www.militaar.net

Täpselt sama vea tegi NA 120 kilo kaaluv major, kes kursantide ees väitis, et võib rahulikult TM-62 peal hüpata, kuna sütik rakendub 200 kilo survel. Paraku oli majori teadmistes lünk, mis maksis tema ja mitme kursandi elu. Ta nimelt ei teinud vahet jõul, mida tekitab sama massiga liikumatu ja liikuv keha.

Tankitõrjemiinidega on igasugu rumalaid tempe tehtud. Paraku neid ikka veel tuleb Eesti metsadest välja. Kamp lollakaid leidsid sellise no ja siis ikka iga hinna eest vaja, et mürakas ära käiks. Loopisid ja põletasid ja siis lõpuks käiski Litakas, õnneks nad ise viga ei saanud, olid kõrgemal mäe otsas. Aga selline käitumine on ikka äärmiselt rumal, noored poisid, napilt läks. Poistel oli kusi püksis peale pauku, aga mis peaks tegema, et selliseid intsidente edaspidi vältida? See on harituse probleem...

Selle peale tuleb meelde Väike-Maarja kolhoosi traktor, mis 80-ndate algul kultiveerimise käigus II MS aegse tankimiini otsa sattus. Kui õieti mäletan, siis traktorist ise suurt viga ei saanudki, ainult kõva šokk oli, K-701 püüdis käiguosaga killud kinni. Traktor oli peale plahvatust altpoolt sõelapõhi, mootor jäi käima, aga kuna kõik vedelikud killuaukudest välja jooksid, siis traktor jäi paigale ja mootor jooksis pidulikult kokku. Igasuguse vormi kaotanud kultivaator vedeles veel tükk aega töökoja platsi peal.

Jutt põhineb vanemate meeste meenutustel, ärge väga kõvasti lööge kui miski ei klapi. Ise olin siis veel poisike.

Nõuka armee, enne "Razvod´i na karaul".
Relvad käes, magasinid tühjad, rahval hetk vaba aega, enne Razvoodi.
Enne peab ära mainima, et arvestus moona üle oli ülimalt range, padrunid loeti aukudega klotsi seest, kontroll-lasud jm, just nagu peab.
Noortel tšurbanitel AKS 74Y (u) käes, jooksevad kasrmus ringi, üle voodite, tumbade, karjuvad, aga kõval häälel Babahh ja Kabõõmm kuniks...
Käis hele litakas, paar sünget rikošeti laksu ja saabus piiiiikk ja sünge vaikus...
Tolm hajus, rahvas otsis paaniliselt kuuli, peitis paneel lakke tekkinud vagusid ja dedid jagasid s---amajas tšurbanitele "bizduleid".
Müstikaks jäigi, kuis sai võimalikuks, et eelmisest karauulist tulles padrun rauda jäi ja moona jagamisel see välja ei tulnud. Kellegi loll nali? Kuuli ennast ei leitudki.
Järgmise vahetuse noor, kes automaadiga kasarmus vehkis, ootamatu terviserikke tõttu "razvoodile" ei jõudnudki.

Vene kroonus olin karauli operaator, elasin karauli majas ja hoolitsesin, et side ja signalisatsioonitehnika töötaks.
Maja ees oli relvade laadimiseks ja tühjakslaadimiseks spetsiaalne katusealune. Kuskil kord nädalas toimus seal lask. Lihtsalt statistikaks.

Vene kroonus oli asi ikka väga kehva nagu ma mäletan. NSVL, miljon keelelist dialekti. No ei saanudki kõik reamehed mõista, et ära kurat liigu näpp päästikul ja riiv all AK'ga. Juhtus ka minu vähese vene armee teenistuses asju mida nimetaks idiootseteks lausa. Karauuli unustatud mingi pilusilm 24h vahis, vahetus jäi millegipärast tulematta, ta polnud halb inimeme aga ta oli nii väsinud, et täristas kasarmu lambi maha kui magama lasti, kogematta. Ei liigu ringi näpp päästikul ja safety maas, SEE ON REEGEL!!!

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=70496607

Kloogal varemgi juhtunud- 1944 sai leegionäride väljaõppes instruktor surma, kui tahtis demonstreerida granaadi viivitusega heitmist ja plahvatus toimus enneaegselt

sadist kirjutas:http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=70496607

Kloogal varemgi juhtunud- 1944 sai leegionäride väljaõppes instruktor surma, kui tahtis demonstreerida granaadi viivitusega heitmist ja plahvatus toimus enneaegselt

Selleks ongi granaadiheitmisel kaevikus süvend, kuhu instruktor käest kukkunud granaadi jalaga lükkab. Killud lendavad üles, instruktor ja kursant jäävad üldjuhul terveks.
Aga viiteta plahvatanud Saksa granaat võis olla saboteeritud - eemaldatud viiteelemendiga. Selliseid valmistati ka tööstuslikult. Kui mälu ei peta, oli tõmbenööri nupp neil punast värvi. Võin värviga eksida - hetkel pole materjali käepärast.

hulgus kirjutas:Nõuka armee, enne "Razvod´i na karaul".
Relvad käes, magasinid tühjad, rahval hetk vaba aega, enne Razvoodi.
Enne peab ära mainima, et arvestus moona üle oli ülimalt range, padrunid loeti aukudega klotsi seest, kontroll-lasud jm, just nagu peab.
Noortel tšurbanitel AKS 74Y (u) käes, jooksevad kasrmus ringi, üle voodite, tumbade, karjuvad, aga kõval häälel Babahh ja Kabõõmm kuniks...
Käis hele litakas, paar sünget rikošeti laksu ja saabus piiiiikk ja sünge vaikus...
Tolm hajus, rahvas otsis paaniliselt kuuli, peitis paneel lakke tekkinud vagusid ja dedid jagasid s---amajas tšurbanitele "bizduleid".
Müstikaks jäigi, kuis sai võimalikuks, et eelmisest karauulist tulles padrun rauda jäi ja moona jagamisel see välja ei tulnud. Kellegi loll nali? Kuuli ennast ei leitudki.
Järgmise vahetuse noor, kes automaadiga kasarmus vehkis, ootamatu terviserikke tõttu "razvoodile" ei jõudnudki.

Väga lihtne...postidel harrastati pimedas tihti kuul rauas patseerimist, eriti kõrbest metsa sattunud seltskond...kõhe ikkagi, pime, märg, oksad liiguvad, puud kohisevad, loomad ja NATO kõrilõikajad hiilivad perimeetri ümber. Kui siis vahetuse tagasi tõid ja silma peal ei hoidnud, rabati magasin alt, aga egas džigitt lukku enam lahti tõmmanud ja kontroll-lasku teinud, külm ja paha, vaja kähku sooja pääseda. Nii see padrun rauda jääda võiski, kaitseriiv tõmmati harilikult reflektoorse liigutusega peale. See püssiga mängimine tõi mitmelegi surma, mida siis teistes väeosades õhtustel razvodidel kaskirjadena ette loeti. Minu teenistusaja jooksul oli kuulda kuskil 3-4 juhust vähemalt. Seda enam, et paljudel vanematel automaatidel oli kaitseriiv nagu tallesaba ja nihkus paigast juba paljalt kurja pilguga pealevaatamisest..

Olen Kloogal ise samuti granaati heitnud, aga sellist spetsiaalset süvendit ei meenu. Ja pole vist ka iga kord piisavalt aega granaadi auku lükkamiseks. Meil oli kaevik sik-sakiline ja granaadi mahakukkumise korral oleks tulnud nurga taha varju hüpata.

Olen ka meie (nimetamata) üksuses vahiteenistuses kasutatud AK-74 padrunite kapslitelt piisavalt palju lööknõela täkkeid leidnud. Tunnimehed igavusest postil lukku lõgistanud.
Selgituseks - AK mistahes mudelil on "ujuv" lööknõel. Luku tagasitõmbamisel ja lahtilaskmisel lööb nõel inertsiga vastu kapslit, jättes väikese täkke.
Tasuks ka KV/KL relvuritel väljaantud ja tagastatud moona kontrollida, kuna lõpuks viivad need täkked juhulasuni.

Igavus, hirm...eks neid põhjuseid oli. Ja et padrunite numbrid kalodkas pidid kokku minema, siis oli paugu teinud padruni suvaline asendamine välistatud. Ikka teisest padrunist tong välja, uus rohi sisse ja kuul kah traadi ning näpitsatega paika ja "home made" moon kalodkasse tagasi. Korra korrapidajaks olles(kelle ülesandeks oli karauulile moona ja relvade kättejagamine) võtsin pisut põhjalikumat padruneid uurida ja nii mõnelgi oli traadijälg selgelt eristatav. Mäletagi, kui tihedalt karauuli moona vahetati, korra aastas või oli see kahe aasta takka...

Ma sellest viimasest tegevusest ei saa päris hästi aru, miks ei võiks siis lihtsalt lastud padrunit uuega asendada vaid pead vana kesta peale uue butafooria üles ehitama?

Sellepärast, et siis oleks tulnud juhtunu kohta ka aru anda. Miks, mis asjaoludel, kuidas sai võimalikuks etc. Kusjuures objekti silmas pidades oleks see aruanne hommikul olnud ilmselt ringkonna pealiku laual. Koos vastavate järelmitega, mis siis toiduahelat mööda riburada pidi paisudes allapoole oleks tulnud. Kellele seda jama vaja olnuks...ja korrapidaja pidi moona vastu võttes kalodkad üle kontrollima ning "vale" numeratsiooniga moona leides sellest viivitamatult ette kandma.

OK, Sa pead silmas padrunite tootjatähiseid?