www.militaar.net

herman30 kirjutas:On.

Justiitsminister Urmas Reinsalu algatatud kommunismikuritegude keskuse moodustamise ühisavaldusele kirjutas 20 osalejast alla ainult kaheksa.

Veel enne, kui augusti eelviimasel nädalal Tallinnas toimunud kommunismikuritegude konverents ja mälestustseremoonia kätte jõudsid, pälvis avalikkuse tähelepanu Kreeka justiitsministri keeldumine kohtumisel osalemast. Eestis tekitas tõsisemat meelehärmi keskerakondlasest riigikogu liikme Oudekki Loone avalik tänukiri kohtumist boikoteerinud justiitsministrile Stavros Kontonisele, misjärel võtsid paljud avaliku elu tegelased mõõtu kommunismi ideoloogia lahkamises.

Tulise arutelu taustal jäi märkamata, et Euroopa Liidu justiitsministeeriumite esindajate kohtumisel võeti vastu ka ühisavaldus, milles teavitati rahvusvahelise kommunismikuritegude keskuse moodustamise initsiatiivist. Avaldusele kirjutas alla aga ainult kaheksa riiki: peale Baltimaade veel Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia ja Horvaatia. 12 riigi esindajad, kes olid Tallinnasse küll kohale tulnud, ei soostunud sellele oma poolehoidu näitama. Peale Kreeka jäid kohtumisest sootuks kõrvale veel kaheksa riigi esindajad.
Ettevalmistus peab olema põhjalik

Juhtunut võib nii diplomaatiliselt kui ka poliitiliselt pidada läbikukkumiseks ja Eesti EL-i eesistumise suureks äparduseks. Kümme aastat Euroopa Komisjoni voliniku ja asepresidendi ametit pidanud Siim Kallas ütles, et kui sellist ühisavaldust tahetakse teha, peab ettevalmistustöö olema põhjalik. Tuleb teha palju musta tööd ja väga hoolikalt uurida, kuidas teised algatusse suhtuvad. „Kui on selge, et toetust ei tule, jäetakse tavaliselt asi katki,” märkis ta, lisades, et siis lükatakse avalduse vastuvõtmine lihtsalt edasi. Oma aega ootavaid avaldusi olevat Euroopas palju.

Kui aga avalduse vastuvõtmise tahe on ikkagi suur, kasutatakse vahel ka teist varianti: avalduse sõnastust muudetakse nii, et järele jääb üldsõnaline tekst, selgitas Kallas. Nii saab see toetuse ja võimaldab avalikkusele jätta mulje, justkui midagi otsustati, kuid tegelikult pole avaldusel mingit tähtsust. „See, et nii vähesed avaldusega nõustusid, on suhteliselt ebatavaline. Mulle ei tulegi ühtegi sellist juhust varasemast meelde,” ütles Euroopas töötades üle 20 eesistumise näinud Kallas.

Justiitsminister Reinsalu põhjendas väikest toetust sellega, et alla kirjutasid ainult riigid, kes on teinud tihedamat koostööd kommunistlike režiimide kuritegude uurimisel, ja lisas, et toetus oli piisav. Pealegi on teemast huvitatud riikidel võimalik algatusega ühineda edaspidigi. „Huvi on üles näidanud väljastpoolt EL-i liikmesriike ka näiteks Ukraina,” märkis ta.

Põhjuseid, miks riikide toetus nii tagasihoidlikuks jäi, pole aga vaja kaugelt otsida.

Rahvusvahelise kommunismikuritegude keskuse (ametliku nimetusega kommunistlike režiimide kuritegude uurimise nõukogu) loomise algatust juhib Reinsalu, kelle ministeerium pole spetsialiseerunud diplomaatilisele koostööle nagu näiteks välisministeerium. Justiitsministeerium on valitsuses ka üks väiksemaid ja väikseima eelarvega. Reinsalul võib küll olla suur tahtmine kommunismikuritegusid uurida, kuid tal pole piisavalt inimesi ega jõudu, et seda ideed Euroopas läbi suruda.

Kehva ettevalmistust ilmestab Soome selgitus, miks nad ühisavaldusega ei liitunud. „Selle esialgne tekst toimetati meile alles eelmise tööpäeva lõppedes, mistõttu Soome justiitsministeerium ei jõudnud enne avalduse allkirjastamist selle sisuga põhjalikult tutvuda,” põhjendas Soome saatkonna pressinõunik Hannele Valkeeniemi.

Leidus ka saatkondi, kust Eesti Päevalehele viisakalt vastati, et neil pole aega selgitada, miks avaldusega ühinemata jäeti.
Reinsalu järjekordne soolo?

Mõistagi oli puudulik eeltöö ja vähene toetus Reinsalule ja justiitsministeeriumile teada. Miks otsustati ühisavaldus kõigest hoolimata vastu võtta? Kas Eesti valitsus tõesti toetas ettenähtavat läbikukkumist? Eelmisel nädalal peaministri ülesandeid täitnud Jevgeni Ossinovski ütles, et tema juuresolekul pole valitsus justiitsministrite kohtumist arutanud. „Eks Urmas Reinsalu on varemgi mõndade välispoliitiliste initsiatiividega esinenud,” märkis ta.

Üks selliseid oli 2015. aasta novembris, kui justiitsministeerium saatis välja pressiteate, milles kuulutati, et Balti riikide justiitsministrid allkirjastasid koostöömemorandumi, milles lepiti kokku tegevused Nõukogude Liidu okupatsiooni kahjude nõude esitamise teemal. Ka toona ei arutatud seda küsimust valitsuses, mistõttu väljendas nii mõnigi minister Reinsalu soolo üle imestust. Välisminister Marina Kaljurand tõdes, et rahvusvaheliste memorandumite puhul peaks eelnev arutelu valitsuse või välisministeeriumiga olema iseenesestmõistetav.

Ent see oli Reformierakonna juhitava valitsuse ajal. Mullu novembris, kui valitsus vahetus, kirjutati kommunismikuritegude keskuse loomine nii koalitsioonilepingusse kui ka valitsuse tegevusprogrammi. Võib järeldada, et Reinsalu toimetabki kommunismikuritegude keskuse plaaniga teadmises, et tal on valitsuse heakskiit ja iga väiksemat vaheetappi – isegi kui tegu on täieliku äpardumisega – ta kooskõlastama ei pea.


Kommunismikuritegude keskus Tallinnasse

Kuigi rahvusvahelise kommunismikuritegude keskuse loomist alles plaanitakse, koostati sellele ingliskeelne statuut, mis saadeti ÜRO peasekretärile. Selles on kirjas, et keskuse tööd hakkavad rahastama liikmesriigid ja kontor rajatakse Tallinnasse. Kui suureks kujuneb Eesti iga-aastane osalustasu, justiitsministeerium veel öelda ei osanud. Küll aga märgiti, et järgmisel aastal on keskuse loomiseks ette nähtud miljon eurot. „Üleskutsefaasist on jõutud võimaliku koostööleppe praktiliste ja õiguslike küsimusteni. Kindlasti ei ole selle rakendamine kuude, vaid pikema aja küsimus,” kommenteeris justiitsminister Urmas Reinsalu keskuse loomise ajakava.

Küsimusele, kas nii väikese EL-i riikide toetusega loodetakse keskusele tõesti ÜRO heakskiitu, vastas Reinsalu, et rahvusvahelised organisatsioonid kindlasti tervitavad kõiki algatusi, mille eesmärk on inimsusevastaste kuritegude süüdlaste vastutusele võtmine, kuritegude uurimine ja avalikkuse teavitamine.

Kas Eesti valitsus tõesti toetas ettenähtavat läbikukkumist? Eelmisel nädalal peaministri ülesandeid täitnud Jevgeni Ossinovski ütles, et tema juuresolekul pole valitsus justiitsministrite kohtumist arutanud. „Eks Urmas Reinsalu on varemgi mõndade välispoliitiliste initsiatiividega esinenud,” märkis

Samuti tõi ta päevakorrale teema muuta kõrgharidus kohustuslikuks. Ta arvas, et eestlastele pole vaja enam õpetada kutsekoolides naelte lauda tagumist - eestlane ei peaks tegema rutiinset tööd, selleks on masinad.