www.militaar.net

Kui meil oleks jaosanitari positsiooni täitmas arstihariduse/kogemusega inimene, siis selle konkreetse jao võitlejate meditsiiniline turvalisus oleks loomulikult tublisti parem.
Kuid paraku pole meil sellises koguses sobivaid arste iga jao koosseisus rindele saata,(ja kardan, et Iisraelis samuti mitte ja arvan ikkagi, et see tsiteeritud venekeelne kirjatükk seda ka väita ei üritanud.)
Lisaks oleks taoline tegevus küll kasulik konkreetsele üksusele, kuid kole raiskamine suuremas plaanis.
Küsimus saaks olla vaid selles, kas meie jaosanitari väljaõppes/varustuses oleks ehk teiste kogemuste põhjal midagi muuta vaja või mitte...
Sama rühmaparameedikute, kompanii medgrupi jne. kohta...

https://vk.com/doc7802754_329562574?has ... 1cb7520d94

Tutvusin venekeelse esmaabi käsiraamatuga. See on kirjutatud sõdurite poolt sõduritele. Äkki tõlgiks eesti keelde ja toimetaks natuke ning paneks 1 koopia EKJ jao sanitaride pauna ning ukraina keeles Ukraina üksustele saadetavatesse meditsiinikottidesse?

http://www.pravda.com.ua/rus/columns/20 ... 9/7033255/

Sõjameditsiini miraaž
Gennadi Kiržner
Teisipäev 29.07.2014 k. 15.33

„Miski ei mõju sõduri moraalsele-psühholoogilisele seisundile lahingus nii negatiivselt, kui õigeaegse ja kvalifitseeritud meditsiiniabi puudumine haavatutele”
Üldine maaväe lahingueeskiri HDv 100/100..
Kui räbalais, näljased, peaaegu relvastamata ja suures osas lausa matslikud Ukraina üksused läksid itta, sai selgeks, et me kas usaldame meie KaMin-i, kes seni oli kuulsust kogunud vaid eduka tsiviillennukite ja Brovari majade pihta tulistamisega, ja anname oma poisid tapale viimiseks ...

Või võtame omaks postulaadi, et see ametkond asub meiega paralleelmaailmas, ja ei oma armee funktsioneerimisega mingit seost.
Õnneks selgus, et rahvas usub KaMin-i mitte just väga palju enam, kui Vene välisminister Lavrovi ja seepärast teavad normaalsed inimesed juba missuguseid kiivreid, saapaid, rakmeid, soomusveste, taskulampe jne. Vajatakse.

Oma üllatuseks avastasin, et polegi võimalik kohe niisama vajalikku diiselgeneraatorit osta – keegi oli juba ette jõudnud.Ühelt poolt tekib täiesti õigustatult uhkustunne oma kaaskodanike üle, kes olid millekski selliseks, asendamaks oma tööga tagalateenistust, võimelised.
Kuid teiselt poolt – mille eest me maksame palka neile, kes olid kohustatud seda tegema?

Võib-olla ma teen seda konarlikult ja detaile unustades, kuid juhtus nii, et ma püüdsin hakata selgust saama ühes tagalateenistuse alaliigis, meditsiiniteenistuses. Pidin sellesse valdkonda päris sügavuti tungima. Seda kahel põhjusel: esiteks lahingutegevuse piirkonnas olid mobiliseeritutena minu endised kursusekaaslased ja praegused tudengid, kes olid sõdima läinud.
Teiseks – ma lugesin netist polkovnik Vitali Andronati ettekannet.
Niisiis, KaMin-i meditsiiniosakonna ülema aruande sisu meditsiiniteenistuse olukorra kohta ja minu idas olnud kursusekaasleste poolt antud detailsed kirjeldused oid vägagi erinevad.
Kuid kõik selgus mulle, kui ma mõistsin, et polkovniku seisukoht baseerub Nõukogude meditsiiniteenistuse II MS järgsel doktriinil. Ja see doktriin teadupärast polnud suunatud maksimaalsele haavatute päästmisele ja nende järgnevale rehabilitatsioonile.
Asi on selles, et NSVL ajal ei loetud üksiksõduri elu ja tervist eriti suureks väärtuseks.
Sõdur pidi täitma talle antud ülesande ja seejärel polnud enam oluline, kas ta edasi kestis. Sest kahuriliha jagus. Seepärast ei nõutud ka meditsiiniteenistuselt kaasaegste anesteesiavahendite, immobiliseerimisseadmete, intraossaalse vedelike ülekande süsteemide jne.olemasolu.
Loomulikult eeldab kaasaegsete meditsiiniabivahendite kasutamine järgneva invaliidsuse minimaliseerimiseks kiiret evakuatsiooni spetsialiseeritud raviasutusse, et seal osutada juba täiemahulist meditsiiniabi.
Kuid kahjuks seni pole meie kolleegide kangelaslik töö toonud kaasa haavatute suremuse ja raskete invaliidistumiste märkimisväärset langust.
Ainsaks võimalikuks evakuatsioonivahendiks on taolistel juhtudel helikopter. Peab aru saama yõsisasjast, et just sellel põhjusel on NATO riigid viimud maapealse haavatute evakuatsiooni miinimumini.
Kuid minu teada pole meil praegu mitte ühtegi vastavalt spetsialiseerunud meditsiinihelikopterit. Täpselt samuti pole meil ka ühtegi erivarustusega lennukit, missugne võiks võtta pardale mitu kannatanudt ja kus oleks ka lennu ajal võimalik läbi viia intensiivteraapiat.
Kuna aga midagi sellist meil pole ja on vaid „ürgaegsed” sanitaar-UAZ-ikud, millistega transport võib haavatule tekitada vaid lisavigastusi, siis pole meile vaja neid igasuguseid moevigureid – immobilisatsiooniks käib ka Dietrichi lahas, valutustamiseks analgiin ja, noh, karjub see haavatu kah natuke, tühiasi.
Verejooksu peatamise vahenditest on olemas – žgutt, ülekandelahused – klaastaaras jne. Kõigest sellest tuleneb, et meil on just-kui kõik olemas, kuid seda vastavalt sellele vanale nõukogude doktriinile.
Mida siis nüüd teha?
Tuleb võtta kasutusele NATO-riikide sõja-meditsiiniline doktriin. Lihtsalt võtta vastu ja ilma ise midagi katsetamata mitte anda meie tänastele „spetsialistidele” võimalust sellesse mingeid muudatusi sisse viia. Võimalik, et teatavad sätted tuleb laenata IDF (Iisraeli) meditsiiniteenistuselt.
Kiiresti kutsuda kohale mõned sõjameditsiinilised nõustajad NATO-riikidest ja Iisraelist. Nende juhtimisel kiiresti formeerida ja varustada teatav arv meditsiinikompaniisid – riiklikult finantseeritult. Need pole saapad vüi tekid – siin vabatahtlikud annetused ei päästa.
Otse ATO piirkonnas alustada meditsiiniüksuste ja kogu isikkoosseisu väljaõppega.
Koostada igale ATO võitlejale individuaalne esmaabikomplekt, mis on kooskõlas NATO standardite ja planeeritava evakuatsioonimeetodiga.
Esialgu paluda mõned sellised komplektid näidisteks. Nagu mulle usaldusväärsest allikast tuleva teabe põhjal selgus, siis ollakse neid valmis meile tarnima. Ooodatakse vaid meiepoolset ametlikku taotlust, kuid seda pole meie KaMin-i poolt tulnud.
Luua evakuatsiooni, ravimite ja meditsiini kuluvahendite-ressursside voogude juhtimiseks ühtne inforuum. Nii peab haavatu tekkimisel automaatselt gnereeritama tema evakuatsioonimarsruut, mis sõltub tema vigastuse iseloomust ja üldseisundist igal meditsiiniabi ajahetkel.
Luua ühtne koordinatsioonikeskus, millel on erakorralised volitused, ning allutada sellele kõik meditsiinivahendid ja asutused, mis on vajalikud kannatanutele ja haavatutele abi andmiseks.
Lõpetada senine praktika lahingutegevuses osalejate hospidaliseerimisel lähimasse territoriaalsesse ahiglasse. Kui kiire evakuatsioon on võimatu, siis viia mõni neist vastavale meditsiiniabi tasemele lisades neile vajalikke mobiilsid mooduleid
Peale patsiandi seisundi stabiliseerimist evakueerida ta koheselt ühte baastervishoiuasutusse, Kõige mõistlikum oleks moodustada see evakohospidal Slavjanskisse, kus on olemas kog u taristu kiireks raudteeühenduseks.
Ravi kohalikes haiglates on vastunäidustatud real põhjustel: halb varustatus diagnostikaseadmetega, täieliku turvalisuse tagamise võimatus, raskendatud varustamine ravimitega.
Enam kasutada raudteeühendusi. Üks-kaks kiirrongi võib ajutiselt seadistada vigastatute evakuatsiooniks – see on tunduvalt lihtsam ja odavam, kui osta selleks spetsiaalne lennuk, ja neurokirurgilist abi vajajatele on see meie oludes ainus võimalik evakuatsiooniviis.
Evakuatsioonisuundadeks võivad olla – Harkov, Dnepropetrovsk ja Kiiev.
P.S. Kuni ma seda teksti kirjutasin, avastasin, et härra Andronati pole oma luuludes mitte üksi: Tervishoiuministeeriumi kontroll avastas Ukraina armee varustuses superkaasaegsed BTR-id ja, üleüldse, konstateeris tõsiasja, et Ukraina sõjameestele osutatakse ATO piirkonnas superhead meditsiiniabi ...
…Aga võib-olla härrad ametnikud lihtsalt vanast harjumusest tulenevalt püüavad ära arvata, et missugust aruannet „peremees” ootab? Mida soovite?
Härra president, kas Te tõesti tahate selliseid aruandeid?
Gennadi Kiržner, meditsiiniteaduste kandidaat

Paari sõnaga üks võlgnevus kah vaja likvideerida.

Üks mees siin tõsimeeli kirjutas, et ...
Taoline väide, või üldse selline esitlusvorm, on rumal, kui mitte öelda, et ...
Mitte keegi pole kusagil, ega kunagi väitnud, et laskur-sanitar või rühmaparameedik peaks olema arsti või isegi mitte õe kvalifikatsiooniga. Ja seda reaalselt ka ei tehta. Milleks? Nad on omas allüksuses omas kohas, omade ülesannetega, oma kvalifikatsiooniga.
Kordan veelkord - tegu on pataljoni meditsiinirühma tasemelt alla suunatud liikuvate soomustatud nn. sidumispunktidega. Konkreetselt IDF-s on need 3-st soomusmasinast koosnevad grupid, millistest 1 on sanitaarsoomusmasin ja 2 seda kaitsvad täis lahingrelvastuses samatüübilised (või vähemalt samade kaitse ja läbivusandmetega) soomusmasinad. Gruppi juhib sanitaarmeeskonna ülem, kes on OHVITSER. (NB! Mitte AUauastmega persoon)
Sellise meditsiiniabi ülesehitusega tagatakse maksimaalselt kiire kvalifitseeritud arstiabi kannatanule võimalikult vähese aja jooksul ja võimalikult kiire evakuatsioon vajalikule meditsiiniabi tasemele.

Väike erand eelnevalt loetletud allüksuste orgaanilste meditsiinilise tagamise ametimeeste osas siiski on. Nimelt on n.ö. kirvereegel, et üksiküksused (või teistest eraldiseisvat ülesannet täitvad üksused) on meditsiiniliselt tagatud vähemalt 1 tase kõrgemalt. S.t., et jaos vähemalt parameedik, rühmas vähemalt õde ja kompaniis vähemalt arst. Koos vastava varustusega muidugi. (Pöörata tähelepanu sõnale "vähemalt", mis tähendab seda, et jao tasemele mingil eriülesandel pole ka mitte arst välistatud. )

P.S.
Naljakas, kuidas püütakse tõsiasju sõnadega olematuks teha. Kujutaks ette - VENEKEELNE kirjatükk, millise konstateeringuga just-kui iseenesestmõistetavalt on kogu lugu üks paras BS?
Sama sisu võib leida ka nii saksa, inglise, kui ka heebrea keeles. Seda viimast keelt ma küll kahjuks ei valda, aga millegipärast ma ei kahtle põrmugi, et ka selles viimases on sisu sama tähendusega.

http://www.hs.fi/kotimaa/a1444531137331

Sama teema on ka näiteks Postimehest lühemalt läbi jooksnud, siin siis kogu artikkel tänasest Helsingin Sanomatest, panin lisaks Soome KJ teemale ka siia, sest puudutab otseselt välimedisiini ja kannatanute evakuatsiooni, millest siin on palju juttu olnud.

Puolustusvoimilta laskelma menetyksistä tosipaikan tultua – sodassa taisteluosaston tappiot voisivat olla satoja miehiä vuorokaudessa

Suomen armeija varautuu suuriin henkilötappioihin mahdollisessa sodassa. Puolustusvoimat arvioi, että kovissa taisteluissa taisteluosaston tappiot saattavat nousta vuorokaudessa jopa 20 prosenttiin rivivahvuudesta. Arvio tarkoittaa sitä, että yhden taisteluosaston tappiot voivat olla satoja miehiä päivässä. Tiedot ilmenevät Puolustusvoimissa valmisteilla olevan Kaatuneiden huollon oppaan luonnoksesta. Lopullinen versio valmistuu vuoden loppuun mennessä. "Tähän asti kaatuneiden huollon oppaat ovat kirjoittaneet papit, jotka eivät ole sotilaita", sanoo kenttärovasti Vesa Aurén, joka on vetänyt hanketta.

"Tämän ovat ensimmäistä kertaa kirjoittaneet sotilaat, vaikka papit ovat olleet mukana. Tässä on mielestäni dramaattinen ero." Kaatuneiden huolto on ollut Suomessa perinteisesti papiston harteilla, vaikka muut ohjesäännöt ovat sotilaiden käsialaa. Ensimmäisen oppaan kaatuneiden huollosta kirjoittikin jatkosodan jälkeen rovasti Lauri Palva, joka oli toiminut kaatuneiden evakuoimiskeskuksen päällikkönä.

Kaatuneiden huolto on mitoitettu arvioitujen tappioiden perusteella. Tappioihin luetaan kuolleet, haavoittuneet, kadonneet, sairaat ja taistelustressistä kärsivät. Kuolleiden osuudeksi tappioista arvioidaan noin 20 prosenttia, haavoittuneiden 60 prosenttia, kadonneiden 10 prosenttia sekä sairaiden ja taistelustressistä kärsivien 10 prosenttia. Käytännössä monet kadonneetkin voidaan lukea kaatuneiksi. Kaatuneiden oppaassa olevat arviot perustuvat sotilaslääkäreiden arvioihin viime vuosina käydyistä sodista.

"Lääkintäpuoli on kerännyt tietoja parikymmentä vuotta, ja niitä on aina vaan tarkistettu uusimpien tietojen mukaisiksi", sanoo oppaan kirjoitustyöstä vastannut everstiluutnantti Aarne Veijalainen (evp). "Siellä on arvioitu ennen kaikkea meidän lääkintähuoltomme kykyä hoitaa haavoittuneita, eli kuinka paljon tarvitaan esimerkiksi henkilöstöä ja ajoneuvoja." Uusi kaatuneiden opas on tarkoitus leimata salaiseksi ja vain viranomaiskäyttöön. HS ei siksi kerro muita tietoja oppaasta. Valmisteilla olevassa Kaatuneiden huollon oppaassa on arvio nykyaikaisen taisteluosaston henkilöstötappioista. Puolustusvoimien uudistetussa taistelutavassa alueelliset joukot on organisoitu pääosin taisteluosastoiksi, jotka ovat vahvistettuja jääkäripataljoonia.

Taisteluosasto on pienin itsenäiseen taisteluun kykenevä joukko. Sen vahvuus vaihtelee tehtävän mukaan, mutta se voi olla esimerkiksi 1 600–2 400 sotilasta. Puolustusvoimat on arvioinut, että kiivaassa taistelussa taisteluosaston tappiot ovat 10–20 prosenttia vuorokaudessa. Kiivaaksi taisteluksi luetaan esimerkiksi hyökkäys, vihollisen torjuminen ja alueen pitämistehtävä. Isossa taisteluosastossa se tarkoittaa jopa 480 miehen tappioita vuorokaudessa. Tämä tarkoittaisi sataa kaatunutta ja kadonnutta sotilasta. Haavoittuneita olisi noin 300. Keskimääräiseksi taisteluksi Puolustusvoimat määrittelee vihollisen kuluttamis- ja hidastamistehtävät tai alueen pitämisen sivusuunnassa. Tällaisessa taistelussa vuorokausitappioiksi arvioidaan 5–10 prosenttia rivivahvuudesta. Taisteluosastossa tämä tarkoittaa enimmillään noin 50 kaatunutta ja kolminkertaista määrää haavoittuneita. Puolustusvoimat on arvioinut myös tappiot joukoille, jotka toimivat selustassa, ovat marssilla tai kokonaan irti taisteluissa. Niissä vuorokausitappiot ovat 0–2 prosenttia vahvuudesta. Kaatuneiden huollon uuden oppaan luonnoksessa muistutetaan, että perusyksiköissä, kuten komppanioissa, tappiot saattavat olla suhteellisesti suuremmat. Syynä on se, että isompiin joukkoyksiköihin kuuluu sellaista väkeä, joka ei ole suorassa taistelukosketuksessa viholliseen. Oppaan mukaan taistelevan joukon katsotaan olevan taistelukelvoton, jos se on kärsinyt yli 20 prosentin henkilöstötappiot. Näin on varsinkin silloin, kun joukon taistelukokemus on vähäinen.

Artikkel tutvustab osaliselt Soome KJ langenute käsitlemise käsiraamatut, millega asendatakse vastab 1990. a käsiraamat. Käsiraamat on salajane ja sellest avaldatakse ainult üksikuid lõike. Kui varem oli langenutega tegelemine peamiselt sõjaväevaimulike töö ja ka käsiraamatu koostasid papid, siis seekord on põhiosa kirjutanud ohvitserid ja seal on ära toodud ka uuema aja lahingutegevuse analüüsile tuginevad oletused võimalike kaotuste kohta, mis on vajalikud evakueerimiseks vajaliku isikkoosseisu ja transpordivahendite planeerimiseks.

Soome KJ peamine lahingüksus on pataljoni lahingugrupp, milles on 1600-2400 võitlejat. Intensiivse lahingutegevuse korral peetakse võimalikuks kaotuste hulgaks 10-20% ööpäevas, madalama intensiivsusega tegevuse korral 5-10% ja isegi tagalas kuni 2%. Seega võib eelpoolnimetatud üksus ööpäevas kaotada sadakond võitlejat langenutena ja kadunutena ning kuni 300 haavatutena ehk praktiliselt 2 kompaniid. Kaotustest 20% KIA, 60% WIA ja 10% MIA, kui kaasaegseid inglisekeelseid lühendeid kasutada, mis selle foorumi lugejatele ilmselt tuttavad. Ülejäänud 10% kaotustest on siis haiguste ja vaimse seisundi tõttu.

Üksust, mis on kaotanud 20% koosseisust, loetakse Soomes lahinguvõimetuks, halva väljaõppe taseme korral isegi väiksemate kaotuste korral. Langenute ja haavatute suhe 1/3 ilmselt kedagi ei üllata. Siit saab ka välja arvestada, et keskmine üksus kannataks 1-2 ööpäeva tõsisemaid või 2-4 ööpäeva kergemat, enne kui kaotused muudavad üksuse lahinguvõimetuks. Neid numbreid vaadates ei oska ma muud kui edu soovida eestlastele, kes tõsimeeli räägivad 1-2 nädalast aktiivsest lahingutegevusest sama vaenlasega. Ma küsiks ilma mingi irooniata, et mismoodi see toimuma hakkab?

Neid numbreid vaadates ei oska ma muud kui edu soovida eestlastele, kes tõsimeeli räägivad 1-2 nädalast aktiivsest lahingutegevusest sama vaenlasega. Ma küsiks ilma mingi irooniata, et mismoodi see toimuma hakkab?

Mina küsisin sama. Seda just pidades silmas olematut meditsiiniteenistust. Vastust peaksid järelikult teadma poliitikud, kes selle POLIITILISE OTSUSE vastu võtsid. Kes nimeliselt - seda ma teada ei saanudki.

http://rgho.st/7kt9TC6pC

Üks koloraadodepoolne raamatuke taktikalise meditsiini kogemusest Ukrainas.

Lubage kiita
http://www.mil.ee/et/uudised/9265/kv%C3 ... truktoreid
... vaikselt liigub KV laiapindse riigikaitse ehitamise suunas.

Andeks, et topin oma nina siia teemasse, aga mul mõned küsimused tekkinud.
Nimelt Breku ajal mäletan, et kui mu laste ema veel arstiks õppis ja anatoomikumis lahtilõigatud khm..kõrval emaillaual sai viina visatud, oli selline aeg, et kõik kirurgiksõppijad pidid läbima sõjameditsiini loengud ja paljud kah praktilise poole kuna sellajal käis üsna verine sõda Afgaanis.
Nüüd siis mind huvitakski praeguste meditsiinitudengite ja eelkõige tulevaste kirurgide vastav koolitus.
-----------------------------------------------------------------------
Üldiselt võibolla ma olen eelnevast millestki valesti aru saanud, aga arsti ei saadeta iial lahinguväljale. Hea arst on väga väärtuslik tipspetsialist, kelle koolitus on läinud riigile väga kalliks ja igast kindralikandidaadist ei tule kohe kindlasti tipkirurgi. IMHO
-------------------------------------------------------------------------------------------
Väidetavalt olla Erwin Rommel öelnud nii: Olen nõus andma oma vere heade sõjameeste päästmiseks. Vajadusel lasen pumbata kuivaks oma staabiohvitserid, sest need saadab Berliin niikuinii kohe uued...

Küsimustega võid oma nina toppida kuhu tahes iseasi kas ma ammendavat vastust oskan anda.

Võin nüüd faktidega eksida, kuid põhimõtteliselt arenevad asja täna nii:
Viimased kolm aastat on mõlemas tervishoiu kõrgkoolis ja arstiteaduskonnas valikainena olnud Sõjameditsiini baaskursus, mis on eelkõige kaitseväekohuslastele ja vabatahtlikele. Järgmisest aastast on (vist) kohustuslik kõigile. Läbi viib KVÜÕA Sõja- ja katastroofi meditsiini keskus.
Suuresti nende üliõpilaste baasil määratakse meedikuid KV sõjaaja üksustesse reservväelastena. See tähendab siis ka täiendavat väljaõpet hiljem. Baaskursuse läbimine vabastab need tudengid ajateenistusest. ... samas annab võimaluse neid siduda KV tegevusega läbi RÕKide ja muude kursuste.

Lisaks käib teist aastat trauma meedikute täiendusõpe (vist) USA päritolu traumakäsitlusest (ATLS). Eesmärk kogu Eesti meditsiin sellele üle viia. Initsiatiiv ei tulnud otseselt KVst.

Minu poolt viidatud kursus on suunatud suurõnnetuse metoodika instruktoritele kolmes suuremas kiirabi ettevõttes. Nemad peaksid järgmiste aastatega selle edasi andma umbes 1500-le kiirabi töötajale.

Nende kursuste läbiviijateks on peamiselt nimetatud keskuse kaitseväelased + meedikud mujalt, kellest suurem osa on osalenud AFGi missioonidel ja KV poolt korraldatud kursustel.

Vastuseks küsimusele.
Rindele arste otseselt ei saadeta, kuid iseasi on see, mida rindeks nimetada. Kas kaevikut või sellest 5km eemal asuvat sidumispunkti. Kindel on aga see, et KV RA ja SA arste ehk meedikuid üldse, katsume me ise valida. Siin tuleb mängu selline vajadus+sobivus+soov rehkendus. Katastroofiks või sõjaks valmistatakse aga kõik ette.

Tervete haiglatega on veidi keerulisem, sest need on kõik ju sisuliselt eraettevõtted. Aga töö käib. Aeglasemalt kui sooviks, kuid käib.

Tänan ! Vastus ammendav.

Mul on alati hea meel, kui katastroofimeditsiini koolitatakse. Missioonil käinud meedikud kinnitavad in corpore, et sellist traumade ravimise kooli, kui ... ei ole voimalik Euroopas rahu ajal saada. See on igavese vaidluse teema, kui palju sojalist peavad KV SA meedikud saama ja selle kohta on palju eri nägemusi. Vaimselt ja fyysiliselt sitked peavad olema kindlasti, sest muidu ei saa hakkama. See on eelvaliku kysimus. Soome KJ välihaiglate kaitstuse tase on järgmine peale brigaadi staapi, sest kui haigla on kummuli, siis on brigaadi kannatanutel Sel samal pohjusel peab väga hoolikalt kaaluma, kuidas meedikute ellujäämine tagada. Voimalik, et arstile määratakse isiklik PSD, kes vajadusel kevlarist teki peale viskab ja soomukisse kannab, vajadusel keset operatsiooni ja veriste kätega.

Välihaiglate kindlustamisest/kaitstusest - Siia tooks UKR näite viimase aja syndmuste valguses, kus kaitstuse 6pe läbis 3 faasi:
1. Rindejoonest nii 20km tagapool ( jube tuttav lugu:) )- telgid maapeal - pärast tulelööki ja tulemerd ja laipu - ei krt, ei tööta, next
2. Kindlustamine liivakottidega ja minimaalne kaevumine + ehk ka jooksukraavid - pärast tulelööki ja tulemerd ja laipu - ei krt, ei tööta, next
3. Rindejoonest lähemal kui 50km - ainult valmis hooned, betoon keldrid jne. K6ik muu jääb oluliselt kaugemale. Haavatute kogumispunktid sygavatest kindlustatud punkrites + korralikud jooksukraavid ja killuvarjed - töötab.

Jao taseme "meedikud" on esmalt pyssimehed ja siis meedikud. Arusaam, et see on mingi "ime-mees" kes su koheselt kokku lapib, 500m seljas läbi v6ssi ära lohistab on ulmevaldkonda kuuluv. Heal juhul annad endale ise abi + su lahingpaariline aitab. Hästi läheb, siis j6uad ka CCP-sse. Transa edasi ryhma tasemest COY tasemele ja pati tasemele, kus EHK sind juba näeb kas 6de v6i isegi arst. Eelnev trall on k6ik jaosanitaride + parade 6lgadel. Seet6ttu ka oluline vajadus tavav6itlejale selgeks teha, et kui sa ise oled esmaabi osas laus-lammas ja med. paunas on pirukad vms, siis pole midagi muud tahtagi.
Hetke EKV ja KL meditsiini vaadates tuleb täielik deja vu tunne - aasta 2014 algus ja UKR - näe, sulle side, teisele ehk ka zgutt - kui kokku saate, siis jagage

https://www.kava.ee/saade/295453759
Loodan,et on OK vaatamine.