Kusti kaitseks.. Kustiga on võimalik ikka hästi ka lasta kui kõike õigesti teed.
1)Relv peab olema hoolsalt rihitud.
2)Ei tohi eksida moona/kauguse parameetrite valikul.
Oluline hea koostöö laskuri ja abi vahel. Kui eelnev on tehtud nagu vaja, käitub relv täpselt nagu oodatud.
Arvan, et keskmise väljaõppega sõdur saab Kustiga seisvale märgile pihta keskmiselt umbes ~75% juhtudest. Olenevalt väljaõppest ning vaatlusoludest saab see % olla tugevalt halvem (öösel metsas) või tugevalt parem (päeval lagedal).
Et tanki hävitamistõenäosuse protsent sellise personaalse riski juures jumalik ei ole teeb muidugi nukraks.
Muidugi võtaks ma heal meelel hulgi neid NLOS rakette millest siin samas teemas 157-dal lehekülje paiku juttu oli.
See, et 2 korda mööda lasta ja siis öelda "pole ikka õige relv".... see paneb ikka pead vangutama.
Huvitav mis tunne on olla tankides, mis kihutavad üle põllu EKV kaitses/varitsuses oleva rühma/kompanii poole ja samal ajal hakkavad kaitseväelased tulistama tanke automaatidest, kuulipildujatest ning 3-4 kustist.
Lupus kirjutas:Tankistidel on suht pohhui enne kui milanid lendama hakkavad
Milani raketi lennuaeg maksimaalsele kaugusele on 20 sekundi ringis ning rakett on lennu ajal silmaga nähtav. Ehk siis raketti nähes on teatav lootus pääseda, kui masinal mootor käib ja on, kuhu varjuda. See on üks põhjustest, miks mulle konventsionaalsed tankitõrjekahurid meeldivad.
Jalaväe väljaõpe, mida meil juba paar aastakümmet läbi viiakse , on halb..??
Või siis vähemalt puudulik..??
Puudulik, seda ta on. Alustades sellest, et ebaproportsionaalselt suur osa ajast läheb üksikvõitleja/lahingupaari väljaõppele, kompanii ja pataljon aga on väga piiratud ajaraamis. Kõik saab alguse teistes teemades pikalt- laialt arutatud hajutatud paigutusest, kus ühe pataljoni allüksused mööda riiki laiali on. Planeeritav reform lubab vähemalt selle viimase asjaolu suhtes paranemist, eks näis.
Vaja oleks seega helikoptereid(eriti lahingu), ründelennukeid, tanke, MLRS-e, taktikalisi rakette...jne.jne.
Igasuguse imiteerimise puhul on ju asja aluseks selle vastu võitlemise õppimine. Tanki vastu võitlemiseks on vaja maastikku vaadates näha, kuidas tankid seal liikuda võiks, tõkete, laskesektorite ja koondtulealade planeerimisel teada, kui kiiresti nad liiguvad, kui palju ja efektiivselt vastu lasevad jne. Kui taktikat saab mingil määral teoreetiliselt õppida, siis maastikul liikumist mitte.
Helikopterite puhul sama- kui kiiresti nad liiguvad, kui hästi manööverdavad jne. Näiteks krokodillidega üsna samasse auku lendab An-2, kiirus, manööverdusvõime jne, ainult maandumine on pisut erinev. Robinsonid saavad ka asjaga hakkama, kui tarvis. Ründelennukitega sarnaste näitajatega on L-39, kõik eelpoolnimetatud vidinad on ka meil ringi lennanud. Õhutõrjujad saavad oma sihtmärki tuvastada, infot edastada ja kõike muud. Suurimaks piiranguks on rahuaegsed ohutusnõuded, mis alumise lennukõrguse ära piiravad.
MLRS-e on meil imiteeritud küll, kuigi kulukavõitu on. Kes on kasvõi sajast laengust koosneva imitatsioonivälja mahapanemisel osalenud, teab, millest ma räägin. Kuigi jah, ka MLRS-i patarei lööki lahinglaskmistel oleks kindlasti väga õpetlik näha, eriti suurtükiväelastel.
Siin polegi ju ainet mille üle vaielda, selge on see, et sellise tehnika tarvitamine väljaõppes, nagu vastane kasutab, tuleb nii õppe sisule kui selle atraktiivsusele kasuks.
Osa mehed lihtsalt üritavad iga hinnaga õigustada olnut/tehtut/tegematajäetut.
Kui "suures ajaloos" natuke järgi mõelda, siis selline igaühele tuntud nähtus nagu "Top Gun" on ju kah vastase imiteerimine.
Selle asja töölepanek kajastus kõige otsesemalt lahingute tulemustes, senini peetud väljaõpe stiilis üks tossav ja raskesti manöööverdav F-4 teise samasuguse vastu jättis tegeliku oskuse kehvakeseks ja masinate piiranguid (mis "vastastel" ühesugused olid) õpetas väga kenasti piloodid vältima õppelahingus ebamugavaid ja ohtlikke manöövreid. Täpselt sama juhtub ka üks kergjalaväekompanii vs teine samasugune, marineerutakse omas mahlas ja lahingutempo ning liikuvus (millele aitavad suurepäraselt kaasa rohkearvuliste piirangutega harjutusväljad) jääb murdosaks sellest, mida tõenäoliselt vastane meile tegelikult pakuks. Isegi Kevadtormi kõrvutades Gruusia sõjaga on raskevõitu uskuda, et vastane meile nii väheliikuvat sõda pakkuma hakkab.
USA varus endale kunagi kuskilt idablokist Mi-24 koptereid - tekib küsimus, et miks enda omad ei kõlvadud.
Aga üllatusid ameeriklased isegi, selgus, et nad olid sellele masinale alusetult omistanud Apache omadusi (näiteks anda raketilööke takistuste taga rippudes), tegelikkuses selgus aga, et masin on rippumisreziimis ebastabiilne ja kuskil majade vahel sellega hiilida on lihtsalt ohtlik, ainus teostatav rünnakutehnika on nähtaval olles ja sellega end vastase tule alla seades, oma suure müra, soojusfooni ja pilootide piiratud vaateväljaga on ta aga hea sihtmärk Stinger rakettidele.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Igasugu imitatsioonide korraldamine, kus tuleb kastide kaupa lohkeainet, rullide kaupa detnööri ja kilomeetreid juhet maha panna, on tyytu, kuid vajalik, sest neid asju klassiruumis ei eomanda. Imitatsioonile läheb aega, kuid samuti läheb aega reaalse miinivälja mahapanekuks ja positsioonide ettevalmistamiseks. Pioneeriasjandus on yldiselt väga tolmune ja raske töö. Piikvasar, kuvalda, kirves ja labidas peavad hästi kätte istuma. Tunnen ka Soome lahingpioneere, kes oma tegevuse toetuseks vastase rajatistesse auke lasevad kuulirahe all. Ei kadesta, kuigi neil on olemas tehnika ja toetav tulejoud, mida Eestis ei ole. Kogu vastase tehnikat meil ei ole voimalik välja ajada ja ära katsetada, kuid sellepärast ongi liitlased, kellelt kysida, kui kiiresti Su 25, Mig 29 ja Mi 24 tegelikult lendavad ja manööverdavad. Ilmselt seda ka kysitakse ja meie imitaatorid pyyavad seda jäljendada.
Carl Gustav ei ole mingi TT-relvastuse alustala, vaid ainuke TT-relv kompaniist allapoole, sest igas jalaväejaos peaks selline olema. Viimane voimalus enne roomikute alla jäämist. Kompaniis on TT-ryhm Rootsi 90 mm kahuritega ja heal juhul pataljoni TT-raketi ryhmast antud moned Milani meeskonnad. Pigem on Milanid ikka pataljoni juures ryhmana koondatud peamisele tegevussuunale.
See vähene, mida ma TT-taktikast tean, ytleb, et torje peab olema mitmekihiline ja vastane tuleb miinivälja ja maastikut kasutades suunata alale, mis on kaitsele soodus, ehk kus soomuse kiirus langeb. Ideaalis alustavad TT-raketid, mida toetavad TT-kahurid ja vajadusel TT-granaadiheitjad. TT-lasud on pigem yksikmehe relv, kui moni MBT voi IFV positsioonidesse sisse soidab. Vähemalt nii seda peaks kasutama, sest CG ja AT4 maksimaalne laskekaugus on paarsada meetrit, kuid vastase relvadel paar kilomeetrit. Alahinnata CG ei tasu, sest mitmekylgne laskemoon voimaldab lasta isegi aktiivsoomusega MBTd, lisaks kombineeritud laengud on väga head laskepesade ja IFV vastu, teine laeng detoneerub meeskonnaruumis. Kildmoon jalastunud vastase vastu. Kuid ka mingi imerelv see ei ole. Pealegi ei ole kasulik moelda MBTdest ja IFVdest yhekaupa. Minimaalne tegutsev yksus on ikkagi rood, pigem pataljon, mis tähendab vähemalt MBT roodu ja paar IFV roodu koos avangardi ja arjegardiga. Kokku siis kymmekond MBT ja paarkymmend IFV ja neid toetavad luure ja kaudtuli, mille meeskonnad teevad koik voimaliku, et meie ei satuks neile liiga lähedale. 10 tankikahurit ja 20 30 mm kiirlaskekahurit, lisaks KPd ja automaadid. Ja kui meie positsioon avastatakse, siis koigepealt 122 mm tulelöök 0,1-0,2 lahingkomplekti vähemalt 6 torust. See on siis 6x4-8=24-48 myrsku paari minuti jooksul meie positsioonidele. Kes selle yle elavad, saavad voimaluse tinarahes tanke ja jalaväe lahingumasinaid torjuda. Ma ei taha kedagi kollitada, kuid see on hetkel meie reaalsus ja mehi tuleb koolitada nii, et peale esimest tule ettevalmistust oleks yldse keegi, kes suudaks vastu lasta. Olen näinud brigaadi tulelööki Soome polygonil ja see oli huvitav kogemus.
Uues arengukavas on ka uued TT-raketid sees. Väga loodan, et voetakse ennast kokku ja ostetakse vähemalt 2 brigaadile korralikud Javelinid, Spiked vms. Ideaalis voiks ka KL TT-ryhmadele osta, kuid kui KL saaks KV senised Milanid koos uue laskemoonaga, oleks seegi uus tase. Ma kardan, et tehakse Läti moodi, kus osteti 12 Spike seadet. Ehk siis skautidele ja sofile kymmekond laskeseadet missioonil eputamiseks kolmekymne raketiga ja ongi hange tehtud. Samas olevat Eesti TT voimekus hetkel Balti riikidest parim, ehk oleme kolmanda B parimad lugejad. Meil on ju:
10 tk MAPATS brigaadi TT kompaniis;
50 Milan 2 brigaadi jalaväekompaniides ja Skaudis;
100 tk Rootsi 90 mm TT-kahureid Kaitseliidus;
30 tk Iisraeli 107 mm TT-kahureid;
X tk Carl Gustaveid ja M 69 - esimese laskemoon on kole kallis ja teisel annab palju torkeid ning on ebatäpne;
Y tk TT-laskusid.
B300 oli hea kerge ja täpne, kuid need on ilmselt ära korjatud amortisatsiooni ja laskemoona puudusel.
Scoudi mehed (kelle professionaalsus peaks igagi väljaspool küsimusi olema) on öelnud, et lasersimulaatori kasutamise kasutegur tuli endilegi üllatusena.
Seni olid õppustel mehed harjunud paukmoonaga sihtimata plärtsutama ja maastikul liikudes haltuurat tegema (ei varjuta korralikult).
Laseritega tuli ühtäkki hakata sihtima ja peale sööstu korralikult pikali viskama (selmet käsivarrejämeduse puutüve taga varjumist imiteerida).
Kujutan ette, et 10a tagasi oleks siin küll ja veel olnud tarku, kes rusikaga rindu tagudes deklareerinuks, kuidas väljaõpet see ei mõjuta.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Leo kirjutas:Uues arengukavas on ka uued TT-raketid sees. Väga loodan, et voetakse ennast kokku ja ostetakse vähemalt 2 brigaadile korralikud Javelinid, Spiked vms.
Keegi ei tea, mis tulevik toob, kuid vähemalt hetkeplaanide järgi tahetakse mõlemad(uue kava järgi) formeeritavad brigaadid uute TT-rakettidega varustada.
Leo kirjutas:Samas olevat Eesti TT voimekus hetkel Balti riikidest parim, ehk oleme kolmanda B parimad lugejad. Meil on ju:
10 tk MAPATS brigaadi TT kompaniis;
50 Milan 2 brigaadi jalaväekompaniides ja Skaudis;
100 tk Rootsi 90 mm TT-kahureid Kaitseliidus;
30 tk Iisraeli 107 mm TT-kahureid;
X tk Carl Gustaveid ja M 69 - esimese laskemoon on kole kallis ja teisel annab palju torkeid ning on ebatäpne;
Y tk TT-laskusid.
TT relvastus on meil tänase seisuga ikka vägagi nutune. Vananenud tankitõrjeraketikomplekside suutlikus on kusagil max. 800 mm., reaktiivsoomusega kaetud tankide soomust need enamikel juhtudel võimelised läbistama ei ole. Nendegi tõhusus elimineeritakse suuresti vastase aktiivkaitsesüsteemide poolt. TT kahurid on tänase seisuga üldse ajast ja arust, ei kesta need lahingus eriti tankide vastu kuigi kaua. Mapatsi töökindlus on seal kusagil 30% kandis. Milaniga ilma täiendava moderniseerimiseta uusimaid kaasaegseid tandemlõhkepeaga rakette lasta ei ole võimalik. Suuresti sümboolse väärtusega, ebaefektiivne ja vananenud rauakola on see meie tänane TT relvastus ja igasugune reaalne TT võimekus seega puhas illusioon.
Kissinger - "Military Men Are Just Dumb, Stupid Animals To Be Used As Pawns In Foreign Policy"
See on vist otsustajatele kohale jõudnud, et vanade süsteemide moderniseerimisega kaua toores ei püsi.
Samas vanemad asjad nt rannakaitses (kus pole üldse midagi tõsisemat) kindlasti asja eest, randa ujuva BTR-i laseb ka Milaniga segamini.
Loodame, et sellest hankest ei saa Läti-Leedu stiilis tegemine a'la 25 Javelini laskeseadet.
Uued, kantavad raketisüsteemid lubavad neid anda seniselt tasemelt 1-2 astet allapoole.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Rublale niipalju lohutuseks, et ka venelased pole suutnud enamikku oma tankidest aktiivsoomusega varustada, aga kurioosumite aeg, kus isegi aktiivsoomus Vene tankil oli mulaaž, peaks ikkagi läbi olema.
Kui vaadata post-SSSR konfliktides puruks lastud vene tankide fotosid, oli see 1. põlve reaktiivsoomus (nn telliskivid) üsna levinud juba 90ndatel ja arvata võib, et tanke oli venelastel külma sõja lõpus piisavalt (ca 60 tuhat), et nendele paarile tuhandele järele jäänud aktiivse teenistuse masinale hea ja parem teistelt maha kruvida ja kokku korjata.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Poole seitsmestes uudistes oli uudis Afgaanist naasmise kohta. Tõenäoliselt tuleb see uudis veebi üles lähiajal, hetkel oli lõik eestlaste tagasitulekust, aga mitte jänkide tehnika transpordist Eesti kaudu.
Öeldi, et jänkid toovad Eesti kaudu tagasi oma tehnikat, konkreetselt mainiti relvastamata ratassoomukeid. Samas lisati juurde, et Eestil käivad läbirääkimised jänkidega Afgaanist toodava USA tehnika endalesaamiseks, juhul kui transport USAsse on ebavajalik või mitte rentaabel.
Arutlus pidi siiski hõlmama kogu tehnikat, mida meie arengukava hõlmab.
Hakkame fantaseerima:
Isiklikult ei ütleks ära paarikümnest merekonteinerist soomusvestidest ja muust isikukaitsevärgist.
Strykerite pataljon või kaks... Need igati head soomukid saab ju nimetada ümber jalaväe lahingumasinateks.
10 000 komplekti kasutatud rakmeid? Galvi-Lindale see tehing muidugi ei meeldiks, aga kuskile KL ladudele võiks need ju praeguste rakmete täienduseks välja jagada.
Hummerid? Meditsiinitehnika? Relvastus? Juhtimine ja side? Keskmaa ÕT süsteeme afgaani vist ei viidud?
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
