Re: Politseivägivalla vastased protestid USA-s
Postitatud: 10 Juun, 2020 16:21
Mehhikos käivad gängid nagunii juba tükk aega riigivõimust üle 
Vilja Kiisler oma tuntud headuses:
https://epl.delfi.ee/arvamus/vilja-kiis ... d=90129865
Pärast George Floydi tapmist alanud proteste USA-s on mul on olnud võimalus lähedalt näha, mismoodi reageerivad toimunule siinsed noored inimesed, keda poliitika ja ühiskondlikud protsessid pole siiamaani huvitanud. Arusaam, mis on õiglus ja õigus, sünnib noortes hingedes tormiliselt. Kohe tuleb midagi teha, kohe! Miks sina ei tee, kohe? Kaastunne, kurbus viha. Abitus, sügav arusaamatus: kuidas on see ikkagi võimalik, et politseinik lihtsalt tapabki inimese ära? Siis tasapisi sugenev arusaamine, et meelt võidakse ju avaldada ka siinmail, aga kas keegi kuuleb, näeb? Kas sellest ka miski muutub? Küsimuseni, mismoodi on Ameerika sündmused ja kohapealsed poliitilised arengud seotud, on veel hea mitu sammu minna, aga jõutakse sinnagi.
Tänased 15-20-aastased ei ole just innukad lehelugejad. Kuigi keeleoskuse poolest on neile jõukohane ja kättesaadav kogu ingliskeelne meediaruum, ammutavad nad suuremalt jaolt infot ikkagi sotsiaalmeediast ja eelistatult liikuva pildi kujul. Just tänu sellele, et kõik USA-s toimunu on neil sõna otseses mõttes peo peal, elavad nad sellele nii tuliselt kaasa. Eesti poliitika jätab neid samas enamasti külmaks. Isegi kui nad teavad, et meil on rassistid valitsuses, pole nad eriti mõelnud selle peale, mida see tähendab või mida endaga kaasa toob. Kui nad loeksid eesti lehti, siis saaksid nad teada, et siinmailgi leidub rassistlikke ajakirjanikke ja kolumniste, kellel on andunud lugejaskond.
Neil võib olla väga raske mõista, missugusest väärikusest räägivad õieti autorid, kes käsitlevad Floydi tapmist „retsidivisti surmana” ja kutsuvad üles „hüsteeriliseks üles köetud õhustikus” mitte kaasa jooksma kõigega, mis „mujal tehakse”. Ilmselt on siis väärikust mitmesugust, aga ma ei saa parata: meelde tuleb nõukaajal kombeks olnud roiskunud läänest päris ideede materdamine ja innukas imperialismi paljastamine. Ent eks olegi ju tänased hüsteerikute tuvastajad ja rändajate närilistega võrdlejad täiskasvanuks saanud nõukaaja viljatustavates tingimustes. Haridus ei ole kippunud sedasorti mehi rikkuma. Võõraviha ja rassismi ei ravi doktorikraad ega õppejõustaatus.
Tänased noored, kelle vaimse kujunemise aastad langevad kokku parempopulismi tõusuga maailmas, kujunevad hoopis teistsugustes mõjuväljades. Nad on sündinud vabas maailmas, neil ei ole diktatuuririigis elamise kogemust ning globalism ja kosmopolitism voolab nende veres nõndasama loomulikult nagu eluks vajalik hapnik. Nende jaoks on maailm ikka väike ja alati lähedal ning selle tõvest tingitud suureks, kättesaamatumaks sundimine ajutine nähtus, mille jäämisse ei usuta. Need, kes kuulutavad jäävat endassekäändumist, süvenevat isolatsionismi ja müüridele-taradele rajaneva ilmakorralduse püsi, ei arvesta noortega.
Noored otsustavad ise, missuguseid proteste ja toetusaktsioone nad korraldavad ja missuguseid mitte. Loomulikult teavad põhikooliealisedki, et Eestis pole Ameerikaga võrreldavat mustanahaliste kogukonda, kelle õiguste eest seista. Aga nad teavad ka une pealt, et see ei ole okei, mis Floydiga tehti. Neid vapustas see, mida nad nägid, ja jutuga „Floyd oli paha inimene” pole mõtet neile läheneda. Ükskõik kui paha inimene ei ole väärt sellist surma, teavad nad.
Loodetavasti kuulevad noored nüüd ka ergema kõrvaga seda, mis valitsusest kuulukse. Ühe valitsuserakonna katsed võõraviha üles kütta ei ole neile märkamatuks jäänud. Nad taipavad, et isegi kui kaks erakonda valitsuse kolmest otseselt rassistlikke sõnumeid ei edasta, siis taluvad nad selliseid vaikides, see tähendab: on nõus. Varem või hiljem lähevad need noored loodetavasti valima.
...kui Euroopas. Aga kui ka Washington välja jätta, leiab loetletute hulgast hilisemaid presidente, kes väärivad ses osas lugupidamist sama palju või vähe kui näiteks Davis.
) ainult valgeid süüdistada!