Kui tulla selle Kuzja-komöödia juurest tõsisemate võimete juurde, siis NSVL aegne üks meresõja põhirelvi elik Tu-22M+tiibraketid näib olevat endiselt töös.
1. vene Tu-22M3 laevastik läbib praegu tasapisi moderniseerimist (tähis saab olema Tu-22M3M), lennukeid esitletakse ka Süürias
2. vaikselt tilgub infot, et külma sõja aegse põhirelva ehk Kh-22 raketi asendaja Kh-32-ga jõudmas lõpusirgele. Põhiline erisus on lõhkepea vähendamise arvelt tõstetud laskekaugus (kuni 1000 km)
Venelaste propa klipp siin:
https://www.youtube.com/watch?v=xPxkFsZdxv8
Siin kellegi piloodi mobiiliga tehtud video väidetavast Kh-32 stardist lennuki pardalt
https://www.youtube.com/watch?v=UtsWTuZQhvQ
Vene meedia film Kaasani lennukitehasest, kus neid ellu äratakse :
https://www.youtube.com/watch?v=1f5lnMtUn04
Tempo näib olevat max mõned lennukid aastas.
Udune on praegu, mis seisus on antud löögisüsteemi kolmas kriitiline lüli - ookeani luurelennukid Tu-95RT, mis kandsid spetsiaalseid sensorsüsteeme USA lennukikandjate leidmiseks ja Tu-22 õigesse kohta suunamiseks. Praegu näib 1000 km raketi kasutamine probleemne, sest satelliitluure pole piisavalt täpne (info saamisest lennukite kohalejõudmiseni Atlandil kulub tunde, selle ajaga võib laevastik kurssi muuta) ja Tu-95RT radari nägemisulatus on ca 250 km. Tu-22M3 pardal olevad radari PN-AD kohta on teada vähe, kuid see võib olla analoogse nägemisulatusega. Seega küsimus jääb, mismoodi neid rakette kavatsetakse kasutada, sest enda radarile lennukikandja saamiseks tuleb pommitajal läheneda 250-300 km kaugusele.
Vastaspoolel on ajalukku kadunud sellise rünnaku tõrjumiseks mõeldud kaugmaa relvasüsteemid nagu F-14, kuid samas on vahepeal AEGIS tehnoloogia kolinud ka fregattidele, külma sõja ajal oli see ainult Ticonderoga-ristlejate monopol. Seega keskmaa tõrjevahendeid on rohkem, kuid kaugmaal pole välja panna muud kui F-18E ja AIM-120, mis taktikalis tehnilistelt andmetelt jäävad tollasele F-14 ja AIM-59 kooslusele päris tuntavalt veel alla. F-14 oma tollal üliägeda AWG-9 radariga oli spetsiaalne relvasüsteem tapmaks vene pommitajaid enne, kui nad suudavad lennukikandja radarile saada ja oma raketiparve lendu lasta.
Relvasüsteemi F-14+AIM-59 koosluse andmed avaldavad muljet tänaseni, viimaste radari mudelite nägemisulatus oli 370 km ja raketi laskekaugus vastutuleva sihtmärgi vastu 190 km. Lisaks oli ka F-14 lahinguraadius Super Horneti omast umbes 50% suurem. Aga siin pole midagi kummalist, lihtsalt raha räägib, suurem lennuk suudab kanda suuremat radarit (kaugus sõltub parabooli suurusest, radarisüsteem ise on katsetustel suurema parabooliga näidanud 500 km kaugusi) ja raskemaid (st suurema kauguse ja purustusjõuga) rakette.
Täna on venelastel kokku neid lennukeid ehk 100 ringis (ehitatud on neid 268 lennukit), nendest ehk lendavad pooled.
Tulenevalt ohust laevastikule kulutas USA omal ajal tohutuid ressursse selleks, et luua relvasüsteemid massi tõrjumiseks, sest venelastel oli tollal võimekus saada lennukikandja lahingugrupi pihta 200 tiibraketti korraga, mis tulevad sisse kiirusega Mach 4 (mis läbivad sekundiga kilomeetri) ja mille suurt arvu oli kõigidel süsteemidel peale AEGISe võimatu tõrjuda.
