www.militaar.net

Veidi mõtteid ka...IMHO arvamus

Eesti võiks koostöös Leeduga ära tõlkida antud eriolukordade juhendi, mida nemad tegid. Leedukad seda ju paanikatekitamiseks ei nimetanud. See, et tegu on leedukate juhendiga, ei peaks olema mingiks takistuseks!!! Osaliselt on siin riigi tegemata tegemisi näha küll. Need, kes on süsteemis-KV-Sisemin jne., nemad teavad olukorda ja saavad ka erinevates situatsioonides hakkama. Iga suurem probleem, nagu Padaoru lumeuputus, lennuk Ülemiste järvejääl jne näitab, kui õhukesel jääl me oleme.

Väga palju rahvast aga ei ole KV-s teeninud ning kokkupuude sellise olukorraga, kus järsku pole elektrit, interneti ja iPad ei tööta ning seda ei saagi laadida, on nende jaoks kirjeldamatu. Moblast ei saagi pappi küsida ja tukenseid tellida... Seina seest ei saagi raha ja kaardiga maksta. Mis kurat toimub... Tõmbame minema siit hädaorust... Sinna, kus päike paistab ja rohi rohelisem... See seltskond, on hetkel kõige haavatum. Telekast muudkui kinnitatakse mantrat, et oleme hästi kaitstud ja 2% on meid NATO priimusteks teinud. Kas see priimuse ja aupaistes olemine ei olegi meie oht, et pidevalt ootame välismaalt kiitmist ja mängitakse numbritega, kus oluline on olla igas tabelis eespool? Muidu oleme luuserid...

Informatsiooni, kas kodulehe või siis pabermaterjalina-juhendina peaksid ka teised teadma. Kuidas sellist infot anda edasi-paberikujul voldikuna igale inimesele postkasti, koos viidetega edasi?
See, et tehakse mingeid tõsielusaateid, kus kellegile kaamera ees molli sõidetakse ja rahvast igasuguste staaridega üle uputatakse, ei ole riigi hakkamasaamiseks just eriti pädev arengusuund. Väga paljud elavad massimeedia mõjusfääris ja usuvad kõike, mida sealt tuleb. Suhtumist, et peale jamasid sõidan minema ja otsin paadi, et Soome või Rootsi sõita, tuleks vähendada. Siin oleks riigil ehk selgitada ja pakkuda midagi? Konflikti korral sõidaks meilt minema arvestatav hulk rahvast, kellest tagasi ei tuleks enamus. Piiri siis kinni ei pane. See võib minema viia ka olulisi isikuid, kelle äraminemine hakkab mõjutama erinevaid reaalseid hakkamasaamisi. See, et seaduses on sees, kus keelatakse riigist lahkumine, ei peata inimest. Kuidas neid alles riigile hoida ja kasvatada ka erinevatel kriisi või eriolukordades hakkamasaava riigi kodanikuks??? Et nad ei läheks ära ja suudaksid panustada ka siis, kui meie e-riik kokku kukub ning saadakse hakkama?

Küsimus ei olegi eriolukorras või sõjaajas. Lihtsalt tsiviilisikuid, kes ei oska antud olukordades tegutseda, on suhteliselt suur mass, kellega on kriisiolukorras raske tegeleda ning segavad meie optimeeritud struktuure, millel on iga olulisema üksuse-isiku väljalangemine suhteliselt fataalse tagajärjega. Nende tsiviilide jaoks on küsimus riigi poole-oleme kaitstud või ei ole? Nende jaoks tuleb selline olukord, kus süsteemid ei toimi, ilma igasuguse ettevalmistuseta. Poes pole süüa, nett ei liigu, elektrit pole jne.. Info, mida teha ja kuidas ise hakkama saada, oleks ka juba samm edasi. Kriisi ja SA ajal on see väga takistav kogus rahvast, keda tuleb kantseldada ja üleval pidada. Kõik ootavad kaitsestruktuuridelt(KV, KL ja siseministeeriumi erinevad osad), et riik jääb pidama ja samades riigipiirides ning samades EV PS-s kehtivas vormis. Need struktuurid ehk täidavad ka oma kohuseid, kuid eeldavad, et siin oleks nii tuge, kui ka arusaavat rahvast. Sellise leedukate juhendiga saaks ehk osa "kõikuvat" rahvast mõtlema panna, et mida nemad teevad, kui on probleemseid olukordi.

Veidi valgust II MM aegsele Eesti toidu olukorrale annab O.Mertelsmann: Alatoitumuse tekitamine põllumajanduslikult rikkas piirkonnas: stalinistlik toiduainetega varustamise poliitika 1940. aastate Eestis. http://ojs.utlib.ee/index.php/EAA/article/view/397/390 (vahetasin lingi)
Lühikokkuvõte: Toidupuudus (mitte näljahäda) valitses Eestis 1940-41 ja 1946-47.

Ma pidasin silmas ikka seda va Vabariigi aega, mitte 40-ndaid. Liiati ei ole viide tavalugejale kättesaadav. Vähemalt mulle väidab, et lugemiseks puudub õigus.

Heido Vitsur on küll kunagi Keskerakonnaga seotud inimene, aga siinkohal on tal 100% õigus.

http://majandus24.postimees.ee/3164835/ ... a-kasutada

Riigivõlg on riikaitseks vähe kasutatud instrument, ehkki näiteks Iisraeli relvad sisuliselt osteti riigivõla eest. Võib-olla on meil siiski ka praegu mingeid järelmakse, aga sel juhul on need selle 2% sees - ei ole uurinud. Tegelikult oleks mõistlik võlast finantseerida kõiki suuremaid hankeid ja sel teel see 2% dubleerida on üsna lihtne, kui ainult tahtmist ja jaksu uute võimete juurutamiseks on. Kas keegi tänapäeval näiteks kogub kõigepealt 30 aastat korteriraha, elades ämma kostilisena, ja ostab siis pensionipõlveks korteri? Pea-asi, et laenu ei võtaks. Tundub nagu tobe.

http://ec.europa.eu/eurostat/tgm/table. ... 5&plugin=1

Kõik need riigid on seda instrumenti kasutanud hoopis tugevamalt, kui meie, kes me sel teel peamiselt Kreeka probleeme viimasel ajal oleme lahendanud. Kas me oleme tõesti sellest Euroopa Liidu riikide nimekirjast kõige targemad? Aga äkki oleme hoopis lollimad, arvestades, et läbi ajaloo on ikkagi olnud üldiselt inflatsioon (ning üliharva deflatsioon) ja praegugi rakendatakse meetmeid inflatsiooni tekitamiseks? Või on tegemist mingi dogma ja mõttelaiskusega? Või on julgeolekualased probleemid nii ebatõenäolised, et ei ole vaja? Miks me siis üldse siin võimete arendamist ja relvastuse soetamist planeerime - maksame oma 2%-st SKT-st parem tublidele meestele rohkem palka ja ergutame kohalikku majandust. Või arvab valitsus, et riigikaitsele eraldatav lisaraha ei anna rohkem julgeolekut? Ei pea just olema mõttehiiglane, et väita: julgeoleku tarbimise edasilükkamine ei ole just kõige mõistlikum säästmise vorm ning antud julgeoleku- ja majandusolukorras on võimalikult kiire tarbimine ja julgeolekuarvete hilisem maksmine tunduvalt odavam. Mul on palju küsimusi meie poliitilisele juhtkonnale, sest sellest saan ma suurepäraselt aru, et küsimus on nende poliitilises tahtes, mitte meie ohvitserkonnas, kel tegelikult ei sobi riigile ettekirjutusi tegema hakata, palju riigikaitsele raha tuleks eraldada.

...Kas keegi tänapäeval näiteks kogub kõigepealt 30 aastat korteriraha, elades ämma kostilisena, ja ostab siis pensionipõlveks korteri? Pea-asi, et laenu ei võtaks. Tundub nagu tobe.

Ei tundu tobe. Vahest vaid neile, kel puudub pikemaajalise ettemõtlemise võime ja kes tegutseb mingite päevapoliitiliste prioriteetide ja hetkeemotsioonide ajel. Riiki ja riigikaitset tuleb näha siiski pikemaajalises ja jätkusuutlikus perspektiivis. Nagu ka perekonda eelpooltoodud näites. - Ostadki pensionipõlveks ja see korter jääb sinu pojale, kes selle eest enam maksma ei pea. Nii ongi. Mitte aga nii, et ostad lenuga korteri ja siis ka sinu poeg maksab veel aastaid seda intressidega summat.

Riigivõlg on riikaitseks vähe kasutatud instrument, ehkki näiteks Iisraeli relvad sisuliselt osteti riigivõla eest. Võib-olla on meil siiski ka praegu mingeid järelmakse, aga sel juhul on need selle 2% sees - ei ole uurinud. Tegelikult oleks mõistlik võlast finantseerida kõiki suuremaid hankeid ja sel teel see 2% dubleerida on üsna lihtne, kui ainult tahtmist ja jaksu uute võimete juurutamiseks on. Kas keegi tänapäeval näiteks kogub kõigepealt 30 aastat korteriraha, elades ämma kostilisena, ja ostab siis pensionipõlveks korteri? Pea-asi, et laenu ei võtaks. Tundub nagu tobe.

Võlg on meil teatud poliitikute ringkondades (RE, aga ka IRL) selline tabuteema. Umbes nagu automaks.
See nagu lõhub seda eduillusiooni "kõik on kõige paremas korras".
Odavam on algatada infokampaania "Eesti on hästi kaitstud".

Minul tekivad selle laenuvõtmise peale kahetised tunded, ühest küljest nagu ei tohiks.
Teisalt, kaua peame me vastu EL siseses konkurentsis, kus käib kõva võlgade tegemine (ja vanade edasi veeretamine).

Kohe algab siin süüdistamine "tahate Kreekat või" (must-valge maailmapilt).
Kui mõistlikult võlgu teha (mitte süüa ära), siis pole see tegelikult halb.

Tagasihoidlikul moel tuletan end kaasfoorumlastele meelde, sest tundub, et vestlus on jälle teisele teemale kaldunud. Kõigest korraga rääkida on ka võimalik, aga vähemalt mina ei suuda siis kaasa mängida, seega paluks mõned võlad ära õiendada.

Suur rahulolematus on olnud:
- kaitsekulude suuruse tõttu. Et kas on ikka piisavad ja mis oleks piisav? Juba arutletakse kasvatamise võimaluste üle (laen, millegi muu arvelt). Nagu ütlesin, siin ei saa ega oska mina kaasa rääkida. Tõenäoliselt ka Herem ei suuda, kuigi tark inimene
- olemasolevate kaitsekulude senise kasutamise üle. Selles osas oleme Heremiga ikka mõned kommentaarid kirjutanud ja ootaks pikisilmi tagasisidet, et kas kommentaarid on adekvaatsed ja selged. Palun;
- tulevaste kaitsekulude kasutamise üle. Ka siin oleme minu arust selgitanud, et miks ja kuidas. Jällegi - palun tagasisidet.

Prooviks lahendada ühte asja korraga, sest muidu võib asi rappa minna. Pole ju mõtet kaasfoorumlastel ilmaasjata rabeleda kaitsekulude kasvatamise nimel, kui puudub usaldus selle vastu, kuidas need ära kulutatakse. Kui ikka tehakse "poolikuid" asju ja paljudele teemadele lihtsalt ei (osata?) mõelda. Või kui levinud on arvamus, et tõelised valdkonna asjatundjad tegutsevad ikkagi valdkonnast väljaspool (kuigi jah, nende hääl jäävat hüüdjaks hääleks kõrbes).

Ja lõpetuseks meeldetuletuseks, et see siin on militaar.net foorum ja on suur oht kaitsekulude kasvatamise tuhinas üksteistega liiga nõus olla. Kujutage ette, kui oleks olemas foorumid haridus.net, sotsiaalhoolekanne.net, tervislikudeluviisid.net, madalapalgalised.net, ääremaad.net, väikelinnad.net (siinkohal lõpetan), siis vestlus võiks näha välja (parafraseerides ühte kaasfoorumlast) ehk selline:

Praegune olukord. Suurem osa meie ühiskonna liikmeid on jäänud uskuma sõnumeid, et ega [ohtu, probleemi, kriisi, katastroofi - vali sobiv]eriti ei olegi, kõigega on arvestatud ja tehakse parim, mis võimalik. Selle tõttu tingib meie demokraatlik valitsemisvorm, et panustatakse [riigikaitsesse, sotsiaalhoolekandesse, haridusse, maapiirkondadesse - jällegi, vali sobiv]vahendeid vähem, kui see oleks võimalik, ilma muid ühiskonnaelu valdkondi kahjustamata. Ütleme, et koalitsioonileping on ikka väga ebakonkreetne ning märgatavat lisapanust, võrreldes valimiste eelse olukorraga, on raske märgata. Palju kära tekitanud aktsiisitõus läheb ilmselt muude lubaduste rahastamiseks. (Muidugi siinkohal - kära selle ümber on selgelt üle võimendatud).
Siinkohal võime me kas või oma tutvuskonnas kujundada arusaama, et praegu on ikkagi mõistlik teha pigem rohkem kui vähem. Ning see, mis me teha võiksime, parandab tõesti meie [julgeolekut, noorte haridust, tööhõivet, riigi konkurentsivõimet, äärealade elujõulisust - mittesobiv maha kriipsutada]. Lõppude lõpuks oleme me kõik koos oma poliitikute tööandjad ja neile lähevad reitingud ning töö säilimine tulevikus korda küll. Tunnistagem, et valimistel läks läbi odav nipp - suurele osale rahvast müüdi edukalt maha pigem poliittehnoloogide tekitatatud [kindla julgeoleku, hea hariduse, moodsa IT taristu, madala töötuse, maapiirkondade - sama tegevus, mis enne]eest seismise kuvand, kui reaalselt [saate juba mõttest aru - ilus eestikeelne sõna] parandavad tegevused/ reaalne lisapanus [lisage siia oma lemmikvaldkond].

See tekst ei olnud irvitamiseks ega solvamiseks mõeldud. Lihtsalt, et muu ühiskond on ka märgatavate "võimelünkadega", vaadake kasvõi Puutepunkti või Maahommiku või Prillitoosi või ... telesaadet.

Eks inimene pidigi harrastama ämbreid pidi käimist, kui pauk on ära käinud, siis jääb tarkust ülegi. Peale pauku saavad nimetatud meiehuvid.ee taha koondujad kindlasti asjast aru.
Eriti kui sotsiaalhoolekanne.ee on asendunud nt sotsiaalhoolekanne.ru-ga.

Ukrainale ja ukrainlastele igatahes tehti see asi väga puust ja punaseks.

Siin selle korteri ja laenuvõtmise teemal toodud näitel on ju üks rakurss veel, mis laenuvõtmise kasuks kallutada võiks- krooniaja lõpuaastatel (2008)Tartus Annelinnas 250 000 krooni(15 900 eurikut) maksnud korterist küsitakse tänasel päeval 40 000. Igaüks võib ise arvata, kas toona laen selle korteri ostuks läks asja eest või mitte.

Viskaks ka 1 kivikese sinna 2% arutelu hunnikusse. Seni on mööda mindud minu meelest ühest olulisest aspektist selle 2% (või siis ka mõni muu protsent) kulude arutelu juures. See, et selle 2% kulutamise osas on olemas üldine poliitiline kokkulepe. Ükski poliitiline jõud ei vaidlusta seda. Alles nendel valimistel esimest korda räägiti ka selle tõstmise (võimalikust) vajadusest.

Mida annab see kokkulepe - see annab kindluse, et saab pikas perspektiivis kavasid ja eelarveid koostada. Sest kui sa üks aasta saad 2, järgmine 2,5, siis jälle 2. Siis äkki veel vähemgi, ja siis jälle rohkem. Ning sa kunagi ei tea, palju sulle järgmine aasta tuleb, enne kui eelarve on vastu võetud, siis sa mingeid pikki plaane eriti teha ei suuda.

Sest tuletame meelde - iga võimekuse arendamiseks läheb siiski vaja vähemalt kolme ressurssi. Raha, aega ja inimesi. Raha saab lisada sinna potti kiiresti, aega ja inimesi siiski mitte. Kui on olemas teatud stabiilsus - sa saad planeerida ette, kui palju inimesi sa pead mis ajaks juurde värbama. mis aeg kulub mis võimekuse väljaarendamiseks, et siis edaspidi on ta juba "olemas" ning ressurss kulub selle hoidmiseks.

Kui näiteks võtame sellise teoreetilise mudeli, et meil on olemas 3 võimekust ning veel on 3 vaja lähemal ajal juurde lisada. Lisades 1 võimekuse teise järel mitmete aastate jooksul me ei kaota olemasolevas, toimub ainult lisandumine. Võtteks aga mudeliks, et nüüd kohe kolmele kolm juurde, on meil kõigepealt üks periood, kus meil tegelikult ei ole ühtegi võimekust. Olemasolevatest tuleb lihtsalt inimesi suunata uusi arendama, et küll neile asendajad koolitatakse. See läheb ju ruttu. Võimekus ise on olemas. Aga sel ajal, kui nemad uut ametit õpivad, õpivad uut ametit ka nende asendajad jne jne...

Seepärast - lisaks sellele, et kui palju sa riigikaitsele kulutad, on oluline ka see, et kulutused on pikaajaliselt ja stabiilselt planeeritavad. Üldisel kokkuleppel põhinev 2 protsenti on seepärast parem kui parlamendienamuse häältega üheks aastaks eelarvesse hääletatud 2,5.

Martin Peeter kirjutas: Riigivõlg on riikaitseks vähe kasutatud instrument, ehkki näiteks Iisraeli relvad sisuliselt osteti riigivõla eest. Võib-olla on meil siiski ka praegu mingeid järelmakse, aga sel juhul on need selle 2% sees - ei ole uurinud.

Mis mõttes osteti riigivõla eest...??
Need "vautšerid" maksti kinni ju igaaastasest kaitse-eelarvest.
Sisuliselt oli peale Iisraeli hanke osamakse tasumist tol ajal aastased hankerahad ka otsas.

Mida annab see kokkulepe - see annab kindluse, et saab pikas perspektiivis kavasid ja eelarveid koostada. 

Lihtsalt meeldetuletamiseks- mitu kümne aasta arengukava meil selle 20+ aasta jooksul vastu on võetud? Mul nagu kummitab, et vaata et iga uue ministri kabinetist on sehandne välja ujunud. Praegu on meil kava 2013-2022, enne seda oli 2009-20018, enne seda...ilmselt pole tegu mitte täpsustuste ja kohendustega(sest siis poleks uut kava vaja vastu võtta), vaid ikka täiesti teiste plasnidega. Nii et kas meie strateegilise planeerimise ja pikaaegsete kavade lagi on viis aastat?

hillart kirjutas: Ei tundu tobe. Vahest vaid neile, kel puudub pikemaajalise ettemõtlemise võime ja kes tegutseb mingite päevapoliitiliste prioriteetide ja hetkeemotsioonide ajel. Riiki ja riigikaitset tuleb näha siiski pikemaajalises ja jätkusuutlikus perspektiivis. Nagu ka perekonda eelpooltoodud näites. - Ostadki pensionipõlveks ja see korter jääb sinu pojale, kes selle eest enam maksma ei pea. Nii ongi. Mitte aga nii, et ostad lenuga korteri ja siis ka sinu poeg maksab veel aastaid seda intressidega summat.

Majandus ja maailm ei arene kunagi lineaarselt, vaid pigem ikka tsükliliselt ja muutuvates oludes. Riigivõlg ongi arenenud riikides pikaajaline instrument, millega seda tsüklilisust ja muutuvaid olusid tasakaalustatakse, sest inimene paraku vajab teatud põhivajaduste (mille hulka kuulub ka turvatunne) regulaarset rahuldamist. Vaata seda toodud tabelit! Kõrgeltarenenud riigid on võtnud endale mõistliku laenukoormuse ning saavad sellega hakkama ja veavad oma majandusmootoriga meidki järele. Muidugi tuleb iga instrumenti just nimelt mõistlikult kasutada ning Kreekat teha pole tarvis.
Ehk kui sa lükkad eluaseme soetamise 30 aasta peale, siis on su abielu varsti karidel ja kakled naisega selle pärast, et ta tahab poega välismaale "uue issi" juurde viia.

Ja to tommy. See oli ehe riigivõlg, sest TAASile anti Eesti riigi poolt võlakirjad ja kohe raha ära ei makstud. Miski ei keela meil praegu ostusid teha ja neid tuleviku investeeringueelarvest kinni maksta, tasumist sel kombel pikema perioodi peale venitades, aga saadavat julgeolekut kohe tarbides. Miks mitte ka 2% arvelt, kui see tulevikuolukord lubab hoida kulud vaid sel tasemel. Või ostetud süsteeme edasi müües ja ise uuemaid ostes. Variante on palju, aga see legendaarne Laari 1. valitsus tegi riigikaitsele selle erandi, et relvade soetamiseks võeti riivõlga.

See oli ehe riigivõlg, sest TAASile anti Eesti riigi poolt võlakirjad ja kohe raha ära ei makstud.

Mis siin vahet on..???
TAASi arve venitati maksmisega 7 aasta peale. Ja nodi ei saabunud ka kõik kohe, vaid ajapikku.
Praegu jagatakse maksmine(suurematel asjadel) samuti 5-6 aasta peale.
Ja raha tuli nii siin kui seal ikka ühest potist.

i.m.h.o. On hetkel kasutatud eraldatavat ressurssi (2%) suures plaanis hästi.

(Järgnevat ei pea hakkama ümber lükkama/kommenteerima, sest alljärgnevatest teemadest sai eelmiste valimiste kontekstis palju vett sogaseks aetud, millest suure kala püüdsid ikka need 2% mehed).

Minevikust: väiksemaid ja suuremaid ämbreid leidub ja nendest on ka palju foorumis juttu olnud, kuid tegijal ikka juhtub.
Suures pildis on ju asjad täna paremad, kui 10 või 5 aastat tagasi.

Tulevikust: lihtsalt mõned väiksemad (isiklikud) tähelepanekud. 1. (Relva)abi ei julgeta küsida, uhkus nõuab ostmist. 2. Idapoolne relvastus on tabu, isegi kui mõnda komponenti oleks mõistlik (olemasolevale juurde) endistest VLO maadest võtta. 3. Ajateenistuse ressurssi imelik tootmine (aastas 3000 ajateenijat, et SA oleks meil kaks brigaadi). 4. Maakaitse doktriini hägusus või siis (isegi suulise) puudumine. 5. SA tsiviil-kaasmõjude mittearvestamine/ennetamisega mittetegelemine. jne.

Kõige suurem probleem on aga see, et meil kõik neli võimu taob kui rauda, et "Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem", mis on küll tõde, kuid kahjuks siiski POOLtõde.

TÄIStõde on selline, et "Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, kuid siiski mitte piisavalt".

Probleemi ju polekski, kui me avalikult kuulutaksime loosungi esimest poolt, kuid tegudes tegeleksime ka selle loosungi teise poolega. Kahjuks (või õnneks) demokraatlikus riigis parlament ja valitsus teeb aga seda, milleks tal on rahva mandaat. Rahvas aga ei teadvusta selle loosungi teist poolt, kuna ta seda ei kuule.

Sellegipoolest ei ole veel kõik kadunud, parem hilja kui ilma.
Ehk eelmistel valimisel 3% mehed mitte ei kaotanud, vaid lihtsalt lükkasid võitmist järgmiste valimisteni!

p.s Kui idas ilusasti vanaviisi edasi läheb, siis peale 2018 jalgpalli MM-i hakkab toimuma!