veel pikaks ajaks linna. Omavahel kohtuti konspiratiivselt. Juhtimist ei olnud, aga tööd teha oli vaja. Vallutatud linnas töötasime veel kaks kuud. 17. juunil, pärast korraldust väljumiseks, hakkasid Ukrainale truud töötajad saabuma uude baasi meie vägede poolt kontrollitaval territooriumil. Samas ma tean, et taolist korraldust Donetski oblasti töötajate suhtes pole senimaani.
Luhanskis hõivati selle kahe kuu jooksul ka teised vajalikud hooned. Meie valitsuses kihutasid separatistid peale relvaruumi äravõtmist serverisse, kus säilitatakse kogu informatsiooni. Venemaalt öeldi neile ette, et esmajärjekorras on vaja hõivata relvad, seejärel server, pärast avada seifid. Tuleb otsida isiklikke toimikuid ja kriminaaltoimikuid. Me teadsime, et kui saadakse kätte meie isiklikud toimikud, siis hakatakse meid otsima. Isiklikus toimikus on töötaja kohta olemas kõik. Sealhulgas täiesti hindamatu asi, psühholoogiline iseloomustus. Venemaale on meil kõigil nüüd parem mitte sõita.
Pärast valitsuse hõivamist tegutsesime nagu suletud sektsioonidega allveelaeval – üksuste kaupa läksime laiali, sidet hoidsime ainult oma grupi juhiga. Isegi kui kedagi võetakse kinni, saab ta välja anda ainult piiratud ringi inimesi, mitte rohkem. Suurem osa töötajatest siiski kas kirjutas lahkumisavalduse või jäi haigeks, mõned lihtsalt ei võtnud ühendust.
Petrulevitš „kamandas“ veel kaks nädalat valitsust, kuid teda me ei näinud. Seejärel võeti ta maha ning kergendustundega lahkus ta Donetskisse.
Üleminekutest vastase poolele – täpselt tean ma ühe alfalase kohta, kes läks LNR-i teenistusse, kuid tema töö iseloomu ma ei tea: on see sõdimine või siis mõne pealiku kaitse. Aeg-ajalt kirjutab ta SMS-e nagu „te olete kõik idioodid, teid kõiki soolatakse sisse, aga meie võtame Kiievi“.
Ülejäänud Luhanskisse jäänud isikkoosseisu kohta mul kindlat infot ei ole. On aga teada, et LNR aitab inimesi endiste kaastöötajate hulgast. Alguses vist tõesti arvati, et 100% meist läksid teisele poole üle. Aga pärast arvatavasti otsustati – tuleb välja, palju tuleb.
Sel ajal hõivati linnas oblasti televisioon ja administratsioon, miilits. Läksin jäädvustama teiste hoonete vallutamist. Mind isiklikult keegi sellest küljest ei tundnud, nii et võisin töötada, isegi palusin neilt mingisugust videot. Minu juuresolekul löödi administratsioonist välja Vinnõtsja Rahvuskaart - neile nagu meilegi juhtkonnalt käsku kaitseks ei saabunudki.
Oblastivalitsuses tulistas üks üksustest alguses vastu, kuid miilitsaülem Guslavski käskis tulevahetuse lõpetada, arvatavasti teda sunniti erru minema ning rahvamiilitsa ülemaks „määrati“ Anatoli Naumenko. Rääkis pärast: „Saage aru, mulle öeldi, et on vaja“. Jutustas ta seda kodanikele, kes tulid tutvuma uue „rahvamiilitsa“ ülemaga. „Mu palk on kümme tuhat dollarit, mul olid juba piletid Itaaliasse perepuhkusele ja äkki boss helistab mulle - sa pead koheselt asuma miilitsat juhtima, davai“. Ja tema juhtis, senimaani ametlikult juhib Luhanski MVD-d, mis on evakueeritud Ukraina territooriumile. Ametlikult määrati ta kohale Avakovi asetäitja Vladimir Jevdokimovi poolt, ilmselt oli see tehtud olukorra rahustamiseks. Olukord ei rahunenud, kuid juhib ta siiamaani.
Ükskord, kui olime veel Luhanskis, läks mu kolleeg välja selgitama relvaveo kanaleid. Taksojuhid andsid ta üles miilitsale, need – separatistidele. Viimased kuulasid ta üle. Miilits käitus nii, kuna nende arust neid Kiievis alandati ning seetõttu „me tahame siin oma võimu, aga mitte Kiievi oma“. Taksojuhid aga, nagu teada, oli põhiline miilitsa agentuur, pärast aga läksid separatistide käsutusse. Kaastöötaja küll vabastati, kuid murtud lõualuuga. Teda sõitsid vabastama veel kolm inimest ja sattusid samuti vangi. Nüüdseks on kõik välja vahetatud, neid oli pekstud, kuid midagi murtud ei ole. Meie üksuses oli kõik enamjaolt hästi.
Kuni evakueerumiseni elasin ma Luhanskis, oma agendi korteris. Mul vedas – sealt ei osanud mind keegi otsida. Ükskord oleksin peaaegu vahele jäänud, kui pildistasin sõjakomissariaati. Siis meil veel usuti, et tulevad rünnakud separatistide poolt hõivatud hoonetele, lööme nad välja.
Peale välja tulemist läbime vajalikud julgeolekumeetmed. Meid kuulatakse üle, meie seas on sisejulgeoleku agentuur, kuulatakse pealt telefone. See on õige. Sisejulgeolek selgitas juba välja mõningad, ütleme nii, lootusetud inimesed, nad eemaldati asjadest, kontrollid jätkuvad. Pidevad küsitlused, kirjutame ettekandeid, polügraaf. Peale selle, läbime kontrolli töö käigus - kes ei taha töötada separatistide vastu, nendega on samuti kõik selge.
Meie praegune töö seisneb 11. mai referendumi organisaatorite ja separatistide poolel sõjategevuses osalenute väljaselgitamises ja nende tegevuse tõendamises. Koostame andmebaase, toome nähtavale terroristlikud diversantide grupid ja võitleme nendega. Minu arvates on peamine võitluses terrorismiga – likvideerida terroristide juhid.
Näide ühest separatistide grupi ebaõnnestunud operatsioonist – silla „õhkulaskmine“ üle Jevsugi jõe. Seltsimeestel plahvatas detonaator enne määratud aega. Sild on terve, minöör mitte. Lendas laiali 45 meetri peale. Siiski on isik tuvastatud – terroristiks osutus Starobelski jaoskonna miilits. Leidsime ka tema grupi, üks neist hukkus kinnipidamise käigus. Nii me töötamegi.
Elame palgast, selle eest üürime elamist. Kuigi meie asjad jäid okupeeritud territooriumile, ei maksta meile mingeid täiendavaid vahendeid elamiseks või siis „kolimisraha“. Siiski on lisatasud eriti eduka töö eest, samuti makstakse 900 grivnat kuus puhkusetasu. Abistavad meid vabatahtlikud, mingit osakonda, mis tegeleks evakueeritud töötajate olme korraldamisega, meil ei ole - sa oled eriteenistuse töötaja, pead kõik välja kannatama. Minu arvates paljud vallandatakse, kui kõik lõppeb. Kuid seni oleme vajalikud, meie valitsuses on kuhjaga vabu kohti – tule ja tööta. Seda, et evakueerudes oleks tööstiil kuidagi muutunud, öelda ei saa. Kuigi me räägime juhtkonnale, et üldiselt käib sõda ja oleks vaja juba mõnevõrra teisiti töötada.
Petrulevitši asemele määrati Mihhail Grek, Lvivi oblastivalitsuse ülema esimene asetäitja. Sain aru, et „kontoris“ jääb kõik samaks nagu ennegi. Maidani ajal käskis Grek oma alluvatel vabastada SBU valitsus, et „mitte provotseerida inimesi“. Ja mitte sellepärast, et ta oleks Maidani pooldaja, vaid sellepärast, et ei tahtnud mitte midagi otsustada, võtta endale mingitki vastutust. Noh, lõppude lõpuks ei ole tal samuti kerge – usaldati nii öelda „reeturite“ üksuse juhtimine. Nagu Teises maailmasõjas: kes sattus vangi – see on automaatselt reetur, arusaadav. Raske on hoopis see: seal, idas, oleme vaenlased, kuna läksime „Kiievi hunta“ poolele; siin aga oleme „reeturid“.
Igapäevaselt kirjutame „ülakorrusele“ šifreeringuid kõigest, mis toimub Luhanskis ja oblastis. Meilt saab keskus kogu informatsiooni, mida pärib. Ülevaade separatistide liidrite liikumistest, pantvangide asukohad. Spetsiaalselt meie juurde seminaridele pole siiski keegi sõitnud.
Ma olen pessimistlikult meelestatud ATO juhtkonna suhtes. Juhtkond, kes paigutavad uued pataljonid juba sisselastud positsioonidele, kus olid hävitatud eelmised… Või siis need kokkulepped „koridori“ kohta, ehkki oli juba näiteid selle kohta, millega lõppevad kokkulepped separatistidega.
Kas nii tehakse sõjaväe juhtkonna pikkade juhtmete tõttu, saavad nad selle eest raha, on nad värvatud GRU, FSB või SVR-i poolt. Või on neil ahtad poliitilised sidemed, nagu perekond Litvinidel. Kui tulistati Luhanski piirivalve salka, ei saatnudki Litvin abi, kasvõi mingitki – kaitske kuidas tahate. Samas on piirivalve teenistuses mobiilne rühm, mis pidanuks kopteritel välja lendama. Kui inimene kaua aega juhib, siis arvatakse juba, et nii peabki. Nii mõeldi ka Litvinist.
… Meie juhtivate kohtade inimesed kardavad siiamaani otsuseid vastu võtta, sellest on vaja kõigil võimalikult kiiresti jagu saada.
http://cripo.com.ua/?sect_id=8&aid=183798
Kui toimus oblastivalitsuse ründamine, väljusime sealt kuidas keegi. Kes kogus elutarkust, riskis ja tassis välja salajasi dokumente, kes haaras kaasa varustuse. Kõrgem oblasti juhtkond oli veel rünnaku ajal hõivatud oma põgenemise ja asjade pakkimisega, seetõttu organiseerusime üksuste kaupa.
Meie tähelepanuväärse ühiselamu spordisaali, söökla ja uue mööbli kaotasime, selle hõivasid bojevikud. Ära läks kõik, absoluutselt kõik. Järgmisel hommikul pärast sündmusi SBU oblastivalitsuses tulid Luhanskisse Parubii ja Nalivaitšenko. Nende juurde sõitis meie kindral Aleksandr Petrulevitš koos asetäitjaga.
Valitsuse esimees kirjutas Nalivaitšenkole raporti selle kohta, kuidas ta kangelaslikult kaitses, tulistas kukkumise pealt üle enda ja lennult napsas seifist saladokumendid. Lõpetuseks, alluvkoosseisu kohta kirjutasid juhid, et me oleme seal kõik reeturid, värvatud Venemaa poolt juba 2010. aastal ja kogu valitsus on Kremli agendid.
Kui kedagi töötajatest olekski võinud lugeda värvatuteks sealtpoolt – oleksid need võinud olla Regioonide partei poolt värvatud inimesed. Inimesed, kes olid nendega heades suhetes. Saan aru, et meie Alfa jooksis lihtsalt laiali. Muuseas, ei põgenenud inimesed, kellest ma seda poleks oodanud. Kogu meedia näiteks kajas Luhanski Alfast, mis tulistas Maidanil. Ja sellele vaatamata jäid paigale nende komandör, selle asetäitja ja vanem ohvitser.
Pärast jäid Ukrainale ustavaks jäänud töötajad veel pikaks ajaks linna. Omavahel kohtuti konspiratiivselt. Juhtimist ei olnud, aga tööd teha oli vaja. Vallutatud linnas töötasime veel kaks kuud. 17. juunil, pärast korraldust väljumiseks, hakkasid Ukrainale truud töötajad saabuma uude baasi meie vägede poolt kontrollitaval territooriumil. Samas ma tean, et taolist korraldust Donetski oblasti töötajate suhtes pole senimaani.
Luhanskis hõivati selle kahe kuu jooksul ka teised vajalikud hooned. Meie valitsuses kihutasid separatistid peale relvaruumi äravõtmist serverisse, kus säilitatakse kogu informatsiooni. Venemaalt öeldi neile ette, et esmajärjekorras on vaja hõivata relvad, seejärel server, pärast avada seifid. Tuleb otsida isiklikke toimikuid ja kriminaaltoimikuid. Me teadsime, et kui saadakse kätte meie isiklikud toimikud, siis hakatakse meid otsima. Isiklikus toimikus on töötaja kohta olemas kõik. Sealhulgas täiesti hindamatu asi, psühholoogiline iseloomustus. Venemaale on meil kõigil nüüd parem mitte sõita.
Pärast valitsuse hõivamist tegutsesime nagu suletud sektsioonidega allveelaeval – üksuste kaupa läksime laiali, sidet hoidsime ainult oma grupi juhiga. Isegi kui kedagi võetakse kinni, saab ta välja anda ainult piiratud ringi inimesi, mitte rohkem. Suurem osa töötajatest siiski kas kirjutas lahkumisavalduse või jäi haigeks, mõned lihtsalt ei võtnud ühendust.
Petrulevitš „kamandas“ veel kaks nädalat valitsust, kuid teda me ei näinud. Seejärel võeti ta maha ning kergendustundega lahkus ta Donetskisse.
Üleminekutest vastase poolele – täpselt tean ma ühe alfalase kohta, kes läks LNR-i teenistusse, kuid tema töö iseloomu ma ei tea: on see sõdimine või siis mõne pealiku kaitse. Aeg-ajalt kirjutab ta SMS-e nagu „te olete kõik idioodid, teid kõiki soolatakse sisse, aga meie võtame Kiievi“.
Ülejäänud Luhanskisse jäänud isikkoosseisu kohta mul kindlat infot ei ole. On aga teada, et LNR aitab inimesi endiste kaastöötajate hulgast. Alguses vist tõesti arvati, et 100% meist läksid teisele poole üle. Aga pärast arvatavasti otsustati – tuleb välja, palju tuleb.
Sel ajal hõivati linnas oblasti televisioon ja administratsioon, miilits. Läksin jäädvustama teiste hoonete vallutamist. Mind isiklikult keegi sellest küljest ei tundnud, nii et võisin töötada, isegi palusin neilt mingisugust videot. Minu juuresolekul löödi administratsioonist välja Vinnõtsja Rahvuskaart - neile nagu meilegi juhtkonnalt käsku kaitseks ei saabunudki.
Oblastivalitsuses tulistas üks üksustest alguses vastu, kuid miilitsaülem Guslavski käskis tulevahetuse lõpetada, arvatavasti teda sunniti erru minema ning rahvamiilitsa ülemaks „määrati“ Anatoli Naumenko. Rääkis pärast: „Saage aru, mulle öeldi, et on vaja“. Jutustas ta seda kodanikele, kes tulid tutvuma uue „rahvamiilitsa“ ülemaga. „Mu palk on kümme tuhat dollarit, mul olid juba piletid Itaaliasse perepuhkusele ja äkki boss helistab mulle - sa pead koheselt asuma miilitsat juhtima, davai“. Ja tema juhtis, senimaani ametlikult juhib Luhanski MVD-d, mis on evakueeritud Ukraina territooriumile. Ametlikult määrati ta kohale Avakovi asetäitja Vladimir Jevdokimovi poolt, ilmselt oli see tehtud olukorra rahustamiseks. Olukord ei rahunenud, kuid juhib ta siiamaani.
Ükskord, kui olime veel Luhanskis, läks mu kolleeg välja selgitama relvaveo kanaleid. Taksojuhid andsid ta üles miilitsale, need – separatistidele. Viimased kuulasid ta üle. Miilits käitus nii, kuna nende arust neid Kiievis alandati ning seetõttu „me tahame siin oma võimu, aga mitte Kiievi oma“. Taksojuhid aga, nagu teada, oli põhiline miilitsa agentuur, pärast aga läksid separatistide käsutusse. Kaastöötaja küll vabastati, kuid murtud lõualuuga. Teda sõitsid vabastama veel kolm inimest ja sattusid samuti vangi. Nüüdseks on kõik välja vahetatud, neid oli pekstud, kuid midagi murtud ei ole. Meie üksuses oli kõik enamjaolt hästi.
Kuni evakueerumiseni elasin ma Luhanskis, oma agendi korteris. Mul vedas – sealt ei osanud mind keegi otsida. Ükskord oleksin peaaegu vahele jäänud, kui pildistasin sõjakomissariaati. Siis meil veel usuti, et tulevad rünnakud separatistide poolt hõivatud hoonetele, lööme nad välja.
Peale välja tulemist läbime vajalikud julgeolekumeetmed. Meid kuulatakse üle, meie seas on sisejulgeoleku agentuur, kuulatakse pealt telefone. See on õige. Sisejulgeolek selgitas juba välja mõningad, ütleme nii, lootusetud inimesed, nad eemaldati asjadest, kontrollid jätkuvad. Pidevad küsitlused, kirjutame ettekandeid, polügraaf. Peale selle, läbime kontrolli töö käigus - kes ei taha töötada separatistide vastu, nendega on samuti kõik selge.
Meie praegune töö seisneb 11. mai referendumi organisaatorite ja separatistide poolel sõjategevuses osalenute väljaselgitamises ja nende tegevuse tõendamises. Koostame andmebaase, toome nähtavale terroristlikud diversantide grupid ja võitleme nendega. Minu arvates on peamine võitluses terrorismiga – likvideerida terroristide juhid.
Näide ühest separatistide grupi ebaõnnestunud operatsioonist – silla „õhkulaskmine“ üle Jevsugi jõe. Seltsimeestel plahvatas detonaator enne määratud aega. Sild on terve, minöör mitte. Lendas laiali 45 meetri peale. Siiski on isik tuvastatud – terroristiks osutus Starobelski jaoskonna miilits. Leidsime ka tema grupi, üks neist hukkus kinnipidamise käigus. Nii me töötamegi.
Elame palgast, selle eest üürime elamist. Kuigi meie asjad jäid okupeeritud territooriumile, ei maksta meile mingeid täiendavaid vahendeid elamiseks või siis „kolimisraha“. Siiski on lisatasud eriti eduka töö eest, samuti makstakse 900 grivnat kuus puhkusetasu. Abistavad meid vabatahtlikud, mingit osakonda, mis tegeleks evakueeritud töötajate olme korraldamisega, meil ei ole - sa oled eriteenistuse töötaja, pead kõik välja kannatama. Minu arvates paljud vallandatakse, kui kõik lõppeb. Kuid seni oleme vajalikud, meie valitsuses on kuhjaga vabu kohti – tule ja tööta. Seda, et evakueerudes oleks tööstiil kuidagi muutunud, öelda ei saa. Kuigi me räägime juhtkonnale, et üldiselt käib sõda ja oleks vaja juba mõnevõrra teisiti töötada.
Petrulevitši asemele määrati Mihhail Grek, Lvivi oblastivalitsuse ülema esimene asetäitja. Sain aru, et „kontoris“ jääb kõik samaks nagu ennegi. Maidani ajal käskis Grek oma alluvatel vabastada SBU valitsus, et „mitte provotseerida inimesi“. Ja mitte sellepärast, et ta oleks Maidani pooldaja, vaid sellepärast, et ei tahtnud mitte midagi otsustada, võtta endale mingitki vastutust. Noh, lõppude lõpuks ei ole tal samuti kerge – usaldati nii öelda „reeturite“ üksuse juhtimine. Nagu Teises maailmasõjas: kes sattus vangi – see on automaatselt reetur, arusaadav. Raske on hoopis see: seal, idas, oleme vaenlased, kuna läksime „Kiievi hunta“ poolele; siin aga oleme „reeturid“.
Igapäevaselt kirjutame „ülakorrusele“ šifreeringuid kõigest, mis toimub Luhanskis ja oblastis. Meilt saab keskus kogu informatsiooni, mida pärib. Ülevaade separatistide liidrite liikumistest, pantvangide asukohad. Spetsiaalselt meie juurde seminaridele pole siiski keegi sõitnud.
Ma olen pessimistlikult meelestatud ATO juhtkonna suhtes. Juhtkond, kes paigutavad uued pataljonid juba sisselastud positsioonidele, kus olid hävitatud eelmised… Või siis need kokkulepped „koridori“ kohta, ehkki oli juba näiteid selle kohta, millega lõppevad kokkulepped separatistidega.
Kas nii tehakse sõjaväe juhtkonna pikkade juhtmete tõttu, saavad nad selle eest raha, on nad värvatud GRU, FSB või SVR-i poolt. Või on neil ahtad poliitilised sidemed, nagu perekond Litvinidel. Kui tulistati Luhanski piirivalve salka, ei saatnudki Litvin abi, kasvõi mingitki – kaitske kuidas tahate. Samas on piirivalve teenistuses mobiilne rühm, mis pidanuks kopteritel välja lendama. Kui inimene kaua aega juhib, siis arvatakse juba, et nii peabki. Nii mõeldi ka Litvinist.
… Meie juhtivate kohtade inimesed kardavad siiamaani otsuseid vastu võtta, sellest on vaja kõigil võimalikult kiiresti jagu saada.
