www.militaar.net

Ma olen vaadanud, et jutt kaob siis ära kui pikemalt mõtlema jääda ja endalgi mõni hukka läinud. Sandimal juhul veel avastad, et oled ka välja logitud.
Ma olen üle kolme lauselised jutud siin aknas valmis kirjutanud, lòpuks kogu teksti ära märkinud ja ekraanilt ülemisest otsast "copy" vajutanud. Järgmiseks foorumilehelt kas "sisesta" või "eelvaade" ja kui ajalimiit täis pole siis ei kao tekst kuhugi.
Kui aga kadus siis seesama tekst "paste" abil aknasse tagasi ja pole vähemalt vaja päris otsast alata.

seekord unustasin jah kopida, oma viga, tglt on hulga kirjutisi sellepärast raisku läinud et pikalt kirjutama jäänud ja automaatselt väljalogitud. aga eks õpime, aga jooma paneb küll selline asi...

kriban...


ühe tähtsa asja saime veel asjadelaost, plasku! ja mitte tavalise vaid PE-1,5. see oli plastikust, 1,5 liitrine, ja see oli sealkandis kohustuslik igapäevane varustus mundri juures, mitte kuskil kaptjorkas. seda kandsid kõik, päikesetõusust loojanguni. vähemalt suvemundriga, vot talve kohta ei mäleta. seda kutsuti afgaani plaskuks. ikka väga ebamugav oli kui seljas selline kolakas vööküljes ripub, aga praktiline pool kaalus selle muidugi üles ja sellest saime juba paari päeva pärast aru . seda ei pidanud kandma vabal ajal kolmnurgas kasarm-kurilka-peldik, aga muude ülesannete täitmisel oli see kohustuslik asi, pidi vööl olema. isegi sööklasse minekul, rääkimata razvoodist või otboi rivistusest platsil. vaikimisi ei kandnud seda autojuhid, aga iga hetk võis mingi kiusaja küsida et kus plasku on, ja kui vastasid et autos siis oli kõik ok, ja kui et kasarmus siis saadeti kohe jooksuga selle järgi . ja kohe tekib küsimus et millega seda plaskut siis täideti kuna nn "toore" vee joomine oli rangelt keelatud! täideti keedetud kuuma veega millele oli teepuru ka lisatud, suht pruun vedelik oli, mingi osa värvainest võis ka rooste olla . keset väeosa oli nn "teeputka", ca 2x2m alajaama moodi ehitis, ja selle välisseinas ca 10 kraani plaskude täitmiseks, putka sees oli ca tonnine elektriboiler kuhu peakokk käis teepuru puistamas iga päev, ja katusel tünn mida veevedaja iga päev täitis. päris kuum ollus tuli sealt kraanist, otse suhu ei kannatanud lasta, võis olla mingi 80 kraadine. omaette värk oli ka elekrivärgiga, kas tennid lekkisid või oli viga maanduses aga kraanide metallosadest kinnivõttes said mõnusa ergutava surina keresse , aga sellega harjus ära! iga kord kuivälitöödele minek siis esimene peatus tehti kraanide juures, plaskude täitmine; ka karauuli meeskonna rada läks sealt mööda
kui kuskile objektile-postidele veeti ja ka nemad tegid seal stop&go plaskude täitmiseks. ja kui frantzus hakkas autoga kaarutama siis oli Termezi linnapildis ka kõik sõdurid plaskudega, järelikult ei olnud meie väeosa kiiks vaid miski üldine värk. muidugi kuuma veega janu kustutamine tundus samasuguse pühaduseteotusena kui peale sauna kohvi joomine õlle asemel , aga tegelikult see oli just see mida vaja. külma vett võisidki lahmima jääda, kõht täis aga tahaks veel-ja veel, ja kõik tuleb läbi naha kohe välja! kuuma vett juues ei hakanud isegi higistama, ja said janust ka lahti, ega asjata kohalikud baschmatsid päevadläbi oma tsaihanaades teed lürpinud! eks me õppisime muidugi ka jahutama seda kuuma vedelikku mõistliku-meeldiva temperatuurini, ja ikka päikese abiga! plasku märjaks, veel parem kui oli mingi lisa kalts-riie mille sisse plasku mässida, märjaks ja päikese kätte kuivama! puhas füüsika, ja toimis väga efektiivselt, mingi poole tunniga jõid juba oma kehatemperatuurist jahedamat vett, ja see oli ikka väga värskendav! muidugi tuli üks plaskutäis vett selleks ohverdada, aga olime ikka kollektiivsed, välitöid tehes ladusime plaskud hunnikusse ja kastsime aeg-ajalt, tavaliselt tegeles järelvaatajast seeru sellega sest tema plasku oli samas hunnikus!

kriban...

kuidagi pikalt toppama jäänud ühte kohta, lihtsalt tulevad asjad meelde . katsun edaspidi nobedamalt liikuda! noh toimetasime siis oma kubrikus vooditega ja imetlesime oma plaskusid, ise arvasime et nüüd on kuni õhtusöögini sisseelamise aeg, aga tutkit! kamandati meid mooduli ette rivisse, marsisammul suund teemajja plaskude täitmisele ja seejärel ikka kohe kõrvalolevale platsile sammu harjutama, ja seda päeva kõige palavamal ajal . noh et homme ju 1.mai ja meie peame ka sellest pidulikust marsist osa võtma jne. krt küll, meie illusioonid armeest hakkasid vaikselt mõranema, tsiviilis harjunud et vastu esimest maid kena maituleke Blocksbergi mäel koos tantsude jms, ja järgmine päev kulub vaikselt rahus põdemisele! krt, tagusime asfalti pea kaks tundi, kella kuueni, oleks võibolla edasigi tagunud aga reeglite järgi lõppes armees tööpäev kella kuuest ja seda teadsid värskelt seerukoolist tulnud seerud täpselt et see ei ole lubatud. partjankadest pilotkani läbimärjad, ja mitte vihmast . ja sellel lahinguülesandel kandsime ka esimesi kaotusi isikkoosseisus, tervelt kolmandik! jah, arvasite õieti et kaotused põhjustas partjanka! frantzus oli vana partjanka kandja, juba miski kaheksa aastat olid kirsavoid ja partjankad talvine standardvarustus maapoisil. isa õpetas neid kasutama kui vanaema kurtis et ei jaksa enam villaseid sokke niipalju kududa kui mina kulutada . igatahes sain isalt kõva koolituse mähkimise suhtes, ei olnud mingeid probleeme, ja viimati kandsin neid mingi paar-kolm aastat tagasi, siis läksin moodsamatele jalavarjudele üle metsas mütates. igatahes õhtusöögile minnes oli meie rivis ainult 8 poissi, ülejäänud liipasid peale meid vabakäigul sööklasse mööda platsi serva!

Tänan põneva lugemise eest! Pane ikka kõik kirja mis meelde tuleb, igasugused sellised detailid on ka huvitav lugeda, saab hästi pildi silme ette, kuidas teil seal eluolu parajasti oli.

frantzus kirjutas: eks me õppisime muidugi ka jahutama seda kuuma vedelikku mõistliku-meeldiva temperatuurini, ja ikka päikese abiga! plasku märjaks, veel parem kui oli mingi lisa kalts-riie mille sisse plasku mässida, märjaks ja päikese kätte kuivama!

Seda lugedes tuli kohe meelde sarnane seik veepudeli jahutamisest K.Reiche raamatust Salajane jõud (seiklusjutt Prantsuse Võõrleegionist). Tegevus toimus vist Alzeerias või Tuneesias, kliima ilmselt sarnane põrgu. Joogi jahutussüsteemi oli seal küll veidi edasi arendatud - veekanistrist oli välja tõmmatud mingist kangast või villast "taht" kust siis vesi liikus sarnase riidekotis oleva pudelini. Ehk siis ehe näide kuidas laiskus teeb leidlikuks - pudeli jahutus toimus automaatselt, sõdurid said rohkem aega oma meelistegevusega tegeleda (kuskil varjus lebotada)

Lahtine aken tuli katta marliga, sinna peale installeerida üks kohalik okkaline taim ja noorte ülesanne oli seda kõike pidevalt niiskena hoida. See oli siis selline hea odav konditsioneer.
Mis puutub nendesse 1,5 liitristesse plaskudesse, siis neid kandsid ainult noored ja kui plasku tsiholl oli kuiv, said kohe kolaka. Ja jummala eest kui sul juhuslikult ei olnud selles plaskus külma vett, siis oli keretäis kindel. See jutt kehtib siis kuskil paigal olles mitte mägedes.

Illike kirjutas:Lahtine aken tuli katta marliga, sinna peale installeerida üks kohalik okkaline taim ja noorte ülesanne oli seda kõike pidevalt niiskena hoida. See oli siis selline hea odav konditsioneer.
Mis puutub nendesse 1,5 liitristesse plaskudesse, siis neid kandsid ainult noored ja kui plasku tsiholl oli kuiv, said kohe kolaka. Ja jummala eest kui sul juhuslikult ei olnud selles plaskus külma vett, siis oli keretäis kindel. See jutt kehtib siis kuskil paigal olles mitte mägedes.

tänud! täpselt nii selle plaskuga oligi, aga kohalike duhhidega; neid omad vanakesed kottisid sellega, meist hoidsid kohalikud vanakesed üldiselt eemale, kui mingi ohve nägi et pagunitega reamees diskuteerib välimundris pilotkaga sõdalasega siis tekkis neil kohe haiglaslik huvi et mis teemal arutatakse. suht karmilt oli kohalikele käsk kätte antud meist eemale hoida, ja see toimis kogu see aeg mis mina seal olin( 2 aastat), afgaani minejatesse suhtuti neutraalselt-kadedusega, ja eriti ei torgitud, va muidugi omad seerud kes olid ka muidugi kohalikuks täienduseks saadetud ja polnud veel teenistust näinudki riviväeosas, kõvatasid meiega kuigi olid ise veel duhhi seisuses kuna kohalikku täiendust polnud veel saabunud, oma kasarmus oleks nad põrandapesijad-veetassijad olnud. igatahes ülbed nad meiega olid ja tihti ka üle võlli, aga oleks nad vaesekesed osanud ette arvata et kaks eestlastei suvatsegi siit väeosast lahkuda ja jäävad neid kollitama teenistuse lõpuni . ja kollitasime neist nelja ikka kogu raha eest, verbaalselt-ustaaviliselt! näide: jalutab teist poolaastat teeniv Frantzus väeosas, vastu juhtub tuttav nooremseeru järgmise põlvkonna duhhidega, ja viskab siis frantzus käe kõrva äärde ja tervitab sm nooremseersanti! no ega sajateenijad vastakuti au ju ei andnud, ja jättis seerugi selle vahele aga duhhid viskasid kõik kulpi! ja siis alustas frantzus duhhide ees nooremseeru verbaalse peksmise ja autoriteedi langetamisega; et sm nooremseersant, kas Teile enam see ustaav ei kehtigi mida meile õpetasite jne . ja seda kõike duhhide ees...! igatahes need seerud õppisid üsna ruttu meid vältima, eks me olime keskmisest pambust peajagu pikemad ka ja kaugelt märgatavad, aga vot alati see neil ei õnnestunud ja siis võis kindel olla et mingi korraliku torke nad oma eneseuhkusesse saavad, ja just suurema seltskonna ees. ja ega vanemad olijad nende eest ka ei seisnud kuigi me rikkusime ikka räigelt kirjutamata seadusi endast vanemat teenijat mõnitades, nende jaoks need seerukooli seerud polnud ka päris omad, ja üldse olevat see omavaheline asi ja nemad seda ei reguleeri .

konditsioneerist...

marliga variant väga hea, peletab ka sääski mis sealkandis eriti kevadeti lendasid, suured kui kiilid, haiget nad ei teinud aga see pinin oli väsitav! aga marlit meil ei olnud, kasutasime alternatiive: duhh,vesi ja sööklast "laenatud" tsainik, ikkagi hoz-zvoodi värk! noh see oli muidugi järgmine suvi, duhhina frantzus ikka nii kõva mees ka ei olnud, aga kogemused tulid! kõigepealt kasarmu trepil lina märjaks ja kohe pikali lina alla, kui õnnestus esimesel katsel magama jääda läks duhhil hästi; aga kui lina ära kuivas enne siis tagusid duhhi üles käepärase asjaga, selleks oli tegijatel miskit raskemat varutud voodi kõrvale millega visata, ei hakka ju kaasteenijaid oma röökimisega äratama . ja siis tuli duhh ja kastis sind tsainikuga nagu kastekannuga lilli kastetakse, ja häda duhhile kui vesi otsas oli, siis ta vaeseke pidi seda veel kõrbest otsima minema sest teemaja kuuma veega kastmine ei tulnud kõneallagi , ikka jahe vesi pidi olema! sai ka frantzus seda ametit pidada, õnneks miski nädala-kaks enne kui hospidali sattusin, sealt tagasitulles magasid kõik juba teki all ja konditsioneer oli välja lülitatud . eks hoz-zvoodi duhhil-duhhidel olid omad kohustused, aga samas ka omad privileegid! hoz-zvoodi seltskond oli omaette väeosa privilegeeritud seltskond koos VTO (vzvod tehnitseskova obesbetsenia, ka kõik autojuhid ja kaarutasid piiri taha ja Taschkendi vahet) poistega, nn väeosa eliit, neid ei julgenud rooduvanakesed sõrmeotsagagi puutuda, kamandamisest rääkimata! ka ohvitserid suhtusid meisse nagu veits kõrgemasse klassi võrreldes roodumeestega. krt, kaldusin jälle teemast kõrvale . akf Fuchs kirjutas et iga detail huvitav, ja saatan ongi peidus pisiasjades, ja pisiasjad on ankruks Frantzusi paadis millel on vaid kaks aeru vasemal pool . ja nii see asi keerutabki suht ühel kohal, visates vahel minevikku, siis tulevikku, edasiliikumine suht vaevaline tuulevaikuses...

P.S. olen siiani püüdnud kribada neljal päeval nädalas, aga need "pisiasjad" pidurdavad nii palju et enne läheb vist issanda päike looja kui Frantzus temblisse jõuab . iga pisiasi viib järgmise pisiasjani mis mälusopis veel on enda üllatuseks, lisaks viskavad ka austet kaasfoorumlased omi meenutusi mis viivad jälle järgmiste "pisiasjadeni", ja nii see venib kahjuks..., igatahes vabandan lugejate ees

Pole vaja vabandada, nii hoida!

oskab ehk keegi välja peilida mis nädalapäev oli 1.mai 1985. see on suht oluline järgnevate sündmuste kronoloogilises täpsuses?, no ei mäleta kahjuks enam, igatahes püha see oli ja mälu järgi oli kaks munasöömise hommikut järjest, vist

frantzus kirjutas:oskab ehk keegi välja peilida mis nädalapäev oli 1.mai 1985. see on suht oluline järgnevate sündmuste kronoloogilises täpsuses?, no ei mäleta kahjuks enam, igatahes püha see oli ja mälu järgi oli kaks munasöömise hommikut järjest, vist

Kolmapäev

aga siis ju kõik klapib mälu järgi! pühapäeva hommikul munadega hommikusöök Tondil ja järgmine ametlik hommikusöök oligi kolmapäeva hommikul, jälle munadega! pühapäeval peale lõunat kl 2 taschkendi lennuk, öösel taschkendis, päev otsa vedelemist raudteejaamas, õhtul Termezi rongile ja hommikul kohal polügoonil, ja vahetult enne lõunat oma väeosas, ja järgmine hommik jälle munadega hommikusöök

kriban...

no õhtusöögil sai juba miskit söödud, laud oli ka kaetud nagu ette nähtud, pudrupott, praekala omas rasvas, üks viil musta ja valget leiba per face, isegi tee koos tükisuhkruga millest seeru pooled oma tassi puistas ja kohe mitte seda ei seganud sest ta ei armastavat magusat , ja meile jäi kümne mehe peale üheksa suhkrutükki . igatahes miskit me sõime juba, kes rohkem kes vähem, mingit suuremat eufooriat see toiduvalik veel ei tekitanud, vana rasv oli veel üsna paks, igatahes kastruleid me tühjaks ei saanud, aga tsainiku küll . väljusime siis sööklast ja üllatuseks oli väljas kottpime juba??? sööklasse minnes täis valge väljas, päikegi paistis veel ja mingi 15 min hiljem kottpime? mõnes mõttes hea, pole karta et omaenese varju otsa komistad, aga kuidagi väga harjumatu inimesele kes valgete öödega harjunud! ja nii see oligi terve suvi, mõni minut enne äratust veel täitsa pime ja 5 minutit peale kuut hakkab päike juba kõrvetama, ja õhtul kell kaheksa sööma minnes päike veel paistab ja kümne minuti pärast kottpime . vähemalt sellel laiuskraadil oli videvikupoe poistel ikka pikad tööpäevad . peale sööki lasti meid vabalt, aga klausliga et ainult mooduli juures et esimese käsu peale jälle kõikseemees rivis oleks, peldiku külastamine oli lubatud, ja kurilka oli ka kohe ukse ees. isekeskis lootsime et nüüd on kuni õhtuse loenduseni rahu, aga mingi 10-15min pärast löödi meid uuesti rivisse! alles hiljem hakkasime aru saama et see oli isetegevus, seaduse järgi oleks pidanud kella üheksani sõdur leiba luusse laskma, ja sama peale hommiku-ja lõunasööki, järgmise täistunnini vaba aeg! rivistati siis meid üles asfaldile ja järgnes partjankade paraad, et kuidas kellegil seotud ja kui suured vigastused langenutel on. krt, kõige solvavam oli see et seerud ise botinkade-sokkidega kõvatavad aga meie peame omi märgi partjankasid ikka jälle ja jälle mähkima nende ees liivasel asfaldil . kestis see kella üheksani, siis rivistati rivikõlbulikud jälle üles mingiks "vetsernaja progulkaks" enne õhtust nägudekontrolli, ja otse platsile ja mitte "jalutama" vaid ikka täis rivisammu koos kõige pöörete-väänetega harjutama, sandid jäid partjankade mähkimist harjutama ja ühinesid meiega alles nägudekontrollis. nägudekontrolliga ka muidugi jama, olime ikkagi haritud inimesed ja kõik olid ka koolis sõjalise tundides käinud, nii rivisammu teinud kui näotuvastuskontrolle läbinud, ja vot saatan ongi peidus pisiasjades! polnud ju harjunud oma nime järgi "jaatama" vaid ikka puhtas eesti keeles "mina" . seerule tehti muidugi selle peale märkus et vaja isikkoosseisuga rohkem tegeleda, ja sunnik tegeleski mooduli ees kuni kella kümneni meie nimede karjumisega ja meie "jaatamisega", õnneks siis algas öörahu ja avalikult karjumine ei olnud enam viisakas . onu Bella ja öörahu.....

P.S. krt, siiani läheb käsi rusikasse kui see seerude käitumine sööklas meelde tuleb, ja see toimus pidevalt. võid muidugi ei juletud ahmata, aga mölakad nad olid küll. kui seeru sai oma kõhukese täis siis ta tõusis lihtsalt laua otsast püsti ja sellega oli ka teiste söömaaeg lõppenud, ja see oli üks põhjustest miks me nälgas olime, sest me ei jõudnud lihtsalt ära süüa mis laual oli, ja mis koormus sel seerul oli teenistuses võrreldes meiega . sellepärast sai neid nelja seerut hiljem kotitud kogu raha eest, ülejäänud kolm olid normaalsed, vedelesid niisama sööklas lauaotsas ja lasid inimestel süüa. eks neil siga-seerudel oli muidki patte hingel mida Frantzus ei unustanud...

frantzus kirjutas:seekord unustasin jah kopida, oma viga, tglt on hulga kirjutisi sellepärast raisku läinud et pikalt kirjutama jäänud ja automaatselt väljalogitud. aga eks õpime, aga jooma paneb küll selline asi...

Kui sedasi juhtub, siis teatan tagasihoidlikult, et brauseri "bäck" noolekesega mineviku suunas klõpsan ja "kaotsiläinud" tekst nagu nõiaväel nähtavale ilmub, aga siis peab seda koppima.