Toivo Laan
See masin, mida meie tunneme T34 nime all, erineb nagu öö ja päev sellest tankist, mis justkui tegi kaasa sõjatee Brestist Moskvani ja Moskvast Berliini. Tank, mida meie teame, ilmus lahinguväljadele alles siis, kui murrang sõjas oli toimunud, ja tema ülesandeks jäi võidu viljade noppimine.
T34 kauge esivanem oli ameeriklaste M1931.
1939. septembris hakati valitsuse tasandil arutama kahe suhteliselt sarnase A-20 ja A-32 edasist saatust. Peale pikaajalist arutelu ja lühiajalisi katseid võeti A-32 19. detsembril 1939 relvastusse koodnimetusega T-32 ja tankile anti nimetus T-34. Esimene T-34 valmis 16. jaanuaril 1940. Jälgede segamiseks nimetati katsetustel osalevat tanki A-34'ks
7. juuni määrusega kohustati Harkovi tehast tootma 1940. a 500 tanki ja Stalingradi tehast 100 tanki.
Plaani täitmine, mis ei arvestanud tehase võimsust, oli kollektiivile tõeline pähkel ning sellele jäädi lootusetult alla. 1940. a lõpuks suutsid kaks tehast valmistada kõigest 115 tanki. Kui esimesed tankid saadeti katsetustele, ilmnesid vead : mootori suitsemine, õlitussüsteemi madal rõhk, siduri pealejäämine, jäik üleminek esimeselt käigult teisele, õli lekkimine vasaku reduktori õlikarbist, külgsiduri pealejäämine ja õlipaagi paisumine. Kuigi 28 tanki elasid katsetused üle, ei saanud neid relvastuse puudumisel komisjonile üle anda.
Kahuritest juba rääkisime (L-11 vs F-34).
Teine tõsine probleem tekkis tornide ja korpuste valmistamisel, mis pandi Mariupoli laevatehase õlule. 1940. a juulis õnnestus Mariupoli tehase inseneridel koostöös teiste asutustega välja töötada vastav tehnoloogia ning valada esimesed tornid ja korpuse esiosa talad. Valatud 52 mm paksuste tornide vastupidavus võrdus 45 mm valtsitud soomusterasest tornide omaga, seejuures osutusid valatud tornid keevitatud tornidest 200 kg raskemaks.
Kolmandaks nõrgaks kohaks oli diiselmootor V-2. Suured koormused ja kogemuste puudumine diislite projekteerimisel võimaldasid mootorile iga vaid 100 töötundi, mis jäi bensiinimootoritele 2-3x alla. Kõrgemalt tuli käsk pikendada eluiga 500 töötunnini, mis oli ulme. Lõpuks suudeti välja pigistada 150 töötundi või 3000 km garantiiajaga. Muude liikuvate osade tööiga pikendati (vähemalt paberil) väga oskuslikult : käidi vähem tehnohooldes ja kohustuslikus remondis.
Stalingradi traktoritehase kollektiivile saabus suur pidupäev 17. juunil 1940, kui seal valmis esimene T-34. Kuid pidu ei kestnud kaua, sest väravast välja sõites lagunes tank koost : pärast esimest käivitamist lõpetas töö starter, õli pressis kõrgsurvepumbast välja ning kompressor ei tootnud vajalike juhtimismehhanismide tööks vajalikku rõhku. Küllap olid peamiseks põhjuseks kergetankidele ette nähtud mehhanismid, mis ei olnud mõeldud 26 tonnise masina liigutamiseks.
Tootmine läks käima alles 1941. aastal, kui esimese kuue kuuga ehk sõja alguseks oli toodetud 1225 tanki. Harkov ületas plaani 120 ja Stalingrad 130 protsendiliselt. Plaaniti teha ka T34/45, kuid see jäi määruste tasandile. Oma 250 mürsuga oleks ta ületanud kõiki teisi tanke selles osas 2-3 kordselt. Kui määrusel oli üks punkt, mis kohustas 1941. aastal ehk esimesel võimalusel asendama 45 mm kahurid 76 mm-tega. Tänu forsseeritud L-11 tootmisele langes ära vajadus monteerida tankidele 45 mm kahurid ja T34/45 ei näinud kunagi ilmavalgust.
Teine, samuti määruse tasemele jäänud uuendus oli paksema soomusega T-34. 24. juunil 1941 teatati Stalinile, et 5. mail välja antud määrusega kohustati tehast nr 183 tootma 500 tanki 60 mm soomusega, kuid antud hetkel on neid valminud 0 tükki. Teised katsed tugevdamiseks tehti siis, kui rindelt saabusid ärevad teated suure purustusjõuga tankidest PzKpfw III J, ehk siis venelased lasid end täis. Valmistati kõigest 250 tanki ning sellest ei tulnudki midagi välja, kuna neid oli keeruline ehitada ning taolisi sakslasi liikus pealegi vähe ringi.
Rasketankid ja liikussuurtükid ei hirmuta vene sõdurit, lisasoomust oli tarvis saksa jalaväelaste relvastuses olnud panzerfaustide vastu 
Tank ei jõudnud veel korralikud tootmissegi, kui juba käisid plaanid tema moderniseerimiseks. T-34M pidi olema oma eelkäijast palju parem. Laiem torn, komandöritorn, suurem laskemoonavaru, paksem soomus, suurem kütusevaru, sarnased rullikud rasketankidega KV, suurem läbitav vahemaa jne. Kui T34 oli tank, mis pani hilisema generalissimuse heast meelest muhelema, siis T34M oli geniaalsest masinast veelgi geniaalsem. Uus tank valmis paberil ja elusuuruses puidust maketina, kuid plaaniks ta jäigi. Parem rohkem kui paremini...
Järgmine mudel, nimetusega T34/57 oli juba edukam. Juba 1940. aasta suvel algasid tööd tanki tulejõu suurendamiseks, sest luurelt saadud andmete põhjal oli sakslastel valmimas 105 mm kahuriga rasketank. Aasta lõpuks oli tankitõrjekahur ZIS-2 muudetud tankikahuriks ZIS-4. Paigaldus tankidele tehti äärmiselt lihtsaks ja odavaks. Kuna F-34 toru läbimõõt on ZIS-4-le muhv, mis asus maski ja kahuri kokkupuute kohas. Lahendus võimaldas paigutada tankile kas või lahinguolukorras uue kaliibriga suurtüki. Suurtükk pikkusega 73 mm kaliibrit oli teoreetiliselt hirmuäratav relv ja uuest masinast pidi saama tank-hävitaja. 30 kraadine toru tõusunurk võimaldas tulistada vaenlast suure vahemaa tagant ja varjatud positsioonidelt, mis tegi ta vaenlasele tabamatuks. Esimesed katsetused näitasid paraku, et tank-hävitaja soomustläbivad mürsud, algkiirusega 990 m/s, läbisid 30 kraadise nurga all paigutatud 90 mm soomusplaadi mitte kaugemalt kui 100 m. Pole just hirmuäratav vastane. Kolm katsemasinat T34/57 saabusid rindele 1943. aasta augustis, kuid rindel läbiviidud lahingukatsetused kukkusid läbi. Kuna uued lahingumasinad ei kohtunud kordagi vaenlase tankidega, harjutati kätt mahajäetud vaenlase masinate ja džottide laskmisel. Sellega said nad hakkama, pälvides juhtkonna kõrge hinnangu
See oli T34/57 tipphetk... 57 mm kahuri puuduseks, mida ka venelased tunnistavad ja mis kokkuvõttes sai mudelile saatuslikuks, oli äärmiselt vilets kildmürsude kvaliteet (mittetäielik plahvatus või plahvatuse puudumine). Ka mürsu äärmiselt väike lõhkeaine kogus tegi ta võitluses elavjõuga ebaefektiivseks.
T34/85 oli tank, mida saatis märgatavalt suurem, lausa grandioosne edu. Uus torn, mis loodi KV-85 eeskujul, ja uus suurtükk DS-T-85 muutsid selle tanki välimust kardinaalselt
ja just selle välimusega on ta end kinnistanud inimeste teadvusesse. Just T-34/85 on tank, millega seostatakse II maailmasõda, kuigi ta jõudis lahinguväljale alles 1944. a kevadel.
Tankide T34/85 tootmine lõppes juba 1945. a, kuid sõbralikes sotsmaades jätkus tootmine veel mõnda aega ning nende toodang jõudis ka välisturule. Viimast korda võtsid nad lahingutegevusest osa Serbias, 1995. aastal. Praegu võib neid leida Angolast, Kuubalt, Vietnamist, Beninist.
T-34 oli primitiivne, kuid mitte halb tank. Panther oli igati parem, kuid tootmise keerukuse tõttu oli neid vähe ja nii tuli lahinguväljal ühel Pantheril võidelda kümmekonna T-34ga. See otsustaski.
