Venemaa sõjaline võimekus ja armeereform(id)

[jackpuuk]

Hummel, mul tekib jälle küsimus, kes peaks madistama kui käsku pole? Piirivalve annab heal juhul häire aga kellele? Ainuke mõeldav jõud on Kaitseliit, sest mingit regulaararmeed meil Eestis pole. Kas Kaitseliidu juhtkond üldse tohib (kuigi peaks) oma liikmed lahinguvalmidusse tõsta ilma valitsuse käsuta? Kui rünnak toimub Narva suunalt, siis ei jää ka Kaitseliidu relvile panekuks märkimisväärset aega, enne on suur vend otsapidi Tallinnas.

[Tux]

Varjatult lahinguvõimet tõsta on venelastel väga lihtne. Ivanov lekitab Sidorovile halvasti varjatud saladuse, et paari päeva pärast tuleb mingi shaakal staabist kontrollima valmisolekut, et pange kõik varakult valmis ... See on nii tavapärane uudis, et sellele ei pööra keegi tähelepanu, aga tulemuseks on tangitud ja varustusega laaditud autod ja muu valmis tehnika ja tõepoolest väeosa sõidab 15 minuti pärast väravast välja.

[kaur3]

По сообщению официального представителя ВДВ полковника Александра Чередника, на учениях впервые будет задействована поступившая недавно в ВДВ автоматизированная система управления тактического звена (она завязана на систему ГЛОНАСС). Офицер отмечает, что будут применяться новейшие боевые машины десанта (БМД), самоходные артиллерийские орудия Спрут;, беспилотные летательные аппараты отечественного производства для корректировки огня артиллерии и другие средства.

Напомним, что, анализируя итоги августовской войны 2008 года с Грузией, генерал Шаманов с горечью отмечал: «Сил нашей армейской авиации катастрофически не хватает даже для ведения такой локальной войны». Еще полтора года назад Владимир Шаманов предлагал начальнику Генштаба «закупить в ближайшее же время около 100 боевых и 200 транспортно-боевых вертолетов». Однако, похоже, военное ведомство не спешит решать эту проблему. Более того, согласно госпрограмме вооружений до 2015 года военным ведомством планируется закупить всего около 50 новых боевых вертолетов. При этом Минобороны обратилось с заказом купить всего два самых грузоподъемных в мире вертолета Ми-26, на которых можно транспортировать как личный состав, так и легкую бронетехнику ВДВ. Последний раз Ми-26 закупали для нужд армии в 1992 году.

http://www.ng.ru/regions/2010-03-24/6_desant.html

[Kapten Trumm]

Targemad räägivad, et eliitsemates väeosades oli nõukaajal tõesti nii, et polgu suurune üksus oli häire saamisest kuni viimase auto väljumiseni tõesti 15 minutiga liikvel. Harjutati nii kaua kui sai, tavaliselt öösiti. Seejuures olid autod garaazides tõstestud pukkidele nii, et sealt sai maha sõita, akud laetud, paagid täis ja tankidel suruõhuvoolikud järgi. Seejuures oli tegemist mitte kergjalaväega, kes väravast välja jookseb, vaid arvestatava soomustehnika kogusega. Transport oli eraldi, bojevõi aeti välja üksnes õppusteks, transportnõi oli igapäevaseks kärutamiseks (need rapped, mida tänaval näha võis).

[metsaline]

Omal ajal sai käidud läbi tosinkond väeosa, noist üheski ei läind häire peale öösel üle 10 % käima... Mis teha, Kavkaz...

[metsaline]

Võitlusvõimeline oli meeste jutu järgi vaid üks õhudessant(diviis? ei mäleta)... Sinna aga ma sisse ei pääsend... Varastati kõike - kütus, akud, õlid - need läksid kõigepealt. Tsiviil sõitis ju ka UAZ, ZIL, GAZ, KAMAZ, KRAZ - peal... Roomiktehnika pealt kõlbas muist kraami traktoritele... Seda siis endise nelja liiduvabariigi peale kokku... Nüüd neist kolm iseseisvad... Aga ilmselt on mentaliteet sama (Gruusia näide)... Vene kohta ei oska arvata, aga kui 10 % väeosadest võitlusvõimelised on, siis on hästi...

[jackpuuk]

Targemad räägivad, et eliitsemates väeosades oli nõukaajal tõesti nii, et polgu suurune üksus oli häire saamisest kuni viimase auto väljumiseni tõesti 15 minutiga liikvel. Harjutati nii kaua kui sai, tavaliselt öösiti. Seejuures olid autod garaazides tõstestud pukkidele nii, et sealt sai maha sõita, akud laetud, paagid täis ja tankidel suruõhuvoolikud järgi. Seejuures oli tegemist mitte kergjalaväega, kes väravast välja jookseb, vaid arvestatava soomustehnika kogusega. Transport oli eraldi, bojevõi aeti välja üksnes õppusteks, transportnõi oli igapäevaseks kärutamiseks (need rapped, mida tänaval näha võis).

DDR-is dessantno-shturmovaja brigada oli nimetet 15 minutiga brigaadi väravatest väljas ja teel kogunemispaika, korduvalt treenitud ja järele proovitud. Iseasi, et kogunemispunkt oli kogu aeg sama.

[krijgsvolk]

Nojah, minu arust see 15min jutt ja öösel vähe jama on.
Väheusutav, et polgu suurune üksus värvate vahelt koos oma kontide, varustuse ja tehnikaga öösel veerand tunniga läind on!
Võib olla Tamanski ja Kantemirovski või mõni VDV šturmo- dessantnõi...?
Igal juhul neis väeosade parkides, kus tehnika koos kütuse ja akudega pukkide peal seisis olid tavaliselt tagumiste ridade autod üsna hõredaks riisutud ja ega see miski saladus ju polnud. Mäletan endal oli vaja ülemuse UAZiku karpale nõelklappi: asi käsi lihtsalt ja tagumise rea masina kapoti alt ja sm prapor isiklikult!
Räägiti just vastupidist, et öisel häirel üles tõstetud jõududest jõudnud motolaskurite ja tankipolgust õppuste lähterajooni õigeks ajaks 15-20% tehnikast ja kusagil hommikuks ca ka enam-vähem riburada kõik ülejäänud.
Ise pole näind, aga sõbralike tärnimeestega pisut va haljast rüübates tuli jutuks.
Mäletan ühe major sügavmõttelist arvamust ja seda sügavas pohmellis, kui selgus, et ühe auto pealt miski hujovina jälle kõndima läinud oli: "Nu što že eto takoi hujovõi park? Ah nu i jevo v nahhui!...
:

[Kapten Trumm]

Musta mere laevastiku merejalaväepolgus (nüüd vist brigaad) harrastati kuuldavasti seda 15 minutit tihedalt, näiteks 1973 oktoobri alguses, kui NSVL valmistus sekkuma Yom Kippuri sõtta, harrastati seda lausa kaks korda nädalas. Ja toimis. Ohvitseridest ja praaporitest olid paljud käinud mõnel soojal maal "sõjaliseks nõuandjaks" ja ülalkirjeldatud nähtude ilmnemisel oleks tagala sõdurid ja praaporid lihtsalt pasunasse saanud. Tõsi, tegu oli ka väeosaga, kus 10 km jooks saabastes oli igahommikuse võimlemise osa ja enne linnaloale minekut eelnes pool päeva saabaste poleerimist ja vormide triikimist.

[ruger]

Väike videoülevaade http://www.militaryphotos.net/forums/sh ... March-2010 Pihkva diviisi tegemistest. Ilmunud on uut tehnikat. Antud üritust käisid jälgimas ka lääneriikide esindajad.

[Lemet]

Mis on mis ja mida on ning mida pole. Neil. Igaüks võib siinkohal vedada paralleele meite kaitseväe ja mobilisatsioonivõimega.

http://nvo.ng.ru/realty/2010-04-02/1_army.html?mthree=3

В настоящее время под «боевой готовностью» понимается такое состояние войск (сил), которое обеспечивает выполнение боевых задач войсками в соответствии с их возможностями и предназначением в директивно установленные сроки.

По аналогии «мобилизационная готовность» означает такое состояние войск (сил), которое обеспечивает в директивно назначенные сроки проведение комплекса мероприятий по приведению войск в «полную боевую готовность», включая перевод на штаты военного времени и боевое слаживание.

Под термином «полная боевая готовность» понимается состояние войск, которое подразумевает возможность незамедлительного (максимально быстрого) перехода из режима ожидания команды к выполнению боевых задач по предназначению.

Edasi saab lugeda, kuidas neil iga selle mõistega lood on. Ja kui tuksis nad omadega on. Aga need, kes rõõmustavad, et " midagi ei toimu äkki ja luure suudab kõik ammu enne avastada", võiksid tähele panna, et räägitakse lahinguvalmiduse saavutamisest "loetud tundide ja päevade" jooksul. Ja kurvastatakse, et tegelikult võtab aega rohkem.

[man21]

Päris hea jutt endiselt kaitseministrilt.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/a ... d=30263169

[oleeg]

Loe kui hea jutt:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=21314

terv
o

[oleeg]

Venemaa võimekus helikoptereid toota: 2008 aasta aruanne:

http://rus-helicopters.ru/ru/docs/repor ... 20year.pdf

Tähelepanu tasub pöörata koostööle välispartneritega ehk kokkulepetest Lääne tehnika ehitamiseks Venemaal... Kuidagi väga ühte auku läheb allveelaevade, dessantlaevade ja veel mõningate vidinatega.

terv
o

[Lemet]

Veidi karmimat lugemist nädalavahetuse lõpuks...et elu liig ilusana ei tunduks.

http://nvo.ng.ru/armament/2010-04-09/1_dead_hand.html

Самым же лучшим средством стала бы реанимация системы "Периметр"
2010-04-09 / Александр Широкорад

."Surnud käsi" on hirmsam "AEGISest" ja Tomahawkidest"

Praegu toimub massiteabevahendites sõjaväereformi intensiivne arutelu ja paljud ajakirjanikud nõuavad kõikide tõenäoliste vaenlaste nimepidi üleslugemist. Tõttan teid rahustama, praeguse seisuga suurt sõda ei tule kohe kindlasti. Täitunud on patsifistide helesinine unistus- "21 sajand ilma sõdadeta". Alates 2000 aastast pole ükski riik maailmas olnud ühtegi päeva sõjaolukorras, kuigi pole ka möödunud ühtegi päeva, mil ühes või mitmes maakera punktis poleks toimunud lahingutegevus.


Prantsuse variant Venemaa jaoks


Tänapäeval nimetatakse sõda "võitluseks terrorismiga", "rahuvalveks" vms. Sestap pakun vahetada terminoloogiat ja kõnelda mitte sõjast või isamaa kaitsmisest, vaid VF relvajõudude reaktsioonist Venemaa rahvuslikule julgeolekule. Mõningate liberaalide illusioonid, kes arvasid, et külma sõja allikaks oli kommunism ning peale selle kadumist saabub rahu ja üleüldine õitseng, osutusid sonimiseks.

Vähe sellest, kui kuni 1991 aastani pidurdasid ÜRO Julgeolekunõukogu ja rahvusvaheline õigus mingil määral konflikte, siis praegu on nende tegevuse mõju tühine. Mis aga puudutab ülistatud rahvusvahelist arvamust, siis 2008 aasta augustis asetus kõik omale kohale. Kogu maailma avalikus toetas agressorit, aga mitte tema ohvrit. Lääne telekanalid näitasid Tshinvali põlevaid tänavaid, esitades seda Gruusia linnade pähe.

On saabunud aeg meenutada Aleksander Kolmanda, "Rahutooja" ütelust- "Venemaal on ainult kaks liitlast, tema armee ja laevastik". Kas see tähendab, et Venemaa peab kriisitingimustes alustama sümmeetrilist võidurelvastumist nagu omal ajal NSVL? Kuni 1991 aastani kauples NSVL relvadega kahjumlikult, müües neid odavalt "sõpradele" või siis lihtsalt kinkides. Huvitav, miks meie poliitikud ja sõjaväelased ei soovi meenutada Prantsuse fenomeni aastatest 1946-1991? Laostatuna Teisest Maailmasõjast osales Prantsusmaa seejärel ligi kahekümnes suuremas ja väiksemas koloniaalsõjas Laoses, Vietnamis, 1956 aasta Suessi kanali pärast peetud sõjas, Alžeeria sõjas 1954-1962. Sellele vaatamata õnnestus prantslastel teistest sõltumatult luua täiskompleks uut relvastust alates PTURSidest ja lõpetades ballistiliste rakettidega. Jäämata sealjuures pea-aegu alla üliriikidele. Kõik prantsuse laevad, kaasa arvatud ballistiliste rakettidega relvastatud aatomiallveelaevad ning lennukikandjad, olid ehitatud prantsuse verfides ning kannavad prantsuse relvastust. Ning meie kaitseministeerium tahab nüüd osta prantsuse lahingulaevu.

Kusjuures prantsuse rahvas, luues suuruse poolest maailma kolmanda sõjalis-tööstusliku kompleksi, ei pidanud üldsegi püksirihma pingutama. Riigis arenes intensiivselt turumajandus, elatustase tõusis kõrvalekaldumatult. Mõistatustelaegas avaneb lihtsalt- 1950-1990 aastatel läks ligi 60% Prantsusmaal toodetud relvastusest ekspordiks. Kusjuures eksporditi kõikjale ning kõigile. Nii näiteks relvastati 1956, 1967 ja 1973 aasta sõdades nii Iisraeli kui araabia riike prantslaste poolt hambuni. Ka Iraan ja Iraak sõdisid omavahel prantsuse relvadega. Inglismaa oli Prantsusmaa NATO liitlane, kuid kõige suuremat kahju kandis Inglismaa Faulklandi konfliktis ikkagi prantsuse relvade läbi.

Täiesti võimalik, et rafineeritud intelligent on nüüd nördinud-"Prantsuse relvakaubandus on ebamoraalne!". Paraku, kui neid relvasüsteeme ei müüks Prantsusmaa, siis müüks neid keegi teine.

Tekib retooriline küsimus- kas meie aatomiallveelaevad, mis on müüdud Iraanile, Venezuelale, Indiale, Argentiinale, Tšiilile jne, võivad kasvõi hüpoteetiliselt hoomatavas tulevikus tuua kahju Venemaale? Või mis aatomiallveelaevad. Võtame puht kaitserelvastuse- õhutõrjeraketid. Miks ei võiks müüa C-300 näiteks Venezuelale, Iraanile, Süüriale ja teistele riikidele?


Ameerika raketiväljakutse.


Kurvastusega tuleb täheldada, et meie poliitikud ning massiteave eraldavad äärmiselt vähe tähelepanu ameeriklaste laevadel paiknevale raketitõrjesüsteemidele, mis on loodud süsteemi AEGIS moderniseerimise käigus. Uus rakett on saanud nimetuse "Standard-3" (SM-3) ja ning pärast teatud ümbertöötlusi (milliseid täpselt, hoitakse Pentagoni poolt saladuses) saab nendega varustada suvalist USA laevastiku 84 laevast, mis on varustatud AEGIS süsteemiga. Silmas peetakse 27 ristlejat sarjast "Ticonderoga" ja 57 miiniristlejat "Arleigh Burke"
2006 aastal tabas ristleja CG-67 «Shiloh" raketiga SM-3 200 km kõrgusel Kauani saarest (Hawaii saarestik) 250 km loodes asuvat raketi päisosa. Huvitav on see, et ajakitrjanduse andmeil toimus raketi suunamine Jaapani miiniristlejalt "Kirishima" (veväljasurve 9040 tonni), mis on varustatud AEGIS süsteemiga.
Asi on selles, et alates 2005 aastast on Jaapan USA abiga oma laevastiku varustanud AEGIS süsteemi kuuluvate raketitõrje rakettidega SM-3. Esimeseks laevaks, mis varustati AEGIS süsteemiga, sai miiniristleja DDG-177"Atado", mis sai raketid SM-3 2007 aasta lõpul. 2006 aasta 6 novembril tabati rakettidega SM-3, mis olid välja lastud ristlejalt DDG-70 "Lake Erie" üheaegselt ligi 180 km kõrgusel kahte kontinentidevahelise ballistilise raketi lõhkepead. Aga 2008 aasta 21 märtsil tabas seesama "Lake Erie" 247 kilomeetri kõrgusel otsetabamusega USA salajast satelliiti "Radarcat", mille ametlik nimetus on USA-193
Niisiis võivad Ameerika ja Jaapani ristlejad Venemaa allveelaevade ballistilisi rakette alla tulistada trajektoori algetapil, isegi kui need tulistatakse välja Venemaa territoriaalvetes.
Tähelepanuks seegi teadmine, et US NAVY laevad, mis on varustatud AEGIS süsteemiga, külastavad regulaarselt Musta, Balti ja Barentsi merd. Merel baseeruv raketitõrje süsteem on Venemaa jaoks ohtlik mitte ainult sõja ajal, Ameerika sõjaväelased liialdavad teadlikult süsteemi võimalusi, pettes sellega ebakompetentseid inimesi Euroopas ja USAs, ministritega alates ning turukaubitsejatega lõpetades.
Venemaa tuumavastulöögi võime hirmutas kõiki ning alates 1945 aastast ei olnud ühtegi otsest sõjalist konflikti Lääne ja Ida vahel. Praegu on aga esmakordselt kuuekümne aasta jooksul NATO riikide poliitikutel ja elanikel tekkinud illusioon karistamatusest. Samas ei tule meie massiteabevahenditel pähegi rikkuda nende eufooriat, meenutades Ameerika tuumakatsetusi 1962 aasta suvel Johnsoni atollil 80-400 meetri kõrgusel. Toona kadus peale igat plahvatust Vaikse ookeani akvatooriumil mitmeks tunniks raadioside.
2001 aastal püüdis Pentagoni allorganisatsioon (Defense Threat Reduce Agency, DTRA) määrata tuumaplahvatustega kaasnevaid tagajärgi madalalt lendavate sputnikute jaoks. Resultaadid osutusid masendavaiks- ühe suht väikese võimsusega tuumalaengu (10-20 kilotonni, sama võimsus kui Hirošimale heidetud pommil) lõhkemine atmosfääris 125-300 kilomeetri kõrgusel "on piisav, et mitmeteks nädalateks või isegi kuudeks viia rivist välja kõik tehiskaaslased, mis ei oma spetsiaalset radiatsioonivastast kaitset". Marylandi ülikooli plasmafüüsika spetsialist Denis Papandopouluse arvamus oli mõnevõrra erinev- "10-kilotonnine pomm, mis õhitakse spetsiaalselt väljaarvestatud kõrgusel, võib viia 90 % madalal lendavate tehiskaaslaste rivist välja langemiseni vähemalt üheks kuuks." Arvutati välja, et kulutused, mis tuleb teha, vahetamaks välja kõrgplahvatuse tulemusena rivist välja viidud tehnikat, ulatuvad 100 miljardi dollarini. Seda arvestamata üldiseid majanduskahjusid, mis tulenevad kosmosetehnika kasutamise võimatusest.
Miks mitte paluda ameerika raketitõrje spetsialiste seletada, kuidas hakkab süsteem AEGIS tööle peale seda, kui madalatel orbiitidel on pandud plahvatama paarkümmend vesinikpommi. Las lääne maksumaksjad mõtlevad, millele kriisioludes nende raha raisatakse.

"Tomahawkid"

Veel üheks relvaks, mis loovad maailmas ebastabiilsust ja sünnitavad poliitikutel ja sõjaväelastel karistamatuse tunnet, on ameerika tiibraketid "Tomahawk" laskekaugusega 2200-2500 km. Juba praegu on USA ja NATO sõjalaevad, allveelaevad ja lennukid suutelised VF pihta välja laskma tuhandeid selliseid rakette. "Tomahawkid" võivad tabada ballistiliste rakettide stardišahte, mobiilseid komplekse, sidesõlmi, komandopunkte. Lääne massiteabevahendid kinnitavad, et ootamatu tavalõhkepeadega varustatud tiibrakettide löök võib muuta Venemaa võimetuks tuumalöögiga vastama. Selle taustal tundub arusaamatu, et tiibrakettide küsimus on meie diplomaatide poolt strateegiliste ründevahendite lepingusse kaasamata.

Muideks, poleks paha ka meenutada meie admiralidele ja konstrueerimisbüroo "Novator" konstruktoritele, et meie "Tomahawkide" analoogid, igatsugu "Graniidid" ja muud, ei pääse nendele ameerika rakettidele ligilähedalegi. Ja seda ei räägi mitte mina, vaid tädike Geograafia.

Ameerika merevägi ja õhujõud ei ei lase mitte kunagi meie laevu 2500 kilomeetri kaugusele USA rannikust. Sestap võivad vene vastuseks ameerika "Tomahawkidele" olla vaid laevade raketid "Meteoriit" ja "Boliid" või nende efektiivsemad analoogid lennukaugusega 5-8 tuhat kilomeetrit.



Süsteemi "Perimeeter" võtmeelement- strateegiline rakett UR-100
Foto raamatust "Venemaa relvad"

.
Hästi unustatud vana

Parimaaks vahendiks vabastamaks Läänt illusoorsest võimalusest anda karistamatult löök Venemaa pihta oleks süsteemi Perimeeter reanimeerimine.Süsteemi, mis 90-ndate algul hirmutas Läänt niivõrd, et nad hakkasid seda "Surnud käe lülitiks" kutsuma. Tuletan lühidalt selle hirmutusvahendi ajalugu meelde.

1970-ndatel hakati USAs välja töötama "Piiratud tuumasõja" doktriini. Vastavalt sellele nähti ette juhtimissüsteemi "Kazbek" ja strateegiliste raketivägede sideliinide hävitamine esmalöögiga, allesjäänud sideliinid aga planeeriti raadioelektrooniliste segajate abil kasutuskõlbmatuks muuta. Sel kombel lootis USA väejuhatus vältida tuumavastulööki. Vastuseks sellele otsustati NSVLs lisaks olemasolevatele sidekanalitele välja töötada spetsiaalne komandorakett, mis oleks varustatud ülivõimsa raadiosaatjaga, mis lastaks eriolukorras orbiidile ja mis annaks stardikäsu kõigile NSVL territooriumil lahinguvalves olevatele kontinentidevahelistele rakettidele. Kusjuures see komandorakett oleks vaid suure süsteemi põhiosaks.
Oma rolli garanteeritud täitmiseks oli süsteem projekteeritud täiesti automaatseks ning oli suuteline massilise rünnaku korral võtma vastu otsuseid täiesti iseseisvalt, ilma(või minimaalse) inimese osaluseta. Süsteemi kuulusid rohked radiatsiooni mõõtvad seadmed, seismiliste muudatuste andurid, see oli ühendatud kaugjälgimise radarjaamadega, varase hoiatuse tehiskaaslastega jms. Sellise süsteemi olemasolu nimetatakse läänes amoraalseks, sisuliselt on aga tegu ainsa taltsutava faktoriga, mis reaalselt garanteerib võimaliku agressori loobumise preventiivse purustava löögi andmise kontseptsioonist.

Assümmetriline "Perimeeter"

Süsteemi "Perimeeter" tööprintsiip on järgmine. Rahu ajal asuvad süsteemi põhikomponendid valverežiimis, jälgides olukorda ja töödeldes mõõtepostidelt saabuvaid andmeid. Laialdase kallaletungiohu, millega võib kaasneda tuumarelvade rakendamise oht, ilmnedes, mida kinnitavad eelhoiatussüsteemi andmed, läheb kompleks "Perimeeter" automaatselt üle sõjaseisukorda ning hakkab jälgima operatiivolukorda.
Kui sensorid kinnitavad piisava tõenäolsusega massilise tuumalöögi toimumist, süsteem ise aga kaotab mingiks ajaks side strateegiliste raketivägede juhtimispunktiga,kindlustab süsteem paari komandoraketi stardi, mis oma territooriumi kohal lennates transleerivad pardal asuvate võimsate raadiosaatjate abil kontrollsignaali, samuti ka strateegilise triaadi- šahtides paiknevate ja mobiilsete stardiseadmete, aatomiallveelaevade ning strateegileise lennuväe- komponentide stardikoodid.Nii strateegiliste raketivägede komandopunktide kui ka üksikute stardiseadmeete aparatuur, võtnud vastu kontrollsignaali, alustavad viivitamatult stardiks ettevalmistust täielikult automaatsel režiimil, kindlustades vastulöögi ka kogu isikkoosseisu hukkumise korral.
Spetsiaalse komanduraketi väljatöötamine tehti ülesandeks konstrueerimisbüroole "Južnoje" NSVL Ministrite Nõukogu ja Partei Keskkomitee ühismäärusega Nr. 695-227 1974 aasta 30 augustist. Baasraketina plaaniti esialgselt kasutada raketti МР-УР100 (15А15). Hiljem jäi valik siiski raketile МР-УР100 УТТХ (15А16), täiustatud juhtimissüsteemidega rakett sai lõplikuks indeksiks 15A11
1975 aasta detsembris valmis komandoraketi eskiisprojekt. Raketile paigaldati spetsiaalne päisosa indeksiga 15Б99, mis sisaldas Leningradi Polütehnilises Instituudis välja töötatud originaalset raadiotehnilist süsteemi. Funktsioneerimistingimuste tagamiseks pidi päisosa omama lennu ajal pidevat orientatsiooni ruumis. Spetsiaalne süsteem lennu tasakaalustamiseks, stabiliseerimiseks ja orienteerimiseks, kasutades selleks külma kokkusurutud gaasi(kasutaades spetsiaalse päisosa "Majak" mootoriosa väljatöötamisel saadud kogemusi), võimaldas märgatavalt vähendada päisosamaksumust ning selle väljatöötamiseks kulunud aega. Päisosa töötati välja teaduslik-tootmiskoondises "Strela" Orenburgis.
Pärast uute tehniliste lahenduste väljatöötamist ning maapealsetes tingimustes katsetamist algasid 1979 aastal komandoraketi konstruktsiooni- ja lennukatsetused. Polügoonil НИИП-5, väljakutel 176 ja 181 seati töökorda kaks eksperimantaalset šahtis paiknevat stardiseadet. Pealen nende loodi väljakul nr. 71 spetsiaalne komandopunkt, mis sisustati vastloodud unikaalse distantskontrolli ja komandorakettide stardi juhtimise distantsaparatuuriga, mis pidi komandorakettidele andma starteegiliste raketivägede kõrgematelt juhtimistasemetelt saabuva signaali peale stardikorralduse.
Raketi 15A11 lennukatsetused toimusid Riikliku Komisjuni juhtimisel, mille eesotsas oli strateegiliste raketivägede peastaabi ülema esimene asetäitja kindral-leitnant Varfolomei Korobušin. Esimene raketi 15A11 start päisosa ekvivalendiga toimus edukalt 1976 aasta 26 detsembril. Kontrolliti kõigi stardis osalenud süsteemide koostööd, rakett viis päiseosa ettenähtud trajektoorile lennukõrgusega 4000 kilomeetrit ja lennukaugusega 4500 km.Üldse valmistati lennukatsetusteks kümme raketti. Siiski toimus 1979-1986 aastani vaid seitse starti. Süsteemi katsetuste käigus toimus lahingupositsioonidelt eritüübiliste kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide starte komandoraketi 15A11 poolt ülelennul edastatud käskluste peale. Selleks monteeriti rakettide stardiseadmetele täiendavad antennid ning paigaldati süsteemi "Perimeeter" vastuvõtuseadmed. Hilisemalt viidi taolised täiustused läbi kõigil stardiseadmetel ning strateegiliste raketivägede juhtimispunktides. Kokku tunnistati katsetustel kuus starti õnnestunuiks ja üks osaliselt õnnestunuks. Seoses katsetuste eduka kulgemisega ning püstitatud ülesannete täitmisega pidas Riiklik komisjon võimalikuks piirduda seitsme stardiga planeeritud kümne asemel .

Ravim võimalikust illusioonist.

Üheaegselt raketi lennukatsetustega toimusid kogu kompleksi maapealse funktsioneerimise katsetused tuumaplahvatuse faktorite mõju all. Katsed viidi läbi Harkovi füüsikatehnilise instituudi polügoonil ВНИИЭФ laboratooriumites. (Arzamas-16) samuti tuumakatsetuste polügoonil Novaja Zemljal. Läbiviidud kontroll kinnitas aparatuuri töösuutlikust isegi sellise tasemega tuumaplahvatuse tingimustes, mis polnud kaitseministeeriumi tingimustes ette nähtud. Katsetuste käigus püstitati ülesanne laiendada kompleksi funktsioone stardikäskude suunamisega mitte ainuüksi maismaal baseeruvate ning šahtides asuvate stardiseadmetele, vaid ka allveelaevadel paiknevate, õhus ja lennuväljadel asuvate kaug- ja merelennuväe raketikandjate , samuti ka strateegiliste raketivägede juhtimispunktide ning mereväe ja õhujõudude juhtimispunktideni. Raketi konstruktsiooni- ja lennukatsetused lõppesid 1982 aasta märtsis ja kompleks asus 1985 aasta jaanuaris lahinguvalvesse.
Andmed süsteemist «Периметр» on äärmiselt salastatud. Võib aga siiski oletada, et rakettide tehniline ekspluatatsioon on identne baasraketiks oleva 15А16. ekspluatatsiooniga. Stardiseade on šahtis, automatiseeritud, kindlalt kaitstud, arvatavasti OC tüüpi, moderniseeritud stardiseade ПУ ОС-84.

Mingeid usaldusväärseid andmeid süsteemist pole, küll aga võib kaudsete andmete põhjal oletada, et tegu on keeruka ekspertsüsteemiga, mis on varustatud hulgaliselt sidesüsteemide ning anduritega, , mis kontrollivad lahinguolukorda. Süsteem jälgib sõjaväe sagedustel side olemasolu ja intensiivsust eetris, saadud telemeetriasignaale strateegiliste raketivägede valvepostidelt, radiatsioonitaset maapinnal, võimsa ioniseeritud ja elektromagneetiliste kiirgusallikate perioodilist ilmumist võtmekoordinaatidel, mis langeksid kokku samaaegsete lühiajaliste seismiliste tõugetega samas piirkonnas (mis vastaks mitmetele tuumalöökidele antud piirkonnas) ning elus inimeste olemasolu komandopunktides. Nende faktorite võrdlemisel ilmselt võtabki süsteem vastu otsuse vastulöögiks. Pärast lahingukorrapidamisele paigutamist kompleks töötas ning seda kasutati perioodiliselt staabiõppuste käigus.

1990 aasta detsembris võeti relvastusse moderniseeritud süsteem «Периметр-РЦ», mis töötas kuni 1995 aasta juunini, mil rahvusvahelise strateegilise relvastuse piiramise lepрe raames võeti süsteem lahingukorrapidamisest maha.

On täiesti võimalik, et kompleks «Периметр» tuleb moderniseerida, et see suudaks operatiivselt reageerida ka tuumapeadega mittevarustatud tiibrakettide "Tomahawk" löögile