Eesti võiks koostöös Leeduga ära tõlkida antud eriolukordade juhendi, mida nemad tegid. Leedukad seda ju paanikatekitamiseks ei nimetanud. See, et tegu on leedukate juhendiga, ei peaks olema mingiks takistuseks!!! Osaliselt on siin riigi tegemata tegemisi näha küll. Need, kes on süsteemis-KV-Sisemin jne., nemad teavad olukorda ja saavad ka erinevates situatsioonides hakkama. Iga suurem probleem, nagu Padaoru lumeuputus, lennuk Ülemiste järvejääl jne näitab, kui õhukesel jääl me oleme.
Väga palju rahvast aga ei ole KV-s teeninud ning kokkupuude sellise olukorraga, kus järsku pole elektrit, interneti ja iPad ei tööta ning seda ei saagi laadida, on nende jaoks kirjeldamatu. Moblast ei saagi pappi küsida ja tukenseid tellida... Seina seest ei saagi raha ja kaardiga maksta. Mis kurat toimub...
Tõmbame minema siit hädaorust... Sinna, kus päike paistab ja rohi rohelisem... See seltskond, on hetkel kõige haavatum. Telekast muudkui kinnitatakse mantrat, et oleme hästi kaitstud ja 2% on meid NATO priimusteks teinud. Kas see priimuse ja aupaistes olemine ei olegi meie oht, et pidevalt ootame välismaalt kiitmist ja mängitakse numbritega, kus oluline on olla igas tabelis eespool? Muidu oleme luuserid... 
Informatsiooni, kas kodulehe või siis pabermaterjalina-juhendina peaksid ka teised teadma. Kuidas sellist infot anda edasi-paberikujul voldikuna igale inimesele postkasti, koos viidetega edasi?
See, et tehakse mingeid tõsielusaateid, kus kellegile kaamera ees molli sõidetakse ja rahvast igasuguste staaridega üle uputatakse, ei ole riigi hakkamasaamiseks just eriti pädev arengusuund. Väga paljud elavad massimeedia mõjusfääris ja usuvad kõike, mida sealt tuleb. Suhtumist, et peale jamasid sõidan minema ja otsin paadi, et Soome või Rootsi sõita, tuleks vähendada. Siin oleks riigil ehk selgitada ja pakkuda midagi? Konflikti korral sõidaks meilt minema arvestatav hulk rahvast, kellest tagasi ei tuleks enamus. Piiri siis kinni ei pane. See võib minema viia ka olulisi isikuid, kelle äraminemine hakkab mõjutama erinevaid reaalseid hakkamasaamisi. See, et seaduses on sees, kus keelatakse riigist lahkumine, ei peata inimest. Kuidas neid alles riigile hoida ja kasvatada ka erinevatel kriisi või eriolukordades hakkamasaava riigi kodanikuks??? Et nad ei läheks ära ja suudaksid panustada ka siis, kui meie e-riik kokku kukub ning saadakse hakkama?
Küsimus ei olegi eriolukorras või sõjaajas. Lihtsalt tsiviilisikuid, kes ei oska antud olukordades tegutseda, on suhteliselt suur mass, kellega on kriisiolukorras raske tegeleda ning segavad meie optimeeritud struktuure, millel on iga olulisema üksuse-isiku väljalangemine suhteliselt fataalse tagajärjega. Nende tsiviilide jaoks on küsimus riigi poole-oleme kaitstud või ei ole? Nende jaoks tuleb selline olukord, kus süsteemid ei toimi, ilma igasuguse ettevalmistuseta. Poes pole süüa, nett ei liigu, elektrit pole jne.. Info, mida teha ja kuidas ise hakkama saada, oleks ka juba samm edasi. Kriisi ja SA ajal on see väga takistav kogus rahvast, keda tuleb kantseldada ja üleval pidada. Kõik ootavad kaitsestruktuuridelt(KV, KL ja siseministeeriumi erinevad osad), et riik jääb pidama ja samades riigipiirides ning samades EV PS-s kehtivas vormis. Need struktuurid ehk täidavad ka oma kohuseid, kuid eeldavad, et siin oleks nii tuge, kui ka arusaavat rahvast. Sellise leedukate juhendiga saaks ehk osa "kõikuvat" rahvast mõtlema panna, et mida nemad teevad, kui on probleemseid olukordi.
