Re: Põgeniketulv Euroopasse..
Postitatud: 15 Sept, 2015 12:57
Elementaarsest viisakusest ja oma mõtete avaldamisest.
Asjad lähevad alati jamaks (igas eluvaldkonnas ja igas mõeldavas teemas) siis, kui kaldutakse äärmustesse ja mõtlematutesse solvangutesse. Ükskõik kummale poole. Seega IMHO äärmuslikud tegevused ja sõnavõtud ei pea olema default piiramatu sõnavabadusega/tegevusvabadusega kaitstud. Jama on siis, kui üldistele tavadele tuginedes ja mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt hinnatavaid mitteäärmuslikke sõnavõtte ja tegevusi hakatakse kusagil kellegi suvalise äranägemise järele äärmuslikeks tembeldama ja tsensuurima. See (sildistamine) on muidugi kõige lihtsam ja kiirem läbiproovitud viis vabaneda teisitimõtlejate tüütust pininast, kuid sellist tegevust ei saa küll kuidagi tolereerida.
Selle teemaga kaasneb muidugi väga keeruline küsimus, et kustmaalt siis võib arvamust või tegu pidada äärmuslikuks ja kustmaalt mitte, ning kes seda otsustab ja mille alusel.
Valimistest, valijatest, väljavalitutest jms jama.
Neid valimisi ja "demokraatia aabitsa peatükke" ei ole IMHO vaja käesolevasse põgenike teemasse siduda.
Igaüks, kes üldse valis, valis siis selle, kelle ta parasjagu valis olukorras, kus laual ei olnud mingeid kriisiteemasid jms. mille alusel oleks võinud eeldada-järeldada-loota-prognoosida-teada mingit konkreetset käitumist valitute poolt kriisisituatsioonides. Tõe kriteerium on praktika eksole.
Mitte eriti hea ja pädev näide nüanssides, aga põhimõttelist asja olemust siiski selgitav (elik mida ma tahan öelda saab selle näite varal ka ära öeldud, laskumata detailidesse):
Eestis 1940 võimul olnud valitute isamaalisuses, sobivuses Eesti riiki juhtima, rahavast esindama ja ka väljavalitute pädevuses, ei olnud toona 1938a Eesti rahval põhjust valimas käies kahelda vaatamata autoritaarsele režiimile ja nn. vaikivale ajastule. Seesama rahvas ehk valija sai teada, kuidas need väljavalitud eriolukorras käituvad alles siis, kui tuli riiki raputav kriisisituatsioon.
See, kes mida tegelikult väärt on, selgub kahjuks enamasti alati alles siis, kui asjad on läinud keeruliseks, raskeks ja kriitiliseks. Nii on see sõprade-tuttavate tasandil. Nii on see perekonna tasandil. Nii on see ka riiklikul tasandil. Seepärast pole IMHO mõtet siin pagulasteemadel arutledes heietada teemal "kes keda valis ja miks".
No oleks olnud mingi muude vaadetega valitsus - see kuidas nad käituvad ühes või teises kriisisituatsioonis oleks saanud meile ikkagi selgeks alles sellesse kiriisisituatsiooni sattudes. Praegu on n.ö. "põgenikekriis". Aga on veel terve rida erinevaid võimalikke kriise (sõjast ja seakatkust epideemiate, ning nt. kasvõi totaalsete keemiareostusteni välja) ja meie ei või mitte teada ega ette ennustada, kuidas meie väljavalitud ühes või teises kriisis käituda võiksid. Selleks peaks olema valimised kriisi ajal võimalusega teha kohe uued valimised, kui eelmised väljavalitud ei täida neile pandud ootusi ja lootusi, mis hetkel ei ole küll kuidagi mõeldav. Seepärast peame me siin rahulduma kriisivälisel ajal (loe: headel, või väga headel aegadel) väljavalitute tegevusega ka kriisi ajal (loe: halbadel, või väga halbadel aegadel). Mingi tagant järele maailmaparandamine ei muuda siin midagi.
Kui minu poolt välja valitud isik hakkab järsku ootustele ja lootustele vastupidiselt ajama mingit minule vastuvõetamatut rida kusagil, siis ei saa mina paraku teha midagi muud, kui see meelde jätta ja lihtsalt häälekalt avaldada oma rahulolematust lootes, et see minu poolt välja valitud isiku kõrvu ka (tulemuslikult) jõuab.
Asjad lähevad alati jamaks (igas eluvaldkonnas ja igas mõeldavas teemas) siis, kui kaldutakse äärmustesse ja mõtlematutesse solvangutesse. Ükskõik kummale poole. Seega IMHO äärmuslikud tegevused ja sõnavõtud ei pea olema default piiramatu sõnavabadusega/tegevusvabadusega kaitstud. Jama on siis, kui üldistele tavadele tuginedes ja mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt hinnatavaid mitteäärmuslikke sõnavõtte ja tegevusi hakatakse kusagil kellegi suvalise äranägemise järele äärmuslikeks tembeldama ja tsensuurima. See (sildistamine) on muidugi kõige lihtsam ja kiirem läbiproovitud viis vabaneda teisitimõtlejate tüütust pininast, kuid sellist tegevust ei saa küll kuidagi tolereerida.
Selle teemaga kaasneb muidugi väga keeruline küsimus, et kustmaalt siis võib arvamust või tegu pidada äärmuslikuks ja kustmaalt mitte, ning kes seda otsustab ja mille alusel.
Valimistest, valijatest, väljavalitutest jms jama.
Neid valimisi ja "demokraatia aabitsa peatükke" ei ole IMHO vaja käesolevasse põgenike teemasse siduda.
Igaüks, kes üldse valis, valis siis selle, kelle ta parasjagu valis olukorras, kus laual ei olnud mingeid kriisiteemasid jms. mille alusel oleks võinud eeldada-järeldada-loota-prognoosida-teada mingit konkreetset käitumist valitute poolt kriisisituatsioonides. Tõe kriteerium on praktika eksole.
Mitte eriti hea ja pädev näide nüanssides, aga põhimõttelist asja olemust siiski selgitav (elik mida ma tahan öelda saab selle näite varal ka ära öeldud, laskumata detailidesse):
Eestis 1940 võimul olnud valitute isamaalisuses, sobivuses Eesti riiki juhtima, rahavast esindama ja ka väljavalitute pädevuses, ei olnud toona 1938a Eesti rahval põhjust valimas käies kahelda vaatamata autoritaarsele režiimile ja nn. vaikivale ajastule. Seesama rahvas ehk valija sai teada, kuidas need väljavalitud eriolukorras käituvad alles siis, kui tuli riiki raputav kriisisituatsioon.
See, kes mida tegelikult väärt on, selgub kahjuks enamasti alati alles siis, kui asjad on läinud keeruliseks, raskeks ja kriitiliseks. Nii on see sõprade-tuttavate tasandil. Nii on see perekonna tasandil. Nii on see ka riiklikul tasandil. Seepärast pole IMHO mõtet siin pagulasteemadel arutledes heietada teemal "kes keda valis ja miks".
No oleks olnud mingi muude vaadetega valitsus - see kuidas nad käituvad ühes või teises kriisisituatsioonis oleks saanud meile ikkagi selgeks alles sellesse kiriisisituatsiooni sattudes. Praegu on n.ö. "põgenikekriis". Aga on veel terve rida erinevaid võimalikke kriise (sõjast ja seakatkust epideemiate, ning nt. kasvõi totaalsete keemiareostusteni välja) ja meie ei või mitte teada ega ette ennustada, kuidas meie väljavalitud ühes või teises kriisis käituda võiksid. Selleks peaks olema valimised kriisi ajal võimalusega teha kohe uued valimised, kui eelmised väljavalitud ei täida neile pandud ootusi ja lootusi, mis hetkel ei ole küll kuidagi mõeldav. Seepärast peame me siin rahulduma kriisivälisel ajal (loe: headel, või väga headel aegadel) väljavalitute tegevusega ka kriisi ajal (loe: halbadel, või väga halbadel aegadel). Mingi tagant järele maailmaparandamine ei muuda siin midagi.
Kui minu poolt välja valitud isik hakkab järsku ootustele ja lootustele vastupidiselt ajama mingit minule vastuvõetamatut rida kusagil, siis ei saa mina paraku teha midagi muud, kui see meelde jätta ja lihtsalt häälekalt avaldada oma rahulolematust lootes, et see minu poolt välja valitud isiku kõrvu ka (tulemuslikult) jõuab.