www.militaar.net

Minu näite eesmärk oli lihtsalt näidata 2% dogmaatilisust. Tegelikult on reaalses sõjaohus need arvud palju suuremad. Mina sooviks, et see arv oleks suurem vähemalt poole protsendi võrra. Meie puhul, arvestades, et paljud asjad on loomisel või loomata ja vene karu ähib piiri taga, on see % (mis tõenäoliselt on tuletatud vene sõjalise madalseisu ajal, igal juhul ei ole see pärit reaalse sõjaohu ajastust) meil aegunud sel hetkel, kui esimesed vene kirsad üle UKR piiri astusid.

Veiko Palm kirjutas:Meie küündime. Miks siis ei peaks meie poliitikud rahulolust särama? Ülekantud mõttes muidugi.

Sellepärast, et pill tuleb pika ilu peale.

Aga jah, iga rahvas väärib oma valitsejaid.
Alles olid valimised ja 2% mehed korraldasid 3% meestele selge seljavõidu.
Nii et peeglisse peavad vaatama ikka lambad, keda karjatatakse, mitte karjused, kes lammastele dogmasid korrutavad.

Mercurius kirjutas:...
Alles olid valimised ja 2% mehed korraldasid 3% meestele selge seljavõidu.
...

Kui sa juhid riiki, siis sa vastutad selle eest, mis riigist tulevikus saab. Ja tõstad kaitsekulutusi kui vaja, sõltumata sellest, mida pööbel arvab. Küsimus ongi selles, kelle ees praegused tolkanid ennast vastutamas tunnevad - minu ja sinu laste või autorollomannuse ees.

Excelist (ja Murumetsa artiklist, mis muuseas on minu arust hea). Räägiks veelkord üle, kuidas kaitseliitlane vormi selga saab.

Esiteks otsustab kaitsevaldkonna juhtkond, kuidas sõda peetakse. Põhimõtteliselt (ja doktrinaalselt), kuid minnes siiski üsna konkreetseks. Selle väljenduseks on pika-ajaline arenguplaan. Siingi foorumis tuttav RKAK. Inimkeeli - loetelu sõjalistest üksustest, mis järgmiste aastate jooksul lahinguvalmis saavad. Kui üksust plaanis pole, siis seda ei arendata ja vastupidi. Äärmiselt subjektiivne dokument ning kajastab otseselt juhtkonna arusaama ja mõtteviise. Kuid teisalt sellisena äärmiselt ühendav - just selle dokumendi koostamisel vaieldakse kõik asjad läbi ja otsustatakse, milliseid tööriistu sõjapidamiseks vaja on. Kas maavägi sõdib brigaadidega või hoopis pataljoni lahingugruppidena? Kas meil on vaja territoriaalkaitset või mitte? Selle dokument näitab raskuspunktid ja ka need kohad, kus riske võetakse. Väikeriigi jaoks ei ole võimalik igal pool tugev olla ja mõned asjad jäetakse lihtsalt tegemata. Oluline on ka see, et väestruktuur peab olema terviklik. Loomulikult peab väestruktuur olema ka jõukohane, sest mingit mõtet pole kirjutada järjekordset fantaasiaraamatut. Seesama Murumets on öelnud, et riigikaitsevalikud väikeriigi jaoks on eelkõige makroökonoomilised ja mitte operatsioonilised. Võimelünki on suure tõenäosusega alati rohkem, kui võimeid endid. Saadaolev ressurss paneb asjad paika. Rohkemaga saab muidugi rohkem, aga alati tuleb kuskil piir ette. Ühesõnaga majanduslik valikutegemine.

Teine subjektiivne samm on iga üksuse sisu kirjeldamine. Kas jalaväepataljonis on 540 või 1200 meest? Kas kõik on varustatud öövaatlusseadmetega või puuduvad need üleüldse? Kas sidet peame raadiote või lipukestega? Kas isiklik varustus koosneb relvast ja 10 padrunist või antakse midagi rohkem? Kas reservpataljonis on 10 või 100 tegevväelast? Subjektiivne ja vaieldav, nõus, kuid kajastab otseselt meie juhtkonna arusaamu.

Mida Murumets räägib on see, et kuigi need kaks esimest sammu on äärmiselt subjektiivsed, siis mingit head moodust nende järeleproovimiseks pole, kui sõda ise. Ei ole mingit raudkindlat viisi ütlemaks, et brigaad on parem, kui kolm pataljoni lahingugruppi. Ühel viisil on ühed eelised ja teisel teised.

Ja kolmas samm on nende asjade eelarvesse panemine. Kui peab olema kolm pataljoni ja igas nendest 1000 püssiga meest, siis tuleb osta vähemalt 3000 püssi. Kui meil on püsse vähem, siis vähemalt üks, aga võibolla ka kõik pataljonid ei ole lahinguvõimalised. Lihtsustatult muidugi.

Ja see eelarve etapp on vägagi objektiivne. Ressursid (raha, inimesed, aeg) on ettenähtud ja toimub üksuste täitmine.

Martin Peeter kirjutas: Vaadates hiljutist Steinmeieri visiiti, millelt oodati hoopist rohkem (ehk võib-olla Saksa kompaniid), aga mida ei tulnud, siis no, mis meil üle jääb, kui ise rohkem panustada. Üldiselt paistab, et meile liitlaste seas valitseb arvamus, et praeguses olukorras kontingendi suurendamine Eestis, oleks olukorra eskaleerimine, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed.

Ma ei saa aru kui sakslased oma kompaniid siia ei soovi saata miks me neilt siis vastukaaluks näiteks relvastust ei küsi. Relvi on neil palju lihtsam meile anda võrreldes oma meeste siia saatmisega.
Ma sooviks teada kui palju me palume,küsime,nuiame omale relva abi?
Suudaks me samamoodi nagu kreeklased või juudid omale asju küsida...

See ei ole tegelikult päris õige, et väikeriigi valikud on makroökonoomilised. Õigemini on see pooltõde.
On päris suur vahe tulemi suhtes, kas kulutada aastas 400 miljonit eurot ära kahele kutselisele pataljonile või kulutada 400 miljonit tasakaalustatud kombineeritud armeele.
Mõju ressurssidele ja makromajandusele on üsna võrreldav, nt tööjõuturu osas on esimene variant isegi parem (nii öelda mittetootvat tööjõudu on vähem).

See ei ole tegelikult päris õige, et väikeriigi valikud on makroökonoomilised. Õigemini on see pooltõde.
On päris suur vahe tulemi suhtes, kas kulutada aastas 400 miljonit eurot ära kahele kutselisele pataljonile või kulutada 400 miljonit tasakaalustatud kombineeritud armeele.
Mõju ressurssidele ja makromajandusele on üsna võrreldav, nt tööjõuturu osas on esimene variant isegi parem (nii öelda mittetootvat tööjõudu on vähem).

Nii ja naa. Nagu ma eelmises postituses rääkisin, on kaitseplaneerimises esimeseks sammuks (üldjuhul) kokkuleppimine A) milline tuleviku sõda välja näeb?, ja B) milliste üksustega me selle võidame? Seega Sinu näide ei ole asjakohane. Esiteks on see "laetud" - vastandad ühte varianti teisele, mis on "tasakaalustatud ja kombineeritud" (ning kõlab seetõttu alati ilusamalt ja paremini). Päris elus on ikka esimeseks küsimuseks, et mida meil vaja teha on? Kui meie tulevikusõda toimub meist kaugel, me tahame sinna minna vähese eelhoiatusajaga, ühiskonna kaotusetaluvus on väike jms. siis valikuna ei saa olla laua peal "tasakaalustatud ja kombineeritud" sõjavägi. Seega on valikuna laua peal, et kaks pataljoni elukutselisi (juhul, kui Sa ütled, et selle hind on 400 mln EUR) või kaheksa kompaniid, või hoopis mõni mereväe alus või õhuseireradar jne. Seega lahendus mahu mõttes on ikka ja ainult makroökonoomiline. Ainuke, mis mängima hakkab, on doktriinaalne arusaam, kuidas etteantud mahu eest saab kõige paremini väge üles ehitada.

Ülalkirjutatust ei tasu välja lugeda, et mina olen reservväe vastane või midagi muud sellist. Meie praegu ju ehitamegi üles seda tasakaalustatut ja kombineeritut. Jutu mõte on selles, et enne, kui otsustada, kas poest tuleb osta kruvikeeraja või haamer, tuleb aru saada, kas seina läheb nael või kruvi. Näited on alati kehvad, aga loodan, et mõtte saan edasi antud.

Lihtsalt veel kommentaarina, et enda üksuste puhul tahame tavaliselt üles ehitada just oma maa kaitseks mõeldud, ehk siis vähesiirdatavat väge (ideed alates sissidest ja lõpetades rahvasoomukid kõigile variantidega), kuid oma NATO partnerite puhul eeldame, et nende vägi on kergesti ja kiiresti siirdatav. Miks selline vastuolu? Lihtsalt juhin tähelepanu.

See "rahvas valib" on suuresti BS vabandus. Rahvale korrutab poliitiline ja sõjaline eliit pidevalt et Eesti on kaitstud, iseseisev kaitsevõime on prioriteet, NATO aitab. Kui mõned üksikud hüüdjad kõrbes (Toomse, Kunnas) välja arvata siis üldine kuvand meie riigikaitse hetkeseisust on ülipositiivne. Ega keskmine valija ei oska mõelda terminites et, "lähimaa õhutõrje pole piisav", "rannakaitse on olematu", "CV90 annab ainult pool soomusvõimekuses", "D-30 ei rahulda täielikult vajadusi", "veoauto on jube ohtlik transpordivahend" jne. jne. Kui rahvale pidevalt korrutatakse et kõik on korras siis rahvas jääb seda ka uskuma. Kui homme algab sõda ja me selle kaotame siis kes on süüdi? Rahvas kes raha ei andnud? Või poliitiline ja sõjaline juhtkond kes pidevalt korrutasid et Eesti on kaitstud?

Lasnagorsk siin Herem. Kuidas aru said?
Lasnagorski asemele sobivad ka teised kutsungid.

Seniks Martin Peeterile
Kas me tegutseme säästlikult kaitseväes - aus vastus, et me näeme võimalusi tegutseda veelgi paremini. Kas me tegutseme piisavalt säästlikult - raske öelda. Alates 2008 aastast on sisuliselt samada ressurssidega, toodetud oluliselt rohkem produkti.
2007 toimus peamiselt kaks asja. Ajateenijate väljaõpe (KL samuti) - ilma süsteemse reservväe arendamiseta. Välismissioonid - mis on meid tänaseks toonud kaardile usaldusväärsete liitlastena.
Neist esimese osas on täna märkimisväärsed arengud. SA üksuste süsteem, mobilisatsiooniplaanid ja formeerimiskavad, SA tegevuskavad (kõik ilma kirjaliku eestikeelse doktriinita) ja nende plaanide läbimängimine jaost - üles tippu välja. Kui mahu osas ei tahaks ma kritiseerida, siis kvaliteedi osas tean ma üsna mitmeid asju, mida tuleb para(e)ndada. Nii et säästlikuse kõrvale tooks ma mõiste tõhusus. Siin tuleb tulemusi parandada.
Primitiivselt väljendudes: riistvara omandamisega, oleme me ka palju paremas seisus, kui varem. Isegi mitte tükiliselt aga teadmistes, kuidas neid asju kasutada, kuidas kogu süsteemi hallata. Kui 10 aastat tagasi realiseeriti 10st suurepärasest, kuid iseseisvast ideest 4?, siis täna realiseeritakse ainult kolm. Kuid tänu paremale süsteemsusele on 3st rohkem tolku, kui varasemast 10st, isegi kui need oleks realiseeritud.
Kas riik on võimeline panustama rohkem? Ilma, et mõni teine valdkond kannataks? Muidugi on, kui vahendite kasutamine kõikides valdkondades on tõhusam. Samas tahavad ka teised valdkonnad areneda ja vaatamata tõhusamale tegevusele ei taha keegi midagi ära anda. Anumad on aga ühendatud ja vedelikku on piiratud hulk. Minu asi ei ole näpuga näidata: siit ja sealt. Üksuse ülemana pean ma ka siis kõrgendikku kaitsma, kui ülem ei toeta pioneeride ja kaudtulega. Tal on küll, aga näe kurat peab vajalikuks naaberüksusele suunata. See ei ole alandlikus. See on sõjaline juhtimine Pärast otsust, peavad otsuse muutmiseks, oluliselt muutuma varem aluseks võetud asjaolud. Mõne jaoks on selleks "tankid paremal, vasaku asemel". Mõne jaoks 2x rohkem vastast. Mõne jaoks hoopis VA eesmärgi muutumine.

Poti soldat kirjutas:See "rahvas valib" on suuresti BS vabandus. Rahvale korrutab poliitiline ja sõjaline eliit pidevalt et Eesti on kaitstud, iseseisev kaitsevõime on prioriteet, NATO aitab. Kui mõned üksikud hüüdjad kõrbes (Toomse, Kunnas) välja arvata siis üldine kuvand meie riigikaitse hetkeseisust on ülipositiivne. Ega keskmine valija ei oska mõelda terminites et, "lähimaa õhutõrje pole piisav", "rannakaitse on olematu", "CV90 annab ainult pool soomusvõimekuses", "D-30 ei rahulda täielikult vajadusi", "veoauto on jube ohtlik transpordivahend" jne. jne. Kui rahvale pidevalt korrutatakse et kõik on korras siis rahvas jääb seda ka uskuma. Kui homme algab sõda ja me selle kaotame siis kes on süüdi? Rahvas kes raha ei andnud? Või poliitiline ja sõjaline juhtkond kes pidevalt korrutasid et Eesti on kaitstud?

Et siis, mis kostate? Küsimused, mis vajaks vastust.
Ümber selle tiirleb ka lasnagorski mainitud ohvitserid-poliitikud-avalikkus kolmnurga kommunikatsiooniprobleem.

Kümmekond viimaseid poste kustutatud - aga muidu pole viga, teema areneb kenasti

Heameel tõdeda, et meie sõjaväelased ei lase end hüsteeriast haarata..

"Praegu on küsimus selles, kuidas väga palju nõrgem, vaesem ja vähem võimekas Venemaa on suutnud Lääne oma narratiivi haarata ja portreteerida ennast kui väga tugevat ja võimekat poolt. Numbrid ja igasugune analüüs näitavad, et NATO sõjaline jõud, tehnoloogia ja võime seda jõudu väga lühikese ajaga kasutada, on selgelt Lääne poolel. Teatud maani võib isegi öelda, et Venemaa blufib. Eestile tundub Kremli režiimile niivõrd lähedal olles see bluff hirmus ja ebameeldiv, aga me teame, et see on bluff," lisas ta.

http://uudised.err.ee/v/eesti/4c94fb44- ... 3547bb9a59

Ma teeks siin väikse täpsustuse - mitte ainult "meie sõjaväelased ei lase end hüsteeriast(?) haarata" - õnneks on ka absoluutne enamus vanu foorumihunte igasuguse "hüsteeria" osas täiesti külma kõhuga

Numbrid ja igasugune analüüs näitavad, et NATO sõjaline jõud, tehnoloogia ja võime seda jõudu väga lühikese ajaga kasutada, on selgelt Lääne poolel.

ca 75% "NATO sõjalisest jõust" on teisel pool Atlandi ookeani.
Samas kui Vene karu on teisel pool jõge.

Kui äkitselt on korteris uputus ja mingi mutter vaja kinni keera,
siis on vähe tolku sellest, et sugulasel Tallinnas on vinged torutangid.
Mingid asjalikud näpitsad võiks omal olemas olla.