Viimsepäevavarud ja muud toitumisteemad

[Manurhin]

Lihtsalt ääremärkuse korras ja siirupiteemade vahele Nojah, ma hooman seda lugedes teatud mõttealgeid kuid kogu käsitlus on pigem keskmisele koolieale. Akf pole arvestanud ajafaktorit. Relatiivsusteooria (mitte Einsteini oma) kohaselt keha massi suurenedes aja kulg kiireneb. Ehk siis vanuse ja kõhukese kasvades tunduvad päevad üha lühemad olema. Oli ja läks mööda nii et ei jõudnudki midagi ära teha. Lapse päev seevastu on väga pikk. Kusjuures aeg on ressurss, mida ei saa juurde osta.

Minul küll niipalju aega pole, et terve pikk suvepäev maha juua. Kui üldse, siis pigem juba Narva moodi ja ma olen seda meetodit ajapikku hindama hakanud. Olgugi, et alguses tundus harjumatu. Minuvanused tõusevad lõunalauast sõnadega " Ei, peab minema. Tööd on palju, elada on jäänud vähe" . Kui aga keegi põhikooli või gümnaasiumi lõpuklassidest seda teemat lugema juhtub siis tema võib akf Svejki selleteemalisi nõuandeid julgelt puhta kullana võtta.

Jah, eks me kõik mäletame, et lapsena tundusid suved lõputult pikad, sünnipäeva või nääre tuli ikka väga kaua oodata ja kooliaasta kestis ka terve igaviku. Mõnikümmend aastat vanemaks saades ei viitsi jaanuaris jõuluehteidki enam väga kapitaalselt ära pakkida - milleks, kohe varsti on jälle jõulud ja läheb vaja. Teed varakevadel suveks natuke plaane ja siis korraga on ootamatult oktoober saabunud .
Selle nähtuse seletus on väga lihtne - 4-aastase lapse jaoks on üks aasta 1/4 ehk veerand tema elust, 20-aastase jaoks 1/20 ja nt. 60-aastase jaoks aga samas kõigest 1/60. Ühesõnaga, neljaaastasele tundub 1 aasta sama pikana kui 20-aastasele 5 ja 60-aastasele 15 aastat (mis on 1/4 tema elust). Või nagu ühest teisest foorumist võib ühe täpselt naelapea pihta tabava tarkusetera leida: Elu on nagu lintmakilt muusika kuulamine. Mida lõpupoole, seda kiiremini hakkab linti äraandev ketas pöörlema...

Veresuhkrust üks lustakas seik. Nimelt, kui ma paar aastat tagasi haiglas olin, siis igal hommikul veidi peale ärkamist tuli õde veresuhkrut mõõtma. Minul oli see alati stabiilselt 5mmol/l ümber. Ja siis ühel hommikul - voilaa! - korraga 12! Õde ajab silmad suureks ja küsib, kas ma olen diabeetik, et juba hommikul enne sööki nii kõrge näit. Mina ei osanud ka esimese hooga midagi kosta, sinnamaani polnud mul veresuhkruga kunagi probleeme olnud. Aga hetk hiljem taipasin: olin eelmisel päeval R-kioskist omale suure pudeli Sprite'i toonud ja tol hommikul, nii kuskil 15-20 minutit enne veresuhkru mõõtmist sellest päris suure janutäie joonud. See selle anomaalia tekitaski. Järgmistel päevadel ma enam enne mõõtmist limonaadi ei joonud ja veresuhkur oli jälle selline nagu ta alati varem oli olnud.

[Svejk]

Lihtsalt ääremärkuse korras ja siirupiteemade vahele Nojah, ma hooman seda lugedes teatud mõttealgeid kuid kogu käsitlus on pigem keskmisele koolieale. Lapse päev seevastu on väga pikk. Kusjuures aeg on ressurss, mida ei saa juurde osta.

Minul küll niipalju aega pole, et terve pikk suvepäev maha juua. Minuvanused tõusevad lõunalauast sõnadega " Ei, peab minema. Tööd on palju, elada on jäänud vähe. Kui aga keegi põhikooli või gümnaasiumi lõpuklassidest seda teemat lugema juhtub siis tema võib akf Svejki selleteemalisi nõuandeid julgelt puhta kullana võtta.

Tänan ja tagasi stuudiosse!
Kuigi austatud kaasfoorumlane väga tabavalt on välja toonud aja kui juurdehankimatu ressursi defitsiiti, siis ometi julgen kahelda tema sõnade siiruses (ja selles et ta oma elu jooksul üldse oma ihusilmaga tõusvat päikest kunagi näinud on)....
Ja et kõik see jutt on kompensatoorse iseloomuga, varjamaks tegelikku ja tõsist ressursside raiskamist.
Sest nimelt. Kui akftp Fucsi sõnu kasutades tegeleda "huinjaaga" veel poole ööni või varaste hommikutundideni (mil tootvat tööd ometigi enam ei tehta, mis palgatööna kvalifitseeruks), siis päeva esimene osa on prügikastis, sõltumata asjaosalise heast tahtest või headest vabandustest....
Ja ütelda et - tsiteerin: "Minul küll niipalju aega pole, et terve pikk suvepäev maha juua" on puhtalt silmakirjalik ega vasta vähemalt ühest otsast tõele ja see on see hommikupoolne ots, mida akf isiklike sellekohaste kogemuste puududes väitena kasutada ei saa...

[Leo]

See läheb päris anonüümsete alkohoolikute tugigrupiks kätte. Kuna teemaks on kriisiajal toitumine, siis peab küll tõdema, et eriolukorras alko eriti pilti ei sobi, sest teeb pigem paha kui head. Muidugi kui teemaks on väike lapik pudel kanget alkoholi, millega siis vajadusel kriimustusi desinfitseerida või enne magamaminekut väike õlu juua, siis pole hullu, kuid purjutamine on eluohtlik. Nimelt, inimese veresooned laienevad alko mõjul ja tekib soojatunne, samas suureneb ka soojakadu, isegi mõned naabrimehed suure pakasega hõlmad lahti koju kupatatud, kui härrad kavatsesid lumehange tukkuma jääda. Alajahtumisse võib Eestis surra isegi kesksuvel, kahjuks.

Diabeediga on alko ohtlik, peamiselt kahel põhjusel - esiteks, alko langetab veresuhkrut, akuutsem probleem tekib, kui insuliini süstiv suhkruhaige unustab süüa või insuliini võtta. Liiga kõrge veresuhkur on ka ohtlik, kuid kiiremini tapab suhkrukooma, ehk kui veresuhkur langeb liiga madalale, sest ei ole söönud või on liiga palju insuliini süstinud. Esmaabi on väga lihtne, tuleb haigele suhkrukommi, mett, mahla või mida iganes magusad sööta. Normaalne veresuhkur peab olema vahemikus 4-8 mmol, täiesti võimalik, et ka tervel inimesel tõuseb hetkeks kõrgemale, kui palju rafineeritud suhkrut sisse ajada, kuid oluline on see, et veresuhkur on kukuks kiiresti liiga madalale. Üldiselt, suhkruhaigel tuleb alkoga vägagi ettevaatlik olla ja tegelikult kriisiajal alkoga liialdada ei tohi!

Edit: Alkoholi tarbimine langetab, mitte ei kergita veresuhkrut, sest alkohol takistab glükoosi ainevahetust.

[Kriku]

Päris kriisi puhul - kui algab rüüstamine jne - juuakse lumpenile kättesaadav alkohol mõne päevaga ära. Paljudel on muidugi kodus mõningaid varusid (täiskarsklastel ega joodikutel tavaliselt mitte), aga need pole reeglina suured ja neid hoitakse. Nii et kokkuvõttes, pärast esimest nädalat või nii ei tohiks liigtarbimiseks enam erilisi võimalusi avalduda. Muidugi seniks, kuni taas selline toiduküllus tekib, mis lubab puskarit ajada.

Piirituse kohast viimsepäevavarude hulgas on eespool juba juttu.

[Some]

Diabeediga on alko ohtlik, peamiselt kahel põhjusel - esiteks, alko tõstab veresuhkut, kuid akuutsem probleem tekib, kui insuliini süstiv suhkruhaige unustab süüa või insuliini võtta. Liiga kõrge veresuhkur on ka ohtlik, kuid kiiremini tapab suhkrukooma, ehk kui veresuhkur langeb liiga madalale, sest ei ole söönud või on liiga palju insuliini süstinud. Esmaabi on väga lihtne, tuleb haigele suhkrukommi, mett, mahla või mida iganes magusad sööta. Normaalne veresuhkur peab olema vahemikus 4-8 mmol, täiesti võimalik, et ka tervel inimesel tõuseb hetkeks kõrgemale, kui palju rafineeritud suhkrut sisse ajada, kuid oluline on see, et veresuhkur on kukuks kiiresti liiga madalale. Üldiselt, suhkruhaigel tuleb alkoga vägagi ettevaatlik olla ja tegelikult kriisiajal alkoga liialdada ei tohi!

Tegelikult vastupidi, hoolimata kõrgest energiasisaldusest pole alkohol süsivesik ja et ta blokeerib maksa glükoosivarude kasutuselevõttu (analoogselt diabeediravimi metformiiniga), siis veresuhkur hoopis langeb. Kui esimese tüübi diabeedik võtab oma tavalise doosi insuliini, siis peo lõpus koju minnes juhtub hüpo - veresuhkru tase kukub liiga madalale ja et tavaliselt vaadatakse, et miski alkašš vedeleb maas, siis jääb abi hiljaks ja isegi kui päästa õnnestub, siis ajutegevus päris korda enam ei pruugi saada. Selles osas on hüpoglükeemiline kooma ohtlikum kui hüperglükeemiline kooma (liig kõrge veresuhkur), hüperiga võib nädala vannitoa põrandal vedeleda enne kui otsad annad.
Kogemusi alkoholist tekkinud hüpodega diabeetikute foorumist:
http://www.diabetes.ee/foorum/teema/285 ... ol-ja-hupo

PS, mul on juhtunud, et oma arust minnes teise linna lihtsat asja lahendama, pole tagavarariideid ja ravimeid kaasa võtnud ja kui avastad õhtul, et pead hotelli jääma ja kahe kuu retseptid juba välja võetud, siis kange alkoholiga olen veresuhkru alla saanud. Üks põhjuseid, miks inimestel pärast joominguid pea valutab on liiga madal veresuhkur. Vedelikukaotus (sülg muutub paksuks) ja mineraalidekaotus muidugi võimendavad seda. Minu puhul on ainus tundemärk kõvast joomingust ainult paks sülg, peavalu pole - hoopis vastupidi, pea on selgem kui normaalsel hommikul enne ravimite manustamist

[Leo]

Some selgitus on õige, mul kahjuks tuli kirjutades ja ümber kirjutades viga sisse, alko alandab veresuhkrut, parandan selle kohe ära

See ei ole enam toitumisteema, kuid viisakas oleks avalikus kohas vedelevale pilditule inimesele kiirabi või vähemalt politsei kutsuda, sest joove ei tähenda, et võibki vedelema jätta. Näiteks võib olla joove, kuid kukkunud on hoopis mingi terviserikke tõttu ja kui kiiresti abi ei saa, sureb ära. Nagu ütlesin, isegi naabreid kõrvupidi koju tirinud, kui nad ise ei taipa koju minna.

[Manurhin]

PS, mul on juhtunud, et oma arust minnes teise linna lihtsat asja lahendama, pole tagavarariideid ja ravimeid kaasa võtnud ja kui avastad õhtul, et pead hotelli jääma ja kahe kuu retseptid juba välja võetud, siis kange alkoholiga olen veresuhkru alla saanud.

Siinkohal tekibki küsimus: mis kriisi ajal saab, kui süstimiseks insuliini pole kusagilt saada ega hädaabinõuna kanget alkoholi ka mitte? Kas surevadki kõik diabeetikud lihtsat vaikselt maha? Ja samuti ka nt. astmaatikud ja kõik teised, kes pidevalt mingit eluliselt olulist ravimit vajavad.

[Kriku]

Kui kriis vähegi kauem kestab, siis üldiselt jah, diabeetikud surevad maha

[Some]

Esimese tüübi omad lähevad jah insuliinita kiirelt. Teine tüüp üritab süsivesikud miinimumi viia ja kaanib 10 liitrit vett päevas ja võib ketoosis kuude kaupa tiksuda.
Alkoholi regulaarse ravimina siiski soovitada ei saa - keerab maksa kihva (maks ja neerud on diabeetikule üliolulised) ja võib tekitada kroonilist pankreatiiti. Pankreatiit ägedal kujul hävitab insuliini tootvad beetarakud ja siis on juba tegu esimese tüübi diabeediga. Ehk siis teine tüüp võib alkoholi tarbida küll aga peab joomiskordade vahel pause pidama. Mõistus peab peas olema ja organismil lasta taastuda. Jutu mõte - ärge seda diabeetikutele ravimina siiski soovitage, mõni saab valesti aru ja asendabki tabletid alkoholiga

[Che Latino]

Tervislikust toitumisest kah midagi: https://youtu.be/XoMqGJyk4_c?t=193

[smr]

Vahelduseks teemasse ka. Some tõi mulle sellise reklaami https://kriisitoit.ee/

[Leo]

Täpsustuseks siis niipalju, et üldiselt jagatakse suhkruhaigus kaheks, DM 1 ja 2, diabetes mellitus on ametlik nimetus. Esimese puhul ei tooda organism insuliini üldse ja see võib tekkida suhteliselt kiiresti, täpselt ei teata põhjust, kuid oletatakse, et seal võib olla mingi viiruse põhjustatud hävitustöö insuliini tootvate rakkude kallal. Ainuke ravi on insuliin, mis jaguneb pika- ja lühiajaliseks, esimest võetakse päevas korra ja teist iga söögikorra peale vastavalt söödud süsivesikute hulgale. DM 2 on n.ö. elustiilihaigus, puhkeb tavaliselt keskeas või vanematel inimestel ja seisneb selles, et kas organism ei tooda enam insuliini piisavalt või on insuliiniresistentsus suuremaks läinud. Raviks on stabiilne päevarütm, kus tuleb süüa ettenähtud koguseid toitu ja natuke liigutada ning vajadusel võtta insuliini eritust või toimet tõhustavaid ravimeid, näiteks metformiini. Soomes arvatakse olevat DM 1 patsiente 1% ja DM2 5% ning veel 5% elanikest on haiguse esiaste või suurenenud risk sellesse haigestuda. Seega Eestis võiks oletada et 10000+ DM1 ja 50-100000 DM2.

Minu teada on nii insuliin kui metformiin kriitiliste ravimite nimekirjas, sest nende puudumine tekitab tõsise probleemi paljudele inimestele. Insuliini lõppemisel surevad DM1 kiiremini, DM2 suudaks rohkem vastu pidada õige elustiiliga.

Need kriisitoidu pakendid tunduvad esmapilgul kallid 1 nädala toit 145 € ehk 20 € ööpäev, kuid kuna need toidud kestavad kuivas toatemperatuuril kaua, siis on vaja selline kast osta kord mitme aasta jooksul. Iseenesest võiks see kõikidel kodus olla.

[Manurhin]

Kallivõitu on need kriisitoidu pakid jah. Lisaks vajavad vett, mida nt. linnatingimustes ei pruugi tõsise kriisi korral sugugi jaguda rohkemaks kui vaid joogivee miinimumnormiks, teiseks vajavad soojendamist (lahtise leegiga kodus mässamine on siiski mingil määral tuleohtlik tegevus). Eriti halva üllatusena võid viimaks veel ühel hetkel avastada, et keegi on plastämbrile augu sisse närinud ja sees tõelise sabotaaži korraldanud . Mis minule aga väga meeldivad, on igasugused purgitoidud. Vett ei vaja, soojendama ei pea (kes tahab, see ju muidugi võib). Paraku Eestis pole ma neist asjalikumaid müügil näinud ja need mis ongi, on ka ca. 2-3 korda kallima hinnaga kui nt. Londonis.
Üks minu lemmikutest Londoni päevilt:

https://www.heinz.co.uk/beanz/product/1 ... k-sausages
Võtad voodi alt, tõmbad kaane maha ja lööd aga lusika sisse . Pildil olev originaal-Heinz maksis vist mingi 89 penni purk (meil siin vaid paljad oad ilma vorstikesteta kuskil €1.50 või rohkemgi). Sama suur purk samasuguse sisuga, ainult et nt. Asda või Aldi home brand-ina oli veel pea poole odavam. Ainult et nondel polnud niblakaga kaant ja avamiseks oli avajat tarvis. Lisaks oli samasuguseid konserve saada ka poole väiksemas suuruses (mida jällegi Eestis pole) - just paras suutäis, kui kiire on. Teiseks olid väga head igasugu pastakonservid. Olgu siis lihtsalt spagetid tomatis, spagetid tomatis vorstikeste või lihapallidega või ravioolid. Kõik jälle otse purgist söödavad ja kõige odavamate hind algas 39 pennist. Pole just küll nii külluslik söömaaeg, et püksinööp eest ära lennata ähvardaks, aga kui purgitäis taolist kraami keresse keeratud, oli ikka tükk maad asisem tunne küll.
https://www.heinz.co.uk/pasta/products/100185010022

[Svejk]

Üks minu lemmikutest Londoni päevilt:

Kaunviljad on super, kõvasti valku. Kui sellest teada sain, vaatasin ka hoopis teise pilguga. Ühinen!

[Kriku]

Ube-herneid tasub ikka kuivatatult säilitada.